Jason Morningstar on Ameerika mängulooja, kelle kõige tuntuim mäng on mängujuhita rollimäng „Fiasco“, mida peaks vähemalt nimepidi teadma ka paljud kohalikud rollimängurid. Tema loomingut iseloomustab must huumor ning kõrge suremuse määr mängijate (täpsemalt nende tegelaste) seas. Jasoni mängudes leidub tihtipeale põnevat ajaloolist temaatikat, samuti on ta suur ulmesõber. Koos sõbra Steve Segedy’ga veavad nad rollimängukirjastust Bully Pulpit Games, kust huvilised võivad lisaks nende mängude ostmisele leida ka tohutult palju tasuta allalaetavaid mänge.


1. Sa ei ole täiskohaga mängudisainer. Kuidas sa oma mängude jaoks aega leiad?

Minu jaoks on see kirg ning kuna mul ei ole lapsi, leian ma selleks aega küllaga!

2. Usud sa, et kunagi hakkad sa täiskohaga mänge kujundama või on sul teised ambitsioonid?

Mulle meeldiks sellel alal täiskohaga töötada ning see võib mõne aja pärast ka juhtuda. Hetkel aga on see liialt ebareaalne. See on üks minu eesmärkidest, mille poole püüelda.

3. Kuidas sa avastasid enda jaoks rollimängud?

Mu isa tegeles seitsmekümnendatel sõjamängudega ning jõudsin rollimängudeni tänu talle. Tema ja mu onu ostsid vana D&D komplekti, kuid ei suutnud end sellest läbi närida ning andsid selle meile. Me teadsime täpselt mis see on!

4. Milliste mängudega te hetkel Bully Pulpit Games-is tegelete?

Tavaliselt on meil mitmeid mänge erinevates arendusetappides töös. Järgmine väljatulev jutumäng kannab nime „The Warren“, mille kujundas Marshall Miller. See on inspireeritud raamatust „Watership Down“ ning mängijad mängivad jäneseid. See on tõsiselt lahe! Töötan parasjagu ka mitme päriselus mängu kallal.

5. Kuidas näeb välja sinu loominuline protsess?

Ma tulen pidevalt uute ideede peale (ideed on odavad) ning reeglina kirjutan neist piisavalt palju üles, et need meelde jääks. Seejärel lasen neil natuke ajus settida. Mõningad neist kaevavad end pinnale ning ma asun nende kallal tööle. Mõned üksikud jõuavad reaalsete mängudeni ning enamus jäävad pooleli või kasutatakse ära järgnevate projektide juures.

6. Kas sa mõtled kõigepealt välja mängu teema või mehaanika? Või püüad sa jõuda mängumehaanika tuumani, et näha, milleks see sobib või mitte?

Reeglina lähenen ma mehaanikale kindla eesmärgiga teemat tugevdada – mis on absoluutselt parim viis teatud kogemuste esilekutsumiseks? See aga tuleb pärast üldist ideed, millest mäng üldse rääkima peaks ning milline peaks see laua taga välja nägema. Kui ma hakkan aga seda inimestele tutvustama, kipub see tihti päris palju muutuma.

7. Milline on sinu seisukoht rollimängudes kasutatavate tehnikavidinate osas? Kas sa arvad, et need võiksid kunagi kõrvale tõrjuda traditsioonilise raamatu ning täringud?

Tehnoloogilised vidinad ei tõmba mind väga. Kas sa kasutad juhuslikkuse määramiseks täringut või arvutit, ei muuda minu jaoks mitte midagi. Mind huvitab palju enam mängude sotsiaalne aspekt, reaalne suhtlus tegelike inimestega ning sooviks kasutada tehnoloogiat, mis toetab, täiustab või isegi võimendab seda. Kui mobiiliäpi kasutamine teeb seda paremini kui miski muu, siis mulle sobib. Kuid üldiselt leian, et tehnoloogia ei ole veel valmis suur rolli mängima.

