Möödunud reedel istusin kinosaalis. Järgmine päev tulistasin oma ajaveebi nähtu kohta ülikiire ja sapise kokkuvõtte. Jah, nähtu oli nii kretinistlikult painav, et ma ei soovinud selle analüüsile liialt aega ega närve kulutada. Kuid siis tuli uudis, et uus Transformers film korjas värdjaliku lumpeni käest üle maakera esimese nädalavahega ligemale 300 miljonit dollarit. Seda uudist lugedes tahtsin esiotsa näo kätesse peita ja suuri pisaraid valada. Mis küll inimkonnal viga on? Aga selle asemel vaatasin hoopis aknast uduse Tallinna peale ja otsustasin, et see painavalt halb film väärib minu poolt mõnevõrra tihedamat lahkamist. Teatava muigega mõtlesin isegi, et elusast peast lahkamist - vivisektsiooni. Juuli teises pooles peaksin üles astuma väiksema ettekandega 2014. aasta ESTCONil. Teemadeks tehisintellekt ja transhumanism ja nende kajastamine populaarses meedias. Arutasin endamisi, et see pikendatud artikkel siin on pisut käesoojendus ja vaimne gümnastika. Niisiis. Võtsin kõrvale tassi kanget kohvi, vaatasin interveebidest välja paremad pildid artikli kaunistamiseks ja asusin põhjalikumalt kirjutama. Kes soovivad toda esimese keeru miniarvustust lugeda, leiavad selle minu blogiposti lõpust. Alustagem.


Meie kangelaslikud peategelased imiteerimas oma lemmikust kristliku rokibändi kaanekujundust.

Eelmise triloogia lõpust on möödunud mitu aastat. Ehkki uhked autobotid inimesi viimase filmi suures linnalahingus aitasid, siis nüüd on nad põgenikud. Üle maailma redutab ridamisi tulnukroboteid, keda ameerika keskluure otsib ja leiab ja tapab. Seejuures aitab neid Lockdown (Mark Ryani hääl). Tema partnerlus inimeste ja enne kõiki teisi Harold Attingeri (Kelsey Grammer), kurja luurepealikuga põhineb kokkuleppel, et Lockdown saab enda valdusesse Optimus Prime'i (Peter Culleni hääl). Nimelt tahab Lockdown kangelast tema "loojate" juurde tagasi viia. Ehkki vaataja ei saa kunagi teada, kes need loojad on, siis suure tõenäosusega on nendeks mingi Michael Bay variatsioon kvintessoonialatest. Kuid Optimus on teadmata suunas kadunud. Nüüd siis astub lavale Marky Mark (Mark Wahlberg). Tema mängib ebaõnnestunud ja pankroti veerel leiutajat, kes elab kusagil farmis ühes oma teismelise tütrega. Tütar (Nicola Peltz) on isale lubanud, et enne kooli lõpetamist ei tegele poiste ega muude häirivate asjadega, aga kuna ta näeb välja nagu keskmine eksootiline tantsija, siis võib arvata, kas see ka tõele vastab. Tegelikult ei vasta ja kaadri taga põrutab blondi neiut ralliässast Shane (Jack Reynor). Isa aga on naiivne nagu ajudeta ahv ikka ning ema on kusagil teises ilmas. Leidur-Mark otsib seda oma esimest edukat leiutist, mille seljas siis ülejäänud elu liugu lasta, aga kuna mees sihuke soss-sepp on, pole seda kusagil paista. Lugu muutub, kui talle potsatab sülle odavalt saadud vana veoauto romu. Kui mees selle kallal nokitsema hakkab, tuleb välja, et roostes pleki all pole peidus ei keegi teine kui Optimus Prime. Siit hakkab pihta kassi ja hiire mäng, kus tegelased ridamisi lõksu langevad ja siis jälle põgenema pääsevad, kuni viimaks massimõrvarist Prime jälle oma vaenlase näost mõõga läbi lükkab. Taamal on aga käimas ka pooleldi Apple'i lahkunud Steve Jobsi parodeeriv Stanley Tucci. Tolle firma sulatab tulnukroboteid üles, et nendest saadava erilise metalli transformiumi (selle filmi unobtanium) abil oma roboteid ehitada. Nimelt on tema suuteline seda metalli programmeerima, tegemaks asju, mis isegi autobottidele enestele võimatud on. Selle tulemusena sünnib selles filmis veel vähe tegusid tegev Galvatron (Frank Welkeri hääl). Aga noh, nagu vaataja juba algusest peale aimata võib - Galvatron on tegelikult üks teine kurjam. Kes tahab seda kaootilist rapsimist oma silmaga ära näha, leiab endale sobiva viisi. Mina kahetsen kinopileti eest maksmist ja ei soovita seda viga teistel korrata. Aga ise teate.

