Kes sa oled, Kätlin Koit?

Unistaja. Kujutelmad, mis piltideks ja lugudeks tihenevad, võivad tekkida absoluutselt kõigest – muusika, filmid, raamatud, loodus, inimesed, loomad, paigad – ükskõik, mis piisavalt südamesse läheb. Ideedest puudust ei tule, aeg on see, mida napib.

Kas tuleb kunagi aeg, mil jõuad lühijuttude kirjutamiseni-avaldamiseni või ei pea iga kirjanik tingimata ka lühijutte kirjutama?

Ma ei ütle, et ma seda kunagi ei tee. Sellegipoolest ei kujuta ma ennast praegu ette lühijutte kirjutamas. Asi on selles, et lühemat laadi mõtteid väljendan ma piltides.

Millist kirjandust eelistad lugeda? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?

Kirjanduslikus mõttes olen varem olnud kõigesööja, kuigi fantaasia- ja ulmejutud on alati olnud mulle kõige enam meeltmööda. Pean aga oma ajaga kokkuhoidlikult ümber käima, nii et valin endale raamatuid hoolikalt. See tähendab, et viimasel ajal satub mulle kätte üha vähem mittefantaasiat ja –ulmet.
Autoritest on kõige olulisem arvatavasti Tolkien. „Kääbikut“ lugedes märkasin esimest korda, et kellegi looming võib inimese hoopis teistsugusesse maailma kanda. „Sõrmuste isand“ andis aga selge teadmise, millist kirjandust ma oma elus valdavalt lugema hakkan ja ka minu enda tulevase loomingu fookuse.
Arthur C. Clarke’i ma lihtsalt naudin. Ma ei tea, kas tema raamatud mulle otsest mõju on avaldanud, aga kaudselt ehk ikka.
Ja muidugi J. K. Rowling. Tema muhedast huumorist ei saa kuidagi üle ega ümber.

Milliste kodumaiste ulmeautorite looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eesti ulmekirjandusest?

Sellele küsimusele on mul natuke vara vastata. Liiga palju on mu nimekirjas autoreid, keda ma alles kavatsen lugeda, aga pole veel selleni jõudnud.



Kas oled Ulmekirjanduse Baasi kasutaja? Kuivõrd palju läheb korda kriitika?

Ulmekirjanduse Baasi avastasin enda jaoks alles hiljuti.
Oma loomingu suhtes olen üsna põikpäine ja kedagi enda ja oma töö vahele kergesti ei lase. Aga ma austan teiste inimeste arvamust ja kuulan selle alati ära. Aeg-ajalt leian ikka enda jaoks midagi kasulikku.

Mis oli „Nõidsõdalast“ kirjutades sinu enda jaoks peamine idee?

Lugesin raamatut reinkarnatsioonist ja sellest, kuidas inimene võib ära elada terve oma elu, ilma et ta mõistaks oma osa suuremas pildis või varasemate kogemuste tähtsust. Arvatavasti sellest mõttekäigust saigi mu romaani selgroog, mis hakkas nagu magnetiga uusi detaile külge tõmbama, kuni ühel hetkel oli see lugu romaani suuruseks kasvanud.

Millist oma tegelast pead kõige õnnestunumaks?

Kõige rohkem armastan Ammakiri. Kirjutamist alustades ei olnud teda üldse olemas. Tema tegelaskuju idee tekkis natuke aega enne seda, kui ta esimest korda raamatusse ilmus.

Kui kaua kirjutamine aega võttis ja kas/mida õppisid romaani kirjutades juurde?

Kirjutasin „Nõidsõdalast“ umbes poolteist aastat. Pidin värskendama oma teadmisi ajaloost, kuid põhiliselt kasutasin pigem ära materjale, mida olin enne isiklikust huvist kogunud, ilma et oleksin kavatsenud kirjutama hakata. Need olid vanade rahvaste pärimused ja õpetused, nende pühad ja mitte nii pühad tekstid, maailmakirjeldused ning arusaamad inimesest ja tema suhtest oma keskkonnaga. Kaarna nõiakunsti köögipool on just nimelt sealt pärit.

Miks oli tiivulise hundirahva nimeks just wolverling? Miks mitte midagi eestikeelsemat?

Enamasti kirjutasin intuitiivselt ja mul ei tekkinud hetkekski mõtet, et see võiks olla midagi muud kui wolverling. Kui aga üritada selles loogikat leida… Sündmustiku territoriaalse määratluse jätsin meelega häguseks, kuna see ei oleks andnud loole midagi juurde, küll aga võinuks mõjuda ballastina. Enamikku nimedest (ja nimetustest) oleks saanud paigutada mistahes maailmanurka või vähemalt väga laiale alale.

Sa oled ju andelt kunstnik, mispärast puudusid raamatus illustratsioonid?

Mõtlesin küll raamatu illustreerimisele; arvasin, et kõik pildid võiksid olla ühes ja samas stiilis. Samas meeldib mulle erinevaid tehnikaid ja stiile kombineerida, nii et valik ühe ja õige kasuks muutus raskeks. Lõpuks jäidki illustratsioonid raamatust välja, aga see-eest võib neid näha minu DeviantArti kontol Lorelanderi nime all ja varsti ka „Nõidsõdalase“ Facebooki lehel, mis on alles üsna värske. Mõnes mõttes on see variant ehk paremgi, sest nii ei ole piltide hulk lõplik, vaid neid saab kogu aeg juurde lisada. Muidugi, selleks tuleb need internetist üles otsida.

Kas kirjutad midagi ka praegu?

Jah. Maalimisega vaheldumisi.