kaanepilt
 
metsavana2Lisaks sõna ulme 45ndale juubelile oli sel aastal veel üks väiksem, ent sugugi mitte vähem oluline tähtpäev ehk täpsemalt: möödus 15 aastat esimesest Tartu ulmikute kogunemisest Draakoni baaris. Sellega seoses kirjutab Raul Sulbi, kes oli üks selle kogunemise organisaatoreid, pisut toona toimunust ja kes siis kohal käisid. Loodetavasti õnnestub meil mõnes tulevas numbris sellest ajaloolisest üritusest ka pilte avaldada. Igal juhul näitavad sedalaadi numbrid, et ulmekogukond pole enam väga ammu mingi ajutine väike nähtus, vaid tegemist on vana ja väärika organisatsiooniga. Seetõttu on isegi mainstream kirjandusinimesed hakanud aegamööda kaotama oma tavapärast pisut tõrjuvat hoiakut ulmikute suhtes, millest on ainult hea meel.

Mul on rõõm teatada, et Reaktorisse uute tõlkijate otsimise kampaania oli väga edukas ja nüüdsest hakkab tõlkekirjanduse osakaal kindlasti aina suurenema. See muidugi ei tähenda, nagu me enam tõlkimisalast abi ei vajaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
musivampiiridKülastades Apollo või Rahva Raamatu kodulehekülgi ning trükkides otsinguaknasse "Hargla", saame tulemuseks üpriski pika loetelu (e-raamatud jätsin nimme otsingust välja!). Igati loogiline tulem, sest Hargla näol on tegemist meie enimloetud ja produktiivseima (ulme)kirjanikuga. Aga kahjuks on enamike otsingu tulemusel arvutiekraanile kuvatud teoste taga märge "Läbi müüdud" või "Toode pole saadaval" (erandiks on suuremate trükinumbritega apteeker Melchiori ja Süvahavva seeria raamatud).

Indrek Hargla varasemasse loominguperioodi kuuluvad raamatud on muutunud tõeliselt rariteetseteks ning osadele bibliomaanidele isegi kinnisideeks. Näiteks "French ja Koulu" on üks enim tagaotsitud teoseid Raamatukoi kaupluses. Ootejärjekord sellele raamatule on isegi pikem kui silmaarsti vastuvõtule meie haiglates. Isiklikult seisin paari aasta eest sama probleemi ees ja otsustasin "erakliiniku" kasuks. Postitasin ulmefoorumisse kuulutuse, et maksan 50 eurot lahkele müüjale kohe peo peale.

Loe edasi...

{SILDID}
 
vilistaja-metsasPhilip K. Dicki nimi tekitab aukartust. Sellist sorti, et teagi, kas on väga paslik kirjutada Triquetra kirjastuse vahendusel eesti keelde jõudnud "Vilistaja metsas" halvemini kui kuidagi ülivõrdes. Aga enda vastu ei saa.

Kujundusest. Kaas ja tagakaas on äärmiselt tagasihoidlikud. Iseenesest meeldib mulle väga minimalistlik stiil, aga see siin on pooles vinnas. Ühelt poolt nagu oleks, aga teiselt poolt on kuidagi pretensioonikas. Kena ju, kui inimene joonistab, veel kenam, kui on läbi mõeldud kompositsioon. Ilmselt on tegu ühe suure pildiga. Või siis kokku liidetud piltidega.

Naivismil on omad võlud, siiski, kui tegu on detailirohke pildiga (mis muuseas on raamatukujunduses alati pigem miinus kui pluss) võiks osa komponentidest esile tõusta. Siin sulavad tüdruk ja poiss (meheks ja naiseks on neid äärmiselt raske pidada) pildil lehtedega ühte. Kuidagi... pidetu? Ja kohatu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
marslane„Olen omadega põhimõtteliselt perses.
See on minu kaalutletud arvamus.
Täiesti perses.“

Sedasi ilmselt algavad päris paljud Andy Weiri debüütromaani „Marslane“ arvustused, kuid tuleb tunnistada, et autor on algusega väga kenasti tabanud minu meelest just seda õiget kohta, mis tekitab inimeses lõbusust ning huvi. Kuid millega siis täpsemalt tegemist?

