Esimene hõffipäev ehk reede.

Hõff on muutunud nišiüritusest üha rohkema osavõtjate arvuga massifestivaliks.
Sellest annab esimesena märku see, et hilisemad magamiskohaotsijad võivad vabalt soojast pesast ilma jääda. Agaramad õõvasõbrad haaravad magamisasemed varakult endale.

Samas kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem. Reaktori filmisõpradele tulid appi vana hea Sadama 5 villa ning magamiskott. Ega villaski ülemäära ruumi polnud, kuid nurgake jagus mõlemale.

Reisi kohta väga kõnelda ei oskagi. Üsnagi rutiine ja kuiv matk läbi kevadise kodumaa. Väheke põnevust tõi retkele idiootne viga logistikas, mistõttu viimane jupp maad suhteliselt suure kiirusega - pidevalt kella ja teeviitasid vaadates - maha sai sõidetud, et avafilmi tarvis ikka platsis olla.

--

Selleks ajaks, kui meie ekipaaž kultuuuritemplisse trampis oli juba enamus hõffi sõpru kohal ning pool saali Iron Sky fännidest täidetud. Valisime ise uhkelt kõige esimese rea. Pärast mõningat korraldajatepoolset tutvustust, mille käigus ka filmitegijaid näha sai, avanesid esimesed õlled ning ekraanile ilmusid kauaoodatud kuunatsid.

IRON SKY

Raudtaevas on kindlasti üks sihukesi filme, mida huvilised asuvad esmakordselt vaatama kerge värinaga hinges. Ikkagi kuus aastat töös olnud projekt, mis kohati edastanud enda fännidele üsna vastandlikke signaale. Näiteks viimane trailer, mis tundus üsnagi segane ja jampslik ning tekitas tõsise hirmu, et ega sommid pole juhuslikult kogu projekti karu taha keeranud.

Filmi kulgedes aga selgub, et kartused on täiesti asjatud. Korralik kino, mida on suisa patt mingiks fännifilmiks nimetada. Terav ja humoorikas suurteos, mida võiba ka mitmeid kordi vaadata. Kui nüüd üks miinus välja tuua siis ehk see, et juutide üle ei söandatud ühtki nalja heita. Nii skinnid, neegrid kui maailmapäästmise valus jänkid said küll viimseni paika pandud. Viimased seejuures isegi rohkem kui vaat, et natsid ise.

PS: Iron Sky särke oleks võidud ka nänniputkas müüa. Praegu laiutasid seal vaid Trash-can-dance logoga hilbud. Rinnamärke haarati see-eest aga peoga ning jagati ka tuttavatele, kes ilma jäid või üldse festivalile ei jõudnud.

Verivärsked Eesti lühifilmid

Sel korral näidati Eesti lühifilmidest nelja, kuid tänu pisikesele hilinemisele sai ära nähtud vaid kolm viimast. „Legend vägevast seebist“ osutus üllatavalt heaks post-apokalüptiliseks filmiks, mis, kui mitte päris naerma, siis muhelema võttis kindlasti. „Ankh“ seevastu oli täiesti tõsine kosmoseulme, millesse oli üritatud sisse punuda mingit zombie-süšeed, kuid suuremat muljet see esimesel korral ei jätnud. Häirivat aga oli palju: eesti-inglise segakeel arvutikuvaritel ning suurimaks prohmakaks oli võitlus zombiga, mille käigus peategelane haaras komoselaeva koridorinurgast... puuprussi! Viimaseks lühifilmiks oli „Emptinest“, mis jättis lõpus sihukese wtf tunde. Tegu oli üpriski sürri linateosega, kus noor naine oma sündimatajäänud lapse pärast pead valutas.

Kuna heal juhul näeb paljusid festivalist osavõtnuid vaid korra aastas Eesti ulmeühingu kokkutulekul, andusid Reaktori reporterid sotsiaalsetele naudingutele ning seetõttu jäid nägemata nii Salo ja Hiidämblikke sissetung. Tagasi saali sai veetud end alles õhtu viimase filmi – Soerdite - ajaks.

SOERDID

Selle saksa splatteri algus oli tüdimuseni tuttav. Järjekordne kamp tüütuid noori satub kuskile maakohta, kus suudavad kohalike insestist sündinud põllutööliste viha oma kaela vedada. Pool filmi tuleb vaatajal seega tükk vaeva lihtsalt ärkvel püsimisega. Lõpuosa läks siiski aga sujuvalt suurepäraseks musta huumori kommiks. Veidrad teatrietendused, hobuste poolt purukstrambitud pead ja bändzomängijad.
Tuleb HOFFi veebiga nõustuda - selle veidi dementse mustemast mustema briti huumoriga maitsestaud „farmihorrori“ vaatamisel ei saa kuidagi hirmtõsiseks jääda, sest see on täpselt nii hull, naljakas, perversne ja maitsetu nagu üks sellise žanri briti film olema peab (no olgu, vähemalt poole filmi ulatuses).


LAUPÄEV

Laupäevahommikustest seanssidest jäi vahele vaid „Varjutus“, kuna äratus jäi hilja peale ning nälg nõudis oma osa. Kinno jõudsime seega alles Soolo ja Pulmapildi ajaks

Soolo ja Pulmapilt. Raul Tammet

Soolo kohta ei oska küll kohe midagi head öelda. Selline amatöörist filmikooli tudengi katse, mis võikski pigem kuskile arhiivisügavusse tolmu koguma jäädagi. Vorm kole, sisu segane - või suisa olematu.

Pulmapilt oli see eest aga mõnus maius, mis kompenseeris kõik eelnevast lühifilmist tulnud kannatused. Hea lugu ajarändudest mõnusate näitlejatööde ja minimalistliku vahenditepagasiga.

Head Und – Mientras Duermes

Ühelt poolt võiks ju viriseda, et mis sellel filmil niiväga üldse õudusfilmide festivalile asja on. Tegemist pesuehtsa põnevikuga, kus puudub igasugune üleloomulik liin. Samas suutis see teos aga väga mõnusalt publikumi närvidel mängida, alustades aeglase tempoga, kuid kruvides pinget järjest rohkem ja rohkem üles, laskmata rihma hetkekski lõdvemaks. Ka lõpp ei lase pettuda, jättes filminärvi mõnusa võbeluse, mistõttu otsustas meie seltskond peale filmi, et sellist filmielamust ei tohi lasta mõnel kehval filmil ära soperdada. Just sel lihtsal põhjusel jäi nägemata ka Tulnukbikiinide sissetung.


Manborg

Filmi „Manborg“ sattus meie reporterimeeskond vaatama 50 % osalusega. Kahjuks osutus film sedavõrd kohutavaks, ebausutavaks, ebaloogiliseks ning lihtsalt koledaks, et pärast 15 minutit piinlemist, otsustas Reaktori toimetus sedasorti enesepiinamise lõpetada ning saalist põgeneda. Olgem ausad: fakt, et film on tehtud 2011 aastal ei läinud kuidagi kokku ekraanil nähtuga – tänapäeva tehnoloogiaga ei ole võimalik kogemata sellist kehva kvaliteeti saavutada. Järelikult oli see tinglik. Sisust ei saa rääkidagi ning isegi sellesse nappi 15-sse minutisse jäi rohkem loogikavigu, kui siin üles saaks tähendada.

Robocop

Hoolimata sellest, et Robocopi film veel värskelt meeles oli, osutus ülevaatamine mõnusaks ja humoorikaks elamus. Gorerohke tehisvõmm sobis programmi nagu valatult. Loomulikult andis oma osa juurde ka üle saali kostvad kommentaarid.

Surnukahvatu

Kokku on saanud mõnusa kaameratööga, kuid liiga ülemäära segase sisuga film. Vihjed Argento „Suspiriale“ on mõnusad, kuid film kannatab mitmete tõsiste puuduste käes näiteks ideede rohkus. Sisse tuuakse nii hingede rändamise, musta maagia kui aurupungi liine, mis kahjuks ei joonistu välja, vaid tekitavad oma kaootilisusega veel rohkem segadust. Teiseks jäi peategelaste loogika kohati enam kui müstikaks. Mismõttes sa lähed otsima varandust vanast metsa keskel olevast majast südaööl? Märksa kasulikum oleks seda siiski teha päise päeva ajal ja varemalt võiks natuke maad ka kuulata. Eriti veel kui üks tegelane on vihjanud, et tema on seal majas juba aastaid tuhlanud. Kogu filmi võttis lõpetuseks suurepärselt kokku Ove, kes tiitrite aegu nõutult üle kogu saali „fucking hell“ hüüatas. Hea, et sel hetkel ühtegi filmi autoritest kohal polnud.


PÜHAPÄEV

Surmapall

„Surmapall“ kujutas endast viimse võimaluseni üle vindi keeratud gorest jaburust, ilmselgete westerni mõjutustega pealekauba. Võrdväärselt leidus nii lamedaid nalju kui ka üsnagi geniaalseid hetki.

Aggression scale

Tegemist oli puhtakujulise realistliku „Home alone“ remake'iga, kus võeti arvesse füüsikaseadusi ning üritati ka oletada, millise psüühilise seisundiga võiks olla nooruk, kes sedasorti lõkse suudab valmistada. Ehk kui tellis kukub pätile pähe siis lärtsuvad ka ta ajud lõbusalt seinale ning nutikaks lõksumeistriks osutuv probleemne poisike on kindlasti raviasutustes ohtralt aega veetnud.


Kokkuvõtteks tsiteeriksin literaat Jüri Kallast: "Natsiglämm näikse kõva sõna olevat Soomest Jaapanini ja Pizza Grande teeb endiselt Eesti parimat pizzat..."

Ahaaa, keegi võiks Haapsalu söögikohtadele populaarselt selgeks teha, et kui linnas on üritus ja linna peale on lahti lastud näljased ja janused massid, siis võiks ju need söögi- ja joogikohad kauem lahti olla. Samuti võiks selleks ajaks üles seada mõned linnakaardid, mis äraeksinud festivalikülastajad ka varastel hommikutundidel Eesti ebaloogilisemas linnas magama juhataksid.