Detsembrikuu alguses ilmus ulmeantoloogia "Eestid, mida ei olnud". Selles Eesti alternatiivajaloo kogumikus on kokku 12 lugu, mille on kirja pannud 13 kirjanikku. Ulmekogumiku kokkupanek eeldab hääde lugude kirjutamist ja see omakorda - häid kirjanikke. Alates tänasest tutvustame neid, tänu kellele selline antoloogia üldse ilmuda sai. Ehk siis anname au autoritele, kelle looming lugejaid rõõmustab. Intervjuude leitmotiiv on "Kirjastus pole oluline, autor on põhiline"


Jaagup Mahkra, loo "Tarvaste tulek" autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide "ulme-"?

Jaagup: On ikka oluline. Ulme on kirjanduses eraldiseisev nähtus ja seda ei peaks mitte häbenema, vaid hoopis rõhutama ja populariseerima.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Jaagup: Vana kooli stiilis pulp-ulme. Kui rääkida kolmest tänapäevasest põhižanrist, siis ilmselt fantasy, ja kui väga detailseks minna, siis sword & sorcery.

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

Jaagup: "Mis oleks võinud olla?“ on ju sama huvitav küsimus kui „mis edasi saab?“. Ja ega enamik meie tulevikustsenaariume ka teoks ei saa.

Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

Jaapup: Esiajalugu on minu jaoks huvitav, kuna sellest on vähe teada. See pakub mulle palju ainet mõtisklusteks ning annab ühtlasi fantaseerimiseks vabamad käed.

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?

Jaagup: Et meid ootaksid ees ainult igavad ajad! Kirjutame need ise huvitavaks…


Indrek Hargla, loo "Clemens Fellinus, Rex Estonicum" autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide „ulme-“?

Indrek: On oluline. Ulme on kirjanduse eliitliiga. Iga tropp ulmet ei kirjuta. Jahvatada oma elust ja teeselda tähendustiinet postmodernset psühholoogilist realismi on kordades kergem, kui kirjutada kvaliteetset ulmet.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Indrek: Mugavus ei ole vist eesmärk, kirjanik peab tundma end kirjutades valusalt pingutamas ja liigne mugavus ei tule kasuks. Aga küllap mulle sobivad ajalooline fantasy, alternatiivajalugu ja traditsiooniline sf paremini kui näiteks hard sf (ma ei tea suurt midagi reaalteadustest), küberpunk (booring) ja high fantasy (ei viitsi kirjutada pikki ratsamatku haldjateriiki).

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

Indrek: Ajalugu ei ole tervikuna ja valmis kujul üldse olemas. Ja ajalugu muutub kogu aeg, mitte ainult tõlgendustes, vaid ka informatsiooni lisandudes või kadudes ja hägustudes. Inimtegevuse ajalugu on narratiiv ja seega alati mingi üldistus. Teisalt on asjade tõeline olemus alati ajaloos. Asi on see, mis ta on olnud, tänapäev on ainult pealispind, mis ei anna meile asja kohta täit infot. Miks peaks mängima? Inimene armastab mängu, inimene ongi mängiv loom.

Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

Indrek: 13. sajandi algus. Läti Henriku kroonika – eestlane astub ajaloonarratiivi, mõõk käes, ristiusu vastu võideldes. Või vähemasti seda väidab Henrik. Ma valisin selle aja kahel põhjusel. Üks on see, et see võimaldas modelleerida mõningaid tