kaanepilt
 
metsavanaVesine jaanikuu on läbi saamas. Sellised kehvapoolsed suusailmad on olnud suurepäraseks ajendiks, et püsida siseruumides ning ahmida sisse valimatult kõike kättesattuvat ulmet. Seepärast leidub selles numbris nii kiitvaid kui laitvaid arvamusi, kuu ülevaadet meie ulmemaastikul toimuvast ning loomulikult meie oma noorte kirjanike ulmejutte.

Meie digikaante vahelt võite leida intervjuu Arvi Nikkareviga, paar mänguarvustust, Veiko Belialsi poolt tõlgitud Nikolai Karajevi (kes on ka üks Estconi külalistest) jutu, kiire ülevaate tulevasest Estconist ning Saaremaa mangabaruto Sander Tulk on valmis joonistanud uue ja taas vägagi ulmeteemalise koomiksi.

Lisaks on mul rõõm tõdeda, et Tartu ulmekirjutajate aktiivus on inspireerinud ka saarlasi looma samalaadse ürituse, millest pikemalt kirjutab juba Ene Kallas kroonika rubriigis. Rõõmustavatest kirjastusteuudistest tuleb ära märkida, et Fantaasia on kohe-kohe ilmutamas militaarulme meistri - kadunud Lew R.

Loe edasi...

{SILDID}
 
s ulme 2Pean alustama ülestunnistusega, et „Soome ulme“ esimene kogumik on mul endisel pooleli. No ei jõudnud läbi närida, ühel hetkel hakkas muutuma tüütuks ja leidsin põnevamat ninaesist. Ilmselt oli asi selles, et esimesed jutud ei tõmmanud käima ja tahtejõud sai lihtsalt otsa.

Käesolevas kogumikus seda muret polnud. Esimene jutt, mida sellest lugeda sain, oli koostaja Arvi Nikkarevi poolt Reaktorile maitseprooviks antud Boris Hurtta „Tondi nahk“, mis meeldis mulle väga oma stiililt ja atmosfäärilt. Kogumikus endas on see muuseas nime all „Hiiu nahk“, mis on ka täpsem nimetus, sest jutustab see ju ikkagi ühest hiiglasekasvu trollist. Ilmselt saatis Arvi meile teksti esialgse tööpealkirjaga. Hurtta puhul mainib Nikkarev järelsõnas, et sellele autorile on kombeks nostalgitsemine ja kadunud Soome hiilguse järele hüüdmine ning eks seda on kõigis kolmes tekstis ka tugevalt tunda (nagu ka autori bibliofiiliat).

Loe edasi...

{SILDID}
 
arvi1. Esiteks paar traditsioonilist küsimust seoses Eesti ulmega. Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse senisest arengust, tasemest ja väljavaadetest ning kuidas hindad mahajäämust arenenud maailma ulmest? Millest on eesti ulmes kõige suurem puudus?
Minu meelest pole eesti ulme tasemel viga midagi. Žanriulme hakkas 90date algul (Mardus ja Põhjanael) arenema, sai Algernoni mõjul hoo tiibadesse ja on nüüd täielikult elujõuline. Jutte ja romaane ilmub eri žanrites, aastas avaldatakse omakeelset toodangut rohkem kui paarkümmend aastat tagasi tõlkeloomingut. Ainsaks puuduseks on rahvaarvu ja vastavalt nii tegijate kui ka lugejate vähesus. Aga see on, kuda on – üle oma varju ei hüppa.

2. Sa tegeled aktiivselt Soome kirjanduse Eestisse vahendamisega, kas oleks võimalik ka eesti kirjandust Soome importida? Mida teha, et eesti kirjandus jõuaks välismaale, näiteks Soome?
Eesti piiripealset ulmet tõlgitakse küllaltki rahuldavalt.

Loe edasi...

{SILDID}
 
püha-ja-õudne-lõhnRaamatu „Püha ja õudne lõhn“ tagakaanele on kirjutatud:

Suvevaheaja eelviimasel päeval haihtuvad avalikust rannast haridusminister Ann-Margret Lundi neli tütart. Esmareisil kaob värskelt sisseõnnistatud alus tuhande viiesaja reisijaga pardal. Tüdrukute kolm klassivenda ei jäta uurimist ka kakskümmend aastat hiljem. Maailm on hävinemas, aga lootus Lundi lapsed üles leida veel mitte.

