kaanepilt
 
OveJõulud möödas ning aastavahetus tulemas. Loodan, et kingitusteks olid "jälle raamatud". Üks hea ulmekas ei jookse kunagi mööda külgi maha. Neid aga tuleb jõulude paiku trükikodadest nagu laudu saeveskist. Alles ilmus Lovecrafti paremikku hõlmav "Cthulhu kutse" ning detsembri keskel esitles Indrek Hargla Reaktori suurejoonelise sünnipäeva puhul ka oma uut kogumikku "Eestid, mida ei olnud". Ning just hiljuti levis kuuldus, et "Saladuslik tsaar 5: Droonide mäng" läheb trükki.

Sel kuul püüame taas oma lugejateni tuua uudiseid kirjandusest, filmidest, mängudest ning üritustest, mis ühel või teisel moel ulme mängumaale trügivad. Intervjueeritavaks on meil sel kuul Varraku peatoimetaja ning ulmefänn Krista Kaer, Ene Kallas räägib meile oma teatrielamusest, Tõnis Hallaste juurdleb ulme, slipstreami ning spekulatiivse fiktsiooni teemadel ja loomulikult palju muud meilt ja mujalt.

Kiiritavat lugemiselamust

Kaanepilt:

Loe edasi...

{SILDID}
 
kristakaer1. Oled olnud tõlkija juba pea 40 aastat. Kuidas Sa selle töö peale sattusid?

Sattusin nii, et läksin ennast koos Kersti Undiga tõlkijaks pakkuma. Alguses läks tõlkimine üle kivide ja kändude, aga tahtmine oli suur ja soov õppida ka. Tol ajal olid head ja põhjalikud toimetajad, kellelt tõepoolest oligi palju õppida. Lugemus oli mul endal olemas ja üheks esimeseks raamatuks, mida ma Eesti Raamatus pakkusin, oligi Ursula K.Le Guini "Pimeduse pahem käsi".

2. Kust tuli mõte hakata eesti keeles ulmet välja andma?

Eks see mõte tuli ikkagi sellepärast, et ulme on huvitav. Olin lgenud keskkoolis läbi vene keeles ilmunud maailmaulme sarja ja Nõukogude ulme sarja ka. Eesti keeles oli selleks ajaks üsna vähe ulmet ilmunud, klassika oli suurel määral avaldamata ja nii me tegimegi F-sarjaga algust. 

Loe edasi...

{SILDID}
 
tõnisLugedes viimases (ehk novembrikuu) Reaktoris ilmunud teksti „Vii mind sinna kus palju valgust”, tuli korraks kiusatus vastata napilt: „Ei ole ulme, järelikult ei kommenteeri.” Kuid mul on tunne, et seda küsimust tuleks veidi rohkem vaadelda – lihtne eitus ei ole edasiviiv. Miks pole ta ulme ja miks see üldse korda peaks minema?

Probleem tekstidega, mille ulmelised elemendid on taandatavad üksnes metafooriks, on aktuaalne mujalgi kui selle teksti raames, mujal kui Eestis. Ka Hugo-auhindade ümber möllavad Kutsika-kired ning konservatiivide mäss „progressiivsema” ulme domineerimise vastu on suuresti tingitud stiiliküsimustest – küsimus pole olnud vaid selles, kas naised või mustanahalised või teise seksuaalse sättumusega inimesed võivad avaldada ning auhindu pälvida. Kirgi on kütnud see, et ulmeks tituleeritud kirjanduse pähe esitletakse tekste, mille „ulmelisuse” annab see, et teose tekstisisene reaalsus on esitletud ulmesõnavarast tuttavate metafooride abil.

Loe edasi...

