Sel aastal toimus HÕFFil esmakordselt ka lühifilmide võistlus, mille võitja saab maineka Melies d’Argent auhinna Haapsalus ning nomineeritakse seeläbi aasta parima lühifilmi auhinnale Melies d’Or. Filme oli täiesti seinast seina – ainukeseks ühiseks jooneks oli filme läbiv õudus, kuid sellegi tase oli ebaühtlane. Žüriisse kuulusid Eesti kirjanik ning stsenarist Indrek Hargla, Korea filmifestivali Seoul-Stockholm endine juht Johannes Palmroos ning Soome filmikriitik Eero Tammi.

Festivalil esitati ka ühel või teisel põhjusel võistlusest välja jäänud lühifilme. Mis põhjusel need välja jäid, on korraldajate südametunnistusel, kuna ka sealses programmis oli vaatamist mõnuga.

Cosmos - võistlusprogramm

Vertical Village/Vertikaalküla
Norra

See 15-minutine Johan Berqvist’i lühifilm räägib kahest vanainimesest, kes elavad ühes pirakas kõrghoones, millega ei paista kõik päris korras olevat. Torud kriiksuvad, kostub veidrat kolkimist, keegi kooserdab öösiti koridorides. Kõik need veidrused ei lase vanahärral öösiti magada ning omal initsiatiivil ning keskkonna sundusel asub ta asja uurima. Selgub, et enamus kortereid on tühjad ning torustikus elab keegi, kes ei ole just tavapärane fauna esindaja.
Film on meeldivalt häiriva õhustikuga ning kruvib pidevalt närve üles. Tüli vanainimeste vahel lisab sellele veel südankriipiva üksildustunde. Kahjuks ei oska režissöör antud pingekerimist kulminatsiooni viia ning lõpp on nii etteaimatav kui ka nõrgavõitu. Mõnus närvidelmäng on siiski piisavalt tugev, et antud filmist hea mulje jääks.


Cold Turkey/Külm kalkun
Island

Paljud meist on võidelnud mingisuguse sõltuvusega – kes on püüdnud suitsetamist maha jätta, kes vähem arvutimänge mängida jne. Filmi peategelane Adam aga võitleb üpriski isemoodi sõltuvusega – kannibalismiga. Pärast väikest arvutust, millest selgub, et oma viiekümnendaks eluaastaks on ta kogu linna nahka pannud, võtab ta vastu otsuse kole harjumus maha jätta. Häda aga selles, et keha ei taha kuidagi teistsuguse toiduga harjuda, tekivad võõrutusnähud, keskendumisprobleemid ning kõik muu sellega kaasas käiv…
Tore on näha, kuidas päevakajalisi ühiskonnaprobleeme käsitletakse antud filmi kontekstis täiesti teise ning ilmselt paljudele jälgi nurga alt. Iga vaataja, kes on püüdnud ükskõik millist halba harjumust maha jätta, suudab end automaatselt peategelasega samastada ning filmielamus on igati seda 14 minutit väärt. Loomulikult antakse suurepärasele süžeele ka vääriline lõpp ja tulemuses ei pea pettuma.


Second Wind/Teine tuul
Venemaa

5. Artkino filmifestivalil Moskvas parima lühifilmi tiitli saanud Sergei Tsjussi „Teine tuul“ räägib postapokalüptilisest rändurist, kes käib metalliotsija, hapnikumaski, tööriistakohvri ning mälestustega möödunud maailmast mööda tühermaad ning otsib… otsib plekkpurke. Ei see ei ole mingi maailmalõpujärgne oluline materjal, vaid ta kasutab neid väikeste tiivikute valmistamiseks, mille ta toika otsa kinnitab.
Filmi melanhoolne toon meenutab paljuski Tarkovski loomingut. Peategelane on maailma koledusest piinatud ning otsib lohutust mälestustest, millele aitavad kaasa plekist keerlevad tiivikud. Kuigi film on tehniliselt kenasti teostatud ning üks väheseid, millel on meeldejääv heliriba, kahandab need puuduv lõpp, jättes rohkelt küsimusi ning nukra enesetunde.


