Maniakkide Tänav ei ole Eesti lugejatele kindlasti tundmatu. Juba tema esimene romaan "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi" (Fantaasia 2003) leidis palju fänne ning rohkelt äramärkimist. Kirjanik, luuletaja ning muusik. Tema kirjanduslik ampluaa on olnud võrdlemisi lai - kirjutanud on ta zombigorest küberpungi ning fanaasiakirjanduseni. Samuti on tema lugusid avaldanud kõik Eesti ulmeperioodikad: Algernon, Mardus, Täheaeg, rääkimata meie tagasihoidlik ajakirjast, mille erinevates numbrites on kokku 4 tema lugu. Ta tegeleb ka Tartu ulmekirjutajate motiveerimise ning inspireerimisega ning tema algatusel sai loodud ka Reaktor.
1. Kes sa oled, Maniakkide Tänav? Miks just selline selline pseodonüüm ja kes peitub hirmuäratava varjunime taga.
Olen Maailmade Õgija... Vereojade Isand... või noh, tegelikult ei ole. Maniakkide tänav pidi olema mu esimese jutukogu pealkiri, kuid esimene jutukogu ilmus mul alles 2011 ja loomulikult ei suutnud ma nii head nime lihtsalt vaka all vedelemas hoida. Nii võtsingi ta pseudonüümina kasutusele. Kõlab veidi lõbusamalt ka kui Agu Tänav mille all ilmus mu esimene jutt 1996. aastal.
2. Sa alustasid kirjaniku karjääri õudusjuttudega zombidest ja koolnutest. „Euromandis“ tegid nimilooga järsu pöörde küberpungi suunas ning jätkasid sellega „Saladuslikus tsaaris“ ja „Mehitamata inimestes“. Kas libasurnutega on nüüd lõpp?
Oh ei, miski ei lõpe, kõik alles algab. Mul on mitu Iidmaa teemalist jutumustandit sahtlis oma viimistlusaega ootamas, nagu ka paar muinas-Eesti mütoloogia ainelist lugu, kus samuti mitteelavaid liigub. Kuna kooljate jaoks pole aeg väga oluline, siis ma ei oska öelda kuna nad välja saab manatud. Siis kui on aeg küps. Aja küpsus sõltub sellest, kui ruttu jõuan järgi katsetada kõiksugu muid põnevaid kaasaegseid žanre ja neist tüdida, et siis tiiruga juurte juurde tagasi pöörduda. Praegu isegi väldin kergelt fantasy lugemist, sest muidu tuleb iga kord vastupandamatu isu jälle kooljate teemal kirjutada. Viimane säärane raamat mille lugemise järel pidin endaga võitlema oli Andrei Smirnovi „Tšernoknižnik“, suurepärane teos mustade maagide elust ja võitlustest. Fantasy oma parimal kaasaegseimal kujul (ja ma ei mõtle siin mammutseeriate kaupa vahtu).
3. Sinu uusimat raamatut „Mehitamata inimesed“ lugedes tekkis paar küsmust. Mida tähendavad raamatus kasutatud hieroglüüfid? Miks peab häkkeril alati kruvikeeraja kaasas olema?
Üldiselt peaks need hieroglüüfid tähendama vandesõnu. Vähemalt Google translate kinnitas mulle nii. Kruvikeeraja peab aga kaasas olema selleks, et aeg-ajalt on arvutitega tegeleval inimesel vaja selle korpus lahti kruvida ja sealt mingeid juppe vahetada.
4. Millised raamatud ja filmid on sind kirjutamisel enim inspireerinud?
Mind on inspireerinud nii head, kui halvad raamatud, filmid vähem. Tähtis on, et seal oleks mingi kild originaalsust mis silma hakkab ja mõtteid köidab. Mu esikromaani algtõukeks oli Roger Zelazny Amberi sarja kaheksas osa „Sign of chaos“. Sain selle kunagi juhuslikult kätte, eelnevaid osi lugemata ja maailm mis seal oli, haaras kaasa, kuigi ma ei saanud mitte midagi aru kes ja milleks seal ringi traavib. Aga see pöörane maagiatrall tundus äge. Alles aastaid hiljem, kui sari Eesti keelde tõlgiti, lugesin ka varasemaid osi. „Surmakarva“ hakkasin alguses kirjutama Iidmaa larpisarja rollimängijate jaoks, et tutvustada neile maailma, milles mäng toimub. Kuid aastatega lugu üha pikenes ja selle viimasele variandile andsid lõpliku näo kaks raamatut. Üks neist, nagu ma nüüd märkan, sai inspireeritud üsna sarnase pealkirjaga teose poolt, mis debüütromaangi, nimelt Antony Reinoldsi Warhammeri mängumaailmas toimuv „Mark of chaos“ ja teiseks raamatuks oli Jaapani samuraikultuuri tutvustav James Clavelli „Shogun“. Viimast, „Mehitamata inimesi“ on mõjutanud nii palju muid teoseid, et mõned olulisemad märkisin ära ka raamatu lõpus järelsõnas. Et järjepidevus kolme romaani inspiratsiooniallikates ei katkeks, siis lisan, et uurisin viimase romaani kirjutamise ajal põgusalt ka kaoseteooriat. Ma ei julge küll pead anda, et see kuidagi romaanis kajastub.
