kaanepilt
 
metsavana2November on paistnud silma oma kõikuvate ilmade, kuid samas väga stabiilse pealetuleva ulme poolest. Ehk Reaktor on tugevas vormis ning kaastöid on tulnud ohtralt. Raamatuarvustusi on suisa rekordiliselt palju, Kalver soovib õnne järjekordsele (ulme)filmide staarile ja Sulbi ning Andri arutlevad oma artiklites ulmeajakirjade ja Eesti ulme tõusude ja mõõnade üle. Jürka jätkab pikemalt varjusurmas olnud ulmeajakirjade sarja Poola ajakirjaga "Fantastyka" ja ei puudu ka tõlkelugu, mis seekord on vene fanzine «Attraction» toimetajalt. Originaaljuttude poolel avaldame järgmise lõigu Leila romaanist ning Henri Hundi jutu.

Head lugemist ja ärge unustage ka Fantaasia ning Ulmeühingu korraldatud jutuvõistlust. Ja kui jutuvõistlusel ei vea, on alati võimalus tulla oma jutuga pärast Reaktori juurde. Oleme valmis nõu andma ning toimetama, kui jutus potentsiaali leiame.

Kaanepildi autor Ene Kallas.

Loe edasi...

{SILDID}
 
andri„Eesti kirjandust on hästi nõme teha, mille pärast? On see, et võimalik tulemus on 5000, 10 000 müüdud raamatut. Inglise keeles on 50 miljonit. See on hästi üksik ala. Sul on neid kaasamõtlejaid tohutult vähe, aga sa pead seda tegema maailmatasemel, sest kõik su lugejad on kaks- või kolmkeelsed. Sa konkureerid maailma tippudega, aga ressurss, mida sa saad kasutada, on ühe hästi väikese rahva ressurss.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrkaPärast enam kui pikka pausi jätkub ulmeperioodika sari...

Käesolevas loos tuleb juttu ajakirjast, mis oli vast kõige enam süüdi selles, et ma neist ulmeajakirjadest siin üldse kirjutama hakkasin. Isegi kahekordselt on see ajakiri süüdi. Esiteks, et kord taas Facebookis midagi jagades, kerkis selle ajakirja nimi üles ja ma pidin seletama, et mis ja kuidas ning siis ma mõtlesingi, et küll oleks hea, kui ma taolisi asju iga kord seletama ei peaks. Ja teiseks, et ma pean antud väljaannet ideaalse ulmeajakirja kehastuseks! Jutt siis poolakate ajakirjast "Fantastyka", mis tänapäeval kannab küll nime "Nowa Fantastyka".

Käesolev kirjatükk erineb mõneti eelnevatest. Kasvõi seetõttu, et ma ei ole siin kirja pannud iga teksti, mis on eesti keeles ilmunud ja mis on ka selles ajakirjas olnud – osaliselt seetõttu, et nimekiri tuleks väga pikk; osaliselt seetõttu, et poola ulme on siinmail praktiliselt tundmatu ja see nimekiri tuleks vaid tõlkelugudest.

Loe edasi...

{SILDID}
 
raulNüüd siis lähevad ka kaks viimast suurt paberulmeajakirjade maailma saurust Asimov's Science Fiction ja Analog Science Fiction and Fact igakuiselt rütmilt üle 6-le numbrile aastas. Eks võib vaielda, et juba praegu oldi 10-numbri rütmis, aga 2 neist olid siiski topeltnumbrid. Üpris idiootne ja totakas on, et seejuures peetakse vajalikuks välja tulla täiesti demagoogilise ja priitpulleritsuliku jamaga stiilis «lugeja võidab!», mida Eestis hakati tarvitama 1990ndatel, kui mitmest ajalehest sai üks (aga «kvaliteetsem»), kui ajalehes hakkas ilmuma vähem teksti, aga suuremad pildid jne.

Asimov'si toimetaja Sheila Williams on pidanud vajalikuks välja tulla sellise konstruktsiooniga, et kui ajakirja senised topeltnumbrid olid 192 lk, siis nüüd uued 6X aastas ilmuvad on 208 lk-lised. Mainimata jäetakse, et varasemad, nende kõrval ilmunud tavanumbrid olid 112 lk paksud, ehk et aastakäigu mõttes tabab lugejat/tellijat ikka kaotus mahus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
scream queen


Siiani on sellesinatses rubriigis õnnitletud sünnipäevalaste valik olnud masendavalt ühekülgne – ainult mehed. Süüdistan selles pahatahtlike meeslavastajaid, kes oma pahaaimamatul naiskangelasel kõige ebasobivamal ajal kingakontsa murda lasevad. Võrreldes Freddy Kruegeri, Jason Vorheesi või ka isegi selle punases särgis Star Treki mehega on naisterahval õudusfilmis ellujäämise tõenäosus ääretult madal. Seda toredam on mul õnnitleda 22. novembrikuu päeval sündinud ja mitme õudusfilmi edukat üleelajat „scream queen“ Jamie Lee Curtist.