Kõige häirivam kogu vaatamise juures oli ekraanil toimuva absoluutne lahti ühendatus ajast ja ruumist. Mida ma selle all silmas pean? Filmi sündmused - isegi selle filmi puhul - peaksid oma olemuselt järgima loogilist kulgemise vektorit. Jah, erandeid saab teha, aga kui vaataja ei ole suuteline jälgima, miks tegevus ootamatult ühest kohast ja ajast teisse hüpleb, siis on tegu halva filmikunstiga. Ja säherdusi auke on terve kõnealune linateos täis. Bay, kes on kulutanud nii palju kaadreid tõestamaks, et ebamaised olevused on kaalu ja inertsiga, asendab loogika mingi multifilmi reeglitega. Ja tulemus ei ole positiivne. Lahing, mis algab kesklinnas, lõpeb ootamatult metsas. Tegelased metsast jõuavad linna keskväljakule kiiremini kui seal viibijad. Erinevad varemed ja objektid ilmuvad kaadrisse puhtalt mugavuse pärast, et sealt sekund hiljem jäägitult haihtuda. Mingid tegelased ootavad varmalt taustal, kuni tegevuse järg koos kaameraga nendeni jõuab (kui üldse). Nõnda nimetatud continuity vigu on siin filmis nii palju, et nende loendamine isegi naljakas enam pole. Pornonäitlejast tütar embab oma tõivetit, kaader (!) hiljem juba ripub oma tobeda isa kaelas. Peategelased jõuavad tungida salalabori kõige salajasema ruumini kümne sekundiga. Kohati hakkas mul pea ringi käima. Säherdune teleportatsiooni maagia pole ainus vastavalt vajadusele rakendatav efekt. Kas on tarvis, et keset põldude lagendikke oleks 3D efektina tihe lehesadu - olemas! Kust need lehed tulid või miks neid vaatajale silmi loobitakse? Pole teada. Kas on tarvis tohutuid tossupilvi, mida sekund varem kusagilt näha polnud - puhtalt selleks, et kurjam saaks nende keskelt pompöösselt välja jalutada? Olemas. Helikopterireis Texase ja Alaska vahel toimub ilmselgelt minutitega. Ja nii edasi.


Mäletad, Mark, miks sa filmi Pain and Gain (2013) tegema pidid? - Jah, isand.

Näitlejatest... Siin filmis on üks näitleja. Selleks on Kelsey Grammer. Tema roll algab kalgilt ja sümpaatselt, aga poole filmi pealt asendub tema tegelase motivatsioon millegi arusaamatuga ja see annab tunda ka näitleja enda suhtumises. Seda on kurb vaadata. Osa filmist toimub Hiinas ja sealse publiku püüdmiseks astuvad paaris üksikus stseenis üles mingid hiinlaste superstaarid. Teised näitlejad? Võiks küsida - mis teised näitlejad? Marky Mark saaks auhinna parima hobuse imitatsiooni eest pärast SJP'd. Tema tütrekese olemuse defineerib kaader filmi esimesest veerandist, kus kaamera näitab tema sihvakaid jalgu ülinapis pükstes tagantpoolt, et ikka aru saaks, kui meeliülendavalt inspireeriv see hargivahe on. Muus osas higistab ja nutab neiu terve ülejäänud filmi nagu algaja pornotäht. Mida vähem mainida tema ajuvaba poiss-sõpra, seda parem. Tucci parodeerib ennast, üritab näidelda ekstsentrilise geeniuse võrdkuju, kuid tema esitus on naeruväärne. See on üks ühele võrreldav Malkovichi tegelase olemusega kolmandas filmis - ebameeldiv, kõrk ülemus, kes surve all koheselt murdub. Masendav, tüütu - halb. Ühe autoboti häält teeb John Goodman. Tänu tema olemasolule kõlab filmis ka üks helilõik teosest The Big Lebowski(1998). Küllap siis oli seda rahanatukest vaja.