Lugejale võib sellest jääda mulje, nagu tegemist oleks mõne Skandinaavia kriminulliga. Romaaniga, mida loetakse selleks, et nautida paljastusi ühe kuriteo kohta – kes tegi, kus tegi, miks tegi. See on ent petlik. Ühtekokku umbes 230-leheküljeline raamat ei ole üksnes jutustus neist tüdrukutest 20 aastat enne romaani tegevusaega ega nende klassivendadest teose toimumisajal. „Püha ja õudne lõhn“ pole mõni paljastustelugu, vaid on pigem ühe maailma teatavaks tegemine lugejale. Mitte lihtsalt romaan, vaid proloog romaanitsüklile, nagu on ka kirjutatud tiitellehele.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Estcon-2014 mediumEesti ulmefännidele, kirjastajatele ja kirjanikele on olnud juba varsti kaks aastakümmet olulisimaks suviseks ürituseks Estcon. Sellesuvine estcon toimub täpsemalt 17-nes kord ja see leiab aset Põlvamaal Saarjärve ääres 18.-20. juulil.

Selleaasta ürituse peakülalisteks on Nikolai Karajev, kellega vestleb Veiko Belials tema loomingust, tõlkimisest, konventidest, anime- ja Jaapani kultuurist ning Andres Rõhu, kes räägib raamatute kujundamisest. Ulmeraamatute kaanekujundusest maailmast peab veel ettekande Jüri Kallas ning üles astub consept artist Kait Kübar teemal kunst ja ulme. Lisaks toimub taas Belialsi korraldatud ulmedisko, kus selleaasta teemaks ulmeraamatud eesti bändide loomingus. Sash Uusjärv räägib kaaluprobleemidest ulmes, Veiko Belials arutleb pungi ja pungi derivaatide üle ning veel palju muud nagu traditsioonilised larp, mälumäng, rollimäng ning kohustuslik Stalkeri auhinna väljakuulutamine ja üleandmine.

Loe edasi...

{SILDID}
 
“WATCH DOGS” on mäng, mis oli mängurite hulgas ilmselgelt üks enim oodatud mänge nii eelmisel kui sel aastal. Kuid kas mäng ka mängurite ootused ja lootused täidab?

Mängu müük on olnud igaljuhul edukas. Nimelt on “Watch dogs” purustanud senised müügirekordid ning sai esimese 24 tunni jooksul enim müüdud mänguks Ubisofti ajaloos. Kuna müüginumbrid ületasid ka Ubisofti enda ootusi, siis oli Ubisoft loomulikult positiivselt üllatunud. See omakorda aga tõestab taaskord fakti, et ka suvel on võimalik oma mängu müüa ja purustada müügirekordeid. Viletsad müüginumbrid suveperioodil pole tingitud mitte sellest, et kliendid ei taha osta uusi mänge, vaid pigem siiski sellest, et pole uusi mänge, mida mängurid tahaksid osta. Ning tuua oma mäng turule hetkel, mil teisi konkurente kliendi rahakotile pole, võib osutuda väga tulusaks ettevõtmiseks. Nagu Ubisoft oma mänguga “Watch dogs” ka tõestas.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Veebikoht Ulmejutulabor lõpetas käesoleva aasta mai alguses oma töö. See oli koht, kus ligi kolme aasta vältel osales kokku ligi 50 inimest, avaldades Bloggeri mootorile ehitatud lehel oma jutte ja jutukatsetusi ning kommenteerides teiste omi. Nii oli, kuid kirjutajad hajusid laiali, taganttõukajad tüdisid, eestvedaja pani poe kinni. Eks iga asi saab ükskord otsa, kuid soov kirjutada jäi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kui ma üritasin 11 aastat tagasi Eesti ulmet kaardistada (vt www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/kysimused), oli vaid kõige viljakamatel tolleaegsetel ulmekirjutajatel võimalik hoobelda mõne ilmunud raamatuga. Muidugi ei ole kirjutatud ja ilmunud raamatute arv kaugeltki mitte esmane
kriteerium autori väärtuse hindamisel, kuid midagi see siiski näitab. Kui mitte muud, siis pühendumust valitud tegevusele. Sestap vaatleme, millises
seisus on eesti ulmekirjanike kogukond mainitud aspektis täna.
Ülevaatlikkuse huvides võtsin loetellu vaid need autorid, kelle kontol on ulmekirjanduse baasis vähemalt kolm raamatut. Viimane on ka selle poolest hea number, et veel vähemalt mõni aeg tagasi oli see üheks vastuvõtukriteeriumiks Kirjanike Liitu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
aoeposterMöödunud reedel istusin kinosaalis. Järgmine päev tulistasin oma ajaveebi nähtu kohta ülikiire ja sapise kokkuvõtte. Jah, nähtu oli nii kretinistlikult painav, et ma ei soovinud selle analüüsile liialt aega ega närve kulutada. Kuid siis tuli uudis, et uus Transformers film korjas värdjaliku lumpeni käest üle maakera esimese nädalavahega ligemale 300 miljonit dollarit. Seda uudist lugedes tahtsin esiotsa näo kätesse peita ja suuri pisaraid valada. Mis küll inimkonnal viga on? Aga selle asemel vaatasin hoopis aknast uduse Tallinna peale ja otsustasin, et see painavalt halb film väärib minu poolt mõnevõrra tihedamat lahkamist. Teatava muigega mõtlesin isegi, et elusast peast lahkamist - vivisektsiooni. Juuli teises pooles peaksin üles astuma väiksema ettekandega 2014. aasta ESTCONil. Teemadeks tehisintellekt ja transhumanism ja nende kajastamine populaarses meedias. Arutasin endamisi, et see pikendatud artikkel siin on pisut käesoojendus ja vaimne gümnastika. Niisiis.

