Ei juhtu just sageli, et meie kõrvalriiki tuleb sedavõrd mastaapne ulmeüritus nagu Worldcon, seetõttu käis Reaktor seda suurema esindusega kaemas ning avaldame suisa kolm pikemat ülevaadet. Ove Hillep suutis kõiki meid toimetuses veelgi ületada käies enne seda ka Ropeconi kaemas ja kirjutas nähtud mängudest ja kohatud inimestest. Riho Välk räägib kolmandast conist – Riias toimunud Uniconist.
Lastekirjanik Heli Illipe-Sootak muljetab aga laste loovuslaagris peetud Pörköltipäevast ja hirmudest laste õuduskirjandusest.

Kindlasti tasub lugeda meie videotoimetaja Jana Raidma seminaritööd, milles ta analüüsib põhjalikult Eestis 1992 - 2014 ilmunud ulmekirjandust. Lisaks muidugi ka jutud - jätkame jutuvõistluse juttude avaldamist, Leila Tael-Mikešin, Ene Kallas ja Mairi Laurik arvustavad värskelt ilmunud raamatuid ning Heino Nöps pakub võimaluse testida enda kirjanikutaset.

Loe edasi...

Järgnev tekst on algselt kirjutatud seminaritööks. Autori lahkel loal avaldab Reaktori toimetus selle mõningaste kärbetega (toim)

Käesoleva töö eesmärk on koostada aastatel 1992 - 2014 avaldatud eestikeelse ulmekirjandusest andmestik ning analüüsida seda erinevatest aspektidest lähtuvalt.

Töö mahu liiga suureks paisumise vältimiseks keskendun selles töös vaid eesti keeles välja antud ulme žanrisse kuuluvatele raamatutele. Andmestikust jäid seega välja muuhulgas palju ajakirjades ja internetis avaldatud ulmejutte, kuna neid pole kunagi üheski raamatus avaldatud. Raamatu defineerimisel lähtusin Raamatukogusõnastikust, mis ütleb, et raamat on "trükitud või käsitsi kirjutatud kaante vahele köidetud iseseisev väljaanne mahuga 49 ja enam lehekülge" (Eesti Rahvusraamatukogu, 2016). Ajaperiood 1992 – 2014 sai valitud selleks, et keskenduda taasiseseisvunud Eestis välja antud kirjandusele. Kuigi iseseisvus taastati juba 1991.

Loe edasi...

Võttes vastu möödunud talvel oma sünnipäevakinki Eesti Ulmeühingult Krokodilli Klubi pisikesel laval, ei osanud ma uneski näha, mida see endaga kaasa toob – nimelt oli kingiks pressipääse WorldConile Helsingis. Kõlas see hirmus tähtsalt ja ehk isegi veidi hirmutavalt, seda enam, et mul polnud toona sellise sündmuse olemasolust vähimatki ainu. Alles see oli, kui käisin esimesel Estconil ning sain teada, et põhjanaabrite man on olemas selline asi nagu Ropecon. Oo õnnis teadmatus!

Aeg veeres omasoodu, kool sai läbi, tuli suvi ning hakkas liginema WorldConi nädal. Suvega tekkinud laiskus oli veel kontides ning tahtmist nädalaks seiklema minna nappis. Sõna aga oli antud, tuli minek ette võtta. Esmaspäeval, 7. augustil pakkisin kodinad kokku ja jooksin rongi peale, tellisin hajameelselt pileti Tartu ning kulgesin Lilleküla poole. Õhtul vaatasime Mirjami juures veelkord viimast GoT osa, mida Johhannes näinud ei olnud.

Loe edasi...

Juba Šveitsi sõltumatud laborid on tõestanud, et vana koer ei õpi ja et lapsed tuleb maast-madalast raamatute manu juhatada. Seepärast korraldas Eesti Lastekirjanduse keskus järjekordse loovuslaagri „VASS ehk Väikeste Autorite Salaselts“, kus üks päev oli ristitud Pörköltipäevaks. Kunstnik Marion Undusk tegeles laagrilistega päeva esimeses pooles ja üks majake sai mõnusalt kõheda sisekujunduse, kus õhtul Kollipidu pidada. Pärastlõunal aga oli lastekirjanik Heli Illipe-Sootaki kord anda ideid kõhedamateks lugudeks.

