sashKes sa oled?
Ah, kohe lajatatakse eksistentsiaalse küsimusega? :D
Inimene. Ema, vanaema, tütar ja õde. Sõber, kallim ja vaenlane. Kolleeg ja partner, koolikaaslane ja õpetaja. Tõlkija ja toimetaja, lugeja ja kirjutaja. Kaalud ja kukk, pihlakas ja raisakotkas. Tüütus ja muusa, kokott ja nunn.
„Olen see, kelleks te mind peate. Ma pole täna enam see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna,“ kui tsiteerida klassikuid ;)

Kuidas sa end lühidalt iseloomustaksid? Nii isiku- kui ka loovisikuna?
Ma usun, et olen loovisikuna täpselt samasugune kui isiksusena, ega neil kahel asjal pole vist võimalik vahet sisse teha. Mul seda lülitit ei ole, et klõps, ja lähen töörežiimi. Olen emotsionaalne ja mulle meeldivad inimesed, nii ka tõlkimisel – mul peab tekkima tekstiga emotsionaalne side, see peab mulle meeldima, peab mind kõnetama … või vähemalt peaks suutma sellega kuidagi positiivselt suhestuda. Viimase aja tõlketeooria suunad on väga tugevalt kognitiivsed, räägitakse sellest, kuidas meie füüsiline keha ja vaimne eelhäälestus mõjutab tõlkeprotsessi. Mina usun, et ilukirjanduse tõlkija puhul on just see kõhutunne, intuitsioon kõige olulisem asi üldse, millele toetuda. Kui keegi küsib, miks ma mingi asja niimoodi tõlkisin ja mitte teisiti, siis sageli ma ei oskagi seda ratsionaalselt põhjendada – see lihtsalt tundus õige. Ja päris elus on sageli samamoodi



Kuidas tekkis huvi ulme vastu?
Hahaa! Kuidas? Ma ei astunud selleks mingeid erilisi sihipäraseid samme. Olen olnud ablas lugeja juba väga väiksest peale. Lasteaias ja koolis neelasin suht valimatult kõike, ega vene ajal polnud ju suurt midagi valida ka. Muidugi armastasin juba tollal muinasjutte – küll mitte neid klassikalisi – ja fantaasialugusid, nende maailm oli märksa värvilisem kui igapäevane elu. Võib-olla pole ma lihtsalt ikka veel täiskasvanuks saanud, et see siiani kestab?
Esimene klassikaline fantaasiateos, mida lugesin, oli „Kääbik“ teises või kolmandas klassis, hiljem tuli „Lilled Algernonile“ nagu ilmselt suuremal osal minuvanustel ulmikutel. Mirabilia oli selles mõttes väga tänuväärne sari, et seal ilmus igasugu veidraid asju, mis kenasti ulmenälga kustutasid, „Seiklusjutte maalt ja merelt” ka, aga see oli kuidagi vanaaegsem ja raskepärasem. Lugemata see muidugi ei jäänud.

