Järgnev tekst on algselt kirjutatud seminaritööks. Autori lahkel loal avaldab Reaktori toimetus selle mõningaste kärbetega (toim)

Käesoleva töö eesmärk on koostada aastatel 1992 - 2014 avaldatud eestikeelse ulmekirjandusest andmestik ning analüüsida seda erinevatest aspektidest lähtuvalt.

Töö mahu liiga suureks paisumise vältimiseks keskendun selles töös vaid eesti keeles välja antud ulme žanrisse kuuluvatele raamatutele. Andmestikust jäid seega välja muuhulgas palju ajakirjades ja internetis avaldatud ulmejutte, kuna neid pole kunagi üheski raamatus avaldatud. Raamatu defineerimisel lähtusin Raamatukogusõnastikust, mis ütleb, et raamat on "trükitud või käsitsi kirjutatud kaante vahele köidetud iseseisev väljaanne mahuga 49 ja enam lehekülge" (Eesti Rahvusraamatukogu, 2016). Ajaperiood 1992 – 2014 sai valitud selleks, et keskenduda taasiseseisvunud Eestis välja antud kirjandusele. Kuigi iseseisvus taastati juba 1991. aastal, otsustasin andmeid koguma hakata 1992. aastast, kuna, raamatu avaldamiseks kuluvat aega arvesse võttes on enamus 1991. aastal avaldatud raamatuid kirjutatud enne 1991. aastat. Ajaperioodi lõpuks sai valitud 2014, sest eesmärgiks oli analüüsida aastaid tervikutena ning andmete kogumine ja töö kirjutamine sai alguse 2015. aastal.
Selle töö puhul on kasutatud kvantitatiivset andmeanalüüsi meetodit.
Töös annan ülevaate 1992 – 2014 aastal avaldatud ulmekirjandusest
ning analüüsin täpsemalt avaldatud teoste erinevaid aspekte:


  • kronoloogiline ülevaade aastatel 1992 – 2014 ilmunud ulmeraamatutest;

  • ülevaade autorite päritolumaadest, millisest riigist on kõige rohkem eestikeeles ulmet avaldatud;

  • enim ulmeraamatuid avaldanud autorid žanrite kaupa;

  • ülevaade enim ulmeraamatuid avaldanud kirjastustest;

  • ulmeraamatute formaadid ja e-raamatud;

  • suurimad raamatusarjad;

  • ülevaade tõlkijatest, toimetajatest, kujundajatest ja illustraatoritest;

  • ülevaade trükikodadest;



Selle osa juures oli kõige raskem kõigi teoste juures määrata üks kolmest alamžanrist. Alamžanri täpne määramine eeldaks teose sisuga täpsemat tutvumist mis aga sellise andmehulgaga pole paraku võimalik. Keerukust lisas sellele veel ka see, et mitme teose puhul on olemas elemente mitmest alamžanrist. Sellisel juhul sai teose alamžanriks valitud selle žanri, mis oli raamatus selgemini esindatud.

1.3 Teema varasem läbiuuritus

Põgusa ülevaate ulmekirjandusest enne 1992. aastat annab 1974. aastal ilmunud, Eevi Orglaane koostatud "Fantastika: kirjanduse soovitusnimestik 6.- 8. klassi õpilastele". Nimestik sisaldab 14 autori lühitutvustus, kellest tuntumad on ehk vennad Arkadi ja Boriss Strugatski, Jules Verne ja Herbert. G. Wells. Nimestikust võib leida ka ühe eesti autor: Boris Kaburi. Peale autorite lühielulugude sisaldab nimestik veel erinevate teemade alla koondatud teoste soovitusnimestikku, millest vanimad teosed on 1954. aastal ilmunud Vladimir Obrutševi "Plutoonia" ja samal aastal ilmunud Nikolai Lukini "Leiutise saatus" (Orglaan, 1974). Ära tasub märkida ka see, et soovitusnimestikus on juba kasutuses sõna ulme, küll aga vaid teadusliku fantastika tähenduses.

Ülevaate Eesti ulmekirjandusest annab ka Ulmekirjanduse BAAS’i autori Andri Riid poolt kirjutatud artikkel „Tõusud ja mõõnad Eesti ulmes“. Ülevaade põhineb Stalkeri nimekirjadel ning sisaldab nii ulmejutte kui ka -raamatuid (Riid, 2016).

Eesti ulmežanreid on lähemalt uurinud ning nende põhjal doktoritöö kirjutanud Andrus Org. „Doktoritöö peaeesmärk on analüüsida sünkrooniliselt eesti ulmekirjanduse põhi- ja alamžanreid, rakendades ulmeteoste vaatlusel žanripoeetikale keskenduvat deskriptiivset ja komparativistlikku lähenemisviisi“ (Org, 2017).
Üldiselt on Eesti ulmekirjandust vähe uuritud ning ülevaateid ning käsitlusi selle teema kohta vähe.

1.4 Andmekogumi koostamine

Eesmärk oli luua võimalikult täielik nimekiri kõikidest ulme žanrisse kuuluvatest eestikeelsetest raamatutest, mis on avaldatud Eestis, ajavahemikus 1992 kuni 2014.
Andmestikku said kantud kõik trükised, mis olid 49 või enam lehekülge, ning kuulusid ulme žanrisse nagu eelmises peatükis defineeritud. Andmestikust on välja jäetud lastekirjandus, seda kahel põhjusel: töö mahu liiga suureks paisumine ning žanri ja alamžanrite määramise keerukus. Paljude lasteraamatute juures on näiteks raske tuvastada, kas muidu ulmeline tegevus toimub päriselt või ainult peategelase (lapse) fantaasias. Ka ei ole andmestikku kantud muinasjutte ja müüte kuna need on pigem omaette žanrid.
Andmestiku loomist saaks jagada kolme etappi: ulme žanrisse kuuluvate raamatute leidmine, elektronkataloogi Ester põhjal avaldamis andmete lisamine ja lõpuks alamžanri määramine.

