margeIga raamatu sünniks on reeglina vaja mitut inimest: kirjanikku, kunstnikku, küljendajat, keeletoimetajat, korrektorit, trükikoja kontaktisikut. Raamatut ostes märkab lugeja eelkõige kirjaniku nime. Tõeline raamatugurmaan aga paneb tähele kindlasti ka seda, mis on toimunud raamatuteo köögipoolel ehk kas raamatul on pilkupüüdev kaas, ladus ja trükivigadeta tekst ning silmale mugav küljendus. Seekord on intervjueeritav kunstnik Marge Nelk, kes on loonud kaaned Indrek Hargla romaanile „French ja Koulu“, „Merivälja“ ja ulmeantoloogiale „Eestid, mida ei olnud“.

Heli Illipe-Sootak: Räägi palun, Marge, millal ja kuidas sai sinust kunstnik?

Marge Nelk: Päris-päris väikesena tahtsin saada iluuisutajaks, aga sealt edasi polnud mul halli aimugi, kelleks ma saada tahan. Lihtsalt ei teadnud ja kõik. Natuke isegi põdesin selle pärast, kui tundus, et aastad lähevad ja mina ikka veel ei tea. Mulle meeldis küll joonistada, kollaaže teha, käisin nahakunstiringis, pildistasin jne. Ent ühtegi kunstnikku minu lähemas suguvõsas ei olnud ja seepärast ei osanud ma ka arvata, et kunstnik olemine võiks mingi elukutsevariant olla. Lapsepõlve pikendamiseks ja otsustamise edasilükkamiseks astusin pärast kooli lõpetamist Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Seal õppisin mõnuga kaheksa aastat ja sain ka diplomi, aga enne lõpetamist oli mul taas tärganud huvi fotograafia vastu ja ühel hetkel sisenesin Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonda, mille lõpetasin neli aastat tagasi. Kunstnik sai minust arvatavasti siis, kui mult hakati pilte ostma ja tellimustöid tellima. Praeguseks eluhetkeks ongi see minu põhitöö.

Heli: Milline oli sinu esimene raamatuillustratsioon?

Marge: Kõige esimest illustratsiooni ma täpselt ei mäletagi, aga esimene raamat, mille illustreerisin, oli Kätlin Kaldmaa “Lugu Keegi Eikellegitütre isast”. Olin mingit aega niisama enda lõbuks pilte teinud ja neid Facebooki postitanud. Kätlinile jäid mu pildid seal juhuslikult silma ja ta kirjutas mulle, et kuidas oleks ühe lasteraamatu illustreerimisega, saatis käsikirja ja kui ma seda lugesin, siis sain kohe aru, et ma tahan väga sinna raamatusse pilte teha, sest raamat on kirjutatud Islandil ja on natuke Islandi saagade moodi. Island on üks minu kõige lemmikumatest paikadest ja olin seal just mõni aasta enne Kätlini kirja käinud ja väga suures vaimustuses, nii et otsustada oli väga lihtne.

Heli: Kas ulmeraamatute illustreerimine/kaane kujundamine on sinu jaoks iseäralisem kui muude raamatute illustreerimine?

Marge: Ulmeraamatute illustreerimine/kujundamine on mulle väga hingelähedane, sest olen varasest noorusest saati suur ulme, muinasjuttude ja seiklusjuttude sõber. Pigem oleks mul imelik illustreerida realistlikke olmeraamatuid. Argiteemad lihtsalt ei ole minu jaoks huvitavad.

Heli: Kas sinu töid on ka kritiseeritud ja miks? Kuidas suhtud kriitikasse? Kas see pärsib sinu loomingulist võimekust või on pigem professionaalse arengu hädavajalik osa?

Marge: Vast ikka on kritiseeritud, aga ma ei lase ennast kriitikast eriti häirida. Kõige rangem kriitik olen ma nagunii ise, sest tean väga täpselt, millised on mu puudused, ja alati tahaks endale piitsa anda – teha veel paremini, areneda kiiremini, kõrgemale ja kaugemale.

Heli:Milline on sinu tööstiil/lemmikrutiin? Kas töö sujub hõlpsamalt hommiku- või öötundidel?

