Jaapanlased on tuntud sümpaatia poolest robotite ja üldse tehnoloogia vastu, mille alguseks võib pidada populaarseid automatiseeritud karakuri-nukke 17. sajandi kaupmeeste majapidamises. Ent juba paar sajandit varem austati Awaji saarel nukk-jumalust, kes kõneles taevaste vaimude häälega, oli meediumiks inimeste ja jumalate vahel ning veelgi varasemast ajast usutakse isegi tarbeesemete elustumisse. Selle kõige taustaks on jaapanlaste omamaine animistlik usund, mis seab hinge ja keha kui seda energeetilist kogumit ajutiselt asustava anuma suhte omapäraseks eelduseks jaapanlaste robotiarmastusele. Tänapäeval on Jaapan tuntud kui suurima robotite populatsiooniga ühiskond ning üha inimlikumaks muutuvad humanoidrobotid tekitavad ühtaegu nii imetlust kui ka hirmu. Sarnaseid tundmusi hingestatud masinate vastu peegeldavad ka tänapäeva popkultuuri osaks saanud mecha anime žanris filmid, mis kujutavad postapokalüptilises maailmas tegutsevaid küborge, sundides meid mõtlema inimese ja masina vaheliste piiride üle.

Karakuri-nukkudest virtuaalsete popstaarideni


Jaapanlastel tekkis juba sajandite eest suur huvi panna tehnoloogiliste lahenduste abil liikuma liikumatu, elutud objektid justkui omamoodi elustada ja luua efekt, mis tooks kaasa üllatust ning looks illusiooni, et inimsilmale tajutav poleks üksnes trikk, vaid jätaks vaatajasse emotsionaalse jälje. Seesugust eesmärki täitsid 17. sajandil kaupmeeste majapidamisse ilmunud karakuri-nukkudest teeserveerijad, mis olid iseenesest kellamehhanismiga varustatud kõige lihtsamad sorti nukud, mille idee võtsid jaapanlased üle Euroopast Jaapanisse jõudnud algelistest mehaanilistest robotitest. Samal ajal, kui Euroopa õukondades hämmastasid sarnase ehitusega nukud oma imetlejaid muusikapalade taasesitusega, oli jaapani variandis karakuri-nukkude eesmärgiks luua kuvand ideaalsest teenindajast, kes tasaselt veeredes teetassi külalise ette toimetab.

17. sajandil Jaapani kaupmeeste majapidamistes populaarseks osutunud karakuri-nukust mehaaniline teeserveerija.

Siiski võib märgata eri otstarbel tehniliste lahenduste kasutamist ka juba keskajast, kui kindlustesse ja templitesse oli kombeks rajada nn ööbiku-põrandaid (uguisubari), mis soovimatu sissetungija sammude peale “laulma” hakkasid. Seda võib nimetada ilmselt üheks varaseimaks alarmsüsteemiks varaste ja palgamõrtsukate vastu, mis oli saavutatud põrandalaudade alla paigutatud eriliste naelte abil, mis raskuse survel vibreerima hakkasid ja ööbiku laulule sarnast heli tekitasid. Ka kabuki teatri 18. sajandist pärit maailma vanimat pöördlava ja erinevaid trikitehnikaid, mis võimaldasid keset etendust üksikutel tegelastel või koguni tervetel paleedel justkui maa-alla kaduda või sealt ootamatult ilmuda, võib vaadelda osana jaapanlaste igatsusest üllatusefektide järele. Seega ei ole tehnoloogia kasutamine Jaapanis olnud juba ajalooliselt mõeldud enamasti inimese elu lihtsustamiseks ega eesmärgiks omaette, vaid on olnud seotud tugeva emotsionaalse laengu või koguni kogemuse saamisega.