Esialgse andmestiku koostamiseks sai kogutud erinevate andmebaaside põhjal kokku võimalikud ulme žanrisse kuuluvad raamatud ning andmebaasi sai seejärel kantud raamatu pealkiri, autor ja avaldamise aasta. Selles etapis ei kontrollitud, kas raamat tõesti kuulub ulme žanrisse või mitte, eesmärk oli kirja saada võimalikult palju erinevaid potentsiaalseid ulme raamatuid. Ulme žanrisse mitte kuuluvad raamatud said hiljem andmestikust välja sorteeritud. Andmete kogumises valmistas kõige enam raskusi nimetuste leidmine, kuna puudub üks kindel allikas, kust leida kõik avaldatud ulmekirjandus. Teoste leidmisel kasutati peamiselt veebikataloogi Ester ja Eesti ulmeauhinna Stalker nimekirjasid. Kõikidel neil allikatel on omad puudused ja ühtegi neist ei saa pidada täielikuks, kuid neid allikaid koos kasutades saadi andmestik, mis annab pädeva ülevaate eesti ulmekirjandusest.

Andmebaasid, mida kasutati olid:

  • elektronkataloog Ester (E-kataloog Ester, 2017),

  • elektronkataloog URRAM (URRAM, 2017),

  • ulmeauhinna Stalker hääletusnimekirjad (Eesti Ulmeühing, 2016),

  • ulmekirjanduse BAAS (BAAS, 2016),

  • Eesti ulme bibliograafia (Eesti ulme bibliograafia, 2012),



Ulmekirjanduse Baas on ulmefännide poolt loodud andmebaas, kuhu on kokku kogutud nii Eesti kui ka välisautorite ulme teoseid. Igaüks võib andmebaasiga liituda, lisada puuduolevaid teoseid ning kirjutada arvustusi. Andmebaas ise ei ole päris täielik: puuduvad mõned vähemtuntud teosed ning võib leida teoseid, mille ulme žanrisse kuuluvuse üle võib vaielda. Peamiselt kasutasin ma Ulmekirjanduse Baasi vanemate ulme raamatute leidmiseks (1992 - 1997) ning Baasis olevad raamatute arvustused olid abiks raamatute alamžanrite (fantaasia, teadusulme või õudus) määramisel.

Alates 1998. aastast annab Eesti Ulmeühing välja ulmeauhinda Stalker. Selle jaoks koostatakse iga aasta nimekiri sel aastal eestikeeles ilmunud ulmeteostest, mille põhjal toimub hääletamine ja parimate teoste välja selgitamine. Nende nimekirjade põhjal sai loodud esialgne andmestik, mida siis hiljem täiendasin.
Peale esialgse nimekirja koostamist sai igale raamatule lisatud juurde veel ilmumisandmed, kasutades selleks elektronkataloogi Ester. Lisatud väljad olid:


  • riik (kust teose autor pärit on),

  • tõlkija,

  • toimetaja,

  • illustreerija,

  • kujundaja,

  • alamžanr (fantaasia, teadusulme või õudus),

  • sari (n. Varraku F-sari või Elmatari Öölane),

  • kirjastus,

  • ilmumiskoht,

  • trükikoda,

  • trükikoja asupaik,

  • formaat (romaan, lühiromaan, antoloogia või kogumik),

  • kas teos on ilmunud ka e-raamatuna,



Märkuste lahtrisse sai lisatud ka teosesari (n. T. Pratchetti kettamaailm või F. Herberti Düün), auhinnad ja kordustrükid. Kirjastuste sarjad (n. Tänapäeva Punane raamat) võivad sisaldada mitme erineva autori erinevaid teoseid. Teosesari on aga (enamasti) ühe autori loodud teosed, mis koos moodustavad tervikliku loo (n. J. K. Rowlingu Harry Potteri sari).

Selle etapi juures sai lisatud veel mitmed puuduolevad teosed, mis ilmnesid sarjade märkimisel ning kordustrükkide lisamisel. Ära sai märgitud ka alamžanrid kui need olid Estri kirjetes olemas.
Viimaseks ja keerulisemaks etapiks jäi alamžanrite määramine. Alamžanrite puhul piirdusin fantaasia, teadusulme ja õudusega. Kuigi alamžanre on veelgi, oleks täpsem määratlemine nõudnud juba iga teosega lähemalt tutvumist mis sellise andmehulga juures (kokku 1300 raamatut) oleks selle töö puhul olnud liiga mahukas ülesanne. Selleks, et alamžanrit määrata, lugesin teoses leiduvaid tutvustusi, tagakaane tekste, internetis leiduvaid arvustusi ja kokkuvõtteid. Nii mõnegi teose puhul võis leida elemente, mille alusel oleks saanud toest liigitada kahte või kolme alamžanrisse (n. R. Zelazny „Amberi kroonikad“ sari). Sellisel juhul sai ära märgitud see žanr, mis oli teoses kõige enam esindatud. Enamike antoloogiate ja kogumike puhul jäi alamžanr määramata kuna antoloogias või kogumikus olevad jutud kuulusid erinevatesse žanritesse.