Raamatu „Marslane“ tegevus toimub lähitulevikus, kus teaduslikel eesmärkidel toimuvad mehitatud lennud Marsile. Kolmanda retke käigus jääb raamatu peategelane Mark Watney äralendavast süstikust maha – Marsile, kus ei ole tähelepanuväärset atmosfääri, temperatuur on tublisti alla mugavuspiiri ning pinnas sama viljatu kui Edward III. Seega on täiesti mõistetav, miks peategelast just eelmainitud tunded valdavad. Tema ainuke pääsemislootus on 3,5 aasta pärast Marsile jõudev Ares 4 meeskond. Toitu aga selle aja üleelamiseks napib. Veega on sama lugu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
raulSeptembris 2015 möödus 15 aastat Tartu ulmehuviliste igakuiste kooskäimiste algusest. 4. septembril aastal 2000 kirjutasin veebiajakirja Algernon uudisteveergu nupu pealkirjaga «Algernoni kokkutulek Tartus».

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrkaKuigi öeldakse,‭ ‬et pärast kaklust rusikatega ei vehita,‭ ‬vaieldakse ikka‭ ‬ja jälle‭ ‬selle üle,‭ ‬kas mingi auhinna saanud teos oli auhinda väärt,‭ ‬või oleks pidanud auhinna hoopis mõni teine saama.‭ ‬Kutsikatnimeliste fännigruppide ja Hugo auhinna teema andis sedasorti vaidlustele lihtsalt äkilisema hoo ja uuemale ajale kohaselt ka agressiivsema vormi.‭ ‬Kuid ei kutsikatest tahtnud ma siin kirjutada,‭ ‬sest neist on küll ja küll räägitud ning tundub,‭ ‬et praegu on selleteemaline lärm ka pisut vaibunud,‭ ‬et siis järgmisel aastal uue hooga...

Loe edasi...

{SILDID}
 
soma-walkthrough-640x325„Somast” kirjutama hakates ei saa kindlasti ei üle ega ümber Frictional Gamesi esimesest mängust, mis nad tuntuks tegi – „Amnesiast”. Tegemist oli ikkagi mänguga, mis murdis mänguklišeede portselanipoodi sisse nagu sõjaelevant ja trampis seal mitugi vana kaanonit bititolmuks. Seega olid nende uue mängu väljakuulutamise järel ootused loomulikult kõrged ja neid võimendas veelgi „Amnesia” täiesti läbikukkunud järg. Vähemalt „Soma” trailer (või isegi pigem teaser) lubas midagi sama algupärast ja kohutavat.

Ja sama algupärast saime me kindlasti, aga kas ka kohutavat? Pigem ei. „Soma” on tegelikult „Amnesiast” täiesti erinev elukas. Haruldane ulmekirjanduse ookeanist püütud süvamerekala, mille väärtus selgub pigem aegapidi, kannatlikult läbimängimise käigus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Sellest on möödas veidi üle viie aasta, kui Frictional Games'i „Amnesia: The Dark Descent” indie-õudukate turgu elavdas ja kogus endale põhjendusega palju kiitust. Kaks aastat tagasi tuli välja järg „Amnesia: A Machine for Pigs.” Kuna Frictional usaldas selle tegemise The Chinese Roomi kätte, kes otsustas eelmise mängu elemente oluliselt lihtsustada, polnud vastukaja enam sugugi nii üksmeelselt heatahtlik. Täpsemalt saate mõlema kohta lugeda Reaktori 2013. aasta oktoobrinumbrist.

Õnneks paistab, et Frictionalil oli vähemalt hea vabandus „Amnesia” järje väljapoole suunamise jaoks – väikese stuudiona on neil ressursid piiratud ja nad tahtsid tegeleda SOMA arendamisega. Aeg-ajalt internetti lekkinud materjal tekitas huvilistes, muuhulgas minus endas küllaldaselt ootusärevust ja nii polnud vaja pikalt mõelda, et Steamis taas rahakotti kergendada ja kohe usinalt uude hirmuäratavasse maailma sukelduda.

Loe edasi...

{SILDID}
 
NB! Ulmeajakiri Reaktor pole kuidagi seotud Mõistatuslike faktidega. Meilt seda ajakirja tellida ei saa ning ka ei oska me kahjuks anda sellekohast infot. Antud artikkel on kirjutatud puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel. Reaktor tegeleb ulme aga mitte esoteerikaga. Ulme on kirjanduslik teadlikult loodud väljamõeldis, Mõistatuslikud faktid esindavad aga nö esoteerikat, kus kirjutatakse väljamõeldisi tõe pähe.

faktid-leila


Nagu pealkirigi ütleb, on ajakiri Mõistatuslikud Faktid paras mõistatus. Ühegi artikli juures pole kirjas selle autorit ning pole ka viiteid, kustkohast ilukirjanduslikult ladusas stiilis teksti koostamiseks tarvis läinud info pärineb. Tundub, et väljaandel on lugejaid, sest käesoleva aasta oktoobris ilmus ajakirjal juba kolmekümne seitsmes number.
Kuidas on Mõistatuslikud Faktid seotud ulmega? See ongi ulmeraamat, kui värvilise kaanega vihiku formaati ja artikliteks vormistatud jutte mitte arvestada.