Perpertum Immobile
Hispaania

Mees ja naine magavad pimedused. Järku ärkab üks üles ning tõuseb eriti puiselt voodis istukile. Kohmerdab siis pimeduses millegipärast toas leiduva kirstu juurde ning leiab sealt oma mehe, kes justkui peaks tema kõrval olema… Ja seda kõike saadavad täiesti kohutavad kõrvukriipivad helid.
Tegu on kohutava filmiga. Tunnistan, jupikese judinaid see õhustik siiski tekitab, kuid see võib olla helidest tekitatud vastikusevärin. Must-valge, kohutava süžeega, õudsa heliribaga, mis ilmselt ajaks ka kõige kogenumad gestaapo ohvitserid endast välja, ning täiesti puiste näitlejatega võidate te vaid 4 minutit oma seiklusrikkasse ellu, kui selle filmi vaatamata jätate…


Refugio 115/Varjupaik 115
Hispaania

Barcelona, 1938. Saksa-Itaalia õhurünnakud raputavad linna ning elanikud on pagenud varjenditesse. Varjendis 115 aga toimuvad üpriski salapärased kadumised ja sealsete asukate närvid on katkemiseni pingul. Kui aga otse ema silme alt kaob pimedusse väike tüdruk, otsustavad inimesed sellest võikast kohast põgeneda.
Ivan Villamel on selle linastusega väga head tööd teinud, mahutades 7 minuti sisse varjendi-olmet, inimsuhteid ning hea hulga õõva. Peategelaste näitlemisoskust tuleb vaid kiita (kuigi kõrvalosatäitjad käituvad kohati suht napakalt), õhustik on väga mõnus ning miski, mis peidab end pimedas on küll nähtamatu ning seletamatu, kuid sellest hoolimata pidevalt kohal, ähvardades endaga viia kõik, kes tema küüsi satuvad.


Dollface/Nukunägu
Suurbritannia

Noored kohtuvad, armuvad ning otsustavad järjekordse õhtu noormehe pool koos veeta. Kõik läheb äraütlemata kenasti, kuid vaid täpselt niikaua, kuni neiu avastab noormehe pehmelt-öeldes ebatraditsioonilise perekonna. Meeldivalt kõikuva õhustikuga lühifilm viib vaataja judinaidtekitavatest momentidest muigeni ning lõpuks avastad end filmistekkivate situatsioonide üle valjult naermas.
„Dollface“ on suurepärane näide eelarvamustest ning pinnu-palgi vanasõnast. Hea näitlejatöö, vaimukas süžee ning üllatavalt hea happy ending!


Is It You?/Oled see sina?
Eesti

Õhtu. Noormees vaatab rahulikult telekat, kui järsku heliseb telefon. Toru teises otsas on hüsteerias naine, kes peab noormeest oma meheks ning ähvardab rõdult alla hüpata. Kuidas sina reageeriksid?
Meeldiv üllatus oli näha võistlusel ka üht Eesti filmi. Lisaks sellele ka veel üpriski head psühholoogilist õudukat. Piiratud vahenditega oli tehtud film, mis pidevalt pingeid üles kruttis, andes vaatajale kohati ka hingamispause. Õhustik oli tuttav (ei suutnudki lõpuks aru saada, millises Tallinna osas filmitud oli) ning süžee kaasahaarav. Kui meil ainult tehtaks rohkem selliseid filme. Moonika Siimetsa loomingul tasub aga tulevikus silm peal hoida.


