Kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel võitis kolmanda koha Tuuli Tolmovi kirjutatud romaan „Aristarkhovi meetod“. Kuna raamatu autor on avaldanud Reaktoris lühijutte ja osalenud Tartu ulmekirjutamise töötubades, oli tema saavutus ulmeajakirja toimetuse jaoks väga tore üllatus ning otsustasime teha Tuuliga pikema intervjuu.

Jõuda debüütromaaniga romaanivõistluse kolmandale kohale on suur saavutus. Kui kaua sa oled juba kirjutamisega tegelenud ja kas sahtlipõhjas on avaldamist ootamas veel mõni käsikiri?

Kirjutama hakkasin umbes 12-aastaselt. Olid sellised fanfictionid ja fantaasia romaanihakatised, mis kunagi lõpule ei jõudnud. Tõsisemalt sain ma kirjutamisel hoo sisse, kui ma seitse aastat tagasi NaNoWriMoga liitusin. Tollal oli mul põhiprobleem mitte ideede puudus vaid romaanide lõpuni kirjutamine. Hetkel on üks korralik valmis käsikiri, mida ma putitan ja lihvin ning loodetavasti jõuab see kunagi ka trükki.

Kuidas tekkis idee kirjutada teadlasest, kes uurib inimeste õudusunenägusid? Kas sa oled ise luupainajatega kimpus olnud või tuleb huvi selle teema vastu kusagilt mujalt?

Minu endal on unehalvatust ehk uneparalüüsi esinenud vaid kahel korral ning kumbki kogemus pole olnud hirmutav, pigem veider ja põnev. Tol hetkel oled veendunud, et kõik, mida sa tegelikult ette kujutad, on päris. Teiste kogemuste vastu olen huvi tundnud juba pikalt. Räägitakse suruvast tundest rinnal või kõril, mis tekitavad hingamisraskusi või lämbumistunnet; hallutsinatsioonidest kuuldakse hääli või äärmisel juhul ka nähakse kujusid, inimesi jne. Muidugi avab see võimaluse küsimuseks „Aga mis siis, kui....”. Põnev anomaalia.

Romaanis „Aristarkhovi meetod“ üritati ehitada üht imelist masinat. Mis sa arvad, kas see oleks ka päriselus võimalik?

Ulmes kirjeldatud tehnoloogia on ennegi teoks saanud, nii et välistada ei saa midagi.

Miks toimub põhiosa romaani tegevusest Venemaal ning miks on peategelane lisaks võõrapärasele välimusele ja päritolule ka moslem? Kas sa ei kartnud tekitada konservatiivsemas lugejas liigseid eelarvamusi?

Tavaliselt tegelaste märkmetesse nende elulugu kirja pannes tuleb kõik iseenesest. Alles peale tegelase loomist hakkan ma vaatama, kuidas ta iseendaks olemisega loo kulgu muudaks. Usundite uurimine on noorest peale minu hobi olnud. Aleksandri ema Nimra on moslem, Aleksandri kasuisa saientoloog, Elizaveta leige õigeusklik ning Aleksandr ise hakkab ka islami vastu rohkem huvi tundma. Usund on siinkohal taust, mitte pealiini käimapanev jõud.
Venemaa tegevuspaigana sai aga teadlikult valitud. Seal on üsna suur sotsiaalne kihistumus, märkimisväärne korruptsioon, säilinud on mõningad vanad traditsioonilised lähenemised elule ning iseseisvalt liikuvale sõjapõgenikuperele ka üsna ohutu sihtkoht (pidades silmas Aleksandri varasemat elulugu). Venemaal on „võõrapärase välimusega” Aleksandril lihtsam katsealuseid leida ning suured rahad ostavad vaikimise.
Kirjanduse üks eesmärkidest on kombata piire ning rääkida teemadest, mida peetakse ebamugavaks või millest muidu vaikitakse. Olen täiesti veendunud, et nii mõnigi ei võta seda raamatut tegelase päritolu pärast kättegi.

Romaanis kirjeldatud sündmused arenevad aegapidi, kruvides lugejas põnevuse viimase piirini üles, ja leiavad siis äkilise lõpplahenduse. Oleks oodanud natuke mahukamat raamatut. Kas romaanivõistluse tähtaeg hakkas lähenema, et otsade kokku tõmbamisega nii kiireks läks?

