kaanepilt
 
OveSuveaeg jõudis küll viimaks kätte, kuid ilmataat otsustas meile siiski veel pisut talve võlusid tutvustada. Õnneks Reaktori plutooniumivardad tema kapriiside tõttu töötamast ei lakka ning taas kord on teie ees värske number eesti uusimast ulmest.

Kui ühelt poolt tutvume sel kuul pagulaskirjaniku Helju Rebasega, kes juba pikemat aega Moskvas elab ning Eesti ulmemaastikku oma loominguga rikastab, siis teisalt uurime Itaalia päritolu, kuid Eestis elava filmirežissööri Nicola Piovesani tegemisi siinmail. Leila Tael arvustab uut ning vastakaid arvamusi põhjustanud „Chappie“-t ja Tiina Sulg heidab pilgu Jan Kausi raamatule „Ma olen elus“. Arutame ka vastilmunud Cardi „Surnute eest kõneleja“ üle ning arvutimängude teemal võtab sõna Onu Kalver. Loomulikult ei saa mainimata jätta ka Tea Roosvaldi väga südamlikku ning harivat tagasivaadet siitilmast lahkunud Terry Pratchetti elule ning loomingule.

Loe edasi...

{SILDID}
 
heljureb1.Esiteks tuleb tunnistada, et olete praegusele ulmehuviliste põlvkonnale kahjuks paljuski tundmatu. Äkki räägiksite endast lähemalt? Kust tulete, mida olete õppinud? Mis alal hetkel töötate ja kus elate? Kas teil on peale kirjutamise veel mingeid hobisid?
Sündisin Tallinnas, aastal 1948. Elasime Hobuse tänavas, vanalinnas, mille ilust olin juba lapsena nii võlutud, et kui pere Tartusse kolis, jäin seda veel kaua taga igatsema. Suureks kaotuseks olid ka Pika tänava kondiitriäri martsipanikujukesed.
Esimesed neli kooliaastat õppisin Treffneri gümnaasiumis, edasi Tartu 5. keskkoolis (praegune Tamme Gümnaasium), seejärel Tartu Ülikoolis teoreetilise matemaatika erialal. Pärast ülikooli lõpetamist õpetasin kaks aastat samas ülikoolis tudengitele loogikat ja siis suunati mind Moskvasse aspirantuuri.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ArturMärtsis ilmus teine jutukogumik Tuumahiid – "Tuumahiid 2: Toorium". Üheksa Reaktoris varem ilmunud juttu, nüüd autorite poolt kohendatud, komasid veidi lisatud ja paberile trükitud. Kuid kuidas "Tuumahiid 2: Toorium" sündis? Veidi kogumiku sünni köögipoolest.

Kõige alguses oli... nagu ikka, tahe, kuid kuigi see on asjade alus, pole tahtest rääkimine tavaliselt huvitav. Seepärast juttude valimisest ja muudest detailidest.
Ühel ilusal päeval said kogumiku koostajad, Ove Hillep, J. J. Metsavana ja selle kirjatüki autor kokku. Ulmikutele vääriliselt toimus kohtumine virtuaalkeskkonnas, täpsemalt Skype vestlusaknas ja Dropboxi kaustas. Ühes arutasime, milliseid jutte Tuumahiidu panna, Dropboxi talletasime arutelust tulemusi. Nii töötades jõudis esialgsesse nimekirja 19 juttu. Mõne loo kohta arvasid kõik kolm, et hea lugu, mõnda pidas vaid üks koostajatest heaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Juba kümnendat korda toimuv Baltimaade suurim žanrifilmidele keskenduv Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival (HÕFF) ootab kõiki külalisi ja filmisõpru talveunest virguvasse Haapsallu 23.–26. aprillil.
hoff