Loe edasi...

{SILDID}
 
9789949850112Mairi Lauriku raamatu „Mina olen Surm“ käsikiri sai Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2016. aasta noorteromaani konkursil esimese koha. Tegelikult kõlbab teost lugeda ka täiskasvanul, sest tekst on hästi kirjutatud ning tüüpilisele noortekale omaseid häirivaid aspekte leidub selles raamatus väga vähe.

Romaani peategelane Roomet pole sugugi tavaline keskkooli õpilane. Ta on nii erinev, et pidi eakaaslaste kiusamise pärast vahetama kooli ja elukohta. Roomet näeb inimeste elusid ja seda, kuna need lõpevad. Ta on Surm.

Esimene seos, mis mul raamatu tutvustust lugedes tekkis, oli jaapani anime pealkirjaga „Death Note“. Seal suutsid tegelased samuti inimeste surma ette ennustada, lausa kuupäevalise täpsusega. Käesoleva raamatu autor ise on oma tegelaskuju võrrelnud Terry Pratchett´i Surmaga, kuid Roomet ei räägi suurte tähtedega ega vehi vikatiga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
pilt1


Võimaluses mängida kurja tegelast pole rollimängudes midagi erilist. Suhtu kaaskodanike eludesse ja varasse ebapiisava austusega; vaata oma kaaslastele ülalt alla; tulista enne kui mõtled – peagi tiksuvadki sulle dark side punktid ning võib-olla tekivad su näole isegi punakalt hõõguvad sooned nagu komandör Shepardil. Ehkki hing pärast natuke kripeldab, on keelatu tegemine siiski piisavalt põnev, ning süümepiinu leevendab see, et maailm sai lõpuks siiski – või ehk lausa tänu sellele – päästetud. Lõpp hea, kõik hea. Tyranny’s midagi säärast ei ole; “head” tegelast siin mängida ei saa. Sa oled kõige jäledamat, ebapuhtamat sorti kuri – bürokraat.

Loe edasi...

{SILDID}
 
armastamemaadKui Veiko Belials mulle enda koostatavast ja tõlgitavast uuest kogumikust esimest korda rääkis, tutvustas ta seda kui juttude kogumit tulekutest ja minekutest. Ja just tulekud ja minekud iseloomustavad või võtavad kogumiku jutte kõige paremini kokku. Armastust maa vastu on muidugi ka kõigis juttudes ohtralt, aga see armastus süttib just tänu tulekutele või minekutele.

Kokku siis üheksa head või väga head juttu vene autoritelt. Üritasin peale lugemist leida parimat või siis halvimat juttu, aga ei saanud sellega hakkama. Kogumiku tase on ühtlaselt kõrge ja ühtegi viletsat lugu siin pole. Samamoodi on raske leida absoluutset lemmikut. Ühtmoodi väga meeldisid mulle nii “Oja Iapetusel”, “Vesi ja laevukesed”, “Maa helesinine taevas” kui ka “Üksikud oletused”. Keskpäraseid ehk häid, aga mitte nii tugevaid kui ülal nimetatud, võib välja tuua kolm: “Otsustav katse”, “Koduhoidjad” ja “Niña”. Toonitan seejuures, et ükski neist kolmest pole halb lugu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Elas ükskord andekas noormees. Ta oli tõeliselt andekas, kogus oma kätetööga kokku suure varanduse ja ehitas üles oma ego. Kuid ülbus ja liigne enesekindlus maksid kätte ning pärast suurt saatuse vingerpussi tuli noorel mehel nentida, et tema senine kätetöö, mille üle ta on nii uhke olnud, on tema nüüdsete, temast endast tingitud vigade lahendamisel täiesti kasutu. Õnneks ei vannu ta alla, ning leiab uue viisi, kuidas enda eluga toime tulla, ning sealjuures ka teisi aidata. Goatee on ta tunnusmärk. Ta on… Iron Man. Doktor Iron.. Strange? Strange Man? Superkangelane-pleiboi-filantroop-küünik-number-641.

strange1

Loe edasi...

{SILDID}
 
reeturSaale Väester. Reetur. 102 lk. Kentaur, 2016.