Marge: Mu lemmikrutiin on see, kui saan töötada üksinda, segamatult, keskendunult ja pikka aega järjest. Laste kõrvalt on selliste tingimuste saavutamine enamasti muidugi raske, kuna töötan kodus, ja siis langeb minu tööaeg kokku nende koolisoleku ajaga või hommikutundidega, kui nad veel magavad, või õhtutundidega, kui nad on juba magama läinud. Ideaalses olukorras olen kõige produktiivsem hommikul, kui mulle vajalikud seitse tundi und on läbitud ja pea on värske. Siis lülitan telefoni välja ning hoidun kirjade lugemisest ja sotsiaalmeediast, et tähelepanu ei hajuks. Kui alustan uut pilti, siis töötan vaikuses või kuulan näiteks vanade arvutimängude taustamuusikat või loodushääli (mu lemmikuks on üks kümnetunnine vihma- ja äikesekompilatsioon YouTube'is). Kui pilt on juba valmimas ning on vaja ainult tehnilist tööd teha ja viimistleda, kuulan taustaks audioraamatuid või raadiote jutusaateid.

marge


Heli: Sa oled ka ise suur bibliofiil. Millist kirjandust eelistad? Kes on sinu lemmikkirjanikud?

Marge: Olen tõesti raamatusõber ja kodus on mul pidevalt riiulipindade defitsiit. Tänu isale, kes viitsis minuga tegeleda, õppisin juba kolmeaastasena lugema ja istusingi kogu aeg, nina raamatus. Meil oli kodus väga palju raamatuid ja lisaks käisime kogu aeg raamatukogus virnade viisi lugemist juurde laenutamas. Mulle meeldis ka kodus raamatukogu mängida – tegin raamatutele tagakaane siseküljele kaardid, nummerdasin raamatud ära ja perekond sai lugejapiletiga minu käest raamatuid laenutada. Kui ma poleks kunstnikuks saanud, oleksin arvatavasti raamatukogutöötaja. Lapsena lugesin kõike, mis kätte sattus – muinasjuturaamatutest entsüklopeediateni. Kui vaadata selle järgi, millised raamatud ma täiesti kapsaks lugesin, siis kindasti “Imeflööt” (Ungari muinasjutud), “Pipi Pikksukk”, “Kolm musketäri”, “Kääbik”, “Saladuslik saar” ja “Kolm meest paadis”. Neist raamatutest on mul ainult väga kehvasti koos püsivad ribad järel. Aga uute eksemplaride vastu ka ei raatsi vahetada, sest nii palju häid mälestusi on nende lugemisest. Praegu jätkan sama rida ja loen kõike läbisegi. Lugemispäevikus on mul järjest kirjas: Baudelaire, Stout, Strugatskid, Troussaint, Gaiman, Kafka, Borges, De Quincey, Meres jne. Loen ka populaarteaduslikke raamatuid ja võin päevade kaupa lihtsalt Vikipeediat lugeda, sest huvitavaid teemasid on lõputult. Luulet loen väga hea meelega. Mu hetke lemmikluuletaja on sürrealist Marko Kompus. Tema kogutud teosed on mul kenasti riiulis. Lugesin hiljuti esimest korda pärast keskkooli lõpetamist üle “Tõe ja õiguse” – võimas elamus. Kooli ajal see mulle küll nii suurt muljet ei jätnud, sest siis oli mul pretensioonikas periood, kui lugesin Nietzschet, Voltaire’i, Aristotelest, Platonit, More’i ja Campanellat ning mõtlesin, et eesti ilukirjandus on kõige igavam ja mõttetum asi maailmas. Viimase aja põnevaimad lugemiselamused on olnud just ulmeraamatud – Ernest Cline’i “Valmistub esimene mängija” ja Jeff Vandermeeri “Häving”, mille avastasin ühest toredast lõimest “Eesti(keelse) ulme” Facebooki grupis. Raamatutest võiksin väga pikalt rääkida.