Loe edasi...

{SILDID}
 
liisaUlmestaar
Sellekuine ulmestaar Liisa Vesik on ulmekogukonna kauaaegne liige ning jõudnud selle käigus olla isegi ulmeühingu president, lisaks on ta avaldanud mitmesuguseid teadustöid ning muude hobide poolest tegeleb aktiivselt koertega.

1. Mida praegu loed?
Terry Pratchett "Maskerade" on mu praegune une-eelne raamat, mida loen natuke, itsitan omaette ja jään magama. Käisin Metropolitan Opera ülekandeid vaatamas ja tekkisid mitmed seosed ooperimaailmaga, mida seal raamatus kujutatakse, niiet tekkis tahtmine üle lugeda.
Lugemata raamatute järge ootavad nt "Star Wars: Aftermath", "Words of Radiance", "The Wise Man's Fear", mida tahaks kätte võtta vaba päeva hommikul, et mitte riskida magamata ööga töönädala keskel. 

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Kui ma ei suuda läbi näha, mis on loos enne toimunud ja kuidas kõik lõpeb.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia
Tondibrigaadid kaas3 (Ove Hillep

Tondibrigaadid
John Scalzi
Tõlkinud Ats Miller

"Tondibrigaadid" on järg autorile ülemaailmse kuulsuse toonud teosele "Vanamehe sõda", mis ilmus Sündmuste horisondi sarjas 2013. aastal. Kolm rassi, kellega inimkond on pidevalt vaenujalal olnud, ühinevad inimkonna vastu. Neid aitab reeturist inimene, väljapaistev teadlane Charles Boutin, kes inimkonna nõrkusi hästi tunneb. Lisaks küsimustele, kus ta viibib ja kuidas teda tabada, tekib ka küsimus, miks ta seda teeb. Märulispetsialisti John Scalzi raamatus leidub ka seekord suurepäraseid võitlusstseene.

*

Koobas täitus tolmu ja siis valgusega, kui sein läbi murti ja relvadega olevused sealt sisse valgusid. Üks neist märkas Cainenit ja haugatas; mitu valguskiirt ristus temal. Cainen ei mõelnud mitte esimest korda, et füüsilises mõttes pole evolutsioon neile olenditele küll ühtki teenet teinud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Reaktor on juba paaril korral avaldanud Estconi viktoriinide materjale, viimati 2012. aasta viktoriini küsimused, vastused ja kommentaarid. Kuna Taivo Rist 2013. aastal Estconile ei jõudnud jäi seal läbi viimata ka tema ja Rauno Pärnitsa poolt koostatud traditsiooniline viktoriin. Nii ilmub käesolevas numbris hoopiski Taivo Risti selgitus, kuidas see nii juhtus, et teda polnud. (toim)

Reede, 12. juuli 2013 hommikul kell 7.52 väljus Balti jaamast Valga rong. Jõudsin sellele peaaegu viimasel hetkel, mul on kalduvus hilineda. Sain koha kõige uksepoolsemale pingile, istusin seljaga sõidu ja näoga ülejäänud vaguni poole. Minu kõrval aknaalustel kohtadel istus abielupaar.

Ülemiste jaamas istus minu vastu heledapäine lühikeste juustega kõhn neiu, kes rongi liikuma hakates küsis enda kõrval istuvalt naiselt: «Vabandage, kas teile meeldib reisida?»

Naine vaatas teda ehmunult.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Laserpüstol suitses külma öhe. Hämaras toas tõusis aurupahvak aeglaselt lae alla ning hajus ühtlase sujuvusega laiali. Aknast puhuv tuul pani Altani judisema, higi pealael sillerdas ja nirises läbi kulmude silmadesse.
„Kes nüüd piisavalt sai?“ küsis tõmmu mees elutult toalt, hääl roidumusest kare. Küüned kratsisid habemetüügast, vesised silmad pilkusid ühtesoodu pimedusse.
Altan virutas laibale jalaga ribidesse. Kõlas vaid vaikne mütsatus. Põrandat kattev vaip, millel surnu lamas oli uhke, keeruliste mustrite ja värvide kombinatsioon, helesinisel riidel punane laik järjest suuremaks laienemas.
„Vabandust,“ ütles Altan kohe otsa. „Vabandust. Neetud, ma ei tahtnud sind üldsegi lüüa.“
Aga surnul oli ükskõik. Ta lihtsalt lamas. Avatud silmega taat, habetu kortsulise lõua ja armilise näoga. Tuba oli vaikne, tuule vihin vaevukuuldav, hiline tund ühtki häält tänavalt mitte kinkiv.
Altan vahtis ümberringi.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tõlkis Rauno Pärnits

Vaikus on sõjas kõige hullem asi. Aastajagu olen elanud selle reegli kohaselt – kui stepis on vaikne, tuleb relva õlitada – kordagi pole eksinud. Mitte ainult mina – kogu maailm poeb peitu ja ootab ja oletab, et mis veel meie kodust välja ronib – sellest kunagi nii vaiksest, nagu öeldakse, jumalast ja inimestest unustatud provintsilinnast Pašutinist.