Nii nagu mustkunstniku esinemist jälgides jääb ka mehaaniliste imede puhul vaataja alateadvusse teadmine, et ehkki me tehnilisi üksikasju ei mõista, on see mingi trikk, mis meile muljet avaldab. Kuid elutu objekti, nagu näiteks nuku, elustumine laval ja koguni tema hingestumine ei ole vaataja jaoks enamasti trikk, vaid sulaselge ime, mis justkui tekib meile tundmatu väe sekkumisel meie maailma. Seesugust imet võib tajuda 17. sajandist alguse saanud Awaji saare nukuteatrit jälgides, kui nukk-jumalusse siseneb taevane vaim (kami) ja nukunäitleja on vaid tehniline abimees, kes aitab nukk-meediumi oraakellikku sõnumit oma suu läbi vaatajale edastada. Pisut teistlaadi imet kogevad bunraku nukuteatri vaatajad, kelle silme ees ülimalt inimesesarnased nukud hakkavad elama justkui oma elu ning tehniliste vahendite abil loodud illusioon on niivõrd täiuslik, et nukujuhid jäävad tähelepanu alt täielikult välja – neid kui tehnilisi abilisi vaataja jaoks ei eksisteeri.

Bunraku teatri esteetilised inimesesarnased nukud ärkavad laval ellu tänu nukujuhtide osavale, ent märkamatule tegutsemisele, mistõttu tekib illusioon, et nukkudesse on tõepoolest laskunud hing.

Ent oma olemuselt on mõlemal juhul tegemist šintoistlikku maailmapilti sobiva hingestumisega, mille kohaselt hing (tama) asustab ajutist kehandit, elustades selle. Jaapanlaste šintoistliku maailmapildi omapäraks on see, et tama ehk vägi on mitte ainult inimestel (sel juhul nimetatakse seda tamashii), vaid ka loomadel ja taimedel ning muul elusloodusel. Tama ei ole iseenesest küll ei positiivse ega negatiivse laenguga hingeenergia, kuid hingestatud loodus võib inimeste seisukohast saada vastava hinnangu selle alusel, kuidas loodus inimeste eluolu mõjutab – kas aitab selle toimimisele kaasa (toit, kehakate, varjualune) või vastupidi pärsib seda (looduskatastroofid, metsloomad sõiduteel kui ohuallikas jne). Eriliseks teeb jaapanlaste maailmataju see, et ka inimese loodud ja isegi tehislikel objektidel võib olla tama ehk vägi, millel on inimesele kas pluss- või miinusmärgiga mõju. Nii näiteks mõjutab arvuti selle kasutajat positiivselt, kui ta laitmatult töötab, kui aga pidevalt kokku jookseb ja ei lase omanikul rahulikult tööd teha, siis ärritab tema tama inimest.

Üks tavalisemaid tsukumogami ehk elustunud tarbeesemete hulgas on muidugimõista ärakantud sandaalid bakezōri, mis võivad hoolimatut omanikku varitseda ukselävel, et teda siis nööride abil pikali tõmmata. Sandaalikolli tontlikku olemust rõhutatakse sellega, et neid kujutatakse üheainsa pungis silmaga, ent tsukumogamidel on tihtilugu ka keel ripakil suust väljas – see mõjub jaapanlastele hirmutavalt

Taoline asjade hingestumine toimub traditsioonilise arusaama kohaselt küll enamasti esemete puhul, mis on vanemad kui 99 aastat: usutakse, et vanad tarbeesemed omandavad individuaalse tahteavaldusega hinge ning muutuvad koguni kättemaksuhimuliseks, juhul kui nende omanik neid halvasti kohtleb. Tavalisemateks tsukumogami ehk elluärganud asjade hulgas on nt kulunud sandaalid, katkine vihmavari või rebenenud paberlatern, mis võivad ka juhuslikke teekäijaid kollitama hakata. Ent tsukumogami hulka kuuluvad ka kägistavate varrukatega vana kimono, maona oma ohvrit ründav vöö ja lihtsalt koledat häält tegev katkenud keeltega pill shamisen. Heiani ajajärgust on teada juhtum, kus selliste ärapõlatud ja vihale aetud asjade hordid vallutasid Kyōto linnatänavad, sundides inimesi oma teelt põgenema. Seda sündmust, mida tuntakse kui “saja tondi öist marssi” (hyakki yagyō), on kujutatud pildirullidel, mis justkui kutsuksid inimesi üles suhtuma neid hästi teeninud vanadesse asjadesse lugupidamisega, sest vastasel korral võivad need esemed omanikku ähvardada koguni surmaga.

Kui võtta arvesse jaapanlaste ülal kirjeldatud maailmapilti, kuhu mahuvad lisaks inimestele ja elusolenditele ka hingestatud esemed, siis pole üldsegi veider, et Jaapanist on lähtunud niivõrd erinevaid tehislikke lemmikloomi ja virtuaalseid iidoleid. Arvatavasti kõige kuulsam lemmik oli 1990ndatel üleilmse buumi põhjustanud tamagotchi, mille elu ja surma oleku üle otsustamine anti nende omanikele. Tamagotchi kui tehisliku organismi virtuaalne toitmine, kasimine ja lõbustamine võis ehk mõnes kasvatada vastutustunnet, kuid küllap vapustas nunnuks disainitud väikese munalooma sageli enneaegne ja ootamatu surm nii mõndagi virtuaallemmiku pidajat. See oli esimene kord, kui turule toodi lelu, mis nõudis sarnast tähelepanu nagu iga teinegi elusolend. Tänapäeval on sarnaseid lemmikloom-roboteid teisigi, mis (või õigemini oleks öelda – kes?) mõeldud kas omanikule hea tuju toomiseks, nagu robotkoer AIBO, või üksindusest tingitud depressiooni teraapiaks pärast 2011. aasta suurkatastroofi vanuritele välja jagatud hülgepoja kujuline robotlelu PARO.

1999. aastal Sony poolt esitletud küberkoer AIBO (Artificial Intelligence Robot), mille nimi on tuletatud jaapanikeelsest sõnast aibō ehk semu ning mis oli üks esimesi seltsiroboteid, on jätkuvalt populaarne kaubaartikkel, ehkki tema arendust ei ole pärast 2005. aastat tehtud.

Pärast Jaapanit 2011. aastal tabanud suurkatastroofi jagati tsunamist pääsenud ja üksi jäänud eakatele välja teraapia-robotid PARO, mis oma nunnu välimuse ja karvase kasukaga tekitavad emotsionaalse läheduse tunde. Hülgepoja kujulisi PAROsid laetakse lutitaolise laadijaga, mis omakorda viib nunnumeetri lakke.

Hoopis omapärase reklaamikampaaniaga sai 2011. aastal hakkama üks Jaapani tollaseid tüdrukute pop-bände AKB48, kui nad esitlesid Glico kommireklaamis oma ansambli uut liiget Aimi Eguchit, kes osutus hiljem virtuaalseks iidoliks. Aimi nägu olid kokku miksitud ansambli ülejäänud kuue põhiliikme näojoontest ning talle oli hääle andnud üks tütarlaps. Huvitav on see, et Aimile loodi veebikeskkonnas ka oma identiteet konkreetse sünniaja ja kohaga. Ent juba enne Aimi Eguchi pildile ilmumist läks veelgi kaugemale Sapporos paiknev ettevõte Crypton Future Media, kes üllitas humanoidist hologramm-staari Hatsune Miku lauluhäält sünteesiva tarkvara jaoks, mis kasutab Yamaha Vocaloid’i tehnoloogiat ning mille jaoks on noodid sisse laulnud tuntud häälenäitleja Saki Fujita. Hatsune Miku on selline staar, kelle jaoks on praeguseks kirjutatud üle saja tuhande laulu ning kes esineb live-kontserditega täissaalidele.

Glico maiustusereklaamil poseerivad J-popi tüdrukutebändi AKB48 kuus liiget, keskel on bändi virtuaalne laulja Aimi Eguchi, kelle nägu on arvutil kokku pandud bändi ülejäänud liikmete näojoontest.

31. augustil 2007 sündinud, kuid igavesti 16-aastane hologramm-staar Hatsune Miku on võimeline täna laulma peale jaapani keele ka inglise keeles ning talle saavad laule kirjutada nii Maci kui PC omanikud.