Andmestiku koostamisel tekitas sageli segadust Tartu ja Tallinna Estrite ühendamisel tekkinud topelt kirjed, mis jätsid mulje, nagu oleks raamatul olnud rohkem kordustrükke kui tegelikult. Siinkohal aitas ISBN koodide võrdlemine. Teiseks probleemiks oli teose ulmelisuse tuvastamine. On olemas mitmeid teosed, mille üle võib vaielda, kas see kuulub ulme žanrisse või mitte.
Kokku on aastatel 1992- 2014 avaldatud 1300 ulme žanrisse kuuluvat raamatut millest Eesti autorite loodud on 273 raamatut. Eesti keeles on ulmeraamatuid avaldatud 564lt autorilt ja tõlgitud 16st erinevast keelest. Ulmeraamatuid on välja andnud 122 erinevat kirjastust või inimest ning kirjastustel on kokku 84 sarja kus on ulmet avaldatud.

2. AASTATEL 1992-2014 ILMUNUD EESTIKEELSED ULMERAAMATUID ISELOOMUSTAVAD ASPEKTID


2.1 Kronoloogiline ülevaade

Aastatel 1992 - 2014 on avaldatud eestikeelseid ulmeraamatuid kokku 1300 nimetust. Tabeli 1 on näha, et see moodustab selle ajaperioodi kõikidest eestikeelsetest raamatute nimetustest (80329 nimetust) vaid 1,62%. Kõige suurem ulme raamatute osakaal oli aastal 2010, mil ulmeraamatud moodustasid 2,47% kõikidest nimetustest (3760 raamatust 93 oli ulme). Aastal 2010 ilmus 93 ulmeraamatut, mis on nimetuste hulgalt teine kõige ulmerohkem aasta. Vaid 2014 ilmus rohkem ulmeraamatuid, kokku 104 erinevat nimetust.
Kõige väiksem osakaal oli aastal 1992, mil ulmeraamatud moodustasid vaid 0,54% kõikidest nimetustest. Sellel aastal ilmus vaid 9 ulmeraamatut.

pilt1


Aastatel 1992 – 2014 on olnud neli perioodi, mil aasta jooksul avaldatud ulmeraamatute nimetuste hulk on igal aastal tõusnud:

  • aastad 1992 – 1994 mil nimetuste hulk tõusis 9lt 29le,

  • aastad 1996 – 2002 mil nimetuste hulk tõusis 21lt 74le,

  • aastad 2004 – 2008 mil nimetuste hulk tõusis 48lt 72le,

  • aastad 2012 – 2014 mil nimetuste hulk tõusis 77lt 104le,



Suurim langus toimus aastatel 2002 – 2004. Neil aastatel langes avaldatud ulmeraamatute hulk 74lt 48le.

Alates 1999. aastast on iga aasta olnud avaldatud raamatute hulk üle 50, välja arvatud 2004. aasta mil ilmus 48 ulmeraamatut.
Üks faktor, mis kindlasti mõjutas raamatute avaldamise hulka, on võrguajakirjade tekkimine ja hääbumine. 1998. aastal alustas tegevust Algernon ning 2011. aastal Reaktor. Veebiajakirjad olid ja on algajatele autoritele suurepärane koht oma loomingu avaldamiseks, saades vastu nii tagasisidet kui ka tuntust. Samas võimaldab ajakirjade formaat lihtsalt ja vähese riskiga avaldada ka täiesti tundmatuid uusi autoreid. Paljud nüüdseks tuntuks saanud autorid nagu Indrek Hargla, Siim Veskimees, Heinrich Weinberg, J. J. Metsavana ja teised on teinud oma debüüdi just veebiajakirajdes Algernon ja Reaktor.

Üldiselt võib öelda, et vaatamata langustele on ulmeraamatute nimetuste hulk siiski pidevalt tõusnud. Kui 1992. aastal ilmus vaid üheksa ulmeraamatut siis 2014. aastal oli ilmunud ulmeraamatute nimetuste hulk 104.

2.2 Ülevaade autorite päritolumaadest

Kokku on ulmeraamatuid avaldatud 32st erinevast riigist. Tabelist 2 on näha, et enim raamatuid on avaldatud Ameerika, Inglismaa ja Eesti autoritelt.

pilt2


Ameerika autoritelt on pärit 499 raamatut mis moodustab 38,4% kõikidest ulmeraamatutest. 290 raamatut sellest kuuluvad fantaasia žanrisse. Teadusulmet on avaldatud 143 raamatut ja õudust 66. Enim avaldatud ameerika autorid nendes žanrites on Nora Roberts (fantaasia), Isaac Asimov (teadusulme) ja Stephen King (õudus).
Teisel kohal on Suurbritannia autorid, kellelt on pärit 278 raamatud (21,5%). Inglise autorid on teisel kohal ka avaldatud fantaasiaraamatute (192 raamatut) hulgalt ja kolmandal kohal avaldatud teadusulme- (68 raamatut) ja õudusraamatute (19) hulgalt. Inglise autoritest on enim avaldatud Terry Pratchetti ja J.R.R. Tolkieni raamatuid (fantaasia), Douglas Adamsi raamatuid (teadusulme) ja Arthur Conan Doyle (õudus).

Kolmandal kohal on eesti autorid, kes on avaldanud 273 ulmeraamatut (21%). Eesti autorid on teisel kohal ka avaldatud teadusulme- ja õudusraamatute hulgalt ja kolmandal kohal avaldatud fantaasiaraamatute hulgalt. Eesti autoritest on enim ulmeraamatuid kirjutanud Indrek Hargla ja Siim Veskimees, kellelt on kummagilt ilmunud 13 raamatut. Kui välja arvata Indrek Hargla ja Siim Veskimees, ei ole ükski eesti autor avaldanud üle kümne ulmeraamatu.
Peamiselt avaldatakse ulmet Ameerika ja Inglismaa autoritelt, mis moodustab üle poole kogu avaldatud ulmest. Eesti autorite raamatud moodustavad aga vaid viiendiku avaldatud ulmeraamatutest.