8. Sa oled mängujuhita (GM-ful) rollimängude suur toetaja. Milline on sinu jaoks nende kõige paeluvam aspekt?

Esiteks tänan kasutamast väljendit GM-ful, kuna see meeldib mulle kõige rohkem! Mulle meeldib olla mängujuht ning ma tahan seda jagada kõigi sõpradega laua taga. Soovin, et ka nemad saaksid elavalt kujundada meie jagatud maailma ning ma tahan, et neil oleks ka selleks omad viisid. See meeldib mulle kõige rohkem.

9. Sinu kõige tuntuimast mängust Fiasco: esimeses vaatluses pead sa oma stseeni eest saadud täringu edasi andma. Mis on selle põhjendus?

Teises vaatluses aga saad sa need endale hoida, mis ajendab sul laskma teistel endale stseeni luua, mis omakorda kutsub esile tunde, et mäng on sinu kontrolli alt väljunud ning jõuetuse saatuse ees, mis on täpselt see, mida ma püüdsin saavutada oma uus-noir algmaterjalidega. Esimeses vaatluses on loogiline lasta mängijatel olukorda palju rohkem kontrollida, mis oleks hilisemale säravaks kontrastiks. Samuti võimaldab see kavalalt mõjutada teiste tegelaste saatust ning vihjata enda seisukohtadele mängu jooksul. See võib tunduda pisut segasena, kuid selle taga seisvad põhjendused on üpris tugevad.

10. Oled sa mänginud mõningaid fännide loodud mänguplokki? Milline on neist sinu lemmik? Miks just see?

Olen mänginud paljusid mängijate loodud mänguplokke! Minu lemmikud on ilmselt Sean Buckley’i „Back To The Old House“ ja Dan Puckett’i „Manna Motel“. Mõlemad just seepärast, et nad on väga veidrad ning vaatavad mängu hoopis teisest žanrist.

11. Enamikus sinu mängudes tundub olevat G. R. R. Martini sündroom – nad on väga tapvad. Ja kui ma õigesti mäletan, siis ei olnud lapsed sinu Ropeconil korraldatud mängudesse oodatud. Kas see oli sihilik mängu element kujundusprotsessi alguses või tekkis see hiljem? Mis oli sinu eesmärk sellega seotult?

Mulle ei meeldi mängida ei laste ega noorukitega, mistõttu ma annan lihtsalt teada „18+“, kui ma üritustel mänge korraldan. Mulle meeldib olla vaba viimaks mängu ükskõik millistele radadele ning olen saanud halbu kogemusi noortega, kes on selle tõttu mängu ära rikkunud. Seepärast eelistan ma asju lihtsana hoida. Mind huvitavad inimeste vastastiku suhtluse ekstreemumid, mis viib tihti seksi ning surma aladele. Mul ei ole mingit huvi eskapistliku power fantasy vastu.

12. Mõningad sinu mängud on ka ulmeteemalised: „Durance“ ja „'Terps“ näiteks. Ning olgem ausad, Fiasco sobib ükskõik millise mängumaailma tarvis. Milline on sinu üldine suhe ulmega?

Olen lugenud ulmet kogu oma elu ning loen ikka veel (viimase aasta on minu jaoks olnud Ted Chaing’i aasta!). Minu lemmikautorite hulka kuuluvad Ursula K. Le Guin, Vernor Vinge, Larry Niven ning vanakooli kirjamehed nagu van Vogt, Heinlein, Asimov. Minu järgmine projekt on tutvuda Stanislaw Lemi teostega. Mulle meeldib, kuidas hea ulme suudab kommenteerida tänapäeva ühiskonda ning mulle meeldiks mõelda, et minu ulmeteemalised mängud kannavad seda traditsiooni väikestviisi edasi.
„Durance“ on räägib tegelikult koloniseerimisest ning „’Terps“ on tuletatud otseselt (ning ilmselgelt) tänapäeva ajalehtede esiküljeuudistest. Hetkel loen ma Monica Byrne teost „The Girl In The Road“.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0030)