Alates selles ajast, kui Jim Butcheri „Dresdeni toimikute“ sarja esimene raamat „Tormirinne“ 2000. aastal ilmus, kuni tänase päevani välja võib selle kohta leida tõenäoliselt kõige vastuolulisemaid kommentaare ja arvutusi kui ühegi teise Butcheri teose kohta. See kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Kas toimib või ei. Umbes nagu penitsilliin – paljud bakterid ei suuda sellele vastu panna, aga on hulk, mis on resistentsed. Miks ometi? Vaatame õige lähemalt.

„Tormirinde“ peategelane Harry Dresden on võlur. Teades, et tegu on romaaniga, mis kuulub urban fantasy žanri, pole see muidugi kuigi üllatav. Ütleks isegi, et see sobib lausa nagu rusikas silmaauku. Ja Harrys on ühendatud paljud klassikalise võluri klišeed – tarkus, pahurus, sarmikus ja võimas vägi, kuigi ta seda ise võib-olla ei tea (või siis on otsustanud sest mööda vaadata). Seda muidugi meie, lugejate huvides. Umbes nagu on lemberomaanides kõige kaunimad kangelannad alati sellised, kes ise ka ei saa aru, kui ilusad nad on.

Harry Dresden on ühtlasi eradetektiiv, sest teisest küljest kuulub „Tormirinne“ paranormaalsete krimiromaanide sekka. Jällegi peavad kõik, kes on vähegi kunagi klassikalisi krimilugusid nautinud – olgu siis kirjanduse, koomiksi või filmi kujul –, möönma, et suur osa klassikalisi eradetektiivi parameetreid (pun intended) on esindatud – Harry on nutikas, (enese)irooniline ja pidevas rahahädas (aga väga eetiline), pikk ja karuselt kena, naiste vastu vanamoeliselt viisakas (aga ometi üksik) ja kannab pikka musta tolmumantlit. Juuksed alati natuke sassis, lõug alati veidi karvane, üleüldises mõttes alati mingis suuremas või väiksemas (tavaliselt suuremas, aga see selgub hiljem) jamas. Tal on ilmetu tolmune kontor mingis Chicago ilmetus tolmuses (kui ei saja) korrusmajas, uksel silt „Harry Dresden. Võlur“. Alumises lauasahtlis pudel odavat burbooni. Või siis skorpion. Või mõlemad. Ma ei hakka spoilima.

Kolmandaks on Harry Dresden mässaja. Mitte sellist „meie reliikvia on vabadus!“ sorti, aga mitte ka sellist härra roboti stiilis ussitavat „nad isegi ei näe meie tulemist“ sorti, vaid seda kõikseparemat, kõikseromantilisemat, kõiksemeelelahutuslikumat „mine persse, ma olen selleks sunnitud“ sorti. Sedasorti, milleks on sunnitud inimesed, kelle kohal ripuvad Damoklese mõõgana (alusetud) süüdistused ja tasumata arved ning kellel Kuri Saatus ei lase kohe üldse mitte võimuorganitega – olgu selleks siis Chicago politsei eriuuringute osakond, võlurite kogukonda ohjav Valge Nõukogu, kohalik (le-gen-daar-ne – me räägime siin ju Chicagost!) maffiaboss või teispoolsuse kolmest eelpoolmainitust veelgi veidramad jõustruktuurid – heale jalale jõuda, rääkimata veel haljast oksast.

Mõtle nüüd siia juurde alalõpmata lämmatavalt palav või paduvihmane Ameerika suurlinn, kus tegutsevad kõikmõeldavad inimkonna jätised, ning lisa sellele kõikmõeldavad jätised, keda võib eales paranormaalsest maailmast leida, ning voilà! – täiuslik tegevuspaik, kus üks võlurist detektiiv tunneb end nagu kala vees. Või nii võiks vähemalt arvata, sest ilma igasuguse spoilimiseta pean ütlema, et enamuse ajast sipleb Harry nagu kala kuival ja on üldse ime, kuidas ta on sarja nüüd juba viieteistkümnenda osani on suutnud elus püsida.

