Kui hakata vaatama "Doctor Who'd", võib tekkida küsimus, kust alustada. Olukord meenutab Star Treki soovitamist, ainult et Trek on jagunenud nii mitmeks eri sarjaks, milles on pea täielikult vahetunud näitlejad, sarja tegijad ja stiil. Võrrelda seda Doctor Who'ga võiks tunduda paras lihtsustus, kuivõrd see Inglismaa kultussari tundub olevat küllaltki ühtne mass, mis on pealegi väga pikk – ometigi Guinessi rekordiraamatus pikima ulmesarjana. Kui keskmist inimest võiks väsitada mõte viie hooaja pikkuse Babylon 5’e lõpunivaatamisest, mis siis veel rääkida sarjast, mis on saanud alguse 1963. aastal? Seepärast tulekski alustada sellest, et Doctor Who on aastate jooksul väga palju vahetanud oma ilmet. Püüdmata kogu sarja senist ajalugu, oldWho'd maha kanda, võib seda siiski näha taustana sarjale, mis on alguse saanud 2005-st ja mida fännide seas nimetatakse nuWho’ks. Kui praegu rääkida Doctor Who’st, siis räägitaksegi üldiselt just nimelt nuWho’st.


Ent isegi nuWho jaguneb kaheks. Käesolev tutvustus keskendub sarjale, nagu see on alates selle viiendast hooajast, mil peastsenaristiks hakkas hitt-miniseriaali „Sherlock“ looja Steven Moffat.

Käesolevas tutvustuses püüan pigem hoiduda sarja ümber jutustamast, kirjeldades ainult oma senist kogemust "Doctor Who’ga". Kuivõrd ka esimeses neljas hooajas on mitu Steven Moffati kirjutatud osa, mis näivad haakuvat tema hilisema jätkuvusega (näiteks toob ta juba nendes sarja sisse uusi koletisi või tegelasi, kelle lõplik suurus ilmneb hiljem), soovin siinkohal täita teejuhi funktsiooni lugejale, kes võiks tahta tutvuda Moffati "Doctor Who’ga". Samas võib siin antava nimekirja kogu täiega lihtsalt kõrvale panna ja piirduda vaid nuWho klassikaks kujunenud osaga "Blink". Kui piirduda ühe osaga sellest sarjast, siis võiks see olla selle enimtsiteeritud osa "Blink".


Peaks siiski mõne sõnaga põhjendama, miks just Moffati-Doktor. Olen paratamatult inimene, kes arvab, et prestiižikad auhinnad mõjuvad veenvama reklaamina kui ühe fänni vaimustunud tekstimassiiv, mistõttu alustan esimesest, jättes teise hilisemaks. 2005. aastast alates, mil "Doctor Who'd" hakati jälle BBC-s näitama, on see võitnud ulmefännide suurima ehk Hugo lühivormi (kuni 90-minutise ekraniseeringu) auhinna iga aastal, välja arvatud neljandal, mil selle pälvis hoopis "Vampiiritapja Buffy" ja "Firefly" autor Joss Whedon oma veebi-miniseriaaliga "Dr Horrible's Sing-Along Blog". Seda aastal, mil viiest auhinnanominendist oli ainult kaks "Doctor Who" osa. Ütlen "ainult", sest viiest auhinnakandidaadist on iga aasta kuni kolm olnud Doctor Who osad.

Seni tähendab see Doctor Who’le seitsme hooaja kohta kuut Hugo-auhinda, millest neli on saanud Moffat. Ühe sai Russell T. Davies (aastal, mil Moffat polnud kirjutanud ühtki osa) ja viimase sai ulmekirjanduse elav klassik Neil Gaiman. Moffati hooaegadesse on veel kirjutanud Richard Curtis („Blackadderi“ stsenarist, teinud sellised romantilised komöödiad nagu „Neli pulma ja matus“ ning „Love Actually“) ning käesolevas hooajas on oodata kaht lugu sarja "Luther" stsenaristilt Neil Crossilt. Oleksin väga üllatunud, kui järgmist Hugo-auhinda ei pälviks samuti „Doctor Who“, kuivõrd aprillis jätkuvast seitsmendast hooajast on oodata veel üht osa Neil Gaimanilt.

Minnes edasi viienda hooaja ja selleni sissejuhatavate osade juurde esimeses neljas hooajas... Ilmselt saab ka hoiduda neist osadest, kuivõrd Moffat on üldjoontes püüdnud luua oma sarjast (kuivõrd on see nüüd vahepeal tema nägu) varasema suhtes piisavalt iseseisvat tervikut, et saaks sellest alustada ja mitte vaevuda. Teatavad lüngad võivad jääda, aga need võivad ka mitte segama jääda. Seda on raske öelda, kuivõrd on raske eraldada oma vaatamiskogemusest teatavaid ehitusklotse. Aga jätkuvalt on võimalus säästa end sellest vaevast, loobuda kolmest viimasest hooajast ja lihtsalt vaadata "Blinki".