2.3 Ülevaade autoritest

Kokku on ulmeraamatuid avaldanud 564 erinevat autorit. Tabelis 3 on välja toodud kümme autorit, kelle teoseid on enim eestikeeles välja antud.

pilt3


Tabelist 3 on näha, et kõige rohkem eestikeeles ulmeraamatuid avaldanud autor on inglise kirjanik Terry Pratchett, kelle loomingust on eestikeeles avaldatud 56 raamatut. Enamus tema raamatuid (47 raamatut) kuuluvad Kettamaailma sarja ning on fantaasia kirjandus. Esimene T. Pratchett'i teos avaldati eestikeeles aastal 1997 ja selleks oli "Võlukunsti värv" kirjastuselt Varrak. Tema loomingut on peamiselt avaldanud kirjastus Varrak.
Teisel kohal on Stephen King, kelle loomingust on eestikeeles ilmunud 23 raamatut. Kui välja arvata autori „Tumeda torni“ sari (7 raamatut), mis kuulub fantaasia žanrisse, on kõik raamatud õuduskirjandus. Stephen Kingi raamatuid avaldab peamiselt kirjastus Pegasus.

Kolmandal kohal on Nora Roberts, kellelt on eestikeeles ilmunud 21 raamatut, millest 20 on fantaasia. Tema raamatud on kõik välja andnud kirjastus Ersen.

Eesti autoritest on kuuendat kohta jagamas Indrek Hargla ja Siim Veskimees, kellelt kummagilt on ilmunud 13 raamatut.
Kokku annab kümne enim avaldatud autori raamatuid välja peamiselt viis kirjastust: Varrak, Fantaasia, Pegasus, Ersen ja Tiritamm. Poolte tabelis välja toodud autorite peamiseks avaldajaks on kirjastus Varrak.

2.4 Ülevaade žanritest

Üle poole avaldatud ulmest (59%) kuulub fantaasia kirjanduse žanrisse. Eestikeeles on fantaasia raamatuid avaldanud kokku 341 autorit.

pilt4


Tabelist 4 on näha, et nendest esimesel kohal on Terry Pratchett 54 raamatuga. Teisel kohal on Nora Roberts, kellelt on ilmunud 20 raamatut ja kolmandal kohal on J. R. R. Tolkien, kellelt on eestikeeles avaldatud 15 raamatut. Eesti autoritest on enim fantaasiaraamatuid avaldanud Reeli Reinaus (8 raamatut) ja Indrek Hargla (7 raamatut).

Kõik kümme tabelis 4 välja toodud autorit on pärit kas Inglismaalt või Ameerikast ning kümnest autorist seitse kuuluvad ka kümne enim avaldatud autori hulka (tabel 3).

pilt5


Alla kolmandiku (29%) ulmeraamatutest on teadusulme. Teadusulmeraamatuid on eestikeeles avaltatud kokku 201lt erinevalt autorilt. Kuigi enamus enim teadusulmet avaldanud autorit on pärit Ameerikast (6 autorit 14st), on teadusulme autorid päritolumaade osas siiski tunduvalt varieeruvamad kui fantaasia autorid. Lisaks Ameerika autoritele on enim teadusulmet avaldanud autorite seas ka Eesti, Inglismaa, Prantsusmaa ja Vene autoreid.

pilt6


Tabelist 5 on näha, et enim teadusulmet on eestikeeles avaldanud eesti autor Siim Veskimees (11 raamatut), kes kuulub ka kümne enim ulmet avaldanud autorite hulka. Teist ja kolmandat kohta jagavad Isaac Asimov ja Jules Verne, kellelt on kummagilt ilmunud eestikeeles kümme raamatut. Eesti autoritest on tabelis 5 esindatud veel Tiit Tarlap, kellelt on ilmunud kuus raamatut.
Kõige vähem on avaldatud õudus žanrisse kuuluvaid raamatuid (12%). Õudusraamatuid on eestikeeles avaldatud kokku 85 erinevalt autorilt.

pilt7


Tabelist 6 on näha, et enim raamatuid on avaldanud Stephen King (16 raamatut), kes on ka ainus autor, kes on avaldanud üle kümne õudusraamatu ning ainus, kes kuulub ka kümne enim ulmet avaldanud autorite hulka. Teisel kohal on Cassandra Clare (6 raamatut) ning kolmandat ja neljandat kohta jagavad Bram Stoker ja Oscar Wilde (5 raamatut). Kõik viis Oscar Wildei raamatut on romaani "Dorian Gray portree" erinevad väljaanded. Eesti autoritest on tabelis 6 esindatud Kersti Kivirüüt, kes on avaldanud kolm õudusraamatut.
Nagu ka fantaasia ja teadusulme autorite puhul on ka enamus enim õudusulmet avaldanud autorit pärit Ameerikast.

Üldiselt domineerivad Ameerika ja Inglismaa autorid, eriti fantaasia žanris, mis on kõige populaarsem. Kuna kümnest enim ulmet avaldanud autorist on üheksa esindatud ka tabelites 4 - 6, siis võib järeldada, et enamus autoritest keskenduvad kolmest žanrist ühele.

2.5 Ülevaade kirjastustest

Tabelis 8 on ära toodud kümme enim ulme raamatuid välja andnud kirjastust. Kokku on ulmeraamatuid välja andnud 122 erinevat kirjastust või inimest.

pilt8


Enim ulmeraamatuid on välja andnud kirjastus Varrak, kelle 314 raamatut moodustab 24,2% kogu avaldatud ulmeraamatute hulgast. Üle poole Varraku avaldatud raamatutest (60,8%) moodustavad fantaasiaraamatud. Nimetuste hulgalt on Varrak andnud välja enim fantaasia-, teadusulme- ja õudusraamatuid.
Teisel kohal on kirjastus Ersen, mis on välja andnud 139 ulmeraamatut, millest valdav enamus (108 nimetust ehk 77.7% kirjastuse avaldatud ulmeraamatutest) on fantaasia. Nimetuste hulgalt on Ersen teine enim fantaasia raamatuid avaldanud kirjastus. Teadusulme hulga poolest on kirjastus aga vaid viies ning õudus kirjanduse osas kolmandal kohal.
Kolmandal kohal on kirjastus Fantaasia, mis on avaldanud 132 ulmeraamatut. Fantaasiaraamatute ja teadusulmeraamatute osakaal on kirjastusel suhteliselt võrdne (37,1% fantaasiat ja 34,1% teadusulmet). Avaldatud teadusulme ja õuduse raamatute hulga poolest on kirjastus teisel kohal.