The Trap/Lõks
Belgia

Kõheda klaveriakordiga algab 4 ja poole minutine lühifilm jutustab mehest, kes satub oma öisel jalutuskäigul mööda tellistest müüri augu juurde, mille kohale on kirjutatud „ÄRA VAATA“. Veendudes, et kedagi vaatamas ei ole, otsustab ta läbi augu kiigata…
Klassikaline juhtum, kus tegelane teab, et ei tohi, kuid teeb seda sellest hoolimata. Tore on vaadata, kuidas on mängitud must-valge ning värvilise pildiga, peategelase kimbatust augu juures ning õnnestunud kaameratööd. Ainuke, mis filmi juures häiris, oli pikk lõpp.
Kohtunike otsusena sai see film ka parima lühifilmi tiitli, pääsedes seega edasi kandideerima auhinnale Melies d’Or. Žürii sõnad filmi kohta olid järgmised: „Lummava õhustikuga mustvalge košmaar, mis kätkeb tõeliselt hirmuäratavat hetke ja leidliku mõrva ning mille teostuses pole totrust üle võlli aetud.“


Alastor/Kättemaksja
Hispaania

Paarike istub kohvikus ning vestab üksteisele õudusjutte. Kui härra lõpetab, alustab naine lugu, mis jutustab mehest, kes on surnud eriti vägivaldset surma, kuid ei ole sellest ise teadlik. Kõige õudsem loo aspekt aga on see, et loo peategelaseks on mees ise… Vaikselt hakkab tüübile tema surm meenuma ning kui talle pakutakse võimalus kätte maksta, siis alles lugu algab.
Sellel verisel gore-action žanri esindajal pole õudusega just palju pistmist, kui mõned üksikud momendid välja arvata. Rõhutud on rohkem meeldivale veristamisele, ühepoolsetele kaklusstseenidele ning võrdlemisi napakatele eriefektidele, mis teevad sellest ühe mõnusa muigamavõtva vaatamise. Aga mida tahtagi stuudiost, mille nimeks on Soulpsychokiller?

Panaticos – võistlusvälised filmid

The Claw/Küünis
Suurbritannia

Noor pere on mere ääres puhkusel ning tütreke on pähe võtnud kohalikus mängupõrgus mänguasjaküünisega üks hea lelu endale võita ega suuda enne alla anda. Asutus ise ei paista aga just silma oma normaalsuse ega kliendisõbralikkuse poolest. Pereisale hakkavad need veidrused eriti silma ning kui mänguautomaat kummalistel asjaoludel katki otsustab minna muutub teiste klientide huvi nende vastu üha ilmsemaks.
Veidra huumoriga vürtsitatud lühifilmis on tunda viiteid Lovecrafti loomingule, mis selle näiliselt idüllilise perefilmi natuke jaburana välja lasevad paista, kuid see ei muuda filmi halvemaks. Vastupidi – kontrastsus mõjub siin katalüsaatorina ning annab muidu napakana tunduvale süžeele omamoodi geniaalsusvarjundi.


22:22
Luksemburg

Ärgates avastab kontoritööline Frank, et ta on oma kogemata töölaua taga uinunud. Püüdes aga kontorist välja saada, põrkab ta ootamatu takistusega – kõik liftid ja trepid viivad samale korrusele. Püüdes nõiaringi murda proovib ta läbi kõikvõimalikud vähegi lootustandvad teed…
Filmis „22:22“ käsitletakse üpriski mõnusalt aega lõksujäämise teemat, alustades lootusest, jõudes ahastuseni ning käsitledes sealhulgas ka kõige kummalisemaid anomaaliaid. Pinget osatakse kruvida, kuid kahjuks jäävad paljud kohad seletamata, mistõttu jääb üldmulje nõrgavõitu. Päevakohalisus aga annab tugeva plussi.


Angst, Piss and Drid/Viha, kusi ja lollus
Norra

Ideeliselt võib seda läbi huumoriprisma käsitleda kui edasi jutustatud Mickey ja Mallory (Natural Born Killers) abielu, mis on loksunud oma igapäevasesse olmeelu rutiini ning millest on kadunud kogu varasem kirg. Kogu filmi jooksul vahetavad peategelased kolm-neli lauset, kuid kogu võttestik on niivõrd ängistav ning melanhoolne, et ilmselt poleks tuju kellelgi väga sellises olukorras rääkida.
Filmis tuuakse välja luhtunud pereelu ahistav reaalsus, kus mees käib „tööl“, naine istub kodus ning rahul pole kumbki. Ugri-doomi puristatakse nii vasakule kui paremale ning „õnnelikku lõppu“ on kaugelt näha.


Biocop/Biovõmm
Kanada

Põhimõtteliselt on tegu treileriga olematust (kuid kes teab – "Machete" kohta arvati algul sama) filmist, mis räägib teenistuskohustuste täitmisel surmasaanud politseinikust, kes on moodsa tehnoloogia abiga elustatud. Ainuke häda selle juures on fakt, et piinatud hing ei saa kuidagi kehast lahkuda, piki see kasvõi kaelani tina täis.
Morbiidse huumoriga vürtsitatud klipp on ilmselgelt „Robocop“-i paroodia, mis püüab aimata 1987. aasta kultusfilmiga sarnast märulit, kuid võtab selle ette äravaevatud ning igal võimalusel end tappa püüdva biovõmmi seisukohalt. Paralleele saab tõmmata ka „Galaktikas hääletaja käsiraamatust“ tuttava masenduses roboti Marviniga. Kui see film ka tegelikkuses ära tehtaks, oleks see kindlasti vaatamist väärt.


Yuri’s Omen/Juri oomen
Hispaania

Tšernobõl – koht, kus minevik on ikka veel olevik; koht, kus ei ole kuulda inimeste samme. Peategelane Konstantin läheb sinna otsima mälestust oma esivanematest ning ka leiab otsitu.
Pikad stseenid ning sügavad mõtisklused on ilmselt kõige parem väljend selle filmi kirjeldamiseks. Midagi justkui ei toimugi – tsoonis ringikondamine ning minevikust heietamine. Lõpp on samuti nadi.


Fist of Jesus/Jeesuse rusikas
Hispaania

Johannese 11:1 – Jeesus peab mäel jutlust, kui saabub teade Laatsaruse surmast. Ta otsustab korda saata imeteo ning poisi surnust ellu äratada. Miskit läheb aga valesti ning varsti on kogu küla täis juudi-, rooma- ning kauboizombisid – kust viimased tulid, ei tea ilmselt keegi. Koos oma ustava abilise Juudasega tuleb neil asuda silmitse tekkinud ohuga.
„Fist of Jesus“ on lõbusalt gorene märulifilm, mis pilab ikka mõnuga Piiblit. Jeesusest jäetaks pilt kui parajast tõprast, kes, siis kui Juudas palub Jumalalt andestust inimese tapmise pärast, tagataustal meeletult röökides zombisid tükeldab. Ei puudu ka tuntud stseen kaladega, mida küll siinkohal kasutatakse tapariistadena ega ka Juudase ülespoomine. Igati hea 15 minutit meelelahutust, mis on kenasti youtuubis üleval.


Sleepworking/Unestöötamine
Suurbritannia

Mõelda vaid, kui saaks tööd teha magades, sisustades kogu oma ärkveloleku aja vaid endale sobival viisil. Lähitulevikus on see võimalik ning rahapuudusel võid sa töötada kuni 18 tundi ööpäevas, tundmata mingeid negatiivseid kõrvalmõjusid. Aga kas see, mida sa teed oli siiski töökirjelduses? Ning kui meenuma hakkavad veidrad unenäod, muutub asi igati kahtlaseks.
„Sleepworking“ on põnev psühholoogiline triller (ulme- ning õuduselementi on vähe), milles painavad peategelast katkendlikud mälestused, kahtlused ning halvad eelaimdused, mis tegelikult nende „tööperioodil“ toimub. Kena näitlejatöö ning kaasahaarav ja hea puändiga, kuid kohati väga segadusseajav, süžee teeb sellelt üle keskmise lühifilmi, mille võiks võimalusel ära vaadata.


Nüüd tuleb vaid oodata ning vaadata, milliseid maiuspalasid järgmise aasta HÕFFi kavas pakutakse!