Lõuna-Korea lavastaja Joon-ho Bongi käe all valminud Snowpiercer on film, millest ulme- ja filmifännid olid juba mõnda aega rääkinud, hääles kõlamas ootusärevus ja lootus näha midagi teistsugust. Lõpuks ta ka valmis ja jõudis üllataval kombel isegi meie kinodesse. Seda võimalust ei saanud kasutamata jätta ja esimesel vabal momendil istuski väike seltskond kinotoolidele, et vaadata vahelduseks midagi muud kui „Hollywoodi järg 8: Klišee tagasitulek“. Kaks tundi hiljem kinost väljudes oli kindel vaid üks - nähtu oli erakordselt mõnus elamus, kuid esimese hooga ei osanud kõike sõnadesse pannagi. Nüüdseks on aga esmaemotsioonist veidi aega möödunud ja filmil olnud aega seeduda.


Sama lavastaja on teinud mitmeid populaarseid filme, seega ei ole neid nägemata võimalik öelda, kas Snowpiercer on tema senise loomingu pièce de résistance, kuid rohkem tähelepanu kui lõviosa käesoleva aasta ulmefilmidest vääriks ta küll. Film põhineb Prantsuse 1980ndate graafilisel romaanil „Le Transperceneige“, mis on tänu filmile nüüd ka inglise keeles saadaval. Düstoopilises tulevikus on ebaõnnestunud eksperimendi süül muutunud kogu meie rohe-sinine planeet üheks lõputuks külmaks ja kõledaks lumeväljaks, kus ükski organism ei suuda elus püsida. Inimkonna jäänused on koondunud hiiglaslikku igiliikuriga rongi, mis tiirutab väsimatult mööda kogu planeeti hõlmavat raudteed. Rongis väljakujunenud klassisüsteem, milles vaesed on räpastesse tagumistesse vagunitesse pressitud ja rikkad eespool kõikvõimalikku luksust naudivad, tekitab kannatavas pooles loomulikult palju rahulolematust ja lõpuks kasvab sellest välja plaan tungida vedurini ja võtta see oma kontrolli alla.


Kogu seda lugu edastavad näitlejad on tõesti hästi valitud ja kohata võib mitmeid tuntud nägusid. Oluline on seejuures, et tuntusest hoolimata on nad rollides siiski sobivuse pärast, kohati lausa meeldivalt üllatades. Nii võibki näha peaosas peaaegu äratundmatut Chris Evansit, kelle värskeimate filmirollide hulka kuulub üsnagi unustatava Kapten Ameerika mängimine Marveli koomiksifilmide universumis. Üheülbalise paipoisi asemel on tema habetunud tegelaskuju siin hoopiski mitmetahulisem. Teist olulist rolli täidab ka varasemalt käesoleva filmi lavastajaga koostööd teinud korea näitleja Kang-ho Song, peaosaline nt sellistes meistriteostes nagu „Host“ ja „The Good, The Bad, The Weird“. Pahade (rikaste) poolt esindab muuhulgas Tilda Swintoni kehastatud Mason, kes käib pööblile loenguid pidamas, et nad ei unustaks oma õiget kohta selles mikroühiskonnas.


On näha, et filmi pole igal sammul üritanud suunata kurjad stuudiobossid, kelle nägemus keskmisest ameerika filmivaatajast on nii mõnegi suure potentsiaaliga loo sõnniku ja suhkruvati sisse uputanud. Nii kannavadki filmi lisaks värvikatele tegelastele mitmed ideed, mille puhul on suhtumise „Tea, kas ikka sobib ...“ asemel ilmselgelt olnud päevakavas meelsus „Muidugi, teeme ära!“. Nii valminud lugu on mõnus segu ühiskonnakriitikast, headest dialoogidest, leidlikust märulist, süsimustast huumorist ja paarist väiksemast ja suuremast üllatusest. Kõik on nii täpselt välja timmitud, et enam paremaks filmi valemit muuta ei saaks.

Seda jälestusväärsem on filmi levitamisõigused endale krabanud Weinsteini plaan maha nüsida umbes 20 minutit, et tulemus meenutaks rohkem tavalist märulit. Selle jaoks tahetakse ohverdada tegelaste taustad jms tühi-tähi. On ka üsna selgelt öeldud, et ameeriklased on filmi originaalkuju jaoks liiga lollid (veidi vähem otsekoheste sõnadega, kuid mõte jääb samaks). Selline nüsimine peaks olema kriminaalkorras karistatav. Ei, ma ei tee isegi nalja, annaksin allkirja selle poolt, kui saaksin.

Samas on siiski mul ka kaks ... no hästi - poolteist head uudist. Nimelt on seda filmi lühendamata kujul võimalik veel uue aasta alguses meiegi kinodes nii Tartus kui Tallinnas näha, seega soovitan tungivalt kinokavasid uurida, leida see aeg ja kasutada võimalust vaadata originaalset ulmet, mis on oluliselt parem kui nii mõnigi teine käesoleva aasta film. Pean siinkohal silmas selliseid nagu mõneti vaadatavad „Oblivion“ ja „Elysium“ või „After Earth“, mida on võimalik taluda ainult läbi kolba rammitud lehtri alkoholi otse ajju manustades. Teine võimalik hea uudis on, et miski pole veel kindel ja uusimate teadete kohaselt võib siiski lavastaja versioon peale jääda. Elame-näeme ja Weinstein torgaku käärid endale kuhu soovib.


Olgu kuidas on, videolevisse jõuab see film kindlasti ka lühendamata kujul, nii et kes kinno ei jõua, uurigu kestvust - 2+ tundi on õige, alla selle - ettevaatust! Samas soovitan tõesti võimalusel kinos ära käia. Me vajame rohkem taolisi filme ka tavakinodesse ja neil on lootust esile kerkida ainult siis, kui kassatulu on piisav. Et Snowpiercer üldse meie kinodesse jõudis, on väiksemat sorti ime ja ma näeksin meelsasti selle ime kordumist.