…läheb ikka aia taha, või kuidas see vanasõna käiski? Äh, mis see vanarahvas ka teadis, esimene vasikas läheb täpselt sinna kuhu ta saadetakse ja mitte kuhugi mujale! Juba 2 aastat ilmarahva rõõmuks tasuta tuumaküttega eesti ulmemaailma valgustanud Reaktor on kokku kogunud parimad lood 2011-2012 hooajast ja kirjastus Fantaasia on need ühtede kaante vahel välja andnud. Tuleb küll möönda tõika, et sisse on lipsanud ka hulganisti radioaktiivset saasta, mis tuleks tegelikult ulmeskenest eemaldada, graniiti raiutud maa-alusesse hoidlasse viia ja seal järgmiseks paarikümneks tuhandeks aastakeseks betooni valada. Aga sellest juba täpsemalt allpool. Kaeme siis seda kogumikku lähemalt…
Avalugu on Tea Lalli “21.detsember”. Hea valik, aplodeerin! Tea Lall oli mulle tundmatu autor (ma polnud ühtegi lugu eelnevalt tasuta võrgust lugenud, kus nad on siiani saadaval + loomulikult veel terve hulk 2012-2013 hooaja lugusid), lugu aga rabas seda kõvemini. Tundmatu autori sünge postapokalüptika, Eesti oludes veel ka, siin polegi midagi enamat tahta. Loo väärtust ei vähenda asjaolu, et 2012. 21.detsembri maailmalõpp on hetkel juba järjest vähem mäletamist väärivaks suhteliselt suvaliseks lähiminevikudetailiks taandunud.
Maniakkide Tänav autorina pole muidugi enam mingi uustulnuk. Teise loona kogumikus on Eesti gore & splatteri subžanri asutaja, arendaja ja sõltumatu meistri “Valuhoidjad”, kus küll viimase aja trendina Maniakkide Tänava loomingus põhiraskus pole enam ootamatult päevavalgust nägevate soolikate helkivas küütlemises päikese käes, vaid pigem on jutus teatav psühholoogiline rappimine, äng ja põhjamaine sünkmorn masendus.
Nüüd aga jõuamegi selle eelpoolnimetatud radioaktiivse saasta juurde. Tegemist on mõnevõrra tuntud nimega – küll mitte ulmeringkondades. Seekord saavad karistuspunktid nii toimetaja(d) kui autor Kivisildnik ise. Sellist saasta ei oleks tohtinud paberile pannagi, mis siin veel “Best of” kogumikku panemisest rääkidagi… Väga halb, lausa vanahalb ise…
Jätame nüüd mõned trükidebütandid vahele ja siirdume eelpoolnimetatud Maniakkide Tänava nime kandva koolkonna usinaima ja edukaima padawan’i Jaagup Mahkra manu. Mahkra magnum opus kannab nime “Verepulm vaksalis” ja selles on juttu verepulmast vaksalis. Vene maffia eesti juurtega esindajad satuvad kuskil lumme ja tuisku mattunud Siberi jumalast ja inimestest mahajäetud teivasjaamas hauataguse õõva otsa ja eelpoolmainitud soolikad küütlevad selle käigus kohe päris mehemoodi. Muuhulgas pistetakse rinda (lonti?) zombimammutiga. Jällegi – üks Tuumahiiu pärle.
Canis Vedru, hmmm… Üks ammuunustatud legendaarse ”Jõgeva telje” esindajatest kaugetel 90-ndatel, eesti ulme embrüofaasis. Siin avaldatud lugu aga, “Läbimurre” võib vabalt pretendeerida käesoleva kogumiku parima loo tiitlile. Sesmõttes, et mina neid järjekorda panema ei hakka, ütlen ainult, et kui autoril või kellelgi teisel on soov selline paremusjärjekord moodustada, siis Vedru esinemist seal toetan ma igati. Lugu on lihtsalt niivõrd võimas, pooleldi postapokalüptika, pooleldi vangilaagriromantika. Esineb ka teatavat slaavi hõngu. Võimas lugu, lõpuni stiililiselt väljapeetud, mida paraku väga paljude autorite kohta öelda ei saa.
Ma ei kavatsegi siinkohal hakata lühianalüüsi igale loole tegema. Nende hulgas on suurepärast, ülima tõenäosusega ajaproovile vastupidavat ulmet, mida tulevikus hakatakse avaldama õpikutes “Eesti ulme klassikat algajaile” ja “Eesti ulme klassikat edasijõudnuile”, võib-olla, kui väga hästi läheb, koguni kogumikus “Eesti ulme absoluutne kuld”... Loomulikult leidub ka pimeduses võigast määrdundrohelist, kunstlikku helendust eritavat radioaktiivset saasta, mida ma aga ei hakka nimepidi välja tooma kahel põhjusel: esiteks on maitsed subjektiivsed ja see mis allakirjutanu arust on valus sitt, võib kellegi teise arvates tõsine kuld olla. Ja teiseks, mine neid autoreid tea, oma looming on mõnele armsam kui paadunud vanatüdrukule tema kastreeritud kõuts, rohkem kui nädalakese tsüklis mööda saatnud joomasõbrale külm karastav õlu hommikul. Ütled paha sõna ja võid selle eest nüplit saada, minule aga on oma nahk väga kallis. Sestap ei hakka ma saastatootjatest kedagi nimepidi nimetama.
Eesti legendaarne (võrgu)ulmeajakiri “Algernon” ilmub juba teist dekaadi vähemalt. Seal on avaldatud palju krestomaatilist, Eesti ulme seisukohalt hindamatut kraami, näiteks Indrek Hargla esimesed tekstid, aga ka Lew R. Bergi, Veiko Belialsi, Maniakkide Tänava ja paljude teiste tekste. Ometi on kogu see vana kuld küll võrgust tasuta saadav, kuid raamatuna pole ta ilmunud iialgi. Selles suhtes on uuem ulmeajakiri “Reaktor” juba seljavõidu saavutanud. Salamisi aga loodan ma, et sellest kogumikust on võimalik tulevikus lugeda mõne ilmakuulsa ulmekirjaniku esimest trükitud teksti.