Kui ma olen varem tuttavatele jaganud soovitusi selle sarja kohta, siis olen ma millegipärast jätnud välja esimese hooaja Moffati-osad, sama loo moodustava osadepaari "The Empty Child" ja "The Doctor Dances". Ometigi on tegemist väga hea ulmega ja mõne sõnaga võiks seda II maailmasõja pommitatud Londonis aset leidvat osa kirjeldada. Selle esimene voorus on näitleja, õnnetul kombel vaid üheainsa hooaja Doktorit mänginud Christopher Eccleston. Tean inimest, kes vaatas Doctor Who'd esimese hooaja võrra ja enam edasi mitte, kuna vägagi laheda Ecclestoni asemele tuli tema maitsele veidi liiga noorusliku välimuse ja olemisega David Tennant. See on muidugi maitse küsimus, aga mainin vaid selleks, et osutada nende osade esimesele voorusele, milleks on Üheksas Doktor ja teatav sisemine konfliktsus, mis temaga kaasneb. Tegelaste seas võib mainida ka kapten Jack Harknessit, keda Davies hakkas hiljem palju kasutama ja kelle ümber on pandud keerlema spin-off-sari "Torchwood". Viimaks tuleb mainida Monster-of-the-Weeki, esimese hooaja ainsat tõeliselt hirmuäratavat tegelast. Väikeste laste kohutavust on ehk õudukates ületarvitatud – ent selle osa järel kõrvu kriipiv hirmumantra "Are you my mommy?" pole hirmus mitte seepärast, et laps oleks kõhe või inetu, vaid pigem, sest ta tekitab teatavat kaastunnet ja müstikat. Tagantjärele meenutades julgen seda pidada kõige hirmuäratavamaks osaks "Doctor Who'st" – kas võtta seda reklaamina või mitte, olgu iga vaataja enda otsustada.

Sarja episoodiline formaat juba tingib selle, et osad võivad taseme poolest kõikuda äärmusest äärmusesse. Esimene hooaeg oma üheksa osaga on piisavalt lühike ja selles mängib Doktorit Christopher Eccleston, kes on niivõrd intensiivne näitleja, et kehvemad osad ei jõudnud ega saanud häirida. Teises hooajas näitleja vahetus - Doktor sündis ümber oma kümnendaks kehastuseks, kellel on David Tennanti nägu - ja siis hakkas see imelikul kombel juba häirima. Ütlen "imelikul kombel", sest ta on sarja ajaloo üks populaarsemaid näitlejaid Doktori rollis ja tema vaieldamatu kirg sarja vastu (millest on kirjutatud näiteks Crackedis) annab tema rollisooritusele veenvuse, temale endale tohutu karisma. Sellegipoolest, kui jõudsin osa juurde, mis ei tundunud oma taseme poolest enam kuigivõrd talutav, tuli mul vaatamisse paus sisse. Televisiooni tase on tänapäeval piisavalt kõrge, et tegelikult ei pea sarju vaatama aina mööndusi tehes. Kestis paus, mille ajal sai korduvalt üsna õõnsalt mainitud, et kunagi tuleks vist jah edasi vaadata.


See kestis teise osa nägemiseni, mille Moffat kirjutas Who’le. Selle järel tunnistan end mitte lihtsalt sarja vaatajaks, vaid selle fänniks. Kui vahepeal oli juba jäänud mulje, et "Doctor Who'st" oli saanud sari, mille ulmeelement on puhtdekoratiivne - sari, milles järjekordset linna ründab järjekordne tulnukarass ja Doktor peab järjekordselt päästma päeva - siis seekordset osa, "A Girl in the Fireplace"'i, oli üks fänn minu meelest täiesti põhjendatult nimetanud kauniks lüüriliseks vahepeatuseks. Kuid selle poeetilisus pole osa ainus voorus. Ehk pole see isegi peamine voorus - kui poleks vähemalt kaht intrigeerivalt lahendatud ulmeideed ning õhukindlat süžeed, mis seob omavahel täiuslikuks tervikuks kummalist kosmoselaeva ja imelikke roboteid, kes ilmuvad mingitel Madame de Pompadouri eluhetkedel, ei hakkaks osa lüüriline aspekt mõjuna mitte kirsina tordil, vaid õnnetu eksimisena žanris. Kuna kirss jääb ikka kirsiks, julgen seda pidada küllaltki intrigeerivaks ja mitmekihiliseks tordiks.

