Peeter Helme on eesti kirjandusmaastikul tundud peamiselt tänu oma artiklitele ning kriitikale. Selle aasta Estconil esines härra ka oma ettekandega kirjanduskriitikast, millel hoolimata mitmestki põnevast mõttekäigust oli ulmega üpriski vähe pistmist, mistõttu see meie ajakirjas kajastamist ei leia. Kuna Peeter Helme ei ole varem ulmet avaldanud, oli loomulik, et Reaktori huvisfäär ka teda puudutab. Nõnda saigi Estconil tal särgisabast kinni haaratud ning intervjuud palutud.

Pildi autoriks Toomas Verrev


1. Olete üpriski tuntud artikli- ning esseekirjanik. Samuti olete avaldanud kolm romaani, kuid seni on teie kokkupuude ulmega olnud võrdlemisi põgus. Kust tuli idee kirjutada ulmeromaan?

Võib-olla mu kokkupuude ulmega näib põgus, aga olen tegelikult ulmekirjandust elu aeg lugenud. Mitte küll alati regulaarselt, aga siiski pidevalt, eelistades pigem teaduslikku fantastikat fantasy’le või õudusele, kuigi kõik sõltub lõpuks ikkagi autorist. Ilmselt on ulmekirjanduse riiul mul kodus üks kõige kiiremini kasvavaid.

Selle taustal oli ainult loomulik, et ma ühel päeval ulmet ka kirjutan. Mõtlesin sellele juba aastaid ja mingeid poolikuid katsetusigi tolmub kuskil kataloogides või on jäänud mingitesse vanadesse arvutitesse. Seega soov on olnud pikaajaline, kuigi vahepeal uinunud. Igatahes viimase tõuke andis teatav enese sundimine – kui ma ikka ise nii hea meelega ulmet loen, siis peaksin ühel hetkel seda ka ise kirjutama. Minu jaoks oli see loomulik areng seega.

2. Palju te ise ulmet loete?

Nagu öeldud – loen. Praegu saab kohe läbi Tiit Tarlapi „Aegade julm laul“, siis võtan uue Belialsi kätte, järge ootab viimane Maniakkide Tänav. Ma ei tea, kas Sorokin läheb ka ulme alla? Igatahes tema „Tuisk“ vaimustas mind väga. Ja pikisilmi ootan muidugi uue Lois McMaster Bujoldi raamatu ilmumist. Mulle meeldib nende hoog ja mitmekihilisus – tema asju saab lugeda nii kerge meelelahutusena kui ka mõtisklusena inimpsühholoogiast ja ajaloost.

3. Kust saite inspiratsiooni „Sofia“ jaoks?

Anna andeks, aga mul on sellele küsimusele varuks uskumatult loll vastus – unenäost. See lugu tuli minu juurde unenäos. Aga asja veidi rohkem lahti seletades, on see muidugi keerulisem. Nimelt valmis teose algversioon juba enam kui kolme aasta eest. Olin siis üsna nõutus seisus, oma eluga ummikus, aga saanud kuuajase stipendiumi Saksamaale, Syldi saarele (kes tahab teada, kuidas seal välja näeb, vaadaku Polanski „Variautorit“ – see on seal filmitud). Midagi pidin ma seal tegema. Jalutasin siis düünide vahel ringi, vaatasin merd ja mõtlesin, et peaks nüüd lõpuks, pärast mitut ebaõnnestunud katsetust, kirjutama ühe tervikliku ulmeka. Et tundsin end ebakindlalt, otsustasin teha ühe hästi lihtsa loo. Paraku takerdusin sellesse umbes 80 lehekülje järel. Jälle. Aga ei kaotanud siiski lootust. Vahepeal tulid muud tööd ja tegemised vahele, aga möödunud suvel püüdsin puhkuse ajal midagi selle lonkava käsikirjaga ette võtta. Tõmbasin arenguliine maha, muutsin tegevuse järjekorda ja tegin igasuguseid trikke. Ainult selleks, et aru saada, et nii ei saa. Ent ma ei taibanud ka, kuidas saab. Kuni ma seda siis tõesti unes nägin, üles ärkasin, kõik paberitükile kirja panin, siis värske peaga veel pooleteise leheküljelise kavandina lahti kirjutasin – muide, olengi hakanud sellest ajast alates ka lühiproosat nii kirjutama, et teen kõigepealt kavandi ja siis lähtun sellest; see mõjub väga hästi – ja siis sellest lähtusin. Algsest käsikirjast säilis osa tegevuskohti, suur osa tegelasi ja mõned väiksemad ideed siin-seal. Lugu ise on tegelikult uus, sellel pole algkäsikirjaga eriti midagi pistmist.