Kõige enam on fantaasia kirjandusele keskendunud kirjastused Tiritamm ja Sinisukk kelle kummagi avaldatud raamatutest moodustab 87% fantaasia kirjandus. Teadusulmele on enim keskendunud kirjastused Kupar (50%) ja Tänapäev (40,3%).

Õuduskirjanduse osakaal jääb kõikide kirjastuste puhul alla 20%. Enim on õudust välja andnud kirjastuse Varrak, Fantaasia ja Eesti Raamat.
Enamjaolt eelistavad kirjastused välja anda fantaasia žanrisse kuuluvaid raamatuid. Vaid kahel kirjastusel, Kupar ja Salasõna, on välja antud rohkem teadusulmet kui fantaasiat. Kõige vähem annavad kirjastused välja õudus žanrisse kuuluvaid raamatuid.

2.6 Ülevaade raamatutüüpidest ja vormidest

Suurim osa ulmeraamatutest (81%) moodustavad romaanid. Kogumikke on avaldatud 12%, antoloogiaid 4% ja lühiromaane 3%.

pilt9


Vastavalt Raamatukogusõnastikule on antoloogia "ilukirjandusteoste, eelkõige luuletuste ja novellide valimik" (Eesti Rahvusraamatukogu, 2016). Lihtsustamaks antoloogiate ja kogumike eristamist olen selle töö puhul seadnud piirangu, et antoloogia peab sisaldama vähemalt kahte autorit. Vastasel juhul on tegu kogumikuga.
Kokku on ulmeantoloogiaid avaldatud 47 raamatut kaheksalt erinevalt kirjastuselt. Enim antoloogiaid on välja andnud kirjastused Fantaasia (18), Salasõna (14) ja Skarabeus (8). Lisaks neile on antoloogiaid välja andnud Varrak, Elmatar, Ersen, Kunst ning Nõmm ja Co.

pilt10


Fantaasia antoloogiatest moodustab enamuse Täheaja sari, mida ajavahemikus 1992 – 2014 on ilmunud 13 nimetust. Esimene Täheaeg ilmus aastal 2002. Salasõna antoloogiatest kuuluvad kõik Marduse sarja. Nii Täheaja kui ka Marduse antoloogiates leidub lisaks juttudele ka artikleid ja autori tutvustusi, seega pole tegu just puhtalt jutukogudega kuigi rõhk asetseb kindlasti siiski juttudel. Mardustes võis leida ka arvustusi ja intervjuusid.
Skarabeuse avaldatud raamatutest moodustavad ligi pooled (8) antoloogiad. Kolm antoloogiat keskenduvad vene ulmele (Kaaren, Munk maailma äärel ja Muumia) ning kaks Soome ulmele (Soome ulme 1 ja Soome ulme 2).

Raamatukogusõnastik defineerib kogumikku kui "ühte väljaandesse koondatud ühe v mitme autori iseseisvad tööd" (Eesti Rahvusraamatukogu, 2016). Selle töö puhul olen seadnud tingimuseks, et kogumikul peab olema vaid üks autor, vastasel juhul on tegu antoloogiaga.

Kogumikke on kokku avaldatud 151, mis teeb kogumikud arvuliselt teiseks kõige populaarsemaks formaadiks peale romaanide. Raamatukogusõnastik defineerib kogumikke kui „ühte väljaandesse koondatud ühe v mitme autori iseseisvad tööd“ (Eesti Rahvusraamatukogu, 2016).

pilt11


Enim kogumikke on välja andnud kirjastus Fantaasia (37). Kaheksa neist kogumikest kuulub Orpheuse raamatukogu sarja ning viis raamatut sarja Sündmuste horisont. Teisel kohal on kirjastus Eesti Raamat mille 19st kogumikust kaheksa kuuluvad sarja Klassikalised lood. Kolmandal kohal on kirjastus Ersen kelle 17 kogumikust 13 kuuluvad Sabrina, teismeline nõid teosesarja (teosesarjas on kokku 35 raamatut).

Lühiromaane on välja antud 41 raamatut 17lt erinevalt kirjastuselt. Kõige rohkem on lühiromaane välja andnud kirjastused Fantaasia ja Varrak (7 raamatut). Lisaks selllele on veel 41 lühiromaani avaldatud erinevates antoloogiates.
1300st avaldatud raamatust on 209 ehk 16,1% saadaval ka e-raamatutena. Enim on oma raamatuid digitaalsel kujul saadavaks teine kirjastused Varrak (69 raamatut), Fantaasia (46 raamatut) ja Pegasus (22 raamatut).

pilt12


Kui võrrelda seda tabelit kümne enim ulmet välja andnud kirjastuse tabeliga (Tabel 7), võib näha, et kõige suurema osa (34,8%) oma raamatutest on digitaalsel kujul kättesaadavaks teinud kirjastus Fantaasia. Teisel kohal on kirjastus Varrak, kelle raamatutest on digitaalselt olemas 22%. Kolmandal kohal on kirjastus Pegasus (21%) ja neljandal kohal kirjastus Tänapäev (20,5%).

pilt13


Üldiselt eelistavad kirjastused avaldada peamiselt romaane. Kogumike, antoloogiate ja lühiromaanide osakaal on väike ning neid avaldab peamiselt kirjastused Fantaasia. Ka e-raamatuid on vähe ning, kui välja arvata kirjastus Ersen, on viis enim ulmet avaldanud kirjastust teinud e-raamatu kujul saadavaks vaid ligikaudu 20% oma raamatutest.