Festival demonstreerib traditsiooniliselt viimaste aastate parimaid, julgemaid ja originaalsemaid põnevus-, fantaasia- ja õudusfilme. Kindel koht programmis on mitmel kinoklassika kullavaramut tutvustaval eriprogrammil, mis sellel aastal on inspireeritud 1980. aastate fantaasia- ja märulifilmidest. Vaatamist jätkub ka pere noorematele liikmetele ning loomulikult ei puudu programmist ka üha enam populaarsust koguv friigi- ja ekstreemfilmide sektsioon. Toimub ka mitu maailma- ja rahvusvahelist esilinastust, mida filmide autorid ise sisse juhatavad.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Sir-Terry-Pratchett-Patron(28. aprill 1948 – 12. märts 2015)

Kui teade tuli, ei olnud see muidugi päriselt üllatus. Pärast mitmeid aastaid võitlust Altzheimeri tõve haruldase vormiga, pidi see millalgi neil aastail juhtuma, ning pannes tähele ärevakstegevaid märke lähemalseisjate suunast, võis arvata, et alles on jäänud vaid kuud.

Ometi on see nii rusuv.

Rusuv ja ikkagi ehmatav ka. Nii väga tahaks hüpata püsti ja nõuda, et otsige ometi silti „Ma pole surnd“! Maailm on kaotanud ühe oma helgemaist, teravamaist mõtlejaist, kelleta nüüd tundub mahajääjatele pisut pimedam. Õnneks ei ole me jäänud pärandita.

Mitmekümnesse keelde tõlgitud, iseseisva paljukülgse maailma loonud, iseloomuliku sümboolika ja tähenduskeele arendanud autor sündis Buckinghamshire'is Inglismaal, õppis tehnikakoolis, oli suur astronoomiahuviline ja alustas kokkupuudet kirjandusmaailmaga kooliajalehte lugusid kirjutades ning omaette raamatukogus õppides.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Stalker mediumOn alanud Eesti ulmeauhinna Stalker iga-aastane hääletus.
Hääletamiseks tuleb minna ULME.EE lehele või otse aadressile http://ulme.ee/Stalker/2015/2015-haeaeletus vaadata hääletusnimekiri üle, ehk veel lugeda ning õigel hetkel reastada igas kategoorias kolm paremat.

Ei ole kohustust hääletada kõigis kategooriates – kui mingis kategoorias ei suuda kolme paremat leida, siis võib selle kategooria vahele jätta.
Ei ole mõtet otsida ja/või kaaluda mingit absoluutselt parimat, sest aastad pole vennad ning auhinna eesmärgiks on määratleda möödunud kalendriaasta parimad.

Paremusjärjestused tuleb saata meiliaadressil stalker@ulme.ee .

Hääletus algab 1. aprillil 2015 (kell 00.00) ja lõpeb 1. juulil 2015 (kell 24.

Loe edasi...

{SILDID}
 
tooriumTuumajaama käivitamisest on möödunud juba üle kolme aasta ning selle ajaga on reaktorid jõudnud toota üle neljakümne ühiku ulmelist energiat. Nüüdseks võib südamerahuga nentida, et kodumaine ulmelugeja on võrguajakirja "Reaktor" netiavarustest üles leidnud ning omale Järjehoidjatesse/Lemmikutesse lisanud. Võrguajakirja elujõulisust kinnitab ka kindla autorite ringi väljakujunemine ning uue kogumiku "Tuumahiid 2: Toorium" ilmumine paberkandjal.

