Aigar on lauamängumaastikul tuntud lauamängur, mitmete mängude autor ning kirjastaja. Ühest tema mängust kirjutasime ka 2013. aasta novembrinumbris. Kuna tema aktiivsest tegutsemisest ilmus paar kuud tagasi võrguajakirja VP esmanumber, mõtlesime, et miks mitte uurida tema käest, mida ta mängib, loeb ja muidu tegeleb.

1. Kuidas sattusid kokku lauamängudega?

Kui lapsepõlv välja jätta, siis toimus mu lünkliku arvepidamise kohaselt esimene kohtumine lauamängudega nii 2008. aasta suve paiku. „War of the Ring“, „Game of Thrones“, „Tide of Iron“ - ehk siis visati tundmatus kohas suhteliselt sügavasse vette ning anti kindluse mõttes aeruga vastu pead ka. Aga välja ujusin ning hakkas meeldimagi. [naerab]

2. Alustasid võrdlemisi hiljuti (just tuli vist teine number välja) lauamänguajakirjaga VP. Kuidas tuli selline idee ning kuidas see sulle seni?

Jap, kaks numbrit on ilmunud ning kolmaski augusti alguses ilmavalgust nägemas. Ja nagu esimese numbri sissejuhatuses ka põgusalt mainitud sai, siis VP tekkepõhjus on tegelikult suhteliselt lihtne – olles lauamängude maailmas kergelt sees nii kirjastaja, disaineri, jaemüüja kui ka lihtsalt mängurina, märkasin ühel hetkel, et erinevatest allikatest on päris palju huvitavat infot kokku jooksmas. Kahju oli seda ainult endale hoida ning jagamiseks tunduski selline kuukirja mudel kõige sobilikum.
Ise olen siiani igati rahul – ning kui kasvõi üks lugeja on endale artiklitest midagigi huvitavat või kasulikku leidnud, olen veelgi rohkem rahul. See muidugi ei tähenda, et nüüd võib rahulikult tiksuma jääda, silmad tuleb ikka kõige uue ja huvitava osas lahti hoida. Ideid on.

3. Ulmikutele rohkem tuttava Andreas Jõesaarega peate ka netipõhist lauamängupoodi, kuid aastakesed tagasi oli teil ka päris pood. Kas ei ole olnud mõtet otsida mõnda uut kohta või käivad pidevad otsingud, kuid ei leia miskit?

Uue koha otsingud algasid tegelikult juba enne seda kui pärispood uksed lõplikult sulges ning loobunud pole me sellest mõttest siiani. Mõistlikku pinda leida pole aga sugugi nii lihtne... isegi kui nõudmised pole stiilis „Tallinna kesklinnas metsa sees kuid mere ääres“ [naerab]. Ei, füüsilise poe mõtet maha matnud me kindlasti pole.

4. Sina tead, et meie lauamänge mängime, kuid kas sina ka ulmet loed?

Ikka loen. Tegelikult võin isegi julgelt öelda, et ulmekirjandus moodustab suisa suurema osa minu lugemisvarast. Stiili poolest kaldun aga tõenäoliselt pigem sinna fantasy poolele – näiteks Robin Hobbilt olid nii Farseeri triloogia kui ka Tawny Man igati nauditavad, Pratchetti Kettamaailm on oma absurdsuses igati muhe. Samas oli ka kogu Troonide Mängu raamatuvirn vähemalt tagantjärgi meenutades hea lugemiselamus... Kingi Dark Toweri seeriast aga end paraku läbi närida ei suutnudki.

5. Tean enam-vähem su maitset lauamängude osas, kuid milline on sinu lemmikmäng ulmemängude koha pealt ning mispärast just see?

Christian T. Petersenilt küsiti hiljuti ühel seminaril samasugune küsimus lemmikmängu kohta – ta mõtles hetke ning vastas siis, et see oleks sama, mis küsida, et kes on su lastest sinu lemmiklaps. Jagan siinkohal tema arvamust, et sellist ühte ja ainumast lemmikut on raske – kui mitte võimatu – välja tuua, häid mänge on aga selles valdkonnas mitmeid. Kuna juba Pratchett jutuks oli, siis tema loomingul põhinev Discworld: Ankh-Morpork on täpselt sama kaootiline, kui elu seal linnas kirjelduse kohaselt on. Kaks FFG toodangut: World of Warcraft: The Boardgame ja Lord of the Rings Card Game jutustavad mõlemad häid lugusid, kuid kumbki täiesti erineva nurga alt. Ajas rändamine on Khronoses päris hästi õnnestunud. Kardan, et see loetelu võiks siin päris pikaks minna...

