Ehk suured robotid tambivad üksteist.

Pacific Rim on minu patune rõõm – millegipärast peab nii üldsus kui ka ulmeeliit seda üsna magedaks filmiks. Veidral kombel olen ma seda aga päris mitu korda suure õhinaga vaadanud, sest ma ei tea ühtegi teist filmi, kus nii suured ja vägevad robotid nii vingelt madistaksid. 99% juhtudel on selle žanri teosed kas animeeritud või ikka raskekujuline B-kategooria. Vaatasime soojenduseks esimest filmi uuesti ja asusime kinno.

Kõige-kõige esimene esmamulje, kohe esimestel sekunditel oli kahjuks negatiivne. Charlie Hunnam, kelle näitlejatöö on (kohati ehk õigustatultki) kriitikat saanud, suutis oma hääle ja tempoga maailma tutvustades luua kohe alguses õige atmosfääri. John Boyega vuristas teksti ette hääle ja kõnemaneeriga, mis ei tekitanud mitte mingitki maailmalõputunnet. Kümne sekundiga negatiivne punkt kirjas.


Suurest Kaiju-sõjast on möödas kümme aastat. Inimkond taastub vaikselt ning oma koht on ka seiklushimulistel ja mehhaanikutel, kes Jäägrite juppe varastavad, vahetavad, välja petavad ning kokku laovad. Ebaseaduslikult ehitatud hiidrobotid ei ole sage juhtum, kuid mitte ka ennekuulmatu erand. Nii kohtuvad ka meie loo kaks peategelast sellises romulas, ning mängu tuuakse lausa maskotilikult nunnu Romukas.

Edasi tuleb kohustuslik igav osa, kus noored (EVA Uniteid saavad juhtida ainult enne 2nd impacti sündinud lapsed) piloodid omavahel kraaklevad ja sõbrunevad, ning ilmselgelt on meie peategelastandemi nooremal poolel hirmus raske. Hakka või peaaegu kaasa tundma. Õnneks saab see hädin mingi aeg otsa ning käima läheb see, milleks inimesed on end saalidesse murdnud (esilinastumisejärgne päev, 19.00 seanss, ca 20 vaatajat). Suured robotid hakkavad üksteist tampima. Hurraa!


Miks suured robotid üksteist tambivad? Seda ma parem välja ei too, las jääda vaatajale avastamiseks. Nii uskumatu kui see ka pole, siis 2018. aasta ulmemärulisse julgeti (vähemalt minu jaoks) täiesti ootamatuid lahendusi ja keerdkäike sisse kirjutada. Ei saa öelda, et midagi päris jalustrabavat oleks, kuid Hollywood on millegipärast otsustanud, et filme, eriti ulmekaid toodetakse IQ75 rahvale ning iga keerdkäiku peab juba algustiitrite ajal ette aimama. Üldse, ka selle filmiga vältisin ma kõiki treilereid ning pärast filmi neid vaadates nentisin taaskord, et parem oligi. Soovitan ka teistel puhta lehena kinno minna. Eriti kuna varsti on see film varsti kinos langeva tähena ja pilet maksab 3€ kandis. Seda ning minu meelest veidi rohkematki on see film siiski väärt.

Läbivaks tundeks filmi järele jääb siiski, et esimene meeldis rohkem. Just selle poolest, et tegelased ja Jäägrid olid mitmekülgsed, kuid mitte unikaalsuse järgi karjuvad. Välja arvatud Mako oma võltsi jaapani aktsendi ja siniste triipudega. Selle asemel anti lihtsaid, kuid efektseid asju. Näiteks raskest rauast venelaste Jääger, mida liigutas vana hea tuumareaktor. Üldse tundusid kõik esimese filmi Jäägrid mitusada tonni kaaluvat, iga liigutust ja madinat saatis industriaalne kriiksumine, susin ja lõgin. Selle kõrvalt tundub Uprising üsna mänguasjatootja promofilmina, kus plastist robotitel on 15 erinevat ja lihtsalt vahetatavat relva ning valida saab kaheksa vinge värvi vahel! Kui kolmandas filmis (jah, kolmanda filmiga õrritatakse) peaks olema ärahellitatud preilna, kes sõidab roosa robotiga, hakkan ma saalis valjult ropendama.

PS: 3D imeb. Kinos ei saanud arugi, kuid kodus 4k telekast (Kosmose IMAX on 8k) esimest filmi vaadates olin hämmingus, kui detailne ja värviline kõik tundus.

Robotite madina eest: 8/10
Objektiivne hinnang filmile: 6/10