Loe edasi...

{SILDID}
 
zombiemotorFilme vaadates juhtub nii mõnigi kord, et vaataja haarab kinni mingist väikesest detailist ja isegi kui see üldist naudingut ei sega, saab sellest siiski omamoodi kinnisidee. Minu jaoks on selleks detailiks – vähemalt üheks nendest ja antud juhul oluline – jalgrataste pea täielik puudumine postapokalüptilistes filmides. Ulmefännid, mõelge, kui paljudes neis olete näinud seda liikumisvahendit, mis ei nõua ei bensiini ega heina? Isegi kui oskate nimetada ühe või paar, pikk ei tule see nimekiri kindlasti. Heaoluühiskonna räbalates ja habetunud jäänukid rändavad zombidest ja mutantidest saastatud tühermaadel ja tontlikes linnades järjekindlalt autoga või hobusega, sattudes seejuures sageli hätta, kuna ühel läheb mootor läbi ja teine murrab jala. Sealt edasi näib ainus võimalus olema jalgsi liikumine.

Loe edasi...

{SILDID}
 
h6ff-vertikaal-est  scaledJuba teist aastat toimus ka HÕFFil Melies lühifilmide võistlusprogrammi raames ka Haapsalus lühifilmide vaatamine. Sel aastal oli võistlustules 8 filmi – mõned head, mõned mitte nii head. Oli õudust, huumorit, goret… igale maitsele midagi.

Selle aasta žürii hulka kuulusid Ameerika filmifestivali Fantasia korraldaja Stephanie Trepanier, Taani filmiteemaliste telesarjade ning raadiosaadete korraldaja Elias Eliot ning Hollywoodi filmistuudiote Universal ja Paramount esindaja Eestis Siim Rohtla.

Gaasimees/The Gas Man
Suurbritannia

Üpriski jabur ning sisutühi film gaasiarvesti hooldaja külaskäigust üksi elava naise juurde, mis tundub iga hetkega järjest kõhedam. Film püüab pidevalt pinget tõsta, kuid vaatajana on keeruline aru saada, mis põhjusel see pinge peaks tõusma. Mees on sõnaaher ning naine muutub iga hetkega järjest närvilisemaks ning hirmunumaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
AndriEesti ulmetähed
Sellekuiseks ulmestaariks on Ulmekirjanduse baasi looja, tehnikateadlane, muusikahuviline ning loomulikult suur ulmefänn Andri Riid.

1. Mida praegu loed?
Vendade Strugatskite "Tigu nõlvakul" ehk siis seda täielikku versiooni, mis Orpheuse Raamatukogus hiljaaegu ilmus. Kuna varasemalt eesti keeles ilmunud samanimelise raamatukese lugemine (palju aastaid tagasi muidugi) pole endast mälusse mingeid jälgi maha jätnud, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Paraku on lugemine pisut takerdunud, sest just sel hetkel, kui lugu end minu jaoks põnevaks keris, oskasin ma raamatu umbes nädalaks voodi alla ära kaotada. Nii et häälestusega on antud hetkel kehvasti, aga mis sitasti, see uuesti.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Üldiselt ei jäta ma alustatud raamatut pooleli, niisiis võiks vastata küsimusele ka lihtsalt "tahtejõud" või "ustavus valitud kursile".

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia
Berg

Üle piiri. Palgasõdur Willardi seiklused
Lew R. Berg
Koostanud Veiko Belials
Kaanepilt Siiri Kumari
Sari: Sündmuste horisont

Lew R. Bergi (1968 - 2005) õnnestunuimaks teoseks peetakse "Musta kaardiväge", aga tema tuntuim tegelane on palgasõdur Willard; kirjaniku eluajal seikles too seitsmes erinevas loos. Paraku on osa neist ilmunud lehesabades jm kohtades ning pole seega lugejate laiale ringile kättesaadavad, lisaks oli autoril kaks lõpetamata käsikirja. Nüüd on need kõik siia ühiste kaante vahele kokku kogutud, korralikult üle toimetatud, kohandatud ja silutud. Head lugemist!