Esmalt vajas lahtiseletamist sõna „pörkölt“ tähendus ja sellest inspiratsiooni saanud põnevusloo „Pörkölt“ temaatika. Keset päist päeva on muidugi hirmus keeruline õudusjuttudest rääkida ja õõvsat meeleolu luua, seepärast keskenduti pigem sellele, kuidas me maailma tajume. Millist infot saab inimene läbi erinevate meelte, kuidas meie aju seda tõlgendab, ja mis saab siis, kui üks meeltest alt veab.

Loe edasi...

Pakkisin teisipäeval kaks kasti õlut ja ühe Mintu Seili käest laenatud reisikohvrisse ja panin kolinal raudteejaama poole ajama. Seal porgandile ja edasi takso ning laevale. Laeval avasime koos Ove ja Ojaga esimesed õlled ning lobisesime ulmeteemadel, peamiselt käis jutt Troonide Mängu ümber. Heas seltskonnas möödub aeg kiiresti ning need kaks tundi laevasõitu kadusid kah kiiremini kui tubakas Oja taskust. Maabusime kesk hiigelsuuri reisilaevu ja hüppasime trammile.

Hotell oli viisakas ja õnneks trammipeatustele igas mõttes väga lähedal (pikemat lohistamist poleks paljunäinud Sessi reisikott ka vastu pidanud). Pakkisime õlle ja muu kappidesse ja läksime uurima, kus siis tolkinistid täpsemalt piknikku peavad. Ilm oli ilus, seega ühistransporti ei kasutanud. Tegelikult tegime kohe ühe logistilise apsaka ning põrutasime muidugi vales suunas, aga seegi ei häirinud eriti.

Loe edasi...

Sellesuvine Helsingi oli eriti tore, kuna sel aastal toimus seal lausa kaks suuremat üritust. Hiljutisemast lasen ma teistel pajatada ning kõnelen natuke Ropeconist, mis selle aasta suursündmuse – Worldconi – tõttu ehk natuke rohkem tähelepanuta jäi.
Ka sel aastal ei suutnud ma end Ropeconist eemale hoida, kuigi see jäi täpselt (nädalake siia-sinna) Estconi ja Worldconi vahele.

Loe edasi...

2015. aastal käisin esimest korda Riias Uniconi nime kandval üritusel, selle kohta saab lugeda siit: Mis on Unicon?. Kuna suutsin see aasta enda puhkuse kogemata õigesti ajastada, ning kogu logistika teostati minu eest ära, sai ka see aasta kohale mindud.

Bussisõidul raiskasin enda aega Ahvide planeedi tõusu vaatamisega – ikkagi ulme! Ei olnud kuigi hea film.
Kuna jõudsime kohale reede pärastlõunaks, oli meil aega maa ja ilm. Esimeseks takistuseks osutus Riia bussipiletisüsteem, mille piletiautomaat jooksis Eesti pangakaardi peale kokku, ning keeldus järgmisi pangakaarte vastu võtmast. Seega, Lätti minnes igaks juhuks sularaha kaasa! Lisaks jõudsime nautida fenomenaalset mulliteed (suured mahlapallid jäätee sees), mis maitses nagu keemiavabrik, ning Himaalaja toidukohta, mis vaatamata oma suurusele (vist 4 lauda) oli saanud Facebook’is väga kõva hinde.

Loe edasi...

Tunnistan häbitult, et olen läbi ja lõhki uuema generatsiooni ulme fänn, kelle vaimutoit on tulnud peamiselt post 2000-ndate Lääne ulmest (tegelikult ka Jaapani ulmest). Sellise dieedi peal on loomulikult jõudnud ajapikku minu radarile ka Hugo auhindade jagamine, mis on alati tundunud justkui “ulmikute Oscarid” - midagi glamuureset, tähtsat ja mõeldud staaridele. Midagi, mis toimub tavaliselt USAs ja on seeläbi mulle kauge. Midagi, millest sa loed internetist kui “ühtest neist maailmas toimuvatest ägedatest asjadest”

Just seepärast tuli mulle mõnevõrra üllatusena mõte, et seekord on tulnud see suur ja, vabandage väljendit - ulmeline üritus, peaaegu nagu koju kätte. Leidsime naisega, et sellist võimalust ei saa kasutamata jätta, eriti kui on võimalik kohtuda oma lemmikkirjanikega, keda siiani on saanud inimkujul tajuda ainult Twitteri avarustes ja vahel ka kirjavahetuses.