4. Kes on teie lemmikautorid?

Kas ulme- või mitteulme? Ja kes on lemmikautor? Ühelt poolt autor, kelle loetust on tõeliselt soojad mälestused, teiselt poolt vast ka selline, keda loeksin ikka ja uuesti. Kui ulmest rääkida, siis Asimovi „Asumi“-sarja kolme esimest raamatut loen aeg-ajalt ikka uuesti üle – need on lihtsalt nii ägedalt kirjutatud, nii lühidalt öeldakse nii palju. Samas ma näiteks ei usu, et ma „Jää ja tule laulu“ raamatuid kunagi üle loen, aga need vaimustavad mind ka. „Punane kääbus“ on samuti miski, mida ma ikka ja jälle üle loen, samas Pratchett ei paku mulle vähimatki huvi.

Rääkides ulmest eemale jäävatest autoritest, siis Haruki Murakami „Norra mets“ vaimustas mind lugedes tohutult, aga ülejäänud sama autori raamatud tundusid tüütute ja konstrueeritutena. Ma nüüd ei tea, kas ajalooline fiktsioon võib ka ulme alla liigituda – räägitakse ju samuti vähemalt teatud piirini väljamõeldud ilmadest – aga see pole vist ka oluline. Igatahes Tiit Aleksejevi „Palveränd“ ja „Kindel linn“ on väga võimsad teosed. Ootan väga järge ja võimalik, et loen juba ilmunud osadki kunagi jälle läbi.

Oeh, nimetada võiks hästi paljusid – kasvõi klassikuid, aga sellest vast praegu aitab.

5. Palju kasutasite „Sofia“ kirjutamisel kõrvalist abi? (Tehnilised toimetajad jms)

Ei kasutanud. Tähekaardiga nägin hirmsat vaeva, uurides netist kõikvõimalikke lähema ja kaugema kosmose kaarte, et päriselt olemasolevad tähed enam-vähem õigesti paigutada, aga sain ka millalgi aru, et sellega ei maksa hulluks minna – see kaart kaanepöördel on ikkagi pigem orientiiriks mõeldud. Aga näitasin käsikirja mitmele inimesele ja võtsin nõuandeid kuulda. Ma võtan üldiselt alati nõuandeid kuulda. Ja minu tööprotsessi lahutamatu osa on näidata käsikirja võimalikult paljudele võimalikult erinevatele inimestele, et nende reaktsioone kuulda-vaadata. Olgu siinkohal suur tänu edasi antud Veiko Belialsile, kes mu käsikirja väga tõsiselt luges ja terve hulga kohati vägagi kriitilisi märkusi tegu. Aitäh!

6. Mitmeosalisena olete sarja „Tuleviku mäletajad“ plaaninud ning kaugel on tulevased raamatud?

Ma ei teagi … Üks õige ulmekas peaks vist triloogia olema, eks? Kirjutama pole veel hakanud, vahepeal tuleb teisigi lubadusi täita.