Esimese "Tuumahiiu" kogumiku tugevuseks ning samas ka nõrkuseks oli väga laiahaardeline valik erinevaid autoreid ja ulmežanre (kakskümmend juttu kuueteistkümnelt autorilt). Seekord on kogumiku koostajad valinud välja üheksa kirjaniku üheksa juttu, mis ilmusid "Reaktoris" ajavahemikul november 2012 kuni veebruar 2014. Kogumiku keskmine kirjanduslik tase on tänu sellisele valikule teinud hüppelise tõusu ning minu silmis on tegemist lähiaastate ühe tugevaima eesti autoreid koondava ulmekogumikuga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
maolenelusMinu jaoks on Jan Kaus eelkõige novellikirjanik. Või isegi mitte novellide, vaid miniatuuride meister. Tema romaanid on mind õlgu kehitama pannud, aga laastukogusid soovitan teistelegi. Novellilisus lööb Kausi juures välja ka selles romaanis – palju erinevaid tegelasi, palju erinevaid elusaatuseid läbi üsna pika aja ja üle üsna laia ala, aga need peatükid on rohkem omaette ja vähem kokku seotud kui romaanides tavaks. Kui Maire Liivametsale on tundunud, et Kaus sõlmib lõpuks otsad kokku, siis minu jaoks jäid küll lõngad lahtiselt tuule kätte lehvima. Ja no vahel võibki neid lehvida lasta, aga sedakorda jäi neid minu maitse jaoks liig palju ripakile.

Karl Martin Sinijärv jagas ühes oma ülevaates kirjanduse laias laastus kaheks: raamatud, kus mitte midagi ei juhtu, ja raamatud, kus kogu aeg juhtub midagi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ender surnudOrson Scott Card ei ole eesti ulmelugejatele kaugeltki mitte võõras. Enderi sarja esimene raamat „Enderi mäng“ ilmus eesti keeles praeguseks juba 15 aastat tagasi (2000), nägi uuesti ilmavalgust 13 aastat hiljem (2013), mil ilmus ka samanimeline film. Ilmselt just viimase ilmumisest innustust saanuna, otsustas kirjastus Draakon & Kuu välja anda ka sarja teise osa „Surnute eest kõneleja“.

Kuna kõige esimesena jääb silma kaanekujundus, siis oleks paslik ka arvustust alustada sel teemal. Antud juhul on see suurepärane. Kaanekujunduse teinud Eesti Kunstiakadeemia graafikaprofessor Urmas Viik on mänginud musta, tumerohelise ning valgega ning tabanud suurepäraselt raamatu olemuse juurde kuuluva kosmilise tühjuse ning planetaarse looduse graafilist idülli. Samuti on näha, et kunstnik on teose ise eelnevalt läbi lugenud, kuna tema kujundus ühineb geniaalselt autori enda loominguga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Toimetuse poolt saateks
Mõni number varem ilmus Reaktoris kriitiline arvustus Arne Tsirna raamatu kohta. Vastusena saatis autor kirja toimetusele, milles ta pöördus arvustuse autori Agur Tänava poole. Ühele kirjale järgnes teine ja siis veel kirju. Allpool on selle kirjavahetuse tulemus: umbes nelja ja poole tuhande sõna pikkune artikkel ulmest ja mõnest asjast, mis ühe kirjatsura meelest ulmega seondub. Toimetus loodab, et lugupeetud lugeja leiab siit huvitavat infot või laiendab oma silmaringi inimeste ja mõttemaailmade koha pealt. Toimetus ei ole allolevat teksti mingilgi moel muutnud.
Reaktori Toimetus

Peale seda kui ma kirjutasin valmis ja avaldasin oma ulmeromaani esimese osa, tekkis - dilemma ja arutluse punkt.
Kuigi ma olen kirjutanud juba mitmeid raamatuid, mõned on avaldatud ja mõned veel ootavad oma aega, siis minu lemmik teema on olnud ja jääb ka edaspidiseks – ulme.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ma olen mängumaailmas ikka suhteliselt võhik. Peamiselt käib valik selle järgi, mida Steam seekord 75% allahindlusega pakub. Ja kui pakutakse mängu nimega Cthulhu Saves the World, siis väga pikalt mõtlema ei pidanud.