Kui oled lugemisega juba siiani jõudnud, siis ilmselt on sul juba tekkinud küsimus, et kuidas see kõik on seotud küsimusega, mille alguses esitasin – miks on „Tormirinde“ retseptsioon niivõrd vastuoluline? Kirjandusteose või selle kangelase edu lugejate seas sõltub enamasti võrdsetes osades klišeedest, mis on segatud originaalsete ideedega, et lugeja suudaks end samastada, kuid alati jääks üllatusmoment. Selles osas vastab „Tormirinne“ pea kõigile nõudmistele, kuigi klišeed on ehk veidi ülekaalus. Ja kuigi see klišeede küllus mingis mõttes suurendab loo meelelahutuslikku väärtust, sest sa ei pea lugedes samastumiseks kuigivõrd pingutama, siis teisest küljest tõuseb osa lugejate puhul igavusrisk kriitilisele piirile ähvardavalt lähedale või ületab selle.

Kui mina „Tormirinnet“ esmakordselt sõbra soovitusel (aitäh, Veiko!) inglise keeles lugesin, kulus selleks vist õhtu või kaks. Harry oli tore, film noir stiilis detektiivilugude paroodiline taust töötas, aga… naah. See kõik oli juba kuskilt loetud-nähtud-teada, üllatusmoment, ohoo-kogemus jäi nõrgaks. Jätkasin sarjaga ehk aasta hiljem teise sõbra õhutusel (aitäh, Riivo!), kes kinnitas, et esimese paari osa teatud kirjanduslik tuimus (ära loe „igavus“, seda sõna nende lugude puhul kohe kindlasti kasutada ei saa) kaob sama kärmelt kui pitsa haldja hammaste vahele, ning tal oli õigus. Kui teine osa oli veel karusevõitu ja loperdav, siis iga järgmise osaga paraneb nii Butcheri karakteriloome kui ka fabuleerimisoskus lausa deemonike hüpetega. Sa tahad selle sarjaga edasi minna. Usu mind. Juba kas või peategelase, Harry Dresdeni pärast. See klišeekutt on üllatusi täis. Tõsi, päris kindlasti on ta ka ainus tegelane raamatus, kelle tegelaskuju selles raamatus on veidi pabernukust lihavam. Umbes kolm „juhulikult“ pillatud lauset tema mineviku kohta on ääretult intrigeerivad ning tema kaks korterikaaslast – puumamõõtu kass Mister ja inimkolbas pesitsev eoonidevanune seksihull õhuvaim Bob on mõlemad lahedad tegelased – aitavad samuti veidi (rohkem küll järgmistes osades) enam avada Harry isiksuse peidetud tahke.

Ülejäänud „Tormirinde“ võtmetegelased on parimal juhul skitseeritud vaid niipalju, kui see loo edenemisele kaasa aitab. Karrin Murphy, politsei eriuuringute (loe: paranormaalsete) osakonna juht (blond, ilus ja tark ja tugev), Susan Rodriguez, kohaliku kollase paranormaalsetetes asjadest kirjutava ajalehe (brünett, ilus, tark ja tugev) reporter, oma kadunud (paranormaalusest huvituvat) abikaasat otsiv ilustarkjatugev pereema Monica Sells (blond), tema ilus, kuri ja ahne mees Victor Sells ja nii edasi. Erandiks ehk maffiaboss Marcone, kes ilmub episoodiliselt ega mängi selles loos just väga suurt rolli, kuid veidral kombel tundub elusam, kaalukam ja rohkem „päris“ kui kõik ülejäänud kõrvaltegelased kokku. Järgnevaid lugusid silmas pidades on sel ka oma mõte, kuid ühe asjaga tuleb Jim Butcheri puhul leppida, nii „Tormirindes“ kui pärast seda – ükski tema naistegelastest ei tõuse kõrgemale pin-up tibide ja krimisarjade hädasolevate daamikeste tasemest. Natuke lohutab see, et Dresden ise on kah paras karikatuur, kuigi tema puhul toimub (sarjas) siiski teatud areng mingigi komplitseerituse suunas. Õnneks see väga ei häiri.