Loe edasi...

Tänaseks päevaks juba natuke rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi, täpsemalt 11. augustil 1947 sündis ameerika lavastaja, stsenarist ja produtsent Stuart Gordon.

Loomulikult ei saa Stuart Gordonist rääkides mainimata jätta Dennis Paolit, Brian Yuznat ja Jeffrey Combsi. Dennis on paljude paljude tööde juures kaasstsenaristiks, sõber Yuzna mitme Gordoni filmi produtsent ja Combs mitme Gordoni filmi (pea)osaline. Ilmselt Gordoni kõige kuulsam film „Re-Animator“ (1985) (praktiliselt debüüt, sest see kõige esimene - „Bleacher Bums“ (1979) oli ühe varasema näidendi filmiversioon) ka kohe esimese näitena. Combs mängib siin Herbert Westi, kes ühe õnnetu lõpuga teaduseksperimendi tõttu on sunnitud kolima Ameerikasse ja oma haridusteed jätkama Miskatonicu Ülikoolis. Kui siit nüüd mõni nimi veel tuttav tundus, siis juhusliku pole siin midagi, Gordon ja Yuzna on mõlemad suured H.P.

Loe edasi...

Jutuvõistluselt on osa võtnud kümneid ulmekirjutamise huvilisi. Žürii on kiitnud selle aasta juttude paremat taset ja seega võivad osa võtnud end tunnustavalt patsutada. Seda isegi siis, kui nad väga kõrgetele kohtadele ei jõudnud. Midagi pole parata, kui konkurents on tugev, siis surutakse pingereas tahapoole juba pisivigade tõttu (või žürii maitsenüansside tõttu). Reaktori laserpüstolreporter aga kutsub kirjutajaid end testima - see siin pole võistlus, konkureerima kellegagi ei pea, ainult iseendaga. Kui sa kirjutad ulmejutte ja ehk tahad isegi olla see, keda teised nimetavad kirjanikuks, siis vaata järgi, milline on sinu kirjanikutase! Iga punkt (suva järjekorras) tõstab taset ühe võrra, kui ei ole märgitud teisiti.

Loe edasi...

Kuidas mõõta raamatu headust? Objektiivselt? On see võimalik? Ehk on. Sest peaaegu alati saab aru, kui miski asi on tõesti halb. Aga subjektiivselt? Niimoodi võib ka üdini halb asi olla hea. Ja vastupidi. Igal inimesel on ilmselt indikaator, mida ta usaldab. Vahet pole, mis, või mõnel juhul, kes see ka on.

Muusikaga on minul kui pelgalt nautlejal lihtne – kas tekitab külmavärinaid või mitte, kas puudutab mingit osa minust või mitte, kas tekitab irratsionaalse tahtmise tantsima minna või mitte... Teatriga on veidi raskem – siiski, dialoogi vibunöörina pingestatus, noolteks head näitlejatööd teevad asja enamasti selgeks. Kunst – asi läheb hullemaks. Mitte ainult idee, vaid ka kompositsioon, värvilahendus ja nende vaheline harmoonia määrab selle, kuidas saab teda hinnata. Puhtalt subjektiivselt. Väikese objektiivse varjundiga.
Kirjandus – maailma kõige keerulisem asi. Ja samas kõige lihtsam.

Loe edasi...

Mõni raamat on oma kerguses või keerukuses sedavõrd vastuoluline, et selle paari lausega kokku võtmine näib liigagi keerulise ülesandena. Nii juhtus ka siin räägitava raamatuga. „Varas“ on minu silmis noortekas, kuigi tagakaane teksti põhjal seda veel päriselt öelda ei saa. Tõsi, loo tegelased on täisealised ning loost puudub praktiliselt igasugune romantiline liin, kuid oma teemakäsitluselt ning mõttesügavuse kohal libisemisega jääb lugu kindlasti pigem noortekaks kui sügava ulmehuviga tõsise täiskasvanu raamatuks.

