Jack McDevitt on Ameerika ulmekirjanik. Tema tuntuimate teoste hulka kuuluvad Alex Benedicti lood (hetkel seitse lugu, sealhulgas Talent for War, Nebulaga pärjatud Seeker, Devil's Eye ja Coming Home) ja Akadeemia sari (Engines of God, uusim osa Starhawks). Lisaks palju eraldiseisvaid romaane ja lühijutte. Ulmekirjanduse BAASi vaadates jääb mulje, et Benedict on populaarsem kui piloot Hutch. Järgneb intervjuu Jack McDevittiga, et tema isikut lähemalt tutvustada ja natuke tema tööst rääkida.

Wikipediat oskavad kõik kasutada – aga võibolla siiski Eesti lugejatele paar sõna sinu kohta?
Minu huvi ulme vastu tekkis nelja-aastaselt. Isa viis mind vaatama Flash Gordoni ja Buck Rodgersi 1939. aasta sarifilme. Mis mulle meeldisid. Esimest korda üritasin romaani kirjutada, kui olin umbes üheksa-aastane. Pealkirjaks oli Marsi kanalid. Minu nende aastate eriline lemmik: Ray Bradbury Marsi kroonikad.

Mis mõjutas teid kirjanikuks saama?
Ma olen alati tahtnud kirjanik olla, ent ma ei uskunud oma võimetesse sellega toime tulla. Peale kooli lõpetamist triivisin läbi 25 aasta, enne kui tõsisemalt proovisin. Selleks oli vaja naise julgustust. Minu esimene katse oli The Emerson Effect - jutt postkontoris töötavast noormehest , kes armub teise ametnikku, kuid annab liiga kergesti alla. Müüsin selle Ted Kleinile The Twilight Zone Magazine'i. Alles aastaid hiljem sain jutustuses peituvast irooniast aru.

Mida te hetkel loete?
Lõpetasin just Jane Lindskoldi Artemis Awakeningu. Alustan Henry Jamesi Roderick Hudsoniga.

Mis köidab lugudes teie tähelepanu? Mis hoiab edasi lugemas?
See ei ole üks kindel asi. Mulle meeldivad autorid, kes suudavad luua narratiivi, mis asetab mind sündmuste keskele. Või ajaloolised jutud, mis vaatavad asju teise nurga alt, näiteks kuidas oleksid läinud viimased 2000 aastat, kui klassikaline Kreeka oleks suutnud ühineda. Või teadusraamatud, mis räägivad universumi loomusest.

Ulme kolm lemmikut? Paar kommentaari nende kohta?
Minu lemmikulmekirjanikud on Ray Bradbury, Robert Heinlein, Arthur Clarke. Aga küsi seda homme ja vastus võib olla muutunud. On terve hulk SF-kirjanikke, kes lukustavad mu raamatusse ja suudavad mind viia täiesti uute kogemusteni. Kõik nad on mulle andnud unustamatuid hetki: Bradbury, kui tema kolonistid vaatavad kanalis enda peegeldust ja mõistavad, et nemad ongi marslased. Heinlein oma The Green Hills of Earth'iga Future Historys. Arthur Clarke on andnud ohtralt säravaid jutte, kuid see, mis mind kõige rohkem puudutas, on The Star, mida on hinnatud üldse parimaks ulmejutuks.

Meelde tulevad veel Harlan Ellison, Ben Bova, Isaac Asimov, Gregory Benford, Robert Silverberg ja paljud teised. See on nii suur ja andekas kirjanike maastik.

Lemmikuid väljaspoolt ulmet?
Ernest Hemingway, James Thurber, Mark Twain, Lev Tolstoi, Charles Dickens.

Tundub, et olete siiani olnud puhtalt teadusulmekirjanik – vähemalt nii palju kui oskan teie teoste põhjal öelda – kas võiks oodata ka fantaasiakirjandust?
Tõenäoliselt mitte.

Kas võiksite oma suhet fantaasiakirjandusse selgitada?
Kui jutt pole just ajarändudest ja valgusest kiiremini liikumisest, ei ole mul fantaasia osas suuremat huvi.

Olete tuntud peamiselt Akadeemia ja Alex Benedicti lugude põhjal. Kas oleks võimalik valida oma teoste top-3 ja miks just selliselt?
Seda võib võrrelda lemmiklapse valimisega. Ma võin sellele küsimusele läheneda teisest suunast ja öelda, mille kirjutamist ma enim nautisin. Need oleksid Time Travelers Never Die, Coming Home ja The Engines of God.

See on mulle isiklikult üsna üllatav. Kas tohib küsida, miks just need kolm?
The Engines of God oli mu esimene katse tegevustikku edasi viia universaalse jõu abil – see tähendab, millegi abil, mida ei olnud tekitanud teadvuslik tegevus. Ajarännuloost sai võimalus vaadelda ja esitada ajaloolisi isikuid nende normaalses keskkonnas. Winston Churchill näiteks peale autoõnnetust New Yorgis, Shakespeare väljumas Globe'i teatrist Hamleti esietenduse õhtul (ja anda oma ajarändurile võimalus teha seda, mida enamik meist ilmselt teeksid – ütleksid talle, et see on hea tükk). Loos Coming Home andsid Alex ja Chase, kes elavad üheksa tuhat aastat peale meid, mulle võimaluse külastada Maad ja mõelda, mis on alles jäänud. Ja, loodetavasti, lugejat üllatada.

Mõlemad, nii Akadeemia kui Alex Benedicti sarjad kasutavad üsna tühja universumit, kus arukad eluvormid on haruldased, kui mitte isegi päris olematud. Kust selline vaatenurk?
Ma ei kirjutanud mõlemasse sarja peaaegu tühja universumit mitte sellepärast, et ma leian, et see on realistlik, vaid sellepärast, et ma leian, et tulnukad on palju huvitavamad, kui neid ei ole igal pool. Ja vähemalt siiani on see tõsi ka.