2.7 Ülevaade sarjadest

Kokku on raamatuid ilmunud 84 erinevast sarjast, millest 15 on puhtalt ulme sarjad (sarja kuuluvad ainult ulme raamatud). Raamatuid kokku on 437, 37st erinevast kirjastusest. Kõige rohkem sarju on kirjastustel Varrak (10 sarja), Ersen (8 sarja) ja Fantaasia (8 sarja). Kõige rohkem puhtalt ulmesarju on kirjastusel Fantaasia (5 sarja).

pilt14


Kõige rohkem on ulmeraamatuid ilmunud Varraku F-sarjas (120 raamatut), mis on ka puhtalt ulme sari. Suure osa sellest sarjast (38 raamatut) moodustab Terry Pratchetti Kettamaailma raamatud. Esimene F-sarja raamatud ilmusid 1996. aastal ja nendeks olid Clifford D. Simaki romaan „Linn“ ja Frank Herberti romaan „Düün“. 46,7% F-sarjas ilmunud raamatutest (56 raamatut) on Ameerika autoritelt, 38,3% raamatutest (46 raamatut) on Suurbritannia autoritelt ning ülejäänud 15% raamatutest (18 raamatut) on Venemaa (11 raamatut), Eesti (5 raamatut), Kanada ja Uus-Meremaa (kummaltki üks raamat) autoritelt. Sarjas on neli kogumikku, kõik ülejäänud raamatud on romaanid. Ulmeraamatuid on Varrakul ilmunud veel üheksas sarjas, vaid F-sari on ainuke, kus ilmub ainult ulmet. Kokku kuulub kirjastusel 140 raamatut ehk 44,6% raamatutest erinevatesse sarjadesse.

Teine sari kus on kõige rohkem ulmeraamatuid ilmunud on Fantaasia sari Sündmuste horisont, milles on ilmunud kokku 39 raamatut. Ka see sari on puhtalt ulmesari. Esimene Sündmuste horisont ilmus aastal 2008 ning selleks oli Isaac Asimovi "Teraskoopad". 23 raamatut sarjast (59%) on Ameerika autoritelt, 12 raamatut (30,8%) on Eesti autoritelt ning kaks raamatut (5,1%) on Suurbritannia autoritelt. Sarjas on viis kogumikku ja 34 romaani.

Kolmas suurim sari, kus on ulmeraamatuid ilmunud, on Fantaasia sari Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid. Ka selle sarja puhul on keskendatud Ameerika (10 raamatut), Eesti (4 raamatut) ja Suurbritannia (5 raamatut) autoritele. Sarjas on üks antoloogia, viis kogumikku ja 13 romaani.

Kokku on kirjastusel Fantaasia kaheksa raamatusarja millest viis on puhtalt ulmesarjad. Kokku on kirjastusel ilmunud 100 ulmeraamatut erinevatest sarjadest, mis moodustab 75,8% kõikidest kirjastuse raamatutest.

Suurim sari, mis ei ole puhtalt ainult ulmesari on kirjastuse Tänapäev sari Punane raamat, kuhu kuulub 14 ulmeraamatut. Lisaks sellele on kirjastusel veel kuus sarja, millest üks, sari 42, on puhtalt ulme sari.
Üldiselt võib öelda, et kolmandik avaldatud raamatutest kuulub sarja. Enamikes sarjades avaldatakse peale ulmeraamatute ka mitteulmelist kirjandust.

2.8 Ülevaade tõlkijatest, toimetajatest, kujundajatest ja illustraatoritest

Kokku on tõlgitud ulmet 16st erinevast keelest. Tõlkeulme moodustab 79,1% eestikeelsetest ulme raamatutest ning 63,6% (827 raamatut) on tõlgitud inglise keelest. Teine enim tõlgitud keel on vene keel, mida on tõlgitud 46 raamatut ning kolmas on saksa keel 42 raamatuga.

pilt15


Kõige rohkem inglisekeelseid teoseid on tõlkinud Karin Suursalu (45 raamatut) ja enamus neist raamatutest on avaldatud kirjastuse Ersen poolt. Juhan Habicht (39 raamatut), Allan Eichenbaum (34 raamatut) ja Krista Kaer (28 raamatut) töötavad kõik peamiselt kirjastuse Varrak heaks. Viies enim inglisekeelseid raamatuid tõlkinud inimene on Eva Luts, kes on tõlkinud 25 inglisekeelset teost.

Teine enim tõlgitud keel on vene keel, millest on tõlgitud kokku 46 raamatut. Kõige rohkem on vene keelest tõlkinud Maiga Varik (12 raamatut) kirjastuse Varrak jaoks. Teisel kohal on Jüri Ojamaa, kelle „Meister ja Margarita“ tõlget on välja antud viis korda. Lisaks sellele on ta tõlkinud veel kaks Vladimir Sorokini romaani. Ülejäänud tõlkijad on kõik tõlkinud kolm või vähem raamatut.
Saksakeelest on kõige rohkem raamatuid tõlkinud Uno Liivaku, kes on tõlkinud neli raamatut kirjastus Monokkel jaoks ja Linda Ariva, kelle tõlget romaanile „Timm Thaler, ehk Müüdud naer“ on avaldatud neli korda kirjastuse Tänapäev poolt. Kolmandal kohal on Kerstti Kittus (kirjastus Sinisukk), kes on tõlkinud kolm raamatut.

