Maailma ulmeajakirjade-teemaline artiklisari on vahepeal üsna pika pausi pidanud – põhjuseks objektiivsed asjaolud ja minu enda laiskus. Suvi on möödas ja sügisel on kõigel uus ja parem minek, nii ka sel artiklisarjal. Taasstardiks sai valitud ajakiri „Orphia“, Bulgaarias väljaantud ingliskeelne slaavi ulme ajakiri.

Ajakirja „Orphia“ esimene ja ainus number ilmus 1990. aasta veebruaris/märtsis, planeeritud oli väljaanne kuukirjana, aga läks nagu ikka, kui tahetakse ingliskeelset lugejat harida muukeelse ulmega.

„Orphia“ polnud esimene taoline ajakiri – juba aastail 1967–68 ilmus kaks numbrist ajakirja „International Science Fiction“. Aeg oli justkui soodne, sest USA fändom oli n-ö avastanud mandri-Euroopa ja Ladina-Ameerika, kuid rahvusvahelise ulme ajakiri erilist menu ei omanud. 1987. a ilmus samuti kaks numbrit ajakirja „SF International“, kuid sinna see ka jäi. Ei saaks öelda, et neis ajakirjades oleks olnud halvad jutud. Oli nagu ajakirjades ikka, paar-kolm tugevat teksti ja ülejäänud tavatase. Kuid kahjuks kirjutatakse ülevaadetes ja teatmeteostes, et ajakirja vähene menu polnud üllatuslik jne.

Kui need kaks ajakirja olid tehtud USAs, mis siiski seadis mõneti piire tekstide valikule, siis „Orphia“ oli tehtud n-ö kohapeal ning valitud sai parim klassikaline ja tänapäevane slaavi ulme. „Orphia“ peatoimetajaks oli Atanas P. Slavov, kes on ka ise paar raamatut kirjutanud, kuid kes põhiliselt on tegev olnud siiski fändomis, küll kirjastajana, küll lihtsalt aktiivse fännina. Mehel olid vajalikud sidemed ning see kõik avaldus ka ajakirja sisukorras.

Esimene numbris oli kaks Karel Čapeki klassikalist lühilugu. Juttudega olid esindatud tippkirjanikud: vennad Strugatskid, Velička Nastradinova, Zvonimir Furtinger, Ljubomir Nikolov, Gennadi Praškevitš, Velko Miloev ja Ondřej Neff, aga samuti tolleaegsed algajad Svjatoslav Loginov ja Marek S. Huberath. Numbris olid artiklid filmidest, muusikast, ulmeelust jne. Eriliselt tuleks aga ära märkida ajakirja kujundust ja seda, et ajakirjaga olid seotud Bulgaaria parimad ulmekunstnikud ning ajakirjas olid läbivalt värviillustratsioonid. 228 lehekülge head lugemist ja toredat silmailu.

Mis siis valesti läks? Sellise ajakirja tootmine on kallis ning varem või hiljem oleks sponsorid n-ö alt ära hüpanud. Trükiarv 20 000 oli ka ilmne liialdus ning ilmselt ei olnud ka levitamine eriti läbi mõeldud. Jah, ajakirja saadeti tutvustamiseks paljudele tuntud ulmekirjanikele ja -tegelastele üle maailma, saadi ka hulgaliselt positiivset tagasisidet, aga reaalne müük toimus eelkõige siiski Haagis tol ajal toimunud Worldconil, kuhu toimetajad Atanas P. Slavov ja Boris Basmadžiev paar kasti ajakirju kaasa võtsid. Jah, vastuvõtt oli hea, sest praktiliselt iga Worldconi kajastav kirjatükk mainis ka seda ajakirja, kaasasolnud numbrid müüdi maha või jagati laiali, sõlmiti lepinguid ülejäänud tiraaži levitamiseks. Kuid kui mehed koju jõudsid, siis selgus, et sponsorid olid tülli pööranud, suur osa valmistrükitud tiraažist hävitatud jne.

Kuigi tõlgetena oli valmis ka teine number, ei näinud see kunagi trükivalgust ning ajakiri „Orphia“ on jäänudki selliseks ühenumbriliseks kvaliteetkurioosumiks maailma ulmeajakirjanduses.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0032)