Kesksuvi vaikselt möödas ning inimesed puhkavad. Kuid meil siin tuumajaamas puhkust ei ole - reaktori lõõsas niigi hea peesitada. Kuid arvestades kliima iseärasustest tingitud lugejate laiskusega, oleme sel korral pannud kokku ehk pisu kergema ning lustlikuma numbri.

Arvi Nikkarev nimelt tutvustab meile Vene ulme telgitaguseid lõbusaid juhtumeid, Jaan kirjutab oma seiklustest arvutimängumaailmas, Metsavana jutustab oma juhtumistest selleaastasel Estconil ning Jana on ära tõlkinud lustaka loo "Pärast seitsmendat eksperimenti". Pisu tõsisema poole pealt saab lahatud Peeter Helme uusimat romaani "Sofia" ning ka kirjaniku endaga pisu aru peetud.

Loomulikult ei puudu ka pildimäng, mis sel korral rohkem kuulamisele rõhub.

Kiiritavat lugemisrõõmu!

Loe edasi...

Peeter Helme on küll kirjandusmaastikul tuntud, kuid olles ulmeteemas võrdlemisi uus, äratas see mõningad lootused. Ehk mäletate Leo Kunnast, kes üllatas oma lugejaid ootamatu pöördumisega ulmekirjanduse poole, andes kolmel järjestikul aastal välja kogu Gort Ashryni triloogia. Tuleb tunnistada, et sel korral ei ole lood sedasi.

Helme, kelle sulest on senimaani ilmunud vaid üks ulmeline jutustus „Jõulud A. D. 3000“ (Eesti Ekspress 24. detsember 2012), püüab oma uusimas romaanis „Sofia“ tuua lugejani eepilist kosmoseseiklust, kuid jääb mitmes aspektis kahjuks hätta. On küll nii kosmos kui ka seiklus, kuid korralikuks ulmeromaaniks sellest siiski ei piisa. Kohati tundub, et asi ei ole jäänud kirjaniku, vaid pigem toimetaja taha, kelle tööks peaks olema kõiksugu ebaolulise väljarookimine ning vajakajäämistele viitamine.

Loe edasi...

Peeter Helme on eesti kirjandusmaastikul tundud peamiselt tänu oma artiklitele ning kriitikale. Selle aasta Estconil esines härra ka oma ettekandega kirjanduskriitikast, millel hoolimata mitmestki põnevast mõttekäigust oli ulmega üpriski vähe pistmist, mistõttu see meie ajakirjas kajastamist ei leia. Kuna Peeter Helme ei ole varem ulmet avaldanud, oli loomulik, et Reaktori huvisfäär ka teda puudutab. Nõnda saigi Estconil tal särgisabast kinni haaratud ning intervjuud palutud.

Pildi autoriks Toomas Verrev

1. Olete üpriski tuntud artikli- ning esseekirjanik. Samuti olete avaldanud kolm romaani, kuid seni on teie kokkupuude ulmega olnud võrdlemisi põgus. Kust tuli idee kirjutada ulmeromaan?

Võib-olla mu kokkupuude ulmega näib põgus, aga olen tegelikult ulmekirjandust elu aeg lugenud.

Loe edasi...

12.–14. juuli toimus Estcon 2013, eesti ulmehuvilise jaoks ilmselt üks aasta olulisemaid sündmusi. Kindlasti pole mina kõige õigem inimene kirjutama üritusest Estcon 2013. Kasvõi juba seetõttu, et esimesel õhtul mind polnud kohal. Elu tahtis nõnda ja suvel kipuvad üritused ikka kattuma ning juhtuski see, et esmakordselt ei jõudnud ma esimeseks õhtuks Estconile.

Nagu öeldud jõudsin ma kohale kell üks-kaks öösel, taskulambi valgel sai telk kähku üles pandud ning hiljem veel kahe telgi püstitamise juures assisteeritud. Olmeküsimused lahendatud, sai liigutud suure maja ette, kus rahvas suhtles juba täitsa vabalt. Mingil hetkel anti mulle üle ka üsna räsitud ajalooline dokument, kuhu oli kogutud hulk allkirju ja mis nõudis minu kohest ilmumist Estconile.

Loe edasi...

Esiteks peab ütlema, et juba konni alguses oli mul mingi väike uimasus, kaelasoonkonnavalu ja võimalik, et ka väike palavik sees. Proovisin seda parandada neljapäeval koos Ove, Priidu, Whiskey ja Valge Wiinaga ning tiba vist isegi paranes, sest reede hommikul ei teinud kõige suuremat häda mitte kaelasooned (need olid hoobilt valutamise lõpetanud), vaid hoopis pööritav magu ja valutav pea.

Ove ja Priit jutumängule raamistikku ehitamas.

Toppisime siis asjad kahte autosse (Ove oli mingi kavalusega töölt endale konkuga auto välja petnud) ja veeresime (aegajalt roobipeatusi tehes) Tarbatu suunas. Seal sai provianti ladustatud ja neljast eri kohast ulmikuid ning varustust otsitud. Üle pika talve nägin ka esimest korda Mannut, kes oli endale mingis meelesegadushoos JUUKSED pähe kasvatanud. Ehmatus oli nii suur, et mul jättis isegi magu valutamise järele.

Loe edasi...

Laupäeval, 13. juulil kuulutati Estcon 2013 raames välja Eesti ulmeauhinna Stalker 2013 võitjad.

Auhinnale kandideerisid 2012. aasta jooksul eesti keeles esmakordselt ilmunud tekstid ja raamatud. Hääletuses võis osaleda igaüks, kes oli neid teoseid lugenud ning tundis endas vajadust ja tahtmist loetute seast (kategooriate kaupa) reastada kolm parimat.

Stalker 2013 suurimaks erisuseks oli vast, et seekordse hääletuse raskuspunkt oli jutukategooriatel. Paljud hääletajad suisa kurtsid, kuidas romaanide seast pole midagi valida jne. 2013. aastal said ka tõlkelood enesele kaks kategooriat, nii nagu eesti juttudel see juba aastaid on olnud.

Kuigi auhinna väljakuulutamisel olid kategooriad dramaatilise pinge tekitamiseks teises järjekorras, on siin need täpselt nii nagu alati olnud.

Loe edasi...

1. Arkadi Strugatski kohtus lugejatega. Küsimus saalist: ”Kas te praegu millegi kallal töötate?” ASi tõre vastus: ”Muidugi töötan. Ma ei saa ju 24 tundi ööpäevas viina juua.”

2. Kohtumine lugejatega. Hääl saalist: ”Öelge, kuidas te suhtute partei KK otsusesse võitlusest alkoholismi ja joomarluse vastu?” AS vastas raskelt ohates: ”Üldiselt on see küsimus valesti adresseeritud. Mina olen selle jälkuse tarvitaja.”


Arkadi ja Boris Strugatski
3. Arkadi Strugatski tütar Natalia õppis Moskvas Aasia ja Aafrika Maade Instituudis. Kord kõndis ta piki instituudi koridori ja kuulis enda selja taga sosinat: ”Poisid, vaadake: sealt läheb vendade Strugatskite tütar.”

Loe edasi...

Hiljuti sattusin internetis kolades vanade Nintendo ja Super Nintendo J-RPG žanri mängude klippide peale. Pärast mõningast vaatamist oli nostalgiakratt mul kõrvad pihku võtnud ähvardusega mitte enne lahti lasta, kui olen mõne sellise mängu oma arvutis käivitanud. Taolise tegelasega ei tasu pikalt vaielda ja nii asusingi otsima sobivat fantaasiaseiklust, milles saaks päästa maailma ja seejuures karjal deemonitel pikslid kurku lüüa. Ruttu sai aga selgeks, et vanad on end pea kõik ammendanud ja uuesti tallatud rada ei tahtnud siiski käia. Final Fantasy osad, Chrono Trigger ja Phantasy Star Sega Genesise peal – head, saan soovitada, kuid ikkagi – ehk leidub ka midagi värskemat? Ja tõepoolest minu kahjuks ja hiljem ka suureks õnneks leiduski.


Kahjuks seepärast, et esimeseks leiuks osutus Evoland, mis on ideaalne näide sellest, et tööst väsinud peaga hilistel öötundidel arvuti taga istumine ja indie-mängude ostmine ei ole hea mõte.

Loe edasi...

Juulikuu toob vahelduseks pildimängu asemel hoopis muusikamängu.



Videos võib kuulda viie rohkem või vähem tuntud ulmelise telesarja avamuusikat. Mis on nende sarjade nimed? Vihjeks on iga loo juures sarjaga seonduv pilt. Õiged vastused saata taas kord teele toimetuse pildimängumeilile (pilt@ulmeajakiri.ee).
Ühe sarja äraarvamise eest saab 1 punkti - kokku võimalik saada seega suisa 5 punkti. Vastata saab kuni 25. augustini.

Kõikide vähemalt ühe õige vastuse saatnute vahel läheb loosi George R.R. Martini Jää ja tule laulu kolmanda raamatu teine osa "A Storm of Swords: Blood and Gold.

Loe edasi...

Eesti ulmetähed

Reaktori lugejatele ei ole Soobli nimi tundmatu - on ta kirjutanud meile lausa kaks lugu ning neid isegi ise oma käega illustreerinud. Soobel kirjutab omamoodi stiiliga ning mitte kõik ei pea tema kirjatükke heaks, kuid maitse üle ei vaielda. Tihe külaline Tallinna ulmeseltskonna koosviibimistel, mudelraudtee konstruktor-koguja, vedurijuht jne... Täiesti omamoodi karakter.

1.Mida praegu loed?

Ohh... Polegi hetkel midagi käsil. Olen tegelikult kaunis vilets lugeja. Viimati sain Veskimehe “Lõputu juuni” läbi. Aeg-ajalt uurin BAAS-ist, mida kiidetakse, mida laidetakse, siis valin, mida eelisjärjekorras osta. Viimasel ajal meenutasin tatipõlve lemmikuid – näiteks sai hiljuti läbi võetud “Purpurpunaste pilvede maa,” “Eršoti kraater,” “Insener Garini hüperboloid.” Mis siis, et need BAAS-is omajagu nuuti on saanud, on tegu ikka lahedate asjadega.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia

Vari aja sügavikust
H. P. Lovecraft
Tõlkijad: Priit Kenkmann, Iris-Barbara Jeletski, Martin Kirotar.
Sarja koostaja Raul Sulbi.

Õudusklassik H. P. Lovecrafti (1890–1937) uuest jutukogust «Vari aja sügavusest» leiab kirjaniku samanimelise lühiromaani, mida õuduse ja fantaasia asjatundja Lin Carter peab tema suurimaks saavutuseks ilukirjanduse vallas, jutustuse «Värv maailmaruumist», mida Lovecraft ise luges oma lemmikjutuks, ning pika ja põhjaliku esseistliku ülevaateartikli õuduskirjanduse tekkimisest, «Üleloomulik õudus kirjanduses», mida legendaarne ulmetoimetaja David G. Hartwell peab kõige tähtsamaks esseeks õuduskirjandusest üldse.

Kogumiku nimiloos vallutab ühe Miskatonicu ülikooli professori teadvuse võõras olend, kes asub uurima inimkonna varjatud okultset ajalugu. Jutustuse «Värv maailmaruumist» tegevus keerleb 1882. aastal Arkhami lähedale kukkunud salapärase meteoriidi ümber, mis kuidagi jahtuda ei taha. Kirjandusajaloolist ülevaadet «Üleloomulik õudus kirjanduses» peetakse parimaks õuduskirjanduse kujunemisloo kokkuvõtteks ning Lovecrafti säravaimaks esseeks. Kirjanik peatub selles põhjalikult nn. gooti romaanil, kirjeldab kõigi olulisemate 19. sajandi õuduskirjanike loomingut ning jõuab välja oma otseste eelkäijate M. R. Jamesi, Arthur Macheni ning Algernon Blackwoodini.

Loe edasi...

„Eksperiment 6. Seade: Smith & Wesson mudel 13.“ Sedasi kirjutanud, hakkas professor Hilliban raamatute, paberite ja koduste tööde virnade vahelt revolvrit otsima. Tema õpilased arvasid, et ta on korrapäratu – hah! – taipamata, et segadus pakkus ideaalset peidupaika. Peale revolvri varjas see hetkel mitut pudelit tsüaniidi, erinevaid nuge, papagoid ja isegi elektritooli. Kui asekantsler sellest teada saaks, läheks ta kindlasti endast välja - eriti papagoi pärast. Teaduskonna eeskirjade järgi oli rangelt keelatud lemmikloomade pidamine ülikooli kabinettides.

Viimaks leidis Hilliban relva pehkinud kursusetööde hunniku alt. Olles padrunipesad pedantlikult padrunitega täitnud, jäi ta silmitsi probleemiga. Tema metoodika nõudis, et ta revolvrit katsetaks, kuid püssipauku võidaks kuulda - isegi filosoofia teaduskonnas. Ta vaatas oma kella – oli üksteist läbi öösel.

Loe edasi...

„Sest te olete seda väärt!“ Just nõnda lubas paljutõotav tekst reklaambrožüüris. Kõrgelt üle reklaami käes hoidva noormehe pea lendav imelik valge lind kääksatas võikalt ja lasi paberile suure läraka. Selliseid oli viimasel ajal linnaruumi palju tekkinud. Tommi ehk Tähepoiss, nagu sõbrad teda juba lapsest saati kutsusid, ei lasknud vahejuhtumil ennast häirida. Ta jättis meelde mustuse alt nähtavale jäänud aadressi, kägardas rikutud reklaami kokku ja tegi täpselt samal ajal, kui nutsak prügikasti kitsast avavust tabas, tähtsa otsuse.

Suures Jehoova tunnistajate auditooriumi meenutavas saalis viibis umbes viiskümmend inimest. Kõik istusid tihedatesse ridadesse paigutatud toolidel ja kantslina kõrguva laua taga pidas rahvale jutlust firma Piiritu boss doktor Jupiter:

„Nagu juba nimi teile ütleb, puuduvad meie jaoks piirid. Unistused saavad tõeks ja ainsaks takistuseks võib saada fantaasiavaesus.