Mängu on teinud väike indie stuudio Zeboyd Games, kellele see pole esimeseks sedalaadi katsetuseks (esimene oli Breath of Death VII) ja kuna Cthulhu maailmapäästmisoperatsioon loetud kommentaaride põhjal hästi vastu võeti, siis on samas stiilis ka jätkatud.
Clipboard01

Enne mängimise juurde asumist menüüdes ringi tuhnides leidsin koha, kus sain sisse lülitada arendaja kommentaarid, mis tähendab seda, et mööda mängumaailma on laiali infopunktid, kus saab lugeda, mida planeeriti, mis välja tuli ja kuskohast inspiratsiooni ammutati. Võib-olla, et minu RPG-de kogemus on liiga ühekülgne, aga ma usun et Zeboyd ei kurda, kui ütlen, et vedasin paralleele ADOM-iga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
chap-pisi„Chappie“ on „District 9“ ja „Elysiumi“ režissööri Neill Blomkampi uusim ulmefilm. Sugugi mitte koerast, nagu pealkirja põhjal järeldada võiks, vaid hoopis politseirobotist, kelle on röövinud rahaahnete gängstade kamp.

Filmi tegevus toimub linnas, kus kuritegelikke jõuke aitavad taltsutada soomustatud droidid. Inimpolitseinikud on endiselt alles ja teevad masinatega koostööd. Tehnikauuendusi saadab edu, robot-võmme tellitakse üha juurde ning endisest sõjaväelasest inseneri loodud megasuur tapamasin jäetakse ebavajaliku liialdusena kõrvale – olukord pole nii hull, et lasta hiiglaslikul tank-robotil tervet linna sodiks trampida. Kõik tundub laabuvat, kuni politseidroidide loojal, noorel entusiastlikul tehnikul, õnnestub luua tehisintellekt. Mõistus, mis on võimeline õppima, täiesti unikaalse isiksusena välja kujunema ja millel on isegi kunstimeel.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Veebruari lõpus ilmus IndieGoGo-sse huvitav projekt Itaalia režissöörilt Nicola Piovesanilt, kes ise elab Eestis ning püüab siinset filmimaastikku omapärase loominguga edendada. Eelmise aasta lõpus tuli ta välja filmiga “Deus in Machina”, kus neli veidrat tüüpi kärutavad trabantiga mööda kosmost, püüdes intervjueerida ei kedagi teist kui Jumalat ennast. Kahjuks on film hetkel vaadatav vaid Itaalia publikule, kuid loodame varsti seda ka siinkandis näha. Kui siia veel juurde lisada tema armastus Itaalia vanade B-filmide vastu, saamegi midagi sellist, millega ta hetkel oma päevi sisustab:

supersesso70

SuperSesso ’70 on omamoodi kummardus seitmekümnendate kõige jaburamatele Itaalia täiskasvanutele mõeldud filmidele, nostalgiline tribuut madala-eelarvelistele B-filmidele, mille treilerites näidatud kaunid naised või üks kuum seksistseen püüdis publikut ligi meelitada.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia
T14esikaas

Täheaeg 14: Teise päikese lapsed
Koostanud Raul Sulbi

Kogumiku tõlkerubriigi avab Orson Scott Cardi lühiromaan «Kingituste sõda» (2007), mille tegevus toimub «Enderi mängu» ja «Enderi varjuga» samal ajal Lahingukoolis. Lugejal seisab ees taaskohtumine mitme tuttava tegelasega nagu Lahingukooli ülem kolonel Graff, Bean või Ender Wiggin ise.

Lisaks Cardi mahukale lühiromaanile leiab uuest Täheajast kümme jutuvõistluse paremikku kuuluvat teksti. Tuntud autoritest on mütoloogilis-religioosse fantaasialooga esindatud Meelis Friedenthal, lisaks veel peamiselt luuletajana tuntud Krafinna ja eelmisel jutuvõistlusel 2. auhinna võitnud Kadri Pettai. Ülejäänud juttude spekter ulatub kosmilistest madinalugudest militaarse fantasy ja keskaegse õuduseni.

Raul Sulbi ülevaateartikkel tutvustab seekord nn.

Loe edasi...