Toimetaja on märkimata või puudus 271 raamatul (20,8%). Tabelis 14 on ära toodud kümme enim raamatuid toimetanud inimest ning kirjastused, kus nad peamiselt töötavad. Lisaks sellele on tabeli lõpus ära toodud suurimate kirjastuste peamised toimetajad, kes esikümnesse ei jõudnud.

pilt16


Nagu tabelist näha võib, on suurimatel kirjastustel, Varrak, Ersen ja Fantaasia, kindlad inimesed, kes on enamus raamatuid toimetanud. Varraku neli toimetajad, kes on tabelis ära toodud, on kokku ära toimetanud 57,3% kirjastuse ulmeraamatutest. Kirjastuse Fantaasia toimetajad Eva Luts ja Ats Miller on kokku ära toimetanud 81,1% kirjastuse raamatutest. Erseni kolm toimetajat tabelis 14 on ära toimetanud 61,2% raamatuid. Kindel toimetaja on olemas ka kirjastusel Salasõna, kes on toimetanud kirjastuse avaldatud 23st raamatust 19 (82,6%) ja kirjastusel Kupar (42.3%). Ülejäänud kirjastustel, kes kuuluvad kümne enim ulmet avaldanud kirjastuse hulka, puudub kindel toimetaja.

Kujundaja on märkimata või puudus 579 raamatul (44,5%). Nagu tabelist 15 võib näha, on kümnest enim ulmet avaldanud kirjastusest kõige rohkem kujundatud raamatutega kirjastus Tänapäev (93,6%). Üldiselt jääb neil kirjastustel kujundatud raamatute hulk üle 30%, pooltel kirjastustel isegi üle 50%. Alla 30% jääb kolmel kirjastusel: Tiritamm, Kupar ja Sinisukk, mis on ka kolm väikseimat kirjastust. Selle põhjal võib järeldada, et suuremad kirjastused saavad omale lubada eraldi kujundaja palkamist.

pilt17


Nagu ka toimetajate puhul, on kirjastustel üldjuhul olemas kindlad kujundajad, kes nende jaoks töötavad.

Illustraatorit pole märgitud 951 raamatul (73,2%) või illustraatorit ei olnud. Kokku on ulmeraamatuid illustreerinud 177 erinevat inimest. Neist vaid kolm on illustreerinud rohkem kui 10 raamatut ning 15 on illustreerinud viis või enam raamatut. Tabelis 15 on näha, et kõige rohkem illustreeritud raamatuid on kirjastustel Varrak (90 raamatut), Fantaasia (61 raamatut) ja Pegasus (40 raamatut), kõik ühed enim ulmet välja andnud kirjastust. Erandiks on kirjastus Ersen, kes on ulmeraamatute nimetuste hulgalt teine kuid on illustreerinud vaid neli raamatut, mis kõik kuuluvad sarja Illustreeritud klassikavaramu, ja Salasõna, kellel ei ole ühtegi illustreeritud raamatut. Kõige rohkem oma raamatuid illustreerinud on kirjastused Kupar (84,6%) ja Fantaasia (46,2%). Enamus Fantaasia illustreeritud raamatutest on ilmunud peale 2006. aastat. Kirjastus Kupar illustreeritud raamatud on aga enamus ilmunud enne 1999. aasta.
Üldiselt töötavad ka illustraatorid kindlate kirjastuste jaoks ning kirjastustel on kindlad illustraatorid, kelle poole nad pöörduvad. Enim ulmeraamatuid illustreerinud (44 raamatut) Hillar Mets töötab peamiselt kirjastusega Varrak. Fantaasia raamatud on enamus illustreeritud Meelis Krošetskini (29 raamatut) poolt. Pegasuse peamiseks illustraatoriks on Pauline Baynes.

Kokkuvõtteks võib öelda, et enamus eestikeelsetest ulmaraamatutest on tõlgitud (79,1%) ja toimetatud (79,2%). Kujundatud ja illustreeritud on tunduvalt vähem raamatuid, 55,5% ja 26,8%. Kujundamist ja illustreerimist saavad oma raamatutele lubada peamiselt ainult suuremad kirjastused ning üldiselt on kirjastustel olemas kindlad inimesed, kes nende jaoks tõlgivad, toimetavad, kujundavad ja illustreerivad.

2.9 Ülevaade trükikodadest

Kokku on ulmeraamatuid trükitud 33s erinevas trükikojas. Nagu tabelis 16 võib näha asuvad enamus suurimatest ulmet trükkinud trükikodadest Tallinnas. Kuna ka enamus kirjastusi asuvad Tallinnas siis eelistavad nad kindlasti Tallinnas paiknevaid trükikodasid. Näiteks Tartus paiknev kirjastus Fantaasia on enamus oma raamatuid trükkinud trükikojas Greif, mis paikneb Tartumaal.

Trükikoda on märkimata 61l raamatul. Nendest enamus on trükitud Lätis, kaks Venemaal ja üks Hiinas. Lätis ja Hiinas on oma raamatuid trükkida lasknud kirjastus Ersen. Lisaks nendele on väljaspool Eestit trükitud veel kaks kirjastuse Sinisukk raamatut, mis trükiti Soomes, Jyväskyläs oleva trükikoja Gummerus poolt. Üldiselt trükitakse raamatuid siiski Eestis ja peamiselt Tallinnas, kus on trükitud 641 raamatut.

pilt18


Tabelis 17 on välja toodud enim ulmet avaldanud kirjastused ning mis trükikodasid nad kasutanud on. On näha, et suuremad kirjastused trükivad oma raamatuid suuremates trükikodades. Nii Varrak kui ka Fantaasia on trükkinud enamus oma raamatutest trükikojas Greif ning Ersen kasutab peamiselt trükikoda Ühiselu. Üldiselt trükivad kirjastused oma raamatuid kahes kuni viies erinevad trükikojas. Eranditeks on Varrak ja Kupar, kelle raamatuid on trükkinud üheksas erinevat trükikoda.

pilt19


Kokkuvõtteks võib öelda, et enamus kirjastusi kasutab Eestis olevad trükikodasid, millest enamus paiknevad Tallinnas. Suuremad kirjastused trükivad oma raamatuid peamiselt suuremates trükikodades.