Heli: Igal aastal valitakse 25 kaunimat raamatut ja igal aastal on nende hulgas tõelisi kaunitare, ja samas paneb nii mõnigi valitud raamat vaid õlgu kehitama. Kas selline konkurss on üldse õigustatud – ei ole ju raamat kunstiteos, vaid eelkõige kirjanduslik fenomen?

Marge: Selles mõttes on kaunimate raamatute konkurss kindlasti õigustatud, et ühtegi muud konkurssi raamatute illustreerijatele ja kujundajatele ei ole. Patt oleks nuriseda, sest olen ise kahel korral sellel konkursil illustratsioonide eest diplomi saanud ning loomulikult on hea, kui sinu tööd märgatakse ja tunnustatakse. Õlalepatsutus innustab veelgi paremini töötama. Eks need žürii otsused ole alati subjektiivsed, sest mille põhjal sa ikka valikuid teed kui mitte oma maitse järgi. Ja maitse on meil kõigil erinev. Lisaks tulevad mängu veel hetkeemotsioonid. Kujutan ette, et kui ma oleksin žüriis ja kõht oleks tühi, siis valiksin ikka ilusate piltidega kokaraamatuid, ja kui hetkel oleks masendus, siis valiksin vastavalt meeleolule tumedates toonides raamatuid ja jätaks erksavärvilised kõrvale.

Heli: Kas oled jätnud mõne raamatu ostmata ainult seepärast, et see ei näe hea välja? Milline kujundus paelub ja milline tõukab eemale?

Marge: Kindlasti olen jätnud raamatuid kujunduse pärast ostmata. Üks asi on kaanekujundus, aga teine asi on kirjatüüp ja kirja suurus. Raamat peab olema mõnusalt loetav. Liiga väikeses kirjas raamatuid ma lihtsalt ei osta ja ei loe. Kui mõni mu suurtest lemmikraamatutest on eesti keeles kahtlase kujundusega välja antud ja saan kaanepilti vaadates aru, et kujundaja ei ole selle raamatu fänn, siis on küll kurb tunne, et ei saanud ise raamatule kaanepilti teha, sest kui üks raamat on korra juba tõlgitud ja välja antud, siis ei pruugi niipea uut võimalust tulla. Vahel, kui tahan mõnda raamatut kindlasti koju riiulisse ja kaas on väga kole, siis olen lihtsalt ise raamatule uued kaaned ümber pannud.

Heli:Kas ja kuidas on mõjutanud sinu loomingut koostöö Indrek Harglaga?

Marge: Koostöö Indrekuga on väga inspireeriv. Kui inimene midagi südamega teeb, siis see avaldab suurt muljet. Mind vaimustab, et Indrek on töökas, võtab oma tööd tõsiselt, tal on oma visioon ja et ta on väga perfektsionistlik. Kohe tekib tunne, et tahaks olla sama tubli inimene. Mulle meeldivad väga maakaardid ja Indreku raamatutesse olen saanud kaarte joonistada, mis on mu salahobi. Seda tahaks kindlasti veel teha. Ja muidugi saan ma Indrekuga koos töötades olla esimeste seas, kes tema käsikirja loevad.

Heli: Räägime unistustest. Kui sa saaksid illustreerida ükskõik millise raamatu, siis mis see oleks?

Marge: Kõige suurem unistus oleks ilmselt enda kirjutatud raamatu illustreerimine. Töötan tasapisi selles suunas.

Heli: Eesti Vabariik saab sel aastal 100-aastaseks. Mida sooviksid Eestile järgmiseks 100 aastaks?

Marge: Vabadus on minu jaoks kõige olulisem asi ja soovin, et Eesti jääks ikka ja alati vabaks. Veel soovin, et Eestis oleks saja aasta pärast puhas loodus ja et alati jätkuks heaperemehelikke riigimehi, kes mõtleksid, milline maa jääb meie kõigi lastelaste lastele.

P.S. 8. veebruaril 2018 kuulutati Rahvusraamatukogus välja möödunud aasta 5 kauneimat Eesti lasteraamatut ja 25 kauneimat Eesti raamatut. Žürii eripreemia sai Reeli Reinausi raamat „Suusi ja kadunud uni“, mille illustreeris Marge Nelk. Palju õnne, Marge!
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0643)