7. Mida arvate ulmekirjanduse olukorrast Eestis?

Sama, mida ülejäänud kirjanduse olukorrast Eestis: väiksus seab omad piirid, kvantiteet on teinekord ka kirjanduses määrav – mida rohkem autoreid mida rohkem tekste kirjutab, seda suurem on tõenäosus leida pärle. Arvestades meie väiksust ja vähesust, pole seis sugugi halb. Ja arvestades sedagi, et sisuliselt on Eesti ulme pidevas konkurentsis maailma parimatega – sest iga lugeja saab ju vabalt otsustada, kas lugeda siinsest autorit või mõnda välisautorit, kõik on ju kättesaadav, osa lausa tõlgitud kujul – on seis igati hea. Eesti autorid seisavad täiesti väärikalt oma positsioonil ja teevad oma asja. Seejuures asja, mida keegi teine teha ei saagi – Eesti ulmet.

8. Kuidas sa kirjanduskriitikuna hindaksid oma värskeimat teost? Kas sinu arust saab ise oma raamatut objektiivselt hinnata?

Hehee! Ei hindagi. Ma ei ole selleks võimeline.

9. Rääkides „Sofia“ sisust. Kas sa tegid Karli meelega niivõrd ebatõenäolise peategelase, et tal oleks kuhu areneda?

No nüüd ma jälle julgen kriitikuna rääkida. Ja kriitikuna ütlen seda, et autor ei tohi lugejat lolliks pidada ja et autor ei tohi rääkida asjadest, millest ta ise midagi ei tea. Osalt kehtib see faktiteadmiste kohta, osalt ka tunnete kohta – mitte ainult meie aju ei tea asju, vaid ka meie süda.

Olen hariduselt ajaloolane, käinud elus ka arheoloogilistel väljakaevamistel, kuigi arheoloog ma ei ole ja üks sõber arheoloog juba heitiski ette, et Karl on liiga lontu arheoloogi jaoks. Aga võib-olla mängis minus kaasa ka väike soov näidata, et mitte kõik arheoloogid ei ole indianajonesid. Igatahes leidsin, et võtan mingi tegelase, kellega mina mingil määral samastuda suudan. Seda esiteks. Ja teiseks – et võtan tegelase, keda oleks võimalik arendada. Sest kui kirjutada romaani, peab olema areng, sest romaan ei ole staatiline, vaid alati teekond, liikumine, muutuste kirjeldamine. Ilmselt Karl seal raamatus küll väga ei arene, aga natuke ikka. Ja tema passiivsus laseb mul jällegi väliseid muutusi paremini kirjeldada.

10. Kas peate isiklikult maaväliste tsivilisatsioonide eksisteerimist vandenõuteoreetikute hookuspookuseks, inimkonna võimaluseks tähtedelejõudmisel, meie huku tööriistadeks või hoopis ebatõenäoliseks hüpoteesiks?

Ma pean seda tõsiasjaks, mis vajab veel teaduslikku kinnitust. Ja ma olen veendunud, et see kinnitus tuleb veel meie eluajal. Kas see mõjutab meie jõudmist tähtedele, on raske öelda. Nagu üldse on võimatu öelda, kuidas meie teadmiste kasv meid mõjutab. Eks selleks ulmekirjandus ongi, et sääraste asjade üle spekuleerida … UFOsid pean küll vandenõuteoreetikute hookuspookuseks.

11. Kuidas suhtute "Sofia" autorina Fermi paradoksi?

"Sofiat" kirjutama asudes lugesin üsna põhjalikult maavälise elu võimalikkuse ja võimatuse ning sellega seoses ka Fermi paradoksi kohta. Ma arvan tegelikult, et paradoksi polegi. Maailmaruum on lihtsalt tohutult suur ning nagu teame, muudavad need mõõtmatud vahemaad ruumi ajaks: ühest punktist teise jõudmine võtab meeletult aega. Samuti võtab kaua aega ka maailmaruumi uurimine, aga olen kindel, et me avastame maavälise elu - iseasi muidugi, kas mõistusega elu - veel sel sajandil. Võib-olla isegi käesoleval kümnendil.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0030)