Noorteraamatuna on „Varas“ aga üsna meeldiv viis aega veeta. Gen, raamatu peakangelane, alustab oma loo jutustamist kuninglikust vanglast. Näiliselt on ta oma lolluse tõttu sinna sattunud ning seal olles, pidevalt ahelatesse lukustatuna ka viimase aja veetnud, sealjuures kõhnunud ning füüsilist osavust kaotanud.

Loe edasi...

Gudule, kodaniku Anne Duguël, on avaldanud üle kahesaja raamatu nii lastele, noortele kui täiskasvanutele. Ta alustas kirjutamist 1987. aastal. 2008 aastal ilmunud kogumik „Surnud tüdrukute klubi“ koondab endasse Gudule lühiromaanide paremiku.
Kõiki raamatus olevaid lugusid ühendab vaimuhaiguse teema. Enamus neist kuuluvad ulme valdkonda, rääkides deemonlikest vaimudest, kes kasutavad inimeste kehi nagu käpiknukke, kuid kaks juttu („Minu hing on sealaut“ ja „Lapsehoidja“) ei sisalda fantastilisi elemente. Puudujäägi korvavab võigas realism, mis terve mõistusega inimese jaoks sama ulmelisena mõjub kui õuduse hämaraimatesse soppidesse kanduva mõttelennuga kirjutatud lood. Üksikasjalikud kirjeldused kannatustest, mida raamatu tegelased läbi elama peavad, on nii värvikad, et panevad kujutlusvõime filmina tööle ja jäävad mälusügavustesse veel kauaks korduma.

Loe edasi...

Ulmestaar
Martin Kirotar on prantsuse filoloog, kirjanik ning tõlkija, kes on Reaktoris avaldanud seitse lühijuttu ning tõlkinud Silverbergi, Wyndhami, Bacigalupi, Poul Andersoni, Lovecrafti ja veel paljude teiste tuntud autorite teoseid.

1. Mida praegu loed?
Läbi hakkab saama Andrzej Sapkowski “The lady of the lake” ja järge ootab kohe Max Gladstone'i “Three parts dead”.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Üks olulisemaid asju on minu jaoks head, huvitavad, usutavad tegelased. Tavaliselt kaasneb nendega ka hea lugu. Kirjanduslikus mõttes tasakaalus tegelane, kelles on parajalt sümpaatsust, aga kindlasti ka vigu, probleeme, arenguruumi, on alati nauditav. Selliste tegelaste suhtumise kaudu saab hästi maailma ja sündmustikku avada ja nende suhtlemisel ümbritsevaga tekib intriig.

Loe edasi...

Kirjastus Fantaasia


Ulmeantoloogia „Täheaeg 17. Päästa meid kurjast“
Täheaja 17. köites on Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia neljanda ulmejutuvõistluse üksteist parimat tööd. Selle juttudes päästetakse sõjapõgenikest lapsi, uudishimulik tudeng on sunnitud võitlema Viimsepäevamehega ja ühesilmaline võluriõpilane Varjuvaimuga.

Mitmes loos paistavad silma vaprad naised: keskealise üksikema elus hakkavad äkki millegipärast vahetuma paralleelmaailmad, millest ühes soovitakse teda tappa. Külatädid heitlevad elustunud pühakujuga. Pärisorjast naine püüab kangekaelselt maailma mõistlikumaks muuta. Inimeste ja robotite piirid ähmastuvad: arvutiseerunud perekond sõdib kasvõi terve maailmaga, et häkkerist tütart koomast välja tuua, ja hiinlanna sarnane robot armub tsirkuseartisti. Pimeduselooriga kaetud linnas ladistab vihm ja kasvavad seened.

Loe edasi...

Marssi vallutamas
Riho Välk

Kaido ja ta vanaisa kuulavad raadioülekannet Nõukogude Liidu laevade esimesest kavandatavast maandumisest planeedile Marss. Tema isa oli aidanud seda ehitada ja Kaido ei suuda oma õhinat varjata ja lõpuks kostavadki võlusõnad „Govorit Moskva, govorit Moskva!”