{SILDID}
 
hansel ja gretel


Kui Asylum teeb filmi ja valib sind sinna peaossa mängima, siis võib seda tõlgendada mitmeti. Süvenemist mittenõudev tõlgendus on põlglikult mühatada ja alustada tiraadi sellest, kuidas tegemist on alatu raha väljapetmise mahhinatsiooniga ja ükski tõsiseltvõetav näitleja end sellise avantüüriga siduda ei lase. Tugev ja enesekindel näitleja ütleb aga: „Muidugi ma tulen ja teen selle osa ära, sest mind ei huvita mingid pealiskaudsed mühatajad, kes Asylumi filme hinnata ei oska.“ 14. detsembril 1948. aastal sündinud Dee Wallace ongi täpselt selline enesekindel näitleja, et pakkumise peale osaleda filmis „Hansel & Gretel“ (2013) kääris ta käised üles ja pani praeahju sooja.

Täiesti andestatav, kui entsüklopeediliste teadmisteta filmisõber praegu natuke segaduses on ja päris täpselt ei mõika, miks ma kellestki nooruses balletitantsuga tegelenud ja nüüd vaikselt seitsmekümnele eluaastale lähenevast daamist juttu teen.

Loe edasi...

{SILDID}
 
9789949578597Kui „Me armastame maad”, esimene kogumik oli tõesti väga tugevalt maa armastuse ja sinna tagasipöördumise teemale keskendunud, siis teine osa annab minu arvates pigem läbilõike Vene ulmest ja seal valitsenud stiilidest. Antoloogia algab 50-60ndate Nliidu kirjandusele omaste märterluslugudega ja jõuab välja 21. sajandini ehk isekate ja küüniliste tegelasteni. Sellist sarnast ülesehitust, kus liigutakse helgematest juttudest aina süngemaisse, kasutas Veiko ka enda koostatud „Keskpäeva varjude” puhul ning minule selline stiil meeldib. Kuigi üheks selle kõrvalmõjuks oli antud kogumikuga, et nüüd, mil lugemisest rohkem kui kuu, kipuvad mitmed sarnase stiili ning tooniga kõrvuti asetsenud lood kokku sulanduma. Eriti just esimesed kolm teksti: Georgi Gurevitš „Lohe Infra“ (1958),Valentina Žuravljova „Astronaut“ (1960) ja sama autori „„Kotkapoeg“ ei naase” (1961), mis tundusid juba lugedes nagu ühe autori poolt loodud pildikesed samasse maailma.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kaarnakivi lavbanner 532x210


6. detsembril esietendus Kuressaare Linnateatris Endla Teatri ja Kuressaare Linnateatri ühislavastus EV100 teatrisarjast „Sajandi lugu“ – Andrus Kivirähki kirjutatud ja Peeter Tammearu lavastatud „Kaarnakivi perenaine“ (pildike 1950-ndate Eestist).

Andrus Kivirähk on kahtlematult julge mõtlemisega kirjanik, näitekirjanik. Kui isegi eelkõige tavaulmekirjanik nagu Indrek Hargla ei julge näidenditesse sisse tuua liiga palju ulmet – uups!, tuleks vist kasutada sõnaühendit „maagiline realism“, „ulme“ paistab olevat üldise põlu all –, siis Kivirähk kirjutab selle kurja nimega asja mängleva kergusega teksti ning kõik neelavad selle kenasti alla.

Kõik need, kes ei talu isegi selle sõna kõla… Miks? Asi paistab olevat selles, et kuigi tegu on žanripuhta ulmenäidendiga, saab seda müüa ka teistmoodi. Nime all: folkloorse ainese fantaasiarikas kasutamine koos olmelise taustaga.
Võib-olla on aga asi konstantsis.

Loe edasi...

{SILDID}
 
e-raamat-haldjate-veriOlen nõiduri saaga fänn olnud juba 10 aastat, mänginud sel teemal tehtud mänge (nii arvuti- kui lauamänge), vaadanud ära sarja ning püüdnud hoida end kursis trükki minevate raamatutega. Loomulikult oli meeldiv üllatus, kui Varrak Tiritammelt Sapkowski avaldamise õiguse üle võttis ning selle tähistamiseks nõiduri kolmanda raamatu välja andis.