Loe edasi...

Järgnev lugu pärineb selle suve Estconi pühapäevasel päeval toimunud kirjutamistoast, kus teemaks oli "Trellid sauna akende ees". Selleks, et anda edasi paremini seda, mida 20 minutiga suudab tekitada inimese mõistus, on need tekstid võimalikult originaalilähedased ja minimaalselt parendatud.

Magnus pistis pea leiliruumi uksest välja ja uuris arupidavalt ettenägelikult valmis seatud külma vee toobrit. Külm vesi on tõeliselt hea, mõtles ta uimaselt. Ühtäkki sauna ette siginenud järv tundus palju ahvatlevam. Järve vesi oli pruun, sogane ja suviselt poolsoe.
Magnus lipsas leiliruumist esikusse ja sumas vette. Majake järve teisel kaldal näis lähenevat niipea, kui mees vette astus. Kahe sammuga oli mees munadeni vees, ja maja soojärve keskel.

Magnus ümahtas imekspanevalt, kahtlustavalt. Majake näis triivivat otse tema suunas. Magnus otsustas, et midagi liiga hirmsat selles ei ole, ja astus kaelani vette. Kõike võib ette tulla.

Loe edasi...

Järgnev lugu pärineb selle suve Estconi pühapäevasel päeval toimunud kirjutamistoast, kus teemaks oli "Trellid sauna akende ees". Selleks, et anda edasi paremini seda, mida 20 minutiga suudab tekitada inimese mõistus, on need tekstid võimalikult originaalilähedased ja minimaalselt parendatud.


Peategelase nimi on valitud lihtsalt eesti nimi ainsa kaalutlusega, et sellenimelist Estconil ei olnud.

Kuumus muutus tasapisi tapvaks.
„Mida nad mulle sisse söötsid?” pomises Neeme ebamääraselt. „Ma mõtlen, järelikult ma olen olemas.” Ja seesama ladina keeles: „ Cogito, ergo sum.” Mingi teadvuseraasuga mõistis ta, et see annab märku just sellest, et mõtlemine on käest libisemas. Oli pime. Aknast paistsid viltused kuukiired. Ja siis sai Neeme aru, miks on akende ees trellid.
„Miks nad kõik nii liikumatud on?” uuris ta kaaslasi saunalaval.
Ta võttis end kokku ja roomas ukse suunas.

Loe edasi...

Järgnev lugu pärineb selle suve Estconi pühapäevasel päeval toimunud kirjutamistoast, kus teemaks oli "Trellid sauna akende ees". Selleks, et anda edasi paremini seda, mida 20 minutiga suudab tekitada inimese mõistus, on need tekstid võimalikult originaalilähedased ja minimaalselt parendatud.

Nii kaunil hommikul on lausa patt, kui läbi akna paistev valgus joonistab põrandale trellide nelinurga. Sellest ainult veel suurem patt saab olla see, kui juba kaks tundi korralikult kuumaks köetud laval istunud saunaline pole ikka veel higistama hakanud. Holgerit selles patus süüdistada ei saanud. Tema jahutussüsteemid huugasid täiel rindel, ning metallkeha oli piisavalt jahe. Vesi kondenseerus ja nirises selle pinnal suurte piiskadena.
Säuhh, läigatas automaatika kerisele sähmaka leili. Uus kuum laine lõi üle küborgi. Metallmees istus laval ja vaatas mõtlikult maast laeni ulatuvatest, allakukkumise vältimiseks trellitatud akendest välja.

Loe edasi...

Järgnev lugu pärineb selle suve Estconi pühapäevasel päeval toimunud kirjutamistoast, kus teemaks oli "Trellid sauna akende ees". Selleks, et anda edasi paremini seda, mida 20 minutiga suudab tekitada inimese mõistus, on need tekstid võimalikult originaalilähedased ja minimaalselt parendatud.

Jõhvi Kontserdimajja olid kogunenud mingid ahvid - seal toimus Ida-Virumaa Arengukongress, mille pikal ja keerulisel järjekorranumbril pole enam vähimatki tähtsust. Mind oli sinna kutsutud üllatusesinejaks. Ettekannet mul veel ei olnud. Istusin saalis, kuulasin ilmselget totrust ja lootsin, et selleks ajaks, kui ma kõnepulti astun on saal täiesti tühjaks jooksnud.

Konverentsi lõunaeelses osas said sõna Euraasia Liidu keskastme ametnikud ja muud ülikud. Minu ettekanne oli planeeritud ürituse teise poole lõppu. Pärast Baltikumi omavalitsustegelaste ustavusheietusi. Üritasin kuulata, et mõnda teemat edasi arendada.

Loe edasi...