Seda lugu on omamoodi huvitav lugeda nõukanostalgilise roosilise pildi pärast, mis esile manatakse. Näiteks enne kui raadiost kõlab „Govorit Moskva” olid seal Artur Rinne ja Vello Orumets – Taukari poprocki või Epliku sulnimate viiside asemel. See on justkui 70. või 80. aastate pioneeri loodud kujutelm 21. sajandi algusest, milles NL on saavutanud oma igati enesestmõistetava võidu.

Paugupealt oleks seda alternatiivajalooliseks nimetanud, aga see pole vist päris täpne. Kujutatakse tulevikku, milles esimene inimene Kuul oli venelane. USA ja NL vahelise kosmosesõja on võitnud Nõukogude Liit.

Loe edasi...

Mootorid mürisevad. Loodan, et nende vahelt tossu paistma ei hakka. Peagi maandun kohas, millel ei ole nime. Ainus võimalus sinna saabumiseks oli olnud see tiibadega kirst, mida piloot lennukiks nimetab. Elu on mulle tähtis, aga kohale jõudmine on tähtsam. Tahan neid aidata.
Istun mugaval istmel ja mu käes on külm jook. Õhk on kuum. Inimesed, kes jäävad meist kilomeetreid allapoole, istuvad kividel peos tühjus ja õhk on ikka kuum. Hoolimata, et nad elavad külluslikus looduses ja nende kõhud on alati täis, ohustab neid surm. Nende kodud tahetakse lammutada. Valge inimene tahab puitu. Iga päevaga võetakse seal maha kaks Tallinna suurust ala vihmametsa. Selle taastumine võtaks rohkem aega kui tööstuse kannatus lubaks. Inimesed põhja pool istuvad oma soojades tubades, inimesed lõunas lamavad oma palavates onnides. Puude vahel on nende kodud, millest buldooseriga üle sõidetakse. See peab lõppema.
Mina ja minu vend paneme sellele käe ette.

Loe edasi...

Maandumiskapsel puudutas jalgadega õrnalt Kuu pinda ja sellest kindlust saanuna laskus täie raskusega pinnasele. Mootorid üürgasid veel mõne sekundi ja vaikisid.
Kolm maandurisse surutud estronauti püsisid mõne aja kangestunult paigal, justkui ei suudaks nad edukat maandumist uskuda või kardaksid, et väikseimagi liigutuse peale rakett kas kukub külili või plahvatab. Kuid mõistnud, et kumbagi ei juhtu, hakkasid nad end tasapisi liigutama, kangeid liikmeid sügama ja rihmu avama.

„Kuu, mehed! Ära tegime, raisk!” hüüatas Johannes vaimustunult ja litsus näo vastu pisikest illuminaatorit, kust avanes pilt mootorite poolt üleskeerutatud tolmule, mis madala gravitatsiooni tõttu ei kiirustanud tagasi pinnale langema.
Ei filmi- ja sidemees Arved ega ka laevakomandör Konstantin jaganud tema arvamust. Kumbki neist ei viitsinud illuminaatori suunas isegi pilku heita, pigem paistis mõlema mehe näol selge väsimus ja tülpimus.

Loe edasi...

Täna öösel ärkasime me lasu peale. Kui me olime kottpimedas relvad kobamisi kätte haaranud ning kiirustades valguse tekitanud, selgus, et Gary oli ennast maha lasknud.

Seisime viiekesi ta jahtuva keha ümber ja ootasime, et keegi meist midagi ütleks. Lõpuks oli Tom see, kes vaikuse katkestas.

„Kes vahetuse üle võtab?“ küsis ta väsinult, relvale agressiivselt kaitseriivi peale klõpsates.

Võtsime loosi ning kord jäi minu kätte. Jared lubas ratsioonid üle vaadata ning mul lubati Gary portsjon ära süüa, sest tema polnud seda puudutanud. Laiba jätsime esialgu sinnapaika, sest enne hommikut ei olnud mõtet kuhugi minna.

Kui tuled olid taas kustutatud, oli kuulda ainult vee tasast loksumist mustavas koobastikus ning kaaslaste tasast hingamist, kui nad aegamööda taas magama jäid. Ma teadsin, et ainult Tom lamab oma magamiskotis ärkvel, silmad puurimas pimedust, oodates und, mida ei tule, kartes unenägusid, mis sellega kaasneksid.

Loe edasi...