airika-harrik-intervjuu-naistelehes

Foto: Naisteleht

Kuna Airika Harrikut on intervjueerinud juba niipaljud teised uudistevahendajad, siis seekord ei hakanud Reaktor kirjanikku ennast tülitama, vaid toome teieni parimad küsimused-vastused varasematest usutlustest.


Gossip.ee

Gossip: Airika Harrik, teil ilmus äsja esikromaan "Iseenda laps". Millal tekkis mõte hakata raamatut kirjutama ning millest raamatus juttu on?

Airika Harrik: Mõte raamatut kirjutada tekkis kusagil seitsmendas kassis ning üsna varsti hakkasin kirjutama. Raamatu esimene peatükk 23. jaanuar 2009 märgibki hetke, kui alustasin. Raamatu sisu kohta võin öeda nii palju, et põhiteemaks on ajas rändamine, kuid täpsemalt lugege ise!

Gossip: Kas on idee juba ka uue raamatu kirjutamiseks olemas ning kui on, siis millest see kõnelema hakkab?

Airika Harrik: "Iseenda laps" on alles triloogia esimene osa, teine raamat on hetkel pooleli ja jätkab esimese raamatu tegevust teise tegease simade läbi.

Gossip: Kes on teie eeskujud kirjanikest ning millised ramatud kuuluvad teie lemmikute hulka?

Airika Harrik: Ma ei saa öelda, et mul üldse lemmikkirjanikku oleks. Lugesin eeltööna palju nii kodumaiste kui ka välisautorite noorte raamatuid. Lemmikutest võin nimetada ehk "Jane Eyre'i" ja Darja Dontsova kriminulle.

Gossip: Millist ametit te õppima kavatsete hakata, kas teist saab kirjanik?

Airika Harrik: Kirjanik olen siiski vaid hobikorras, viimased aastad on olnud plaan arstiteaduskonda minna.

Ajakiri “Kuusteist”

Kuusteist: Alustuseks ehk räägid natuke lühidalt, kuidas sa üldse sellise raamatuga algust tegid? Kui vana siis olid ja millest selline idee?

Airika Harrik: Alustasin 7. klassis, kui olin 13-aastane. Idee tuli sellest, et tahtsin kuidagi oma peas tekkinud süžeesid jäädvustada ja kirjutamine oli selleks parim vorm.
Mõned tegelased olid juba varem valmis mõeldud, teised tulid raamatu käigus.

Kuusteist: Ühesõnaga olid siis umbes Annika vanune. Kas sellest ka mingi seos? Nagu täheldasin, siis sul A tähega algavate nimedega tegelaskujusid päris mitu. Kas näiteks Annikal või Akiiral (kelle tähti ümber seades su enda nimi moodustub) on mingi seos Sinu enda iseloomu ja olemusega?

Airika Harrik: Seal on tõesti seos, sest mul tundus alustuseks (esimene kirjatöö ikkagi) lihtsam kirjutada kellegi enam-vähem omavanuse tegemistest. Tõesti, A tähega nimed tulevad tänu sarnasusele mu enda nimega. Eks natuke iseennast sai kumbagi tegelasse pandud.

Kuusteist: Aga kui juba ajastute vahel reisimise valisid, siis küsiks kohe ära, et kust nii põhjalikud teadmised ajaloost? Kas pidid palju eeltööd tegema või tuli see loomulikult ajalootunnis ja meediast õpituga seoses?

Airika Harrik: Kusjuures ei pidanudki mingit eeltööd tegema. Mind on alati huvitanud, “kuidas vanasti oli?”. Teadsin nt. nõukogude aja kohta juba päris palju ja pidin kirjutamise käigus vaid mõne täpsustava küsimuse küsima.

Kuusteist: Räägime koolist ka. Saan aru, et sa kirjutasid raamatu ise kooli kõrvalt. Raamatus endas aga mainitakse päris mitu korda, et peale kodutööde justkui muuks aega ei jäägi. Kuidas ise selle aja leidsid?

Airika Harrik: Õnneks ei antud põhikoolis nii palju õppida kui gümnaasiumis ja mul õnnestus alati ka midagi juba koolis valmis jõuda. Aega oli õhtuti peaaegu alati ja nädalavahetustel alati.


“Naisteleht”

Triloogiat ma küll kunagi rohkem kirjutama ei hakka!» naerab Airika.

Töö tegemine ei tähenda tema jaoks mitte väsimatut kirjutamist, kustutamist, uuesti kirjutamist. Ta on läbi lugenud praktiliselt kõik tähtsamad raamatud noorte- ja fantaasiakirjanduse riiulilt. «Konkurente peab ju tundma.»

Viimasel ajal jaksab ta ise kirjutamise kõrvalt küll peamiselt vaid kooli kohustuslikku kirjandust lugeda. Noortekirjanduse riiulil välja seatud raamatutest on ta saanud juba kerge üledoosi ja hakkab neist vaatamata oma vanusele ka juba välja kasvama.

«Esimese osa ehk «Iseenda lapse» kirjutamise alla läksid kõik koolivaheajad,» meenutas Airika. «Esimese rea ekraanile toksimisest kuni viimase punkti panekuni kulus aasta. Et see on triloogia esimene osa, oli mul selge juba mitu kuud enne seda, kui panin viimase punkti.»

Erinevalt paljudest noortest kirjanikest ei olnud Airika kunagi varem katsetanud ei luuletuste ega lühijuttudega. Joonistajana oli ta küll püüdnud mõned lood ka multifilmiks joonistada ja koomiksi vormis paberile panna, aga see ei tundunud talle ikka õige väljendusvahendina.

Airikal on üldjoontes välja mõeldud, kuidas sündmused edasi arenevad, kuid kõigi tegelaste jaoks päris täpne lõpplahendus veel mitte. Ta vihjab vaid, et iga osa on kirjutatud läbi erineva tegelase silmade.

Airikat ennast on kõige rohkem ära tunda ehk tema raamatu «Iseenda laps» peategelases Annikas, aga kindlasti ei ela ta oma teostamata või utoopilisi unistusi romaanis välja. «Ehkki sellist surfilauda tahaks endale küll tegelikult,» vihjab ta maagilisele liiklusvahendile oma romaanis.


Ning neile, kes tahavad kirjaneitsit ka vaadata ja kuulata:

Intervjuu Pealtnägijas (alates 20.55)
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0586)