Pärast viimast töökoha vahetamist (selle aasta mai alguses) olen keskendunud muudele asjadele. Filmikriitika on taas kord tagaplaanile nihkunud. Piinlik on isegi nentida, et ma pole viimase poole aasta sees ühtegi sinikiireplaati ostnud. Sõpradega kohtudes, kolleegidega lõunalauas vesteldes või foorumites jaksab ikka paari sõnaga nähtut kommenteerida. Aga põhimõtteliste arvustuste kirjutamisse on pikk paus sisse jäänud. Kuid kui kinolinale jooksis 2014. aasta oodatuim film, korjasin sulepea taas kord sahtlist välja. Christopher Nolani Interstellar (2014, kodumaises kinolevis nimega Tähtedevaheline) on viimaks valmis saanud ja vaatamiseks lähimas kinosaalis olemas. Olen kurb, et uue Kosmose kino IMAX ekraanil seda lõbu vaadata ei saanud (pidin leppima vana hea Solarise suure saaliga).

Cooper (Matthew McConaughey) pere keskel.
Emake maa on otsakorral. Enam ei suuda planeet inimkonna numbreid ülal hoida. Viljakas pinnas on asendunud terava kuivaga, ümber maakera keerlevad suured liivatormid. Üha agressiivsemad taimehaigused ei ründa mitte enam geograafilisi piirkondi või üksikute talunike põlde - need haigused hävitavad terveid liike. Kadunud on nisu, minemas on ka viimane, veel vastupidav mais. Kõikjal katab elamist tolm. Pole enam sõdu, pole sõjavägesid, enamus töövõimelisi kodanikke on hakanud talunikeks. Nõnda leiabki vaataja eest Cooperi (Matthew McConaughey), endise piloodi ja astronaudi, kes nüüd põldu peab. Kuid tema saatuseks ei ole mitte tolmu kätte kõngeda. Läbi sündmuste jada saab temast taas kord piloot ja astronaut. Ja avastajana lendab tema meeskond avakosmosesse - leidmaks inimestele parema lahenduse puudumisel uut kodu. Uut planeeti. Midagi rohkemat ei tahaks ma filmi keerdkäikude ega sündmuste kohta ette ära rääkida. Huvilised leiavad ise tee kinno või ootavad ära koduseks tarbimiseks mõeldud viisid.

Võõraid maailmu avastamas.
Alustaks tehnilisest poolest. Film ei ole 3D. Olin peaaegu et üllatunud, kui mulle uksel nagisevaid prille pihku ei surutud. Ja ma kummardan Nolani ees maani, et ta pole läinud kergema vastupanu ja kolmanda solgidimensiooni lukratiivset teed. Filmi visuaalid on lummavat, massiivset laadi. Siin ja seal tunneb ära vihjeid 2001 (1968) suunas. Hämmastaval kombel suudetakse siin ekraanile tuua kaadrid, mis isegi Gravityle (2013) silmad ette teevad. Ja seda ilma südant läikima ajava 3D kasutamiseta! Ootan huviga, kes lääne meedias esimest korda kasutab pealkirja Interstellar out-gravitates Gravity. Kaameratöö on laitmatu. Ruumid ja neis liikumine tunduvad täpsed ja loogilised. Kui miski visuaalist veel tugevam on, siis on selleks Zimmeri muusika, mille taustal kogu lugu keerleb. Kohati on helindid nii võimsad, et tundsin endid kinotoolis kössi tõmbumas. Eriefektid on kvaliteediga, mis muudab nad eristamatuks ülejäänud pildist. Ja see on suurim kompliment, mida sellisele teadus-ulme teosele teha. Montaaž meenutab väga palju võtteid Inceptionist, mis samuti annab aimu selle ülikõrgest kvaliteedist. Kogu teadusulme olemus on ekraanil suhteliselt andekalt edasi antud, aga sellega peetakse teadlikult piiri. Pole ülemäärast lahti seletamist, ekspositsiooni või muud, mis keskmisel vaatajal juhtme kokku jooksutaks.

Nüüd siis näitetehnika teemadel. Raske on kellelegi midagi ette heita. McConaughey südant lõhestav perest lahkumine. Hathaway kalkuleeritud kammitsetus. Ja kõik teised, kelle ära nimetamine võib samuti loo ära rääkimise kilda kippuda. Sedavõrd ulme valda kippuva filmi puhul on selle emotsionaalne laeng ootamatu ja laastav. Jääb üle vaid öelda, et kui see teos kellelgi vett silmanurka ei too, siis pole neil inimestel hinge olemas. Viis, mil selle filmi tegelased erakordsete olukordadega silmitsi seistes neid ületavad, on fenomenaalne. Ma tahaksin kirjutada rohkem, aga sellega rikuks ma ära kõigi lugejate esimese vaatamise. Võib-olla aastate pärast, kui selle filmi sisu olematuseni nämmutatud on, pöördun ma siia tagasi ja avan pikemaid analüüsivaid lõike. Loomulikult annab sellegi teose kallal nokkida ja sellesse tigetsevalt sõrmega auke lükkida. Ja kindlasti väga paljud seda tegema hakkavadki. Erinevalt minu Kubricku võrdlusest kõrvutatakse seda filmi edaspidi ühe teise ulmefilmiga, mille nimetamine siinkohal samuti laiduväärt oleks.
Julgen seda filmi soovitada kõigile ulme ja muidu heade filmide austajatele. Tegemist ei ole perfektse teosega, sest iga vaataja läheb sellesse mingite oma ootustega ja ei pruugi neile vastust saada. Kuid sarnaselt Inceptioniga on see siin režissööri nägemuse laitmatu teostus. Ja juba selle eest väärib Interstellar seistes aplodeerimist.

Artikkel ilmus algselt autori blogis