Kui eelnevalt ilmunud raamatud “Viimane soov” ning “Ettemääratuse mõõk” on olnud kogumikud, siis “Haldjate veri” on nõiduri sarja esimene romaan. Raamat algab sealt, kus eelmine pooleli jäi: Geralt on leidnud oma saatuselapse Ciri, printsess Pavetta tütre, Nilfgaardi poolt vallutatud Cintra troonipärija. Üldtuntud tõe kohaselt sai kogu Calanthe suguvõsa sõjas hukka, kuid sellest hoolimata on läinud liikvele jutud, et Ciri elab.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Oxygen-Not-Included-Free-DownloadLiivakasti tüüpi arvutimängud on muutunud üpriski populaarseks – need on siis mängud, kus mängijal puudub otsene eesmärk, vaid ta peab selle ise endale looma. Alles hiljuti (olenevalt kelle jaoks) tuli välja kosmoseseiklus „No Man’s Sky“ ning aastaid tagasi lõi laineid mõnus fantaasiamäng „Dwarf Fortress“. Just viimasega julgeks ma kõrvutada mängufirma Klei (eelnevalt oleme neilt arvustanud mängu Invisible Inc.) uusimat üllitist „Oxygen not Included“.

Loe edasi...

{SILDID}
 
MV5BMjMyNDkzMzI1OF5BMl5BanBnXkFtZTgwODcxODg5MjI@. V1 UY1200 CR90,0,630,1200 AL Olen juba õppinud, et suure eelarvega filmide puhul tuleb treilereid vältida, sest siis näed 2 minuti jooksul kõik põnevad asjad ära, ning kinos pole muud teha, kui oodata, et see põnev hetk kätte jõuab. Thor Ragnaroki treilerit hiljem vaadates nentisin, et ka seekord pidas see paika. Aga millest see film siis rääkis?

Odin on vanaks jäänud, ning otsustab ära surra. Just nii seda meile serveeritakse – võis küll tuhandeid aastaid surematu jumal olla, aga 2017 tundub nagu hea aasta suremiseks. Mingit pikemat põhjendust meile selle jaoks ei pakutagi. Küll aga hoiab Odini eluspüsimine Thor’i kurja õde kuskil kaugel vangis, ning nii pääsebki surmajumalanna Hela vabadusse, ning mis on tema eesmärk – ikka hävitamine. Hela kiituseks tuleb öelda, et esiteks on valitud suurepärane näitleja, Cate Blanchett, kes sobib sellesse rolli kui valatult. Teiseks on tühjast õhust lõputu koguse mõõkade välja tõmbamine ja loopimine uskumatult äge supervõime.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia:
howli liikuv kindlus kaas copy

Diana Wynne Jones
„Howli liikuv kindlus“
Tõlkinud Eva Luts

Sellest romaanist on tehtud aastal 2004 animefilm, mis purustas Jaapanis kassarekordeid, sai Oscari nominatsiooni parima animeeritud filmi kategoorias ja sellel on tuhandeid fänne üle maailma. Peategelaseks on kübarategija vanim tütar Sophie, kelle Kõnnumaade Nõid vanaeideks moondab. Ehmunult oma kodust põgenev Sophie jõuab kurikuulsa võluri Howli juurde, kelle liikuvast lossist ta püüab ka peavarju leida. Nõidusest vabanemiseks peab Sophie hakkama saama võlur Howliga, sõlmima lepingu tuledeemon Calciferiga ja ka Kõnnumaade Nõiale endale vastu astuma.

Loe edasi...

{SILDID}
 
25348666 1748728538528006 5322376151828235623 nUlmestaar

Meelis Friedenthal on eesti kirjanik ja teoloog. Ta on võitnud oma loomingu eest mitmeid auhindu, viimati Euroopa Liidu Kirjandusauhinna. Meelis Friedenthal on võrguajakirja Algernon toimetuse liige.

