Digimaailm on küll ulmevaldkondadest kõige noorem, samas võib enamiku arvutimängude kohta leida ulmelisi aspekte. Kõiksugu kosmoseseiklused, kollitapmised, väljamõeldud maailmad jms tüüpiline ulmebutafooria on arvutimängude maailmas pigem reegel kui haruldus.

Alustaks ülevaadet küll mitte ulmelise, vaid reaalse, kuid see-eest põneva seigaga: Eesti oli kolmas riik maailmas, kes tegi endale ametliku virtuaalse saatkonna. Juhtus see aastal 2007 arvutimängus Second Life. Ametliku diplomaatilise esinduse iga jäi küll üsna lühikeseks – vaid neli aastat -, aga see ei vähenda sugugi sündmuse märkimisväärsust ning ajaloo annaalidesse jääb see fakt igaveseks.

Virtuaalne saatkonnahoone Second Life’s.
Kindlasti seostub ulmega ka fakt, et praeguse aja üks enamteenivaid arvutimängureid maailmas on Tartust pärit Clement Ivanov alias Puppey, kelle teenitud pärisraha saab kodumaine kõmujanune meedia kokku lugeda juba seitsmekohaliste arvudega. Tema mänguks on DOTA 2 – strateegiamäng, kus üks meeskond üritab maagiliste võimetega kangelaste abil kaitsetorne ja kollide hävitades purustada vastaste tsitadelli.


Kodumaiste mängutegijate lipulaev võiks olla stuudio ZA/UM, kes sõlmis ülemaailmselt populaarse arvutimängude müügiplatvormi Humble Bundle'iga arendatava rollimängu No Truce with the Furies investeerimis- ja kirjastamislepingu, mis viib mängu vähemalt kümne miljoni huviliseni.

Mängu tegevus peaks toimuma samas maailmas mis Robert Kurvitza romaanis Püha ja õudne lõhn. Žanri poolest on tegemist rolli-mõistatusmänguga, kus kogu ettetulev võitlus toimub dialoogivalikute kaudu. Esimese tutvustava videolõigu leiab siit:



Maarjamaad ennast on arvutis tunduvalt keerukam märgatavaks teha. Kõige lihtsam on võtta mõni pseudoajaloosimulaator nagu näiteks Sid Meieri Civilization ja kasutada vaikimisi olemasolevaid maakaarte, äärmisel juhul – maastikuehitamise lisafunktsiooni olemasolu korral – joonistada ise Eesti/Läänemere ümbruse/Euroopa kaart ja püüda selle abil mängureeglite kohaselt näiteks kasvõi Torgu kuningriigist teha maailma naba.

Teine loogiline koht Eesti kohtamiseks oleks ajaloosimulaatorid. Näiteks 1066. aastaga alustav Crusader Kings ehk maakeeli Läänemere Isandad, kus on küll võimalik Eesti riigi eest mängida, aga selleks tuleb natuke pettust teha – kõigepealt Maarjamaa vallutada, elanikud ristida - paganatel paraku ei ole isegi virtuaalmaailmas tulevikku – ja alles siis saab rahulikult eesti asja ajama hakata. Ja miks mitte ei või jõuda välja kuhugi sinnamaale:


Ka Teise maailmasõja simulaatoris Hearts of Iron IV on võimalik Eesti riigi eest mängida (ka mängu varasemates versioonides on see võimalik, kuid veel keerulisem). Aastaid 1936-1947 virtuaalselt teisendavas mängus on võimalik juhtida paljusid maailma riike, ent nagu netifoorumite kommentaarides võib leida, on Eesti eest edukalt mängimine küllaltki keeruline ja pigem hardcore-mängurite pärusmaa.



Kui nüüd aga tõsiselt arvutimängude maailma süüvida, siis esimene oluline Eesti jäädvustamine arvutimängudes on tõenäoliselt esimene Command&Conquer strateegiamängude sarjast (Tiberian Dawn, 1995), kus Globaalkaitse vägedel tuleb hakata territooriume tagasi vallutama tulnuktehnoloogiat valdavate terroristide käest. Mängu esimesed kaks levelit paigutuvad legendi kohaselt Pärnusse, kuhu kõigepealt tuleb luua sillapea ja seejärel seda laiendada. Reaalse Pärnuga pole siin muidugi mitte midagi ühist peale mereranna, kui sedagi.


Järgmine võiks olla aastal 2002 ilmavalgust näinud Project IGI, kus esimestel levelitel saab tulistada pahasid Eesti sõjaväelasi, kes hoiavad kusagil lennuväljal vangis tuumateadmistega subjekti, keda headel ameeriklastel muidugi kohe ja isiklikult on vaja kätte saada. Anonüümne sõjaväebaas ei asu seejuures üldsegi mitte Eestile iseloomulikul maastikul.

Alternatiivsel Pürenee poolsaarel toimuvas arvutimängus Jagged alliance 2 on süsteemi poolt pakutavate palgasõdurite nimekirjas ka kaks eestlast: Janno „Brain“ Allik ja Lennart „Scream“ Vilde. Neist ühel on legendi kohaselt selja taga ka Siberis käik.


Arvutimängu Tom Clancy: Ghost Recon legend ütleb, et kahes episoodis nimedega Paper Angel ja Zebra Straw tungivad Vene väed Balti riikidesse.

Call of Duty 4: Modern Warfare üksikmängu teine missioon viib peategelase Eesti päritolu laeva pardale tuumarelva neutraliseerima. Laeva nimeks on Väljakutse. Miskipärast peremehetseb seal aga kamp Vene terroriste.


Arvutimängu Deus Ex: Mankind Divided on ära peidetud üks mail, kus keegi Karl Sigmund soovis oma kirjasõbra Vadim Orlovi Tallinnasse kutsuda ning talle kohalikku köögikultuuri tutvustada.


Vene salamõrtsukatest rääkiva mängu Assassin's Creed Chronicles: Russia ühes stseenis kuulutatakse ühe Venemaa linna tänavatel, et Ukraina on välja kuulutanud iseseisvuse ning Eesti kavatseb teha täpselt sedasama.


Arvutimängus Splinter Cell: Blacklist viib salaagent Sam Fisheri üks koostöömissioonidest tema ja ta kaaslase missioonile ei kuhugi mujale kui Saaremaale Pihtlasse, kus häkkerid on kuritegevusega ülekäte läinud.


Mängus Star Trek: Bridge Crew näevad vahel vilksatamas üht tuttava nimega kosmosesõidukit – fregatt-tähelaeva USS Tallinn. Sama alus ka varem kosmost reisinud – 2001. aastal ilmunud mängus Star Trek: Armada II oli Eesti pealinna nime kandva laeva jaoks esimene kord maailmaruumi künda.


2017. aasta augustis rahvani jõudnud I maailmasõja kujutava sõjamängu Battlefront 1 täiendus nimega Operation Albion viib sõja Eesti saartele. Saksa vägede dessant oli üks olulisemaid mõjutegureid Eesti iseseisvusmiseni viinud sündmuste ahelas ning igaüks võib mängus ise proovida sõjakäiku teise suunda viia. Paraku taas kord tuleb tõdeda, et virtuaalsel Saaremaal on reaalsega ühist vaid puud ja lumi. Äärmisel juhul ehk meenutab Eestit vaid see alloleval screenshot’il olev majakas, mis on väga sarnane Keri majakaga, too aga asub teatavasti hoopis Eesti teises servas.


Arvutimängus World of Tanks on vene mängurite slängis II maailmasõja aegse saksa rasketanki E-100 hüüdnimeks Estonets – Eestlane – tema iseloomuliku aegluse tõttu.


Ja poollõbusaks teemale joont alla tõmbavaks killuks üks tegelane mängust Battle of Wesnoth, kel juhuse tahtel on nimeks Tallin, mis – arvestades, kui vaevaliselt muu maailma elanikud kõiki neid topelttähti kirjutada armastavad – kõlab peaaegu nagu päris oma ja kodune Kalevite kants.