„Tormirinne“ on lugemist väärt ka loo enda pärast, olgu sel siis kui palju vigu tahes. Lõppude lõpuks oli see ikkagi Butcheri kõige esimene raamat, mis sündis loole lisatud järelsõna kohaselt ühe kirjutamise õpitoa käigus – juhuslikult nagu penitsilliin. Kuigi „Tormirinne“ – nagu ka kõik järgmised raamatud – on eraldiseisev lugu, mille otsad lõpuks oi-kui-puhtalt kokku sõlmitakse, on Butcher sarja loonud kahte, kui mitte kolme omavahel kokkupõimitud looliini kasutades. Ja kui selle ühe, antud juhul mõrvauurimise ja kadunud abikaasa asi leiab lahenduse, siis ülejäänud hakkavad alles hoogu koguma ja joonistuvad välja „Toimikuid“ edasi lugedes. Lool endal ei taha ma siin pikemalt peatuda, kuna see tähendaks päris põhjalikku spoilimist, aga ühte võin küll öelda – nüüd eestikeelset varianti lugedes (see oli mul kolmas kord) imestasin ikka veel, kui kohutavalt loominguline on Butcher oma kangelase teele häda ja hävingu külvamisel. Iga kord, kui arvad, et Harry asjad on põhjalikult perses ja enam hullemaks minna ei saa, siis sa eksid. Saab. Ja läheb. Ja siis veel üks vint peale. Ja olles öelnud, et autor on hävingu tekitamisel kohutavalt loominguline, pean ma samuti (imetlusega) tunnistama, et lahendused on samuti ootamatult leidlikud, mitte deus ex machina – päkapikkude vägi ja Manwë kotkad ei saabu mitte kunagi õigel ajal. Ning jah, seda ütleb teile Tolkieni tulihingeline fänn – see on tore!

Lõpuks (aga mitte päris) tahan ma tõesti innustada kõiki Butcheri „Dresdeni toimikuid“ lugema selle stiili pärast. Autori mõnusalt napisõnaline, humoorikas ja eneseirooniline kirjastiil kaalub suuremalt jaolt üles paljud ta esmateose vead või vähemalt mõjub leevendava tuimestusena. Kui su huumorimeel ja suhtumine maailma vähegi klapib tema omaga, istud „Tormirinnet“ lugedes täpselt samamoodi muie suunurgas ja keel põses, nagu Butcher ise tõenäoliselt kirjutas.

Lõpumärkusena pean siiski porisema tõlke teemal, mis on parimal juhul keskmine. Näib, nagu poleks tõlkija autoriga alguses sina-peale saanud, sest tekstis on palju vigu ning lugemist häirivad väga kõiksugu keelekomistused ja lausekonstruktsioonid, mille otsa pidevalt takerdud („Võtsin temaga laisalt silmside“). Sõna „impregneermantel“ Harry kehakattena toob pisara silma, isegi kui materjal oli tõepoolest impregneer – mis vanal heal detektiivide vihma (või tolmu)mantlil viga on? Ja päris kindlasti ei ole see lukuga mantel, tule taevas appi… Riietuse otsa komistamist oli mujalgi, nt casual sports jacket ei ole spordijakk ja Marcone selga spordijakk panna tundub igas mõttes ebaloogiline. Kinky ei ole „veider raiskamine“, isegi mitte (eriti mitte!) konteksti arvestades. I’ll get you a drink while I refuse to tell you anything ei tähenda „keeldun midagi rääkimast enne, kui olen saanud sulle joogi pakkuda“. Vastupidi. Ja nii edasi. Ma ei jätka sel teemal pikemalt (eriti kuna olen sirvinud juba ka teise osa tõlget ja see on märksa parem.) Aga! Umbes poole raamatu pealt asi paraneb oluliselt – kuigi konarusi tuleb ette hiljemgi, ei ole neid enam kuigi palju ja lugemine muutub sujuvamaks.

Nii et kinnitan kõigile Butcheri neitsidele (nii eestikeelse tõlke mõttes kui ka üleüldse), et osta ja loe, sest kui sulle meeldib põnevus ja hea huumor, siis seda saad sa „Tormirindest“ küllaga. Ja sa saad seda jätkuvalt ja aina paremas kvaliteedis aina edasi – mis võiks olla veel parem!