1. Mida praegu loed?
Praegu loen kogumikku „Eestid, mida ei olnud”. Ma mõningaid lugusid olen seal juba enne lugenud, aga nüüd paberraamatuna ilmununa on hulk autoreid juurde tulnud. Pooleli on veel „Seitsme lukuga suletud raamat” (Voldermar Kures), tegemist on täiesti mitteulmelise ja mitmeköitelise päevikuga 1950ndatest.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Stiil, täpsus, detailide nägemise oskus, haare. Võibolla saaks kõige lihtsamalt öelda, et tekst võiks olla hästi kirjutatud (ja hästi tõlgitud). On tekste, mis on täis pööraseid ideid, aga kui need ei leia sobivas stiilis väljendust, siis on sellest nendele ideedele pigem kahju kui kasu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrkaKuna Reaktor on sisukorra formaati muutnud, siis ma igaks juhuks mainiks, et ma kirjutan siin siiski novembri juttudest, kuigi pealkirjaks on 12/17. See on ka ainus pea positiivne moment selle kirjatüki juures, sest heale kuule järgneb reeglina halb ning novembri jutusaak oli halb, ikka väga halb.

Risto. J Juvanen - Vii mind kus palju valgust
Pentsiku kirjastiiliga jutt, kus lause alguse suurtähed on sõnas hoopis teisena. Autoril võis sellega olla mingi mõte, aga minuni see ei jõudnud. Kui vaid see, et laps on arengupeetusega, kuid sel juhul on ka jutu ulmelisus enam kui vaieldav. Võib-olla on lihtsalt tegu lohaka autoriga, kes loodab keeletoimetaja panusele, mõtlesin ma ja vaatasin autorinime kirjapilti. Võib-olla on selline kirjapilt toimetuse lohakus, aga kui jutu kirjapilt kõrvale panna, siis autor ehk arvabki, et nii on äge ja artistlik.
Sisust pole suurt midagi rääkida, sest seda eriti pole ja mis on, seda on olnud korduvalt ja paremini...

Loe edasi...

{SILDID}
 
tõnisHommikukohv
Taivo Rist

Kujutab ühe õnneliku abielupaari vaevalist hommikut. Jaanek ajab end üles, läheb duši alla, seejärel kööki. Tema naine Kerli ärkab, läheb kööki ja hakkab tegema hommikusööki. Tehakse väikesi osutusi sellele, et Kerli pole sugugi tavaline inimene. Mitte vihjeid, vaid selgeid osutusi. Lõpp tõi muige näole.

Ühtaegu toredalt argine ja mõnusalt ulmeline. Tavaliselt kui kujutatakse õnnelikku paari ja nende tavalist hommikut, siis üksainus ulmeline ja kõike justkui pahupidi pöörav element mõjub pigem õudsalt. Üksik element mõjub võõritajana, mis rikub rahulikku täiust ja õõnestab seda õnnelikkust ja tavalisust. Selle teksti „võõritaja” pigem rõhutab teatavat nunnudust, kuivõrd on kõigi poolt igati omaks võetud ja saanud eneseksmõistetavaks. Tekst mõjub nunnult, kuna see näitab üht paarisuhet, millel on küll omad probleemid, aga need ei riku asja.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Tõlkinud Valmar Kuristik

Kohutav teispoolsuse-idee oli juurdunud mu parima sõbra, Crawford Tillinghasti pähe. Ma ei olnud teda näinud kaks ja pool kuud – sellest päevast peale kui ta avaldas mulle, mille poole ta oma füüsika- ja metafüüsikaliste uurimustega püüdleb; kui ta oli vastanud mu aukartlikele ja peaaegu hirmunud vastuväidetele, kihutades mind fanaatilises raevus põledes oma laboratooriumist ja majast minema.

Ma teadsin, et ta veetis nüüd enamiku ajast suletuna oma pööningulaboratooriumisse koos selle igavesti äraneetud elektrilise masinaga, puutudes toitugi harva ning hoidudes isegi oma teenijatest eemale. Ma ei teadnud aga, et selline lühike periood, kõigest kümme nädalat, võiks üht inimolendit niimoodi muuta ja moonutada.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Lender Maranthe istus oma massiivse, heledast soopuidust laua taga ning silmitses huviga oma kabineti seinas olevat ventilatsiooniava. Uudishimu klaasistus tema pilgus. Natukese aja pärast avanes kabineti uks ning sisse astus Maranthe peanõunik Paul Adernak.

“Tere, auväärne,” lausus ta sõbralikul ilmel valitsejale.

“Tere, Paul.”