5. Mida arvad Eesti ulmest? Kes on su lemmikautorid?
Kui nimetada lemmikautorit, siis Eesti autoritest on Veiko Belialsil on kõige enam lugusid, mis mulle imponeerivad. Tema „See, mis tuikab su veres“ on kindlasti parim Eestikeelne ulmeteos minu meelest, aga oma kustumatu mulje on jätnud ka „Ashinari kroonikad“ ja „Existerion“. Mõlemad teosed on saanud kriitikutelt kõvasti vatti, viimast nimetatakse lausa Eesti halvimaks ulmeraamatuks, kuid mulle nad meeldisid. Hea, kui raamat on hea, veel parem, kui ta on sealjuures ka originaalne. Kui raamat on aga kehvalt kirjutatud, kuid samas eripärane, siis loen ma teda pea sama suure huviga kui head ja mitteoriginaalset. Jah, panen ehk vahepeal käest ja kirun, aga võtan mõne aja pärast uuesti pihku ja loen edasi, just seepärast, et headest raamatutest õppida kuidas hästi kirjutada ja originaalsetest raamatutest püüda värskeid tuuli ka oma loomingu jaoks.
Muidu Eesti ulme kohta arvan, et siia oleks vaja karja noori autoreid, kes kirjutaksid head, kaasaegset ulmet. Korralikud maailmad, huvitavad tegelaskujud, põnevad seiklused ning seda mitte seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate kastmes, vaid, et nad oleksid lugenud ja fännaksid kõige uuemaid suundi ja võttestikke maailmaulmest. Elu läheb edasi, areneb ja ulme nõuab uute kuube. Noored ju loevad üsna palju võõrkeeltes, väga hea, kui midagi loetust leiaks lõpuks väljundi ka maakeelsesse kirjasõnasse. Selles mõttes on väga hea, et Siim Veskimehe koostatav„Sündmuste horisondi“ sari laob eesti ulmele vundamenti maailmakirjanduse teostest. Need, kes inglise keeles ei loe, ei pea hakkama jalgratast leiutama, vaid näevad, mis on enne tehtud, ja võivad sealt šnitti võtta, katsetada ja minna juba edasi tänapäevases laadis. Lisaks loodan, et millalgi tuleb ka mitte-ingliskeelse maailma ulmeromaanide sari. Päris lootusetu olukord muidugi ei ole, Arvi Nikkarevi „Skarabeuse“ jutukogud teevad selles suunas tänuväärset tööd ja eri kirjastustel ilmub ka üksikuid romaane, ent sellest on korralikuks eesti ulme arenguks vähe. Kui rõhk on ainult ingliskeelse maailma kirjasõnal, siis kisub asi lõpuks väga üheülbaliseks.
6. Nii „Saladuslikus tsaaris“ kui „Mehitamata inimestes“ on apokalüptilised meeleolud. Inimkonda või mingit osa sellest tabab kohutav katastroof ja ellujäänud peavad hakkama saama ebainimlikes tingimustes. Millist tulevikku sa päriselt Eesti jaoks tõenäoliseks pead? On sul juba varjend ehitatud ja konservid valmis varutud?
Parim varjend inimesele on terve füüsis ja kaine mõistus, ning parimad konservid on kogemused saada hakkama erinevates olukordades, nii et jah, jõudumööda püüan neid ehitada ja varuda. Ma olen optimist ja usun, et elu läheb edaspidi loomulikult aina paremaks, samas jään realistiks ja olen kindel, et paremal elul on ka kohutavalt palju halbu kõrvalefekte, nii et tulevik koosneb nende sümbioosist. Elu on inimesed. Mida parem sa ise oled ja mida paremaid inimesi sa enda ümber kogud, seda parem on elu. Tulevik ei ole enamat, kui olevikus tehtud teod. Kui tahta head tulevikku, siis tuleb arendada ennast järjest paremaks ja aidata seda teha ka teistel enda ümber. Just nüüd ja praegu, mitte homme. See ei kindlusta midagi, kuid annab suuremad võimalused.
7. Millal ilmub sinu järgmine raamat ja millest see räägib?
Kui ma nüüd ära ei sõnu, ptüi-ptüi-ptüi, siis ilmub ta talve hakul. Romaan on küberpungi, õuduse ja müstika segu ning räägib õnne ja õnnetuse valitsejatest