Jaapani robootika ülim eesmärk – südamlikud robotid


Idee robotitest kui masinlikest inimeste teenritest, kel on keelatud ükskõik mil moel inimest kahjustada, defineeriti 1921. aastal Prahas esietendunud tšehhi näitekirjaniku Karel Čapeki näidendis “R.U.R.” (Rossum’s Universal Robots). Pärast sama näidendi lavale tulekut Tōkyōs kolm aastat hiljem tabas Jaapanit robotite buum, millest soodsasse pinnasesse sattudes kasvas välja tänane jaapani robootikatööstus. Jaapanis kasutatakse roboteid väga laialdaselt: raskete objektide laadimistöödel Emiew (Hitachi), päästes Reeborg Q (Alsok), teeninduses Actroid (Kokoro) ja ASIMO (Honda), lastehoius PaPeRo (NEC) ja Wakamaru (Mitsubishi), koduvalves Nuvo (ZMP), vanurite ja puudega inimeste hoolduses Riman (Riken), kaaslasena ja meelelahutuses Posy ja Pino (Flower Robotics) ning isegi modellina moeäaris HRP 4C ehk Miim (AIST). Iseäranis keskenduvad jaapani robootika arendajad humanoid-robotitele, kes oleksid inimesele abiks kodutöödel, aga samas suudaksid vastata üksikute inimeste suhtlusvajadusele.

Silmas pidades Jaapani ühiskonna valupunktideks olevat laste vähesust ja tempokalt vananevat ühiskonda, mis seab ühiskonna ette raske valiku, kas lubada võõrtööjõul siseneda Jaapani muidu homogeense rahvastikuga tööturule. Omamoodi kaitseks sellise ebameeldiva tulevikustsenaariumi eest tuli 2007. aastal Jaapani valitsus toonase ja ka praeguse peaministri Shinzō Abe juhtimisel lagedale ulmelisena mõjuva projektiga “Innovation 25”, mille kohaselt peaks igas jaapani leibkonnas olema aastaks 2025 vähemalt üks robot. See projekt näeb ette Jaapani “päästmise” ebasoovitavatest arengutest, luues uutmoodi robotitest sõltuva elustiili, mille märksõnadeks on turvalisus (anzen), meelerahu (anshin) ja mugavus (benri). Sellise innovaatilise elustiiliga tulevikumudeli tutvustamiseks on projekti raames loodud veebikeskkonnas virtuaalne Inobe (lühend sõnast inobēshon ehk innovatsioon) perekond, kelle elu-olu kodanikud saavad kaeda ja veenduda robotitest surrogaat-koduperenaiste abil toimiva peremudeli võimalikkuses. Säärases perekonnas täidaks robot kõiki koduperenaise kohustusi alates toiduvalmistamisest ja kodu koristamisest kuni lastehoiu ja vanurite eest hoolitsemiseni.

Tuleviku ühiskonna jätkusuutlikkuse huvides on see idee rakendatud teise suure eesmärgi teenimiseks, milleks on jaapani naised vabastada raskest kodutööde koormast ning sellega luua tingimused, et nad hakkaksid taas innukamalt lapsi sünnitama. Niisiis on inimsõbralike robotite arendamine nüüdsest osaks Jaapani rahva püsimajäämise riiklikust plaanist ning seetõttu pööratakse peamiselt tähelepanu selliste robotite väljatöötamisele, mis ei tekitaks inimestes võõristust ning toimiksid ka pereliikmete emotsionaalse vajaduse täitjatena.