Aga kuidas sa üldse tõlkimiseni jõudsid?
Võib vist öelda, et jõudsin tõlkimiseni nagu 90% eesti tõlkijaid – juhuslikult ja vajaduse sunnil. Alustasin 90ndatel tarbetõlkega, raha pärast ja tuttavatel polnud kedagi teist käepärast. Ja no tollal maksti ka täitsa hästi, eriti kui olid kärme tegija ja pidasid tähtaegadest kinni. See oli ühest küljest väga lihtne, teisest küljest väga keeruline ja kolmandast küljest lõpuks tapvalt igav töö. Ja kuna tollal sai juba kätte aina rohkem inglisekeelset kirjandust, mida ma usinalt neelasin, siis hakkas tiksuma mõte, et võiks mõne lemmiku ju ära ka tõlkida, kaua sa neid asju sõpradele ümber jutustad, silmad põlemas peas …
No ja siis ma põhimõtteliselt vist kirjutasingi paari toimetusse, et olen see-ja-see ja tahan tõlkida. Paarist paigast saadeti proovitöö, mille ma ära tegin, ja … sinnapaika see enamuse kirjastuste puhul jäigi. Ega ma ei imesta ka! Aga jah, lõpuks tehti mulle Ersenist pakkumine. Minu esimene ilukirjandusliku teos oli tibipõnevik „Öine varitseja“. Seda tööd tehes kadus mul igasugune respekt autori vastu, sest lugu kubises loogika- ja järgnevusvigadest. Tõlkisin ja ahastasin, et miks küll sellist jama kirjutatakse ja kes seda üldse loeb, täielik trauma. Ja siis võtsin Ersenist järjest aimeraamatuid, need olid märksa põnevamad ja no inimesed teadsid ka, millest nad kirjutavad. Õnneks sain juba järgmisel aastal tänu Jürkale oma väikesed räpased käpad Tolkieni külge, esialgu küll toimetajana, siis selgus, et tuleb ikka natuke tõlkida ka. Seda tööd tegin tollal hardalt, lausa religioosse respektiga autori vastu :D

Oled tõlkinud Strossi, Orson Scott Cardi kui ka Monster High raamatuid. Milliste raamatute, autorite või stiilide tõlkimisest oled ise siiani tagasi vaadates suurimat rõõmu tundnud ja mis on olnud kõige raskemad ja/või ebameeldivamad teosed?
Ei saagi vist öelda, et mõni asi oleks ebameeldiv – ma saan ju valida, mida ma töösse võtan ja mida mitte, üldiselt ma ei eksi ka. Vahel muidugi tuleb majanduslikel põhjustel teha ka selliseid töid, mis ei tee just hingele pai, aga noh, on nagu on. Aga mõni raamat on ikka väga raske. Ja see raskus on erinev.
Tolkien ja Gaiman on rasked, sest nende vastu on mul tohutu respekt, nende sõna ja lause on viimase täpini olulised ja nende asjade puhul võib piinelda ühe lõigu kallal päev otsa, kui õiget ja head vastet ei leia, midagi sellist, mille kõhutunne heaks kiidab. Siis on autorid, kes on rasked keeleliselt, kelle lausekonstruktsioonid või sõnamängud on sellised, et nende eesti keelde toomine on vigurlik. Stross või Card näiteks. Ja Levithani täiesti läbipaistev keel, mis tundub jube lihtne, aga … Jah. Raskuste ületamine ongi ju lõpuks emotsionaalselt kõige tasuvam.
Ja Monster High sari polnud sugugi kerge töö – väga palju slängi, kaubamärke ja sõnamängu, hulk moe-, toidu jms termineid, mida eesti keeles polnud ja ehk pole veel praegugi … Seda sarja tehes ma vist leiutasingi nt pükstüki (playsuit). Ja seda tõlkides ma lustisin täiega :D

Mis on hetkel tõlkimisel? Aga plaanis?
Hetkel tõlgin Emma Mossi raamatut vlogimisest „Tüdrukud oskavad vlogida“. Kuna kool kisub lõpu poole, siis ei taha midagi suurt võtta, see on hea lühike, aga samas õpetlik – no kuidas sa tõlgid tekstis hastag’i, mida kasutatakse suulises kõnes lihtsalt millegi rõhutamiseks, või OMG või tag vlog … oeh. Aga tore on.
Juttu on olnud Enderi sarja järgmistest raamatutest, aga see on siiski lahtine. Eks suvel näeb.

Mida tahaksid tõlkida, kui sul oleks võimalus valida?
Hahaa, seda punni ei tasu küll eest tõmmata … Bacigalupi ja Kress tulevad esimesena pähe. Heameelega tõlgiksin ka Kay’d ja Bradburyt. Olen Mardi peale sajaga kade, kuna oleksin ise tahtnud tõlkida Grossmani „Võlurid“, aga … jah. Ta tegi väga hea töö!
Kõiki neid autoreid, keda ma juba teinud olen, olen samuti nõus iga kell veel tegema.
Ja noh, mida ma tahaksin tõlkida, aga ei oska, on Dr Seuss. Ülinõme, et seda eesti keeles ei ole!