Loe edasi...

{SILDID}
 

Autoritutvustus 

Nikolai Karajev on Tallinnas elav ajakirjanik, kirjanik, tõlkija ja kriitik. Detailsemalt vt fantlab.ru/autor1318

Ulmejutud (muuhulgas):

ВУДУ СО СЛИВКАМИ. Фантастика 2002. Выпуск 2

ЗАБЫТЫЕ ДУШИ. ЖЕЛЕЗНЫЕ СНЫ. Фантастика 2003. Выпуск 2

ПУТИ ЕДИНОРОГОВ. Новые легенды 2, 2005.

NO MORE TURNING AWAY Ajakiri AnimeGuide, 2005

ЮГО-ЮГО И ПРИНЦЕССА ГОБЛИНОВ Ajakiri AnimeGuide, 2005

КОШКА ХОКУСАЯ Ajakiri AnimeGuide, 2007

Через год на Ибице. Академия Шекли, 2007

День, когда вещи пришли в себя.

Loe edasi...

{SILDID}
 
1.

Linna alune koobastik - kivine, paljukäiguline, sügavikku ulatuv - klõbises kondiste jalgade lõputust voost. Mustade kaljude piiramisrõngas peituva iidse kooljaasula varemeis olid tuhanded elavad surnud öö tihke mantli all liikvel. Üks tahe, üks aastatega hiigelkangaks kootud loits oli selle kõik liikvele raputanud.

Loits keerutas üle rusudes hoonete, sammaldunud teede ja sisselangenud, tumedatesse sügavustesse kaduvate koobaste suudmete. Iidsed ja veel iidsemad hauad, sügaval-sügaval maapinnas, kümne tuhande aastase linna kivistunud juurtest allpool, paiskus murenevate ja purunevate kaljude raginal valla. Ürgsed muumiad, kelle aegki oli juba unustanud, liigutasid, ajasid end käpukile, ning uimastena sajandite vaevast hakkasid mööda avanenud pragusid ülespoole ronima. Kiviklibu krabises neile kaela, liiv voolas läbi kopitanud kehade, kuid loits utsitas, kutse kohustas.

Loe edasi...

{SILDID}
 


Vana mehe laip lamas tumehallil alusel, näol rahulik ilme, seljas must T-särk ja käisteta teksavest, pikad hõredad juuksed üle serva tilpnemas, kulunud kauboisaapad vibalike koibade otsas. Nõtked robotkäed kohendasid pisut lõtva keha ja seadsid väikese padjakese pea alla, saavutades asendi, mis tundus ärasaatmiseks kõige paremini sobivat. Seejärel kadusid kõik mehhatroonsed seadeldised seintel, laes ja põrandal olevatesse õõsustesse ning hääletult sulgusid märkamatuks jäävad katikud. Kõrval, ooteruumis süttis ukse kohal roheline tuli ja uks avanes.


Sisenejaid oli kolm. Kaks meest ja üks naine, kes istus ratastoolis. Nad kõik olid riietatud musta, kuid mitte matusetalituse pärast, nemad kandsid sellist riietust iga päev. Vaikides võtsid nad sisse kohad ümber surnukeha ja langetasid pead. Taustal tõmbasid viiulid mahedalt kohustuslikku "Jumal, sul ligemal".


Paksem meessoost leinaja hakkas nihelema.

Loe edasi...

{SILDID}
 
5. juuni, 1960. Üks vanem mees tallas keset rõsket ööd rohtukasvanud rada, mis juhatas pisikesele külani, mida kutsuti Vandoni Koridoriks. Mehe selja taha jäi keset lämmatavat uduloori kõrguv hiiglaslik mets, ning selle ümber valendav tihe heinamaa. Õhk oli külm ja niiske, mehe suust paiskusid katkendlikud aurupahvakud, mis kuulutasid peatselt saabuvat väsimust. Jõudnud järsu orunõlvani, mees seisatas, ja kogus ennast. Seejärel alustas ta vaevalist teed allpool terendavasse sügavikku. Seda tegi ta üsna ettevaatlikult – maad valgustas üksnes nõrk kuuvalgus, mis pidi ennast läbi murdma sünkjashallidest vihmapilvedest. Kusagil eemal kostus äikesemürinat.

Mees oli küllaltki pikk, ligemale kuus jalga, ja sihvakama kehaehituse, kergelt kiilanevate mustade juuste ning vanaduskortsudes näoga. Vanust võis olla ehk natuke alla kuuekümne. Seljas kandis ta hallikat linast kuube, ja nendega ühtivaid, rohuplekke täis pükse. Talupoeg, kui uskuda välimust.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0638)