Lühiromaani tegevus toimub mitte kaugel tulevikus, kui planeedi Maa on vallutanud tulnukad. Need on mõistuslikud olendid, kelle arusaamad ilma asjadest inimeste omadest väga ei erinegi, välja arvatud ühes asjas: inimesed on neile toiduks. Miks just inimesed, jääb lõpuni saladuseks, meie planeedil elab palju muud söödavat. Nende inimjahi harrastuse tõttu nimetatakse neid küttideks. See jahi kui „lemmikharrastuse“ väide pärineb raamatu tagakaanelt ja loo sisu seda eriti ei kinnita: tulnukad ja inimesed elavad kõrvuti, kumbki oma elu. Tulnukad hoolitsevad inimühiskonna kestmise eest, vaktsineerivad neid AIDSi vastu, inimliha ostetakse muuhulgas naistelt, kes ei taha oma väikesi lapsi kasvatada jne. Jahipidamist kui sellist ei näi toimuvat.

Lugu jutustab meile noor naine Barbara, kes on sündmuste toimumise ajal 21-aastane.

Loe edasi...

{SILDID}
 
väljajuuritud2Olles omal ajal lugenud Naomi Noviku „Tema majesteedi lohe” raamatut ning natuke Temeraire sarja ka pikemalt, olid ootused kõrged ning näpud pikalt ees kohe, kui laialdaselt auhindu ja kiitust saanud „Väljajuuritud” („Uprooted”) eesti keeles ilmus. Raamat pälvis sel saastal nii Locuse auhinna (Best Fantasy Novel) kui ka Nebula (Best Novel). Mina sain raamatu viimaks kätte ning lugesin selle ühe jutiga läbi, jäädes veel mitmeks päevaks loo lummusesse.

Ma võiksin alustada tutvustamist raamatu algusest. Alustada sellest, kuidas 17-aastane Agnieszka ootab külaväljakul oma saatust, kui Lohe tuleb uut tüdrukut välja valima. Iga kümne aasta tagant tuleb maag tornist alla, valib täpselt 17-aastaste tüdrukute vahel ning võtab ühe endaga kümneks aastaks torni kaasa. Need, kes tagasi tulevad, väidavad ühest suust, et Lohe ei kasutanud neid seksuaalselt ära.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Enamus minu põlvkonnast on üles kasvanud Harry Potteri seikluste saatel. Iseenesest oli see suurepärane turundusstrateegia - esimesed raamatud olid suunatud 10-14 aastastele ning sealt edasi tuli raamatud ja filme enam kui 10 aastat välja. Kasvasid tegelased, kasvasid lugejad-filmivaatajad. Ükskord sai aga lugu otsa, ning sealtkohast edasivenitamine oleks juba veidi mage olnud. Aga kuna asjalik maailm oli loodud, ning kõigile juba tuttav, siis saaks sinna ju suurepäraselt midagi uut kirjutada. Seega alustati täiesti puhtalt lehelt - uus ajastu, uued inimesed, uus asukoht. Erinevad kriitikud on korduvalt väitnud, et Fantastilised elukad ei sõida lihtsalt Harry Potteri kiiluvees, vaid on ka eraldiseisvana täiesti arvestatav film, ning sellega pean ka mina nõustuma.

Fantastiliste elukate film viib meid siis tuttavasse Harry Potteri maailma, küll aga 1926. aasta USA’sse.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kurioothmTänapäeva meediavahust võib leida palju jaburaid fakte ja naljakaid kokkusattumusi, mille tõsiseltvõetavus jäägu iga lugeja enda südametunnistusele. Aga eks tuju teevad nad ikka paremaks. Sellekuises Kurioosumirubriigis ongi mõned pooleldi ulmelised seigad kaamose peletamiseks:

1960te ameerika telesarja Lost in space (Kosmoses kadunud) tegevus toimub aastal 1997.

2005. aastal avastatud antiikaegse piibli ilmutusteraamatu katkendi põhjal tehti järeldus, et õige metsalise arv on hoopis 616 ja 666 on tekkinud vigase ümberkirjutuse tõttu.

2009. aastal leiti Loch Nessi järvest koletise otsimise käigus 100 000 golfipalli.

Bestselleri "50 halli varjundit" esialgne pealkiri oli "Universumi isandad".

Clark Kent on 5 cm lühem kui Superman. Oma varjatud identideedi täiustamiseks surub ta oma selgroogu kokku.

Enim kasutatud lause Harry Potteri raamatutes olevat "Midagi ei juhtunud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Raudhammas

fjakoulu

French Ja Koulu
Indrek Hargla

trükiraudade vahele läks Indrek Hargla menuk "French ja Koulu" kordustrükk!

Eesti tunnustatuima ulmekirjaniku seiklusrohke ja lõbusa fantasy-romaani tegevus toimub riigis nimega Maavald, milles pole raske ära tunda Eestit. Ainult et rahaühikuks on seal tammed, võlukunst toimib, libahunt pole sugugi haruldus ja aega arvestatakse selles maailmas Rooma linna asutamisest. Tegelasteks on Maavalla rahvalaulik, arbuja ja salakuulaja Süvahavva Koulu; tema ustav ori, burgundlasest pisisuli French; libahundineiu Nell ja rahumaleva vanem Leibo, kes pistavad rinda võimsa välismaise salaorganisatsiooniga Dagoberdi Leegion.