Kui võrrelda Lääne humanoid-robootika arenduses toimuvat Jaapaniga, siis torkab silma terav kontrast: vastupidiselt jaapani robootikale, kus keskendutakse nn kansei-robotitele ehk humanoididele, mis pakuvad inimestele emotsionaalset komforti, on Läänes peamiselt suund võetud kas anatoomiliselt ülimalt inimesesarnaste androidide või militaarseid eesmärke täitvate humanoidide loomisele. Esimese kategooria robotite visiooni 3D animatsioonides esitletud kuvand tuleviku androidist Eve 1138 on silmatorkavate sootunnustega unelmate-naine, kes oma rõhutatud seksuaalsusega meenutab kahtlaselt filmist “Tehisintellekt” (A.I. Artificial Intelligence, 2001) Jude Law mängitud armurobotit Gigolo Joed. Atleetlikkuse ja relvadega poseerimisega mõjub ta oma veatuses pigem ohtlikuna, kuid reklaamtekstis kõlavad märksõnad: inimlik, kaunis, mitmekülgne, muljetavaldav, tõepärane, perfektne, sensuaalne... Lääne robotiunelmates jäävad teise kategooriasse humanoid-robotid nagu PETMAN, mis gaasimaskistatult militaarses varjumisülikonnas rohmakalt liikudes mõjuvad nagu tõelisuseks saanud halb unenägu filmist “Terminaator” (Terminator, 1984). Ent need robotid ei olegi mõeldud inimsuhtluseks, vaid pigemini inimeste asendajatena saatmiseks vaenulikesse sõjakolletesse täitmaks riskantseid ülesandeid, nagu seda täna teevad juba tavaliseks muutunud droonid.

Jaapani robootika tegeleb oma riiklikult seatud eesmärkide tõttu aga hoopis teistsuguste ning sageli suisa skaala teise serva jäävate probleemidega. Nii näiteks on tõstatunud küsimus, kas teenindussfääris juba katsetatud naisrobotid ehk fembotid peaksid olema selgete sootunnustega või mitte? Selle idee kaitsjad väidavad, et kuna Jaapani ühiskonnas on juba harjutud naisteenindajatega, siis mõjuvad need klientidele vähem võõristust tekitavalt kui meesrobotid. Taoliste katsetuste näiteks androidide arenduses on maailmanäituse Expo 2005 raames esitletud günoid Actroid Repliee Q2, kelle nägu oli modelleeritud mitte enam konkreetse isiku järgi nagu Actrioidi esmamudelil, vaid aluseks võeti n-ö keskmise jaapanlanna näojooned. Tema liigutuste autentsus ja feminiinne kõnepruuk sobis selleks, et panna ta asendama erinevaid teenindajaid kohvikus, infolauas, klienditeeninduses.

Samas kinnitab selge sooidentiteediga robotide vastaste leer, et liialt inimesesarnase androidiga suhtlemine võib inimeses tekitada ebamugavustunnet, mistõttu jääb roboti inimest teenindav ja talle komforti pakkuv funktsioon täitmata. Nemad on võtnud suuna sooneutraalsete kaaslase-tüüpi robotite arendamisele, mis nunnu näo ja umbes algkoolilapse kasvuga mõjuvad pigem usaldusväärselt. Seesuguste arenduste seas paistab silma Flower Robotics’i lakoonilise välimusega mandlisilmne ja ilma suuta Posy, kuid Honda ASIMO on oma justkui hiiliva põlvi nõtkutava kõnnaku ja malbe häälega osutunud Jaapani üldsuse suureks lemmikuks.

Posy oma lapseliku välimusega on arendatud justnimelt silmas pidades inimese-humanoidi sujuva suhtluse võimalikkust Jaapani robotiseeritud tulevikuühiskonnas.

Honda humanoid-robot ASIMO, mille peamisteks trumpideks konkurentide ees on liikumisvabadus (roboti võimalike liigutuste hulk) ja viisakas-sõbralik keelepruuk, on ilmselt maailma kõige edukam projekt sotsiaal-robotite valdkonnas.