Kes on su lemmikautorid?
Vaata neid eelmisi nimesid ;) Eesti autoritest meeldivad mulle väga Mairi Lauriku raamatud, peaaegu kõik, mida Maniakkide Tänav kirjutab, paljud Triinu Merese lood ja loomulikult Kivirähk. Endiselt loen Indrek Hargla vanu asju – krimifänn ma ei ole ja tunnen juba mõnda aega tema värskest ulmeraamatust tõsiselt puudust. Meelis Friedenthal!

Millest on sinu arvates Eesti ulmes (ka tõlkeulmes) kõige rohkem puudus?
Eesti ulmest on täiega puudu teravmeelne linnafantasy. Selline igapäevane, sõnaosav ja mänguline, mille kombitsad küündiksid nii poliitikasse kui ka kultuuri, nii kirjandusse kui ka filmi ja veel kuhu tahes.

Kuidas hindad oma tõlkijategevust? Mida oled selle käigus õppinud?
Oma tegevust on raske hinnata, sellega tegelgu teised. Üldiselt olen rahul – tahaks teha rohkem, aga hetkel paneb füüsiline maailm piiri ette. (Kui sa edasi lugeda ei viitsi, siis vaata lihtsalt videot küsimuse lõpus :P)
Loodetavasti olen aastatega õppinud paremini tõlkima, aga ei tea ka. Hakkan sel aastal lõpetama kirjaliku tõlke magistriõpet ja viimasel ajal sageli selle peale mõelnud, mida see kaks aastat mulle teinud/andnud on. Kas üldse midagi? Vahel on tunne, et kogu see teooria on pigem ballast, mis ei lase kõhutunnet usaldada ja sunnib üle mõtlema… Ma ei tea. Ilmselt on veel liiga vara järeldusi teha.
Aga! Ma olen õppinud usaldama toimetajaid. Mulle on toimetamine kogu aeg väga meeldinud – sellest on kohutavalt suur abi, kui üks värske pilgu ja mõrtsukalikult hea eesti keelega inimene su teksti üle käib. Olen vaielnud ja parandanud, vaielnud ja parandamata jätnud, olen nutnud ja ahastanud (oma lolluse üle) ja loodan, et ikka ja alati õppinud. Ja paremaks saanud.
Ja enda kohta olen selgeks saanud, et paha tujuga ei tõlgita. Toimeta, kui tahad, aga tõlkimine on minu puhul rangelt keelatud! Sitt tuju = sitt tõlge.



Mida soovitaksid algajale tõlkijale?
Julgust. Julgust toimetustest tööd nõuda, julgust tekstist lahti lasta, julgust toimetajaga vaielda ja julgust peeglisse vaadata ja tunnistada – jah, ma ei ole täiuslik, ma eksin! Sellest ei ole midagi, kõik eksivad. Vanad kalad ka. Isegi kõige vanemad ja kõige kalamad. Näen seda mitte ainult oma tõlgete pealt, aga ka oma praegusel töökohal kirjastuses.
Ja noh, kasutage sõnaraamatut. Päriselt. Ja siis lugege veidi kaugemale, kui esimene tähendus ;)

Jääb sul tõlkimisest ja lugemisest aega ka teisteks hobideks?
Ah, teater! Igasugune teater, aga eriti ooper. Marke ja märke ma ei kogu, jäätisepulki ja teeküünlatopse ka mitte. Muusikat kuulan küll palju, aga see ei klassifitseeru ilmselt hobiks, siis võiksin vist hobina juba ka söömist ja vanniskäimist nimetada …
Tegelikult ongi tõlkimine praegu kooli ja töö kõrvalt minu ainuke hobi. See ongi nagu natuke narkootiline tegevus – kui oled kord juba alustanud, siis enam ilma olla ei saa …


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0585)