Kolmandasse hooaega kirjutas ta osa nimega "Blink".

Neljandasse hooaega jääb osadepaar "Silence in the Library" ja "Forest of the Dead". Tegemist on osadega, milles Moffat toob sisse River Songi, kellest saab üks tähtsamaid tegelasi tema peastsenaristiks olemise ajal. Ammuse tuttavana Doktori tulevikust, kellega naisepoolne esmakohtumine toimub alles 6. hooaja keskel, on nende osade mitmes stseenis tajuda teatavat potentsiaali, mis hakkab tagantjärele realiseeruma, kui River Songist on kujunenud suurem ja olulisem karakter. Meeleolult küllaltki gaimanlik algus näitab üht tüdrukut, kes aina näeb und The Library'st - universumi suurimast raamatukogust, kus on olemas kõik olemasolevad raamatud ja kus ei näi parasjagu viibivat ühtki elusolendit. Kuni ühtäkki jooksevad ühest toast sisse Doktor ja tema kaaslane. See viib oivalise osade paarini, mida saaks ka pidada Hugo mittesaamise kiuste parimaks looks sarja ajaloos – pidi siis Whedon oma „Dr. Horrible’iga“ just sel aastal võitma - kuid see on väga subjektiivne ja ikka leidub mõni, kes tõstaks sõrme ja pomiseks, et sellisel juhul olen ma jätnud "Blinki" kahe silma vahele.

Mis puutub viiendasse hooaega kui uude algusesse, siis selle suhtes tundsid paljud suurt lootust, paljud aga suurt skepsist. Lootused olid tingitud ebamäärastest ootustest, et kui kõik senised Moffati-osad olid olnud meistriteosed, siis nüüdki võinuks nagu eeldada sarja täielikku ümbersündi, kvaliteedipendli kõikumist ühte äärmusesse ja seal püsimist. Skepsis tulenes aga sellest, et David Tennantit, kelle sobivusele selles rollis olen juba osutanud (Crackedi artikkel ja puha), otsustas siiski mitte jätkata, mistõttu sari pidi jätkuma teise Doktoriga. Selleks võeti Matt Smith, kes oli rolli saades kõige noorem näitleja selles rollis. See tekitab teatava eelkimbatuse. Tuleb nentida, et mõlemad ootused olid siiski ekslikud: esiteks ei saanud sarjast veatut asja, stabiilsust takistab kas või hooaegade formaat, milles osad on iseseisvad ega moodusta lõplikult ühtset liini. See-eest ei saa pidada põhjendatuks skepsist Matt Smithi vastu, kellest on saanud esimene Doktor, kes on kandideerinud ka BAFTA parima näitleja auhinnale. Minu jaoks kehtestas ta ennast juba viienda hooaja esimeses osas, „The Eleventh Hour’is“.


Minu jaoks on tegemist ühega sarja kõige vaimustunult hoogsama osaga. See on veidi lapsemeelne, veidi muinasjutulik ja läbinisti värske. Pärast ülimalt tõsiseid, rõhutatult dramaatilisi ning raskepäraseks kiskuvaid Tennanti viimaseid osi oli "Eleventh Houri" näol tegemist osaga, mida vaadates oli raske lollakat irvet näolt maha saada Huvitav polnudki ehk niivõrd selle Monster-of-the-Week ega konkreetne probleem (ega isegi lisatakistused selle näol, et ta ei saanud kasutada ei oma Tardist ega sonic screwdriver’it), vaid pigem ikkagi uue Doktori kehtestamine ning uue kaaslase tutvustamine. Rääkimata ümbersündimisest tingitud bioloogilistest nihetest - just lõppes Tennantiga üks tema suurimaid seiklusi, Doktor on alles ümber sündinud, sisse elamas vastsaadud kehasse... Osa lõppedes on ta valmis - ja loodan, et ka vaataja oleks valmis sellele järgnevaks teekonnaks.

Lõpetan kokkuvõttega, mille leidsin ühest blogist. Jättes see siinkohal tõlkimata:
"When you ask the wrong kind of fan to explain what Doctor Who is all about, they are apt to say "He's the reincarnation of the Other Time Lord. You see, after the Pythian curse, Rassilon created knitting machines which..." When you ask the wrong kind of American, he says "A Time Lord has 13 lives, and the Master has already used all of his..." But when Moffat need a line which sums up Doctor Who, he writes "a daft old man who stole a magic box.""
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0036)