Gregor Elmi „Karvane metseesel“ on ulmežanri seisukohalt marginaalne teos, mis tegelikult jääbki žanrist väljapoole. Mingisuguse üksiku vormilise tunnuse põhjal ta siiski ulmeks liigitub ja see on ka ainuke õigustus, miks võib raamatust ulmesaidil rääkida.

Autor ütleb eessõnas, et „Karvane metseesel“ on esimene osa raamatusarjast, millest teise ja kolmanda osa moodustavad tema kaks esimest raamatut. See on pigem selline vaimutsemine – triloogiaks selle tavamõttes neid nimetada ei saa. Elmi teise raamatu „Valmis nagu redis“ kohta olen kirjutanud proosaülevaates järgmist:

„Gregor Elmi “Valmis nagu redis” võiks olla suurepärane näide kirjandusaabitsasse sellest, milline on tüüpiline grafomaania. Tegu on jabura, seosetu, igasuguse kunstilise kandvuseta tekstiga, kuhu on haigusele iseloomulikult pikitud grafomaanlikke värsse, kus on vaheldatud kursiivi ja rasvast kirja, suurtähti kirjatähtedega, püütud teksti vormiliste elementidega mannetust varjata. Raske on seda asja lihtsate sõnadega kokkugi võtta. Võiks sõnastada nii, et tegu on hakitud teadvuse vooluga või täiesti läbisegi pähe karanud mõtete paberile panemisega. Keskendunult lugeda sellist lausete jada on võimatu. Otsekui indulgentsiks või enese südametunnistuse rahustamiseks ütleb autor ka ise ühes kohas oma jutu vahele, et teda iseloomustab kontrollimatu mölavoog, ent see selgitus ei õigusta käsikirja trükikotta viimist.

Raamat on romaani mõõtu, ent kas 38-ks nummerdatud ja pealkirjastatud tekstiosad on jutud või peatükid, jääb arusaamatuks – omavahel nad palju ei erine. Kui püüda mingeid teemasid kokku võtta, siis rohkem õhkub tekstist sapisust riigivalitsejate ja tarbijamentaliteedi vastu.“

Suuresti kehtib seesama jutt ka „Karvase metseesli“ kohta. „Metseeslis“ on olemas siiski teksti läbiv narratiiv: selleks on turvamehe A ja tema sõbratari Jeanne´i lugu. Kaubamajas öövalves töötav mees läheb kergelt peast segi ning armub vaateaknal seisvasse mannekeeni. Ta silitab nukku käest ja räägib ilusaid sõnu. Mingil põhjusel mannekeen tasapisi elustub ja muundub tavaliseks inimeseks. Protsessiga käib kaasas helide ja valgusvihkude mäng. Turvamees haarab elustunud nuku kaasa ja lahkub töökohalt igaveseks. Sellega on ammendunud ka romaani ulmeline osa – teise peatüki lõpus, seitsmendal tekstileheküljel.

Edasi järgneb 200-l leheküljel rohkem Jeanne´i ja turvamehe keerulise suhte lugu, ent pikkamisi jääb see üha rohkem tagaplaanile. Esile kerkib autori hääl, mis valab paberile suure hulga seisukohti, vaateid, kategoorilisi ja vähem kategoorilisi mõtteteri, vaimukusi ja nüridusi. Mõned lõigud on üsna kirjanduslikud, eriti need, mille sisuks on tundeavaldus, armastus (lk 153-154, 157-159 jmt). On mitmeid vaimukaid ütlusi, mis suu naerule veavad, näiteks „on kahte sorti inimesi, on naised ja on mehed“. On intensiivseid ja huvitavaid passaaže. Aga need ei jää domineerima. Õrnus ja rõvedus lähevad segi, ikka ja jälle pöördub tekst sotsiaalkriitiliseks, argiseks, õõnsalt sisutuks või lihtsalt sapiseks.

Kompositsioonist ei ole juttugi, aga seda ei peaks võtma etteheitena, sest üsna kindlasti on autor nii tahtnudki. Kõik 78 peatükki on üsna isesugused, üks näiteks koosneb kuus korda korratud sõnast kop. Prantsuskeelsete sententside rohkuse järgi saab lugeja muidugi aru, et autor peab olema intelligentne inimene, eriti kui on näha, et mõistab ka inglise, soome ja vene (pohhui, nahhui) keelt. Nii et mõttetuna tunduv kop-peatükk või suurte algustähtedega peatükk või tekstiga tembutamine (lk 132-135) ei saa olla niisama. Pigem on ikka lugeja ullike. Autor kurdab ka, et tema eelmist raamatut „Valmis nagu redis“ lugejad ei mõistnud – võib-olla just seetõttu on „Metseeslis“ ümber trükitud üks peatükk „Redisest“.

Mahuliselt on „Metseeslis“ kõige rohkem täheruumi kulunud inimestevaheliste suhete paikapanemisele ja tundlemisele ning kriitikat saavad tarbijamentaliteet ja Savisaar, rohkesti on lugejaga lobisemist ja mõnikord jääb segaseks, kelle mõtteid me parajasti loeme, sest nii turvamees A, tema pruut Jeanne kui autor räägivad kõik kohati ühesuguses stiilis ja sarnase sõnakasutusega. Eriti veider on see Jeanne´i puhul, sest just tema peab endast kujutama materiaalsete väärtuste ja välise sära järele ihaleja võrdkuju, turvamees A aga tõsist, pigem vaimse ja kultuurse maailma esindajat.

Nagu ilmselt aru saite, ei ole eelnev jutt sugugi lugemissoovituseks. Žanriulmeusklikul pole „Metseesliga“ midagi teha, pigem võib see pakkuda midagi marginaalse kirjanduse austajatele. Võib-olla pole seda ka armastusromaaniks täiesti vale määratleda. Raamatust on pikemalt ja leebemalt kirjutanud Peeter Helme 24. jaanuari Sirbis.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0028)