{SILDID}
 
evaUlmestaar

Selle kuu ulmestaariks on tuntud ulmefänn, tõlkija ning kirjastaja Eva Luts, kelle kirjastuse, Fantaasia, toodanguga on ilmselt kokku puutunud iga vähegi kodumaist ulmet lugenud inimene.

1. Mida praegu loed?
Praegu loen romaanivõistluse käsikirju, hetkel on käsil midagi "Meremaa võluri" sarnast – tütarlaps võlurite koolis üksikul saarel keset tarku maage, intriige ja lohesid. Järge on ootamas üks fantaasiajutt, teaduslik fantastika ja tänapäevaromaan – samuti romaanivõistluselt. Käsikirju on üle üheksakümne ja nende hulgast silma paista pole lihtne. Loodetavasti ei lase autorid end heidutada sellest, kui nad ei võida.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Päris mitmed asjad.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Üle pikema aja on Reaktoril taas rõõm esitleda lugejatele üht pildimängu. Igasse pilti on peidetud ühe arvutimängu nimi ning lisatud mõned sellele mängule iseloomulikud detailid. Mis on nende mängude nimed ? (piisab mänguseeria nimest).

Iga õige vastus annab ühe punkti ning kokku seega võimalik saada 10 punkti. Vastuseid, nii õigeid kui valesid, ootame nagu ikka Reaktori pildimängumeilile pilt@ulmeajakiri.ee. Vastamiseks on aega kuni 25. aprillini.
1

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kunagi ammu, koolipõlves, lugesin jutustust „Professor Dowelli pea“. Ma poleks uneski osanud näha, et sarnane saatus ootab ees ka mind. Et hakkan küsima endalt ja teistelt: kus on mu käed? Jalad? Kus on mu keha?
Tulin teadvusele haiglapalatis. Kuid mitte voodis, vaid akna kõrval laual. Ja sugugi mitte kohe ei jõudnud mulle pärale, et ainus, mis minust järele on jäänud, on... minu pea.
Viimane, mida mäletasin, oli hetk enne kokkupõrget vastutuleva autoga. Esimene, keda nägin, kui silmad avasin, oli minu ihuarst, kes istus mu kõrval toolil ja vaatas mulle kurvalt otsa. Temalt sain teada, et ellu jäin tänu tema jõupingutustele. Õigemini – jäi ellu mu pea...
Kuidas ta küll rõhutas neid jõupingutusi, mõtlesin kibedalt, kui olin silmad sulgenud. Tegelikult eeskätt ikkagi tänu minu rahale. Mis tal muud üle jäi! Sellist muinasjutulist palka poleks ta mujalt saanud...
Kui oleksin tahtnud elada, oleksin ennast oma helduse eest kiitnud, aga nüüd needsin.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Varakevadine päike soojendas Kristeli hinge ja käsi. Esimesed linnud laulsid oma paarituslaule ja sinililled võtsid end lumikellukeste järel ritta, et maailmast saaks maalilisem ja soojem paik. Viimased lumejäänused sulasid jahedast protestist hoolimata ja peitusid vaguralt varjuliste puude alla. Taevas oli sini-sinine ja maa mudaselt pruun. Kuskil metsasügavustes pesitsesid zombid ja teisedki hirmelukad, kuid küllap laulsid linnud tol päeval ka neile.
“Sa ei ole just kõige targem,” leelotas tumedapäine Kristel oma armsale Zombile mõeldes. Pealtnäha oli Kristel tavaline kümnendat klassi lõpetav tüdruk, kes ei erinenud eakaaslastest just kuigi palju ning filmidest ja raamatutest, mis talle meeldisid, vaimustusid sõbrannadki. Ei mingeid neete ega ülemäära alternatiivseid maailmavaateid, mis riietuses või meigieelistustes silma võiks torgata, üksik roheline juuksesalk välja arvatud.
Ometi oli Kristel nüüd siin, koduses köögis, ja toimetas pisut ebatavaliste...

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0673)