Seigeldakse nii Tarbatus, Maavalla lõunakaare metsades kui sadamalinnas Rävalis. See on kummaline maailm - taevas lendavad dirižaablid ja maanteedel tossutavad autod, kuid võlukunst pole veel päriselt kadunud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kivisildnikUlmestaar
Sellekuine ulmestaar Sven Kivisildnik ei vaja tutvustamist ei ulme ega ka tavalugejatele. Kirjaniku, luuletaja, muusiku ja poliitiku ametite kõrval on ta ka paadunud ulmesõber, MTÜ Ulmeühingu kauaaegne liige ning Estconi pidev külastaja.

1. Mida praegu loed?
Osa sellest mida ma loen on käsikirjad ja neist osa omakorda kuulub ärisaladuse valdkond, nii et igati õigustatud formaalste sanktsioonide hirmus ma ei ütle midagi, ei kommenteeri ka. Suurtel kirjastustel on omad seadused. Viimane ots mida ma lugenud olen kõlab nii: Hendrik Visnapuu „Käoorvik“ oksjonisaagi ülelugemie ja lehtede lahtilõikamine, Holger Puki „Rohelised maskid“ manustatud hariduse puudujääkide täiendamise ja illustratsioonikunsti huvi rahuldamise eesmärgil, käsil on soodushinnaga soetatud kogumik „Punatsensuur“. Loen ka slaavi kaasaegset okultismi, mitte väga metoodiliselt aga loen.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tõlkis Rauno Pärnits.

Lend muutus ebatavaliseks kohe stardist alates. Pikaldase kiirendamise asemel katsetatav prototüüp lausa sööstis edasi. Füüsikaseadused ei lugenud talle miskit. Ülekoormust polnud ollagi.

Navigeerimispaneel näitas võimatut. Pool valguse kiirust. Kolmveerand. Terve valguse kiirus. 110% ...

Kui näidik jõudis 120%, ilmus kitsukesse juhikabiini ilmetus arhailises vormis subjekt. Katsetajatest paari meetri kaugusel seistes tõstis ta tuttava liigutusega triibulise saua. Laev peatus nagu naelutatult. Piloodid istmetel isegi ei nõksatanud.

"Kas rikume liiklusreegleid, kodanikud?" Külaline puudutas laisalt poolläbipaistvate sõrmedega mütsinokka. "Sektori 14g-263 kübermiilits. Vastavalt situatsioonile toimub kontakt liiklejatega telepaatiliselt kujutiste adapteerimise teel. Kiirusepiirangu märk on kelle jaoks üles pandud?"

"Kuskohal?" andis Ljošik absurdiloogikale alla.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kõik asjad juhtuvad korraga. Viruaalmaailmas hakkab Saatan streikima, pärismaailmas ootab hullumaja juhtkonda ebameeldiv üllatus. Mis juhtub, kui arvutimängusõltlaste hinged jäävad kinni virtuaalsesse universumisse ja hakkavad seal elama oma elu? Kuidas lahendavad olukorra arstid, kes peavad tegelema zombistunud kehadega, kelle vaim hulgub ühtede ja nullidega sillutatud radadel kohas, kus on olemas põrgu, friigitsirkus ja päris zombid?

Loe edasi...

{SILDID}
 
Vihmapiisad.
Maale. Nii kiirelt, et
vesi silmas.

„"Kernel panic“ äratas mu üles. Mitte et ma ärkvel ei oleks olnud. Tükk aega tagasi olin juba endale öelnud, et tõuse ja sära. Selleks ajaks kui teadet nägin, olin ikka ilusti pestud, kustud ja kammitud.
Sa ainult vaata mind, ma ei ole ju mõni haisev, sagris ja hoolitsemata pika patsiga poiss. Ma näen ikka välja kui ontlik härrasmees. Noh biitseps võiks ju natuke suurem olla ja keskkoht natuke väiksem, aga öeldakse, et mehel on kõht suur alles siis, kui ta alla vaadates enam oma nokut ei näe ja sellega ei ole mul probleemi, eriti kui Sina lähedale tuled.
Ahjaa, kaldusin vist teemast kõrvale, pidin ju rääkima päevast, mil ma SEDA tegin. Ühesõnaga paanitseva kerneli teate peale ärkasin ma tegelikult üles, kui Sa saad aru mis ma mõtlen. Taoline sõnum ei tõotanud midagi head, see tähendas probleeme agentprogrammide poolt saadetud info vastu võtmisel.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0657)