Paari sõnaga eriefektidest - 3D oli harjumuspärane, kiviklibu visati vastu pupilli nagu alati. Ja mis oli huvitav - vähem kui poole filmi pealt muutusid ka kõige imposantsemad efektid tüütuks. Tekkis tunne, et seda kõike olen ma juba kordi ja kordi näinud ja et need ei avalda enam muljet. Filmi lõpus oleva suurima lahingu puhul oli efekt veel kummastavam - madistamine hakkas jätma odavat tunnet. Jah, kõik plahvatab ja pritsib sädemeid nagu peaks, aga pooled kaadrid näivad olevat eelnenute otsesed koopiad. Kui mitu korda sa ühte ja sama robotit ikka vaatad lõhki rebituna? Tundub, et mitte eriti. Kõik peab plahvatama. Kui läheduses pole midagi, mis plahvataks, siis purskab maapinnast vett ja auru. Kui ka seda ei ole võimalik teha, siis sajab taevast sitta. Üleküllastus.

Kui ma ennist ütlesin, et kõige häirivam on ekraanil toimuva kaootilisus, siis nüüd sellest, mis teeb vaatamise ebameeldivaks. Dialoog. Iga rida, iga fraas ja iga silp, mis tegelastelt üle huulte (metallist või mitte) tuleb, on debiilsuse etalon. Tabasin ennast mõttelt, et kui asendada kõigi tegelaste tekst suvaliste sõnadega - ehk siis simuleerida mingit sorti afaasiat - siis ei muutuks vaatamise juures mitte midagi. Pole tähtis, kas kuuldu on inglise või hiina keeles - see on pask sõna kõige otsesemas mõttes. Prime'i lõpumonoloog oli nii tülgastavalt kretinistlik, et silmad minu peas tegid kolm ringi peale. Kahjuks oli see valdavalt tõene terve filmi sündmustiku kohta. Michael Bay arvab jätkuvalt, et tal on olemas huumorimeel, aga tegelikult tal seda ei ole. Ma ei naernud tema "naljade" üle kordagi.

Transformers: Age of Extinction on seega naeruväärselt halb film. Ja see ei ole meeldiv naeruväärsus. Avangus nimetatud 300 000 000 dollarit tähendab seda, et selline vaimne pasapurse müüb tänapäeva kinopublikule - kelles on enamjaolt ~20 eluaasta piires olevad harimata noored. Ma ei tea arvata, kas see on floori sisaldus joogivees (mis alandab vastupanuvõimet), kas selleks on telekanalite taandarendav sisu (mis söövitab aju nagu hape), kas murekohaks on absoluutse mugavuse põlvkond (kes ei tea enam midagi karta ega seega ka milletki tõeliselt hoolida) - või midagi muud - aga miski element meie kõigi igapäevaelus on suuteline tootma jälke, imbetsillidest värdjaid, kes seda Michael Bay püdelat paska aplalt neelavad ja hea meelega keelega üle prolapseerunud sulgurlihasegi tõmbavad. Ja ma lõpetan selle traktaadi sõnadega, millega ma seda esiotsa alustasin - mul on piinlik. Piinlik olla käinud ühes lumpeniga seda ebavajalikku jampsi vaatamas. Piinlik selle eest maksta. Piinlik kasutada sedavõrd palju ebameeldivaid fekaalidega seotud keelendeid selles arvustuses, et oma mõtteid edasi anda. Ja mul on piinlik, et paljud teised kriitikud hindavad seda filmi kõrgemalt või sama kõrgele kui Transformers: Revenge of the Fallen (mingi aasta). Minu soovitus? Vältida.

Artikkel ilmus esmakordselt ajaveebis Dream Scene.