Raamat valmis umbes aasta enne romaanivõistlust, nii et tähtaeg ei kiirustanud mitte kuskilt. Muidugi oleks saanud seda lugu veel edasi arendada ning kaugemale viia, kuid lõpp peegeldab pigem reaalset elu. Ükskõik kui hoolikalt kõike läbi ei mõtle, mõnikord ilmub takistus eikusagilt ning nurjab kõik plaanid.

Millega sa igapäevaselt tegeled? Milliseid hobisid lisaks kirjutamisele harrastad?

Hetkel töötan kahel kohal. Olen ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja ühes väikses maakoolis ning töötan ka Tammelinna raamatukogus. Mõnes mõttes on mu töökohad ka mu hobidega seotud - ajalugu, eriti mütoloogiat ja antiikajalugu, olen ma alati armastanud ning lugemist samuti. Kui ma just sarju või filme ei vaata, siis käin ujumas või jooksmas ja üritan kitarri õppida. Vahelduva eduga üritan ka norra keelt selgeks saada (rootsi keelt õppisin gümnaasiumis, need on üsna sarnased) ning nagu juba eespool mainitud, siis maailmausundid pakuvad ka mulle huvi. Kuid olgem ausad, kirjutamine on üks väga ajamahukas hobi.

Oled aktiivselt osalenud Tartu ulmekirjutamise töötubades. Kas ja kui palju on see sinu loometegevusele kaasa aidanud? On mõni su avaldatud lühijuttudest just seal sündinud?

Aktiivne osalemine on kindlasti liialdus. Küll olen tööst väsinud, küll tahaks minna ujuma ja lõõgastuda, või pole mind õigel päeval Tartuski. Aga nii palju kui ma olen käinud, siis olen ma alati ka paar päeva hiljem veel positiivselt laetud ning täis tahet kirjutada. Teiste lugusid on tihti väga lõbus kuulata. Lühijuttude kirjutamine on minu jaoks mõnes mõttes raskem kui täispika romaani, kuna mulle meeldib kirjutamisel üksikasjade üle järgi mõelda. Reaktoris on minu poolt avaldatud kaks lühijuttu. „Näki mitu nägu” on puhtalt ulmekirjutamise töötoa vili, kuid „Kirjad Päikesele” kirjutasin ekstra lühijutuvõistluse jaoks.

Kuidas sa jõudsid Tartu ulmekirjutajate töötoani ja kas soovitaksid teistelgi kirjutamishuvilistel seal osaleda?

Töötoast kuulsin esimest korda ülikooli esimesel kursusel oma kursavenna käest ning sealt see läks juba edasi. Aga soovitan kindlasti osaleda inimestel, kes iga soovitust või kriitikat isikliku rünnakuna ei võta. Minul selle koha pealt probleemi ei ole, kõiki nõuandeid ei kuula, aga minu meelest kasulikud panen kõrva taha. Tegelikult on tegu mõnusa kirjutamisõhtuga.

Millist kirjandust sa lugeda eelistad?

Ma olen pigem sarjade lugeja. Sest kui on ikka hea raamat, siis tahaks veel ja veel selle maailma ja tegelaste kohta kuulda. YA fantaasiakirjandus on minu jaoks hea vaid siis, kui seal mingit suurt armastusteemat või veel hullem, armukolmnurka sees ei ole. Väldin liiga tehnilist ulmet (mõningate eranditega) ning paljusid vene autoreid võõra lauseehituse tõttu. Meeldivad ka õudussugemetega lood, isegi kui neil suurt ulme või fantaasia elementi sees pole. Ning kui ma ulmet ei loe, siis eelistan populaarteaduslikku kirjandust. Vahel mõni maailmaklassik ka vahele.

Kes on su kodumaised lemmikautorid?

Kodumaist kirjandust loen üsna vähe. Võikski mainida autoreid oma konkreetsete sarjadega nagu Indrek Hargla „French ja Koulu” raamatud ning Leo Kunnase „Gort Ashryn”. Mairi Lauriku „Mina olen Surm” jättis ka hea mälestuse.

Kes on su välismaised lemmikautorid?

Karen Marie Moning - loodan, et tema sari tõlgitakse ka kunagi eesti keelde. Rick Riordan, Cassandra Clare, Dean Koontz, Jonathan Stroud, Jim Butcher, klassikast Tolkien ja Rowling.

Kas sul on plaanis ka edaspidi kirjutada ulmevaldkonda kuuluvaid teoseid?

Jah, kindlasti. Kuigi mul on selline väike nõrkus ka õuduspõnevike suhtes, on ulmemaailm minu jaoks kodusem.