6. Oled juba päris mitme lauamängu autor. Hooandja kaudu püüdsid ka oma Muistsest Vabadusvõitlusest rääkiva mängu „Lembitu“ jaoks raha koguda. Kas rahapuudusest on mäng jäänud riiulile või püüad seda siiski trükki anda (täheldasin, et 2d6 kodulehel on seda võimalik ette tellida. Millal see ilmuda võiks?)? On sul plaanis ka veel mõni natukenegi ulmeteemaline mäng teha?

Lootus sureb eelviimasena, nii et heal juhul näeb Lembitu isegi veel selle aastanumbri sees ilmavalgust. Vähemalt töö selle nimel käib... aga mingeid kindlaid veksleid välja käima hetkel ei hakka. Nagu on tavaks öelda, siis jälgige reklaami! [naerab]
Kaugema tuleviku osas on aga jah tõesti ühte 4X-stiilis ideed peas pisut veeretatud ning ka väike kondikava paberile pandud – samas on siin alles meeletu tööhulk ees ootamas ja seetõttu pole ka midagi põnevat veel pajatada.

7. Märkasin su lauamängukirjastuse (www.2d6.ee) kodulehel, et sul on plaanis ka teha lauamäng Kapten Anton Irv – kas ei ole tulnud pähe mõtet keha koostööd ehk Leo Kunnasega ning kasutada tema poolt loodud võrratut „Gort Ashrini“ maailma?

Antud mängu puhul on tegemist siiski ajaloolistel sündmustel põhineva sõjamänguga - „Kapten Irv“ oli nimelt Eesti Vabadussõjas ühe soomusrongi nimeks ning tegu ongi Vabadussõja kulgu (ja selle otsustavaid lahinguid) tutvustava mänguga.
Su idee on aga hea... tõsiselt hea... paneb täitsa mõtlema kohe.

8. 2012. aastal fortele antud intervjuus (http://forte.delfi.ee/news/varia/intervjuu-valmis-uus-kodumaine-lauamang-tootmistehas-kusitleme-autor-aigar-alaveeri.d?id=64967826) ütlesid, et sinu rollimängude kogemus on võrdlemisi nõrk. Kas olukord on paranenud?

Tuleb kurbtusega tunnistada, et paraku mitte. Peasüüdlaseks olen siinkohal muidugi paraku ma ise, sest pole muude toimetuste kõrval leidnud olukorra parandamiseks eriti mahti. Samas hoian jätkuvalt silmad-kõrvad lahti, et kui võimalus tekib siis seda kohe ka ära kasutada. Ehk siis: saadaval üks (väga algaja) rollimängur, nimele reageerib, üldiselt puhas ja ontlik vanainimene.

9. Tean, et sa mängid paljusid mänge ka interneti vahendusel arvutis. Kui kaugele ulatub sinu definitsioon lauamängule ning kuhu võivad lauamängud tulevikus ulatuda. Essnis oli näha juba puutetundliku laua peal mängitavaid mänge, kuid milliseid võimalusi näed sina. Kas oluline on olla kinni mängulauas või võib mängulaud läbi laiendatud reaalsuse laieneda juba ka laiemale alale (ei pea siinkohal silmas neid hiiglaslikke malelaudasid).

Minu jaoks on lauamäng ikkagi midagi sellist, mille mängimiseks kutsun sõbrad kokku, laotan selle lauale ning siis mängimegi seda. Jah, ma mängin meelsasti ka lauamängude veebi- või arvutiversioone, kuid need on siiski aseained. Isegi juhul kui minu vastas istuvad bittide ja baitidega ühendatult kusagil kaugel päris inimesed, on tegu siiski nagu ajalehest järjejutu lugemisega – aega kulub kokkuvõttes rohkem ja emotsioon pole sugugi nii võimas. Hea näide oli hiljutisel Ropeconil vanade arvutikaaslastega vahelduseks pärislaua taga ühte 18xx-seeria mängu proovides. Kogemust võiks ju nagu olla ning mõtlemisoskust ka - aga ühel hetkel lihtsalt tajuda, kuidas oled hundikarja keskele sattunud, kus sind kohe-kohe tükkidena alla neelatakse – seda emotsiooni ei suuda edasi anda ühegi arvuti ega äpi taga toksimine. [naerab] Samas mäng ise oli puhas nauding ning oleksin valmis iga kell seda kordama.
Mis aga tulevikku puutub, siis ma olen täiesti kindel, et vähemalt üritatakse kaasata igasuguseid uusi tehnoloogiaid – kas need aga püsima jäävad, siis selles ma nii kindel enam pole. Eriti vaadates, kuidas kõikvõimalikud online-mängud liiguvad järjest rohkem suurema mängijatevahelise suhtluse suunas, siis ma ei näe põhjust miks lauamängud peaks seda suhtlemist tehnikaga asendama hakkama.

Pilt küsitleja erakogust, millel näeme "erutusest pakatavat" Aigarit eelnevalt mainitud hundikarja keskel.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0026)