3. Kokkuvõte


Kuigi ulmekirjanduse osakaal on läbi aastate olnud väike, on vaatamata langustele avaldatud ulmeraamatute nimetuste hulk siiski kasvamas. Kui 1992. aastal moodustas ulmekirjandus vaid 0,58% kogu avaldatud raamatutest, siis aastaks 2014 oli see arv tõusnud 2,34%le. Siiski on ja jääb ulme pigem nišikirjanduseks.

Sellele vaatamata on ulmefändom aktiivne. Eesti Ulmeühing tegutseb jätkuvalt ning iga aasta tuleb uusi liikmeid juurde. Kas Estconi on jätkuvalt iga aasta toimumas ning osalejate arv kasvamas. Lisaks sellele on olemas regulaarselt iga kuu internetis tasuta ilmuv ajakiri Reaktor. Selles osas on ulme Eestis märkimisväärne. Millisel kirjandusžanril on veel oma ühing, traditsioonilisteks kujunenud üritused ja regulaarselt ilmuv tasuta ajakiri? Kui siis võib-olla luulel.
Avaldamise osas keskenduvad kirjandused peamiselt Inglismaa ja Ameerika autoritele. Põhjuseid selleks võib olla mitu. Esiteks on kindlasti kergem leida inglise keele tõlke kui näiteks poola keele või jaapani keele. Teiseks oleme lihtsalt pigem keskendunud Inglismaa ja Ameerika kultuurimaastikul toimuvale. Juba koolis, kui õpitakse erinevatest kirjanikest, on Eesti autorite seas peamiselt vene ja inglise autorid.

See ei tähenda muidugi, et mujal maailmas ulmet ei kirjutataks. Sellistel autoritel on lihtsalt väljaspool oma kodumaad väga raske läbi lüüa. Näiteks suutis Poola autor Andrzej Sapkowski mujal maailmas tuntuks saada alles peale seda, kui tema raamatute põhjal oli tehtud arvutimäng mis osutus väga populaarseks.
Peamiselt avaldavad ulmet kirjastused Varrak, Ersen, Fantaasia ja Pegasus ja seda üldiselt muu kirjanduse kõrvalt. Ülejäänud kirjastustel jääb avaldatud ulmeraamatute nimetuste hulk alla saja. Eranditeks on kirjastused Fantaasia, Salasõna ja Skarabeus, kes annavad välja peamiselt ainult ulmet. Selle põhjal võib järeldada, et ainult ulmet välja anda väga ei tasu ning ulmekirjastust pidada on raske.

Avaldatakse peamiselt fantaasia romaane. Põhjus selleks võib olla sellise kirjanduse populaarsus Ameerikas ja Inglismaal, kus on levinud just fantaasia kirjandus ja romaanid, ning needki sageli triloogiate või veelgi pikemate sarjade näol. Põhjuseks võib olla see, et fantaasia žanris on lihtsam kirjutada kui näiteks teadusulmes või õuduses. Romaanide ja triloogiate populaarsuse põhjuseks aga võib olla uute kirjanike soov jäljendada tuntuid ja edukaid ulmekirjanikke nagu George R. R. Martin ja J. K. Rowling, kes on just kirjutanud pikki raamatusarju.

Kolmandik ulmeraamatutest (33.6%) kuulub mõne kirjastuse sarja. Kokku on sarju 84, millest vaid 15 (17,9%) on ulmesarjad. Selle põhjal võib järeldada, et kui sarjade loomine tasub end ära, siis puhtalt ulme sarjade loomine on keerulisem. Erinevalt lihtsalt raamatu avaldamisest eeldab sari teatud määral järjepidevust, et sarja saadaks edu. Kui lugeja on sarjas juba ühe – kahe halva raamatu otsa sattunud on teda raske sarja juurde tagasi meelitada. Samas võimaldab sari, eriti kui sellel on ühtne, läbiv ja äratuntav kujundus, ulmehuvilisel kergemini talle huvi pakkuvaid raamatuid üles leida.

Trükikodasid on kokku 33, kümme suurimat kirjastust kasutavad neist aga vaid 19. Enamus trükikodasid paikneb Tallinnas, kus paikneb ka enamus kirjastusi. Põhjus selleks võib olla, et see hõlbustab kirjastuste ja trükikodade omavahelist koostööd ning Tallinnast on lihtsam valmis raamatuid poodidesse laiali saata. Üldiselt on kirjastustel 2-5 kindlat trükikoda, kus nad oma raamatuid trükivad. Selle põhjal võib järeldada, et on tulusam teha leppeid ja koostööd paari kindla kirjastusega.

Üldiselt on ulmekirjandust vähe uuritud. Igat selles töös olevat alateemat oleks võimalik uurida lähemalt. Lisaks sellele keskendub see töö vaid kindlas ajaperioodis avaldatud ulmeraamatutele. See on aga vaid väike osa kogu avaldatud ulmekirjandusest. Uurimata on ulmejutud mis on tähtis osa ulmekirjandusest. Paljud praegu tuntud ulmeautorid (näiteks Indrek Hargla ja Mann Loper) tegid oma debüüdi just juttudega. Kindlasti oleks huvitav uurida ka ulmeskeenet ja -fändomi, selle tekkimist ja arenguid.

Seminaritöös kasutatud andmestiku leiab siit.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0532)