Ja ikkagi me peame vastu. Viimane kivihiid paisati ümber nädala eest Belõi Jari lähistel. Sellest peale pole neid ilmunud. Kogu stepp Poltakovist kuni Krasnõi järveni on nüüd täis puistatud kaljurünkaid. Tolknevad teised risti-rästi nagu suurlinna varemed.

Hiilivate varjude vastu leidsime ka rohtu. Lihtsalt jäta tuli ööseks põlema ja keegi ei kägista sind unes surnuks.

Aga vaat’ valgete herilastega oleme hädas. Kuigi mingisuguse kaitse me avastasime – valge maskeerimismantli. Hädapärast kõlbab ka arstikittel, kui sa suudad end tervenisti sinna sisse mähkida.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tõlkinud Piiu Pilt.

Universum lõppes keskpäeval.

Jälle.

Üks väga eriline universum – see, mis vangistas endas olendit, keda Kõndija armastas rohkem kui midagi muud terves Kontiinumis. Universum, kus oli tema.

Kümme minutit enne keskpäeva jättis Kõndija Muutliku Piirimaa seljataha ja astus mainitud universumisse. Ta maandus kohalikust reaalsusest faasinihke võrra vasakul, tähelepanuväärselt tähelepandamatut linna läbiva kaherealise tolmuse maantee kõrval, Maa nimelise planeedi põhjapoolkeral asuval mandril.

Astudes edasi, taaskord faasis ja nähtav, süvenes ta enda ees avanevasse pilti – külma oktoobritaeva all tardunud, nagu ta oli selle jätnud.

Idas kõrgus Kaose Tormi tume sammas üle hävitatud põldude ja metsade, rippudes liikumatult õhus justkui taevaste nööride otsas.

Läänes kangastus linna riismete kohal valgetest tellistest Korra Sein, valmis jätkama oma paratamatut kõikepurustavat lähenemist.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tõlkinud Andreas Oja

luuletuse tõlkinud Mirjam Proos

Sel päeval, kui mu õde sündis, lõpetas Isa joomise. Ta nimetas õde oma ingliks ning vägijook ei nõudnud teda tagasi seni, kuni õde suri. Matustele tuli ta purjus ja märatsevana, piisavalt lärmakana ka kahe vanema jaoks. Piisavalt lärmakana, et varjutada Ema vaikimine. Lõpuks pidi teda tagasi hoidma, et ta hauda ei viskuks. Ning tobe oleks ta välja näinud, suur mees kitsas augus. Ma kujutasin seda endale ette, teda hauda kinni jäänult, jalad õhus vehkimas, ning naer otse purskus minust, nõnda tugev, et see tegi mu kõrile haiget.

„Tasa, poiss,“ onu Jim haaras mu õlast, „vait, Sammy.“

„Tehke, et ta vait jääks!“ See oli Tädi Grace. Paks, räme - näost punane.

Mina end loomulikult peatada ei suutnud. Hüsteeria oli mu vallanud ja naer kaikus minust läbi.

Isa ja Ema ja mina.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Algselt ilmus autorite Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana kirjutatud lugu järjejutuna Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu. Ka Reaktor avaldab selle jutu järjejutuna, et pakkuda lugejatele sarnast lugemiselamust.
Eelmine osa

Pusisin oma jala kallal, sättisin sinna tehnikute ruumist kaasa krabatud juhet, kui minuga võttis ühendust sõber Kivi.
„Kuule, saad korra tulla üht asja vaatama, logi näe sellele aadressile.”
Miks ma ei saand, oli mul ju nüüd uhiuus ajur. Läksin võrku ja võtsin osutatud kausta lahti. Sain ainsa pilguga aru, millega tegu. „See on .human fail,“ ütlesin Kivile. Sirts oli olnud Kosmoseinstituudis samasugune, seepärast tundsin seda failitüüpi hästi.
„Infokogum, mis tekib, kui inimese aju nanorobotitega kaardistatakse ja kõvakettale digitaliseeritakse.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0656)