Jaapani ja Lääne futuristlikes visioonides kumab läbi veel üks suur vastandumine: kui Lääne ikoonilistes filmides nagu Stanley Kubrick’i “2001: Kosmoseodüsseia” (2001: A Space Odyssey, 1968) ja Christopher Nolan’i “Tähtedevaheline” (Interstellar, 2014) kujutatakse äratuntavalt masinlikku vormi valatud intelligentset tehismõistust, siis jaapani robootika tegeleb peamiselt inimsõbraliku humanoidi kujuliste robotite hingestamise probleemiga ehk sellega, kuidas luua tehniliste vahenditega robotile hinge ehk kokoro’t? Šintoistlikus käsitluses sobitub hingestatud robot igati jaapanlase maailmapilti, kuna selle kohaselt saab ka inimese loodud objektidel olla oma vägi, energia. Social Studies of Science 2014 44 (3), lk 355-356.'>Humanoid-robotite kokoro-funktsioon peaks niisiis võimaldama inimese-roboti kontakti puhul sensitiivsust, emotsionaalsust ja intuitiivsust, mida seostatakse inimaju vasaku poolkera võimega ära tunda loomulikku heli, selle nüansse ja seega tegema suhtluse inimesega humanoidile lihtsamaks. Samuti võimaldaks kokoro robotil tõlgendada inimkõnes erinevaid varjundeid, mis annavad edasi mitte ainult emotsionaalseid tonaalsusi, vaid teevad sõna otseses mõttes tehisintellekti inimlikumaks. Jaapanlaste eesmärgiks on luua sotsiaalselt intelligentne humanoid ehk humachine .

Tänapäeva maailmas, kus me oleme igapäevaselt ümbritsetud erinevatest müügiautomaatidest, robot-ilmateatest ja -infotelefonidest, ei ole ka inimese enese küborgiseerimine enam võõras teema. Erinevad meditsiinilised abivahendid nagu implantaadid, kontaktläätsed, tehisjäsemed ja sünteetilised organid on püstitanud inimkonna ette küsimuse, kus lõpeb bioloogiline inimene ja algab tehislik küborg? Kuid jaapani robootikas on üles kerkinud ka teistlaadi küsimus, nimelt robotite küborgiseerumine. Selle teema tõstatumise põhjustas tunnustatud robootika insener Hiroshi Ishiguro, kes 2006. aastal lõi endast täpse robotklooni Geminoid HI-1, mis lisaks üks-ühele välisele sarnasusele oma loojaga on võimeline matkima ka ta näoilmeid ja liigutusi. Ishiguro kavatseb oma robotteisikut täiustada niivõrd, et ta saaks seda saata enda eest ülikooli loenguid pidama, et ise samal ajal võimalikult palju aega laboris veeta.

Roboti-insener Hiroshi Ishiguro oma klooniga. Õhku jääb vaid küsimus, et kumb on inimene ja kumb geminoid?

Robotid ja küborgid Jaapani popkultuuris


Jaapanlaste robotilembusest ei ole otse loomulikult puudutamata jäänud ka anime-žanr. Nii on näiteks kahekordne Oscari võitja Hayao Miyazaki pakkunud oma animedes välja ühiskonnakriitilisi fantaasiaid postapokalüptilisest maailmast. Tema 1984. aastal valminud suurejoonelises animes “Tuulteoru Nausicaä” (Kaze no tani no Naushika) maalib ta meile pildi 1000 aasta eest masinate poolt saastatud maast, mis on jälg inimeste kurjust ja kasuahnust teeninud bioloogilise roboti Hiigelsõdalase (Kyoshinhei) hävitavast jõust. Samalaadset maailmapilti pakub ta ka “Printsess Mononokes” (Mononoke-hime, 1997): tehnoloogia (rauasulatus kui selle võrdkuju) on kurjast, sest see hävitab kauni puutumatu looduse ning inimese loomuliku suhtlemise iidsete vaimudega.

Hoopis teistsugust käsitlust inimeste ja tehnoloogia suhtest presenteerib mecha-anime, mille alguseks loetakse 1960ndatest alates populaarseid “Astro-Boy” (Tetsuwan Atomu) multikaid. Ent kuulsaimaks selles žanris on “Neon Genesis Evangelion” (1995) oma keerulise küborgite maailmaga, milles teismelised väljavalitud juhivad küborge kui inimese avatarlikke kehapikendusi, mida hingestab siiski inimene. Küborgid on siin kehandid, mis on võimelised tegutsema inimhinge väe toimel, mis panevad need liikuma. Niisiis, samamoodi kui jaapani robotitööstuse arendajad tegelevad ka anime loojad sarnaste teemadega, mis lähtuvad jaapanlaste šintoistlikust maailmapildist.

Maret Nukke, japanoloog
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0064)