“Esiteks, oleks vaja allkirjastada paar üsna tähtsusetut dokumenti.” Adernak asetas ruudukujulise tahvli Maranthe ette lauale.

“Prügivedu, ah?”

“Logistikaprobleemid. Pisimääruste muutmine paaril planeedil.”

“Ja teiseks?” küsis Maranthe olles elektronpitsati tahvli ekraanile vajutanud.

“Teiseks on meil pisikene probleem. Siit, Rotnart Kahest üpris kaugel, perifeerias, Kafo sektori ääremail…”

“Kafo… Mida me sealt saame?” katkestas Maranthe nõuniku jutu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
1. Katkine haldjalõks

Mida sa teed, kui sinu juurde tulevad kolm päkapikku ja teevad sulle ettepaneku, millest sa tead, et peaksid keelduma, aga – saast küll! – sa ei saa, sest sul on nii meeleheitlikult vaja seda, mis nad vahetuskaubaks pakuvad? Loomulikult on see retooriline küsimus! Võib-olla lööd sa risti ette, kui juhtud olema sellest sektist, võib-olla sülitad kolm korda üle vasema õla, kui too värk juhtub olema sulle rohkem meeltmööda. Mida iganes. Igal juhul inimene, kel vähegi aru peas on, mõtleks ilmselt vähemalt sekundi murdosa järele võimalike tagajärgede üle ja noh – arvatavasti teeks tehingu ära.

Reeglina mul hommikuti eriti kliente pole. Kes see ikka varahommikul viistiks nii väga tulla vanakraamikauplusse träni otsima? Lõunapaiku juba hakkab looma ja loomulikult on mul eriti tegus laupäeviti.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kõik sai alguse minu nüüdseks katkenud akadeemilise tee esimesel aastal. Meid viidi Firenzesse, vaatama Botticelli kuulsat “Venuse sündi” – maali, mis on maksnud mulle karjääri, vabaduse ja maksab peagi ilmselt ka elu. Muidugi olin ma maali varem ekraanilt näinud ja see polnud mind kunagi eriliselt rabanud, aga oma silmaga ja lähedalt jättis see mulle põrutava mulje, ehkki ma ei osanud sõnastada, miks täpselt. Juba esimene pilk ütles, et see maal ei meeldi mulle, et miski selle juures on… vale. Mainisin seda oma kaaslastele, kes vaid sõbralikult muigasid ja suure kunstiteose suunas aupaklikke häälitsusi tegid, nagu tudengitele kohane. Kuidas nad võisid nii pimedad olla? Või oli viga hoopis minus ja mu liigses kujutlusvõimes, mis oli alati huvitunud kummalistest ja süngetest asjadest? Peagi pidime muuseumist lahkuma, et järgmistele gruppidele ruumi teha, ning toona ei osanud ma kogu asjast rohkem midagi rohkem arvata.

Kuid “Venuse sünd” jäi mind närima.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Hanna ronis autost välja ning silmitses ümbrust. Äsja oli vihma sadanud ning puudelt tilkus sädelevaid piisku. Naine tõmbas tugevalt õhku kopsudesse. Esimene asi, mis talle pähe tuli, olid seened, palju seeni. Aga ta teadis, et see on kõigest tema ettekujutuse vili, sest oli alles mai keskpaik ning polnud mingit võimalust, et mets oleks äärest ääreni seeni täis. Noh, mõned kukeseened võisid ju isegi olla, aga need ei saanud kindlasti nii vängelt lõhnata. Nii et järelikult oli see lihtsalt metsa ja vihma ja hiliskevade lõhn, otsustas Hanna endamisi, kui ta oma lilla Nissan Micra pagasiruumi avas ning spordikoti välja võttis.

Kott oli üsna raske, nii et Hanna hiivas selle teatud raskustega õlale, lõi pagasiluugi pauguga kinni, vajutas puldil „Lukusta“ nuppu, ootas, kuni kuulis tuttavat piiksatust, ning hakkas autot selja taha jättes mööda metsarada astuma. Minna oli peaaegu kilomeeter, aga see ei heidutanud teda.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0638)