1. Miks sa kirjutama hakkasid?
Kas pead silmas, miks ma üldse elus kirjutama hakkasin? Sellepärast, et kui inimesele midagi väga meeldib, siis ta tihti üritab seda asja ka ise teha. Kuna mulle varajasest lapsepõlvest meeldisid muusika, filmid, maalikunst ja raamatud, siis ma tahtsin kõike seda ise proovida. Kui mult lapsepõlves küsiti, kelleks ma tahan saada, siis ma vastasin, et kirjanikuks ja filmirežissööriks. See teine sõna jahmatas alati onusid-tädisid.

2. Oled katsetanud päris paljusid žanre. Milline on sulle endale kõige südamelähedasem?
Mind huvitavad ajalugu, õudus ja ulme. Kui saab neid kombineerida, siis olengi ise õnnelik.

3. "Lux Gravis" ilmus juba aastal 2008, kuid inglise keeles. Miks otsustasid sa oma raamatu inglise keeles avaldada? Kuidas see rahvusvahelisel areenil vastu võeti?
Tegelikult pole „Lux Gravis“ kunagi varem ilmunud – ma üritasin saada jalga suurte välismaa kirjastuste uste vahele, aga kuna mul polnud agenti, siis see oli üsna mõttetu peaga vastu seina jooksmine. Ise tundsin ma kogu aeg, et raamatus on midagi puudu, lisaks kolmele mineviku ajamõõtmele ka üks tuleviku oma. Aga muud tööd tulid vahele ja „Lux Gravis“ jäi kuidagi soiku. Alles nüüd, kui tehti ettepanek see eesti keeles avaldada, kirjutasin selle viimase mõõtme juurde. Nüüd üritan seda siis uuesti ka kaugemale turundama hakata. Eile oli festivali „Head Read“ raames eesti kirjanike kohtumine üle maailma meile saabunud kirjastajatega. Ma olen väga uhke, et üheks esinejaks valiti just mind. Sain 40 minutit oma teoseid tutvustada ja tundus, et huvi nende vastu oli.

4. Miks oled sa kujutanud raamatu peategelast kui tuulelipp-lojaalsusega töllakat?
Sest selline tüpaaž nagu „kangelane“ on minu jaoks alati natuke igav. Ta ei ole inimlik. Inimesed ei ole kompromissitud vägilased – pigem oleme me nõrgad ja puudustega, sageli naeruväärsed. „Lux Gravise“ Nitram on täiesti mugavusse mandunud ühiskonna laps; seal mätta otsas on ta veel kangelanegi – ikkagi agent. Aga muidu on kangelaslikkus koos teiste „liiga kirglike“ iseloomuomadustega sealt maailmast välja juuritud. Muuseas, ka mu teistes raamatutes on peategelased pigem antikangelased. Näiteks „Litsides“ vaatame Eesti ajaloo murdepunkte läbi bordellimaadami silmade – kindlasti mitte õige algmaterjal heroiliseks kangelannaks!

5. Kes oli see munk, keda Octavius koopas kohtab?
Abt Edwin või mõni Lugejatest. Who cares.

6. Millised teosed on "Lux gravise" loomist kõige enam mõjutanud?
Ma tean, et kui mõned Inglise kirjastusmaailma inimesed seda raamatut kunagi lugesid, siis nad ütlesid, et väga sarnane Dan Brown’i loomingule. Veel toodi võrdlusena Umberto Eco „Roosi nime“. Tegelikult on ainult setting sarnane – aga ega ei Ecol ega Brownil pole monopoli kloostrite ja vennaskondade peale!

7. Sa oled silmnähtavalt oma raamatu ajaloolise taustaga vaeva näinud. Kuidas on raamatu teadusliku taustaga?
Eks seal on palju bullshitti, aga õnneks on mu sõprade hulgas mitmeid füüsikuid-matemaatikuid, kes on kõige hullemad apsakad sealt välja rookinud. Võin julgelt öelda, et tuntud bestsellerites on teadus vahest palju, palju naeruväärsemal kujul esitatud. Mina ei pea häbenema.

8. Kas sa loed ka eesti ulmet ning mida arvad praegusest meie ulmemaastikust?
Ma löön silmad maha ja ütlen ausalt, et ma praktiliselt üldse ei loe – viimasel ajal ma ainult kirjutan, nii raamatuid kui stsenaariume kui näidendeid kui ka muusikat. Loen põhiliselt ainult teatmeteoseid, mis minu ühe või teise projektiga kokku langevad. Mõnevõrra mind isegi üllatas, kui nüüd pooljuhuslikult ulmemaastikule sattununa ennast asjadega kurssi viisin: väga palju uusi tegijaid! Mõned teosed kõlasid vähemalt tutvustuste järgi ka väga paeluvad, kavatsen kindlasti ette võtta. Eile raamatumessil vahetasin oma „Lux Gravise“ Paavo Matsini „Doktor Schwarzi“ vastu. Lugesin kohe läbi. Kah omamoodi ulme, ehkki kindlasti mitte pesuehtne – selleks on see liiga groteskne ja vaimukas. Aga ega ma enda raamatut ka tegelikult väga ulmeks ei pea. Mis ulme see ikka on, kus tegevus toimub ühes niiskes keldris ja soiutakse kohustuste-vastutuse teemadel? Ulme peaks ikka olema võõrad planeedid, kosmos, tähesõjad. Stanislav Lem. Aga jah, mul on ka üks tegelane kusagilt teiselt planeedilt, vähemalt tema mõistus. Ma olen ise väga uhke tema nime üle, mille ma välja mõtlesin: Nowan.

9. Kas sinu huvi ulme vastu on raamatu ja filmiga või võib sinult varsti midagi uut oodata?
No ega muud kunstiliigid vist ulmet ei võimalda. Ulmekunst… no see oleks veider, ja ulmemuusikat katsetati vist ainult 60-tel aastatel. Aga et teha täismõõdulist ulmefilmi, selleks on vaja tohutult raha ja ma ei usu, et Eestis niipea ulmet tootma hakatakse. Kuigi väga tahaks. Ehk tuleb mõni hea kammerlik idee. Näiteks „Passengers“ on ju selline film, mille oleks saanud ka teha üsna nappide vahenditega, aga töötas väga hästi. Kui taevas annab, siis tuleb mõni hea idee, mille saab tulevikus ekraanile suunata.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0030)