Kuidas peaks Akadeemia universumit võtma – kas see oli kunagi tihedalt täis arukaid rasse, mis on nüüdseks läinud, või oli see algusest peale enam-vähem tühi?
See on kogu aeg sama hästi kui tühi olnud. Mitte selle pärast, et arukas elu harva välja areneks, vaid seetõttu, et kui tekib tehnoloogia, on sellel kombeks ennast hävitada. Leiutage trükimasin ja vaadake ette. Elage peale seda veel tuhatkond aastat ja siis on võibolla isegi lootust püsima jääda.

Tundub veidi pessimistlik, kas pole?
Oma noorusaastatel arvasin ma, et tehnoloogia on järjekindlalt ainult hea asi ja pikemas perspektiivis areneb inimkond edasi. Mingil määral me oleme seda teinud ka. Ma olen näinud, kuidas inimesed mu ümber on üldiselt muutunud palju sallivamaks erinevate rasside, religioonide ja isegi poliitiliste vaadete osas, kui see viiskümmend aastat tagasi tavaks oli. Aga internet annab lollidele hääletoru. Ja meil on nüüd tuumarelvad. Maailmas tundub olevat lõputu hulk inimesi, kes arvavad, et Jumal tahab, et nad võtaksid süütutelt elu. Kõrgelt arenenud tehnoloogiaga ühiskond on hullude poolt palju haavatavam, kui suhteliselt algeline. Ma ei pea seda pessimistlikuks, pigem realistlikuks. Ma loodan, et meid ootab ees särav tulevik...

Viimase Benedicti jutuga olete jõudnud loogilisse lõpppunkti (ring sai täis). Kas fännidel on veel midagi oodata?
Ma ei ole veel otsustanud. Kui mulle tuleb pähe mõni idee, millest saaks hea Alexi ja Chase'i lugu, hüppan tagasi sisse.

Mida võivad fännid teilt Dark Centuries'i osas oodata? Kas on kavas inimkonna ajaloo seda perioodi veel „uurida”?
Hetkel olen ma just lõpetanud Beyond the Sky, Ancient Shores'i järje. Saatsin selle teisipäeval (5. dets, IR) ära ja pean tunnistama, et olen väsinud. Mul pole aimugi, mis edasi saab. Ma ei plaani ette, meetod, mida ma tõenäoliselt mitte kellelegi ei soovitaks.

Ma ei tea, kui palju kadunud ajastute uurimist Alexil kavas on...

Milliseid ühendusi võib näha Dark Centuries'i ja Eternity Road'i vahel? Kas Eternity Road on Benedicti sarjaga kuidagi seotud?
Ma ei tea, kui palju kadunud ajastute uurimist Alexil kavas on. Ja ei, Eternity Road ei ole Alex Benedicti juttudega kuidagi seotud.

Väike teemavahetus... Miks nii palju kosmose avastamist? Miks see teid nii väga huvitab?
See tuleneb ilmselt lihtsalt asjaolust, et astronoomia on mind alati huvitanud, ja küsimused, mis sellest tekivad. Kas me oleme üksi? Kui ei, siis millised võiksid olla võõrad teadvused? Ma olen sageli mõelnud, et tahaksin mõne sellisega pitsat süües vestelda.

Kust on pärit teie suur huvi ajaloo ja arheoloogia vastu? Isegi suurem osa teie tööst tundub tegelevat ajalooga, kuigi SF'i vaatenurgast?
Ma ei ole kindel. Mul tekkis varakult – umbes kolmandas klassis – huvi klassikalise Kreeka vastu ja see ei läinud kunagi päriselt üle.

Läbiv motiiv Akadeemia sarja ja Benedicti juttude puhul, nagu ka Cassandra Project'is on, et ühel hetkel võetakse kosmose uurimiselt ressursid ära. Meil on siin all rahastust vaja toiduks ja tervishoiuks ja muudeks põletavamateks asjadeks... Kui suures osas on selle juures tegemist teadliku valikuga innustada lugejaid kosmost avastama?
Kui seal mingi siht on, siis alateadlik. Tunnistan, et mind mõnevõrra ärritab, et kosmoselendude rahastust on sõdade tarbeks vähendatud. Aga see ei ole kindlasti ainult kosmos ja teadusarengud, mille arvelt kärpeid on tehtud. Ma ei saa jätta mõtlemata, kui palju parem elu oleks kõigil, kui me – see on, me kõik – kasutaksime relvaraha elu paremaks arendamiseks.

Oma teostes kirjeldate te erinevaid uskumuste süsteeme, ja erinevalt osadest autoritest ei kuuluta te, et tulevikus on religioon välja surnud ega kujuta seda negatiivses valguses. Milline on teie igapäevane suhe religiooni? (Kontekstiks: paljud ameeriklased tunduvad võrreldes eestlastega usklikud, Eestit peetakse üheks Euroopa sekulaarseimaks riigiks.)
Ma pooldan iga religiooni, mis teiste inimeste vaatenurki sallib. Sellest edasi igaühele oma. Mul ei ole kellestki rohkem vastuseid selle kohta, mis toimub. Nii et nagu keegi ütles: proovime lihtsalt omavahel läbi saada.

On teil lugejatele vihjeid tuleviku osas?
Kahjuks teen ma neid asju ükshaaval. Ma ei tea tulevaste romaanide osas, välja arvatud Beyond the Sky, rohkem kui ükskõik kes teine.

Suur aitäh vastamast!