Viimasel Estconil oli väiksemas ringis arutelu teemal, et mida ja kuidas muuta ulmeauhinna Stalker hääletamisel ja kas üldse oleks vaja midagi muuta. Arutlesime ja jõudsime mingite järeldusteni ning leidsime, et neid võiks ka laiemalt jagada, mis kulmineerus Veiko Belialsi artiklina eelmises Reaktoris.

Artikkel tekitas arutelu ulmelistis, Facebook'is ja ka eravestlustes. Kahjuks või siiski õnneks olin ma kõige palavamate arutelude ajal kodust ära ja wõrgust eemal. Telefoni teel mulle üht teist räägiti ja mingeid kokkuvõtteid nägin ma pärast kah. Kui ma aga tagasi n-ö liinile sain, siis oli arutelu vaibunud ja pisut tobe tundus seda taas üles äratada ning tekkiski mõte, et ma parem kirjutan Reaktorisse oma nägemuse asjast.
Ütlen kohe ära, et kindlasti pole ma kõiki arvamusi lugenud ja tahtmata minna isiklikuks ei nimeta ma edaspidi mitte ühtegi nime. Kes end negatiivselt ära tunneb, see eksib... kes positiivselt, siis nii see kindlasti ka on. Minu eesmärk on kirjutada asjast endast, mitte kedagi paika panna ja klaarida mingeid arveid.

Idee oli, et võiks teha Stalkeri hääletuse kaheastmeliseks, kus alguses on kõik nagu vanasti ja siis teise astmena toimub hääletus Estconil, kus kõik kohalviibijad saavad valida iga kategooria kolme parima vahel. Estconil vesteldes tundus see päris mõnus idee ja ma olin sel hetkel sellega päri, kuid hiljem nägin ma selles ka puudusi.

Neli vastuväidet

Esimene vastuväide on selline psühholoogiline, et kuna Stalkeri hääletusel osalevad ka Estconil mittekäivad inimesed, siis neil võib tekkida tunne, et nende hääl pole oluline, et see oleks kui mingil moel proovihääl, mida antakse justkui proovihääletusel. Pärast artikli ilmumist nägin ma ka ühte sellist arvamust, kus enam-vähem samamoodi ka argumenteeriti.

Teine vastuväide oli, et paljud autorid, toimetajad, kirjastajad on ise kohal ning nad võivad mõjutada hääletajaid. Kuni selleni, et tehakse õlu või kaks välja... Ka sedasorti kriitikat tehti pärast artikli ilmumist omajagu. Eks see hirm ole ka põhjendatud.

Kolmas vastuväide tuli mul alles nende ridade kirjutamise ajal pähe. Noh, me ju eeldame, et auhind on neutraalne ja kõigil on võimalus ning siis me tahame teha niimoodi, et auhind satuks ikka n-ö õigetele. Ei ole ju mõtet teha saladust, et need Stalkeri hääletuse muutmise ideed võrsusid just virinast, et teinekord võidavad mingid imelikud teosed. Tekib pisut skisoidne olukord, et ühelt poolt tahakse me ulmele ja auhinnale laiemat kandepinda ning teiselt poolt tahaksime veel rohkem kapselduda. (Tõele au andes, öeldi ka seda pärast artiklit, aga ma jõudsin vahepeal selle juba unustada.)

Neljas vastuväide on puhtpraktiline. Oletan, et kõik hääletavad ikkagi tekste, mida nad on lugenud, kuid selle kahevoorulise hääletamisega võib vabalt tekkida olukord, kus teises voorus on ühes kategoorias kõik kolm, mis on paljudel lugemata. Edasi on siis kaks võimalust: estconil viibiv fänn jätab hääletamata või vassib ja annab oma hääle umbes. Kumbki pole eriti hea variant. Rääkimata olukorrast, kus ühes kategoorias kõik kolm oleks need n-ö imelikud. Mis siis saab?

Parandusettepanekutest

Artiklijärgsetel aruteludel pakuti välja hulgaliselt ettepanekuid, kuidas saaks auhinda paremaks muuta. Pean tunnistama, et suur hulk neist olid sedavõrd jaburad ja eluvõõrad, et ma isegi ei vaevu neid siin üles lugema, kommenteerimisest rääkimata.

Üks ettepanek oli siduda Stalkeri nimekirjad Ulmekirjanduse BAASiga, et sisse lähevad vaid need, mis on BAASis n-arvustust pälvinud. BAASi kasutajad ja Stalkeri hääletajad ei ole ju sama seltskond ning see on ka juba põhjustanud virinaid, et miks BAASis läbivalt viieline teos Stalkeril põrub ja vastupidi.

Siis oli taaskord ettepanek, et võiks elimineerida nimekirjast kõik piiripealse ulme. Mis on juba tehniliselt võimatu, sest eeldaks, et keegi loeks vähemasti kõik vaieldavad teosed enne läbi. Rääkimata sellest, et kuhu see piir tõmmata.

Veel olid mingid mõtted eelnominatsioonidest, žüriidest ja valiknimekirjadest. Ja taas jõuame sinna, et kes need kõik enne läbi loeks, kes tegeleks eelnomineerimisega, kes oleks žüriis jne.
Rääkimata sellest, et lühemate nimekirjade puhul leiduks omajagu inimesi, kes oleksid pahased, et nende lemmik on välja jäänud ning kes võivad seeläbi ka üldse hääletamata jätta.

Oli ka üks tehniline ettepanek, et hääletamine võiks id-kaardiga toimuda. Selle ettepaneku kohta ütles juba Estconi vestlusringil üks inimene kõrvalt, et temal on mobiil-id ja temal seega iga liigutus maksab ja ta poleks kindel, et kas... rääkimata sellest, et id-kaardiga hääletusel kaotaks me hulga hääletajaid, kes ei viitsiks/tahaks selle id-kaardiga mässata. Rääkimata sellest, et praegusel juhul on ka hääletajad tuvastatavad.

Lõpetuseks

On selline ilus mõte, et pole arukas lõhkuda töötavaid asju. Stalkeri hääletus on suuremate muutusteta pidanud vastu ligi paarkümmend aastat ja selle aja jooksul on vaid üks suurem prohmakas olnud. Seda pole ju palju! (Ka selle mõtte ma laenasin kelleltki.)

On ka teine ilus mõte, et asju pole arukas üleliia keeruliseks ajada. Ja mulle näib, et kõik need parandusettepanekud just keerulisemaks ajavad.

Jah, oletavasti tooksid muutused mõned hääletajad juurde. Samas, mulle tundub, et teisalt me jälle hulga hääletajaid kaotaks. Ma ei julge küll väita, et hääletajate hulk suuremaks läheks.

Ohkan raskelt ja ütlen: Ärge tapke Stalkerit!
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0030)