jyrkaKuna ulmeajakiri Reaktor on jõudnud esimese suurema juubelini, 50 ilmunud numbrit, siis tekkis mõte sel puhul kirjutada eesti ulme tõlgetest võõrkeeltesse.

Varasematel Estconidel on ikka aeg-ajalt kerkinud küsimus, et milline eesti ulmejutt võiks näiteks inglise keeles ilmuda? Tavaliselt on sellele vastatud, et mitte ükski, sest inglise keeleruum ei vaja tõlkeulmet. Jah, anglomaailmas on lainetena käinud neid ulmetõlkimise laineid, kuid kui vaadata, et mida tõlgitakse ja millises mahus, siis oleks isegi ühe eesti ulmejutu ilmumine seal haruldane ja õnnelik juhus. Jah, sellist piiripealset ulmet, mida lugejad ja sageli isegi autor ulmeks ei pea, sellist ilmub. Piisab kui nimetada Tuglast, Tammsaaret ja Unti. Kuid ega neid ulmena seal avaldata ja turustata ning ulmeks ei pea neid ka ostja/lugeja ning sealne ulmelugeja ei pane neid isegi tähele.


1 kivi


Oluliselt pole parem olukord ka Euroopas. Ikka Tuglas, Tammsaare ja Unt. Prantsusmaal sai Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" küll isegi ulmeauhinna Grand Prix de l'imaginaire kui aasta parim tõlkeromaan, aga kahtlen ma sügavalt, kas prantsuse fännid seeläbi eesti ulmest teadlikumaks on saanud. Pigem paneb antud tõsiasi mu ümber hindama antud auhinna varasemate laureaatide kaalukust ja tähendust.

Kui aga tulla nüüd žanriulme juurde, siis omal ajal oli vast enimtõlgitud eesti ulmekirjanik Boris Kabur. Ropsi-lugusid lavastati mitmes riigis ja mõnes ilmusid need suisa raamatuna. Romaan "Kosmose rannavetes" oli samuti tuntud, tõlgetena ilmus katkendeid, Ida-Saksas populaarses sarjas isegi terve raamat ning esimeses sotsriigis toimunud Euroconil (Poznań 1976) märgiti see isegi kuidagi ära. Küünilisevõitu kommentaar olevat olnud, et kuigi Kabur oli Nõukogude Liidu autor, kuid ta polnud venelane – et see pärast just.

2 kompass


Nõukogude ajal käis kõrgelt ka abikaasade Beekmanide kuulsus ja tõlgitavus, sh ka ulmelise loomingu oma. Vladimir Beekmanil on lausa (tõlgitud) žanriulmet ette näidata, Aimée Beekmani kaks ulmeromaani jäävad aga üsna žanri servale. Samas olid nad mõneti teedrajavad selles suunas, mida mingil hetkel hakati nimetama kummaliseks eesti uueks proosaks. Meil siin seda ulmeks ei peetud, aga vene keeleruumis öeldi südamerahuga selle kohta "fantastika". Jah, vene ulmefännid sellest kraamist suurt ei hoolinud, aga mingi jälje sealpool Peipsit see siiski jättis. Mäletan, et sattusin 1991. aastal Volgaconil jutule ühe tol ajal tuntud kriitikuga, kes täitsa tõsimeeli rääkis kummalisest Eesti mittetehnoloogilisest ulmest. Eks ta oli värskelt läbi lugenud Boris Kaburi ja Mihhail Velleri koostatud antoloogia "Волшебнику – абсолютная гарантия" (1990). Antoloogia, mis sisaldas kolm (kärbetega) romaani ja viis juttu ning mille tekstidest võib suuremate-vähemate mööndustega pidada žanriulmeks vaid kahte juttu: Vladimir Beekmani "Bambus" ja Rein Saluri "Krahvi poeg".

Nõukogude Liidu lagunemise ja sotsialistliku sõprusühenduse kokkuvarisemise järel tundus kõigile ilmselt, et nüüd... Kuid, ei! Jah, pulpulme puhul räägitakse sageli, et poleks olnud USA majanduskrahhi, kas siis üldse oleks olnud, aga aeg ja rahanumbrid olid teised ning seniavaldamata anglokommerts lämmatas praktiliselt kõik.

Sajandivahetuseks olukord enam-vähem normaliseerus ning siin-seal hakkas taaskord ka eesti ulme tõlkeid ilmuma. Soomes ilmus antoloogia "Tallinnasta pois: Groteskia virolaista proossa" (2003), kus lisaks uuemale kummalisele eesti proosale on esindatud ka kolm siinmaist žanriautorit: Veiko Belials, Karen Orlau ja Indrek Hargla. Venemaal ilmus pika ja vaevalise protsessi tulemusena Ray Bradbury austuseks kokku pandud antoloogia "Новые марсианские хроники" (2005), kus pisut ootamatult olid vene autorite kõrval ka eestlased Indrek Hargla ja Siim Veskimees. Hargla sealilmunud jutt "Õed" on ka Reaktori lugejatele tuntud, sest loo esmatrükk eesti keeles ilmus just meie ajakirjas.

3 tallinnastas


2010. aastal toimus vaikselt, aga seda ootamatumalt märgiline sündmus – välismaa ulmeajakirjas ilmus eesti keelest tõlgitud ulmejutt. Ajakirjaks oli Galaxies ja jutuks Reaktori toimetaja Artur Räppi tekst "Välisnõustaja", mida saatis tõlkija Martin Carayoli artikkel "L'Estonie: ulme, terme ultime". Võib ju küsida, et miks just see jutt... olen ka küsinud ning vastus oli selline, et toimetaja tahtis midagi hästi lühidat ja see oli esimene, mis sobis. Olgu, võitjate üle kohut ei mõisteta ja ajalugu ümber ei kirjuta.

Praegusel hetkel on aga suurim eesti ulme avaldaja Ungari kirjastus Metropolis Media – nende vahendusel on madjaritemaal ilmunud Kersti Kivirüüdi Okultismiklubi-romaanid ning kuna sama kirjastus annab välja ka ulmeajakirja Galaktika, siis on seal maitseprooviks ilmunud ka kaks Kivirüüdi lühilugu, Graig Wolfi parim jutt "Jälitaja". Et Metropolis Media on Indrek Hargla keskaegsete krimiromaanide sealmaine kirjastaja, siis Galaktikas on ka ilmunud üks apteeker Melchioriga ulmejutt.

4 okultista


Kindlasti ei ole siinolev ülevaade täielik, kuid mingit aimu peaks see asjade seisust andma. Mingitest tõlkeprojektidest on aeg-ajalt kuulda olnud ning eks autorid ise ka midagi sebivad, kuid isegi praegusel kujul pole olukord ju kõige hullem. Näiteks Läti ja Leedu ulmet on minu andmetel hulga vähem tõlgitud ning pole ka teistel rahvastel siin midagi hõisata... eriti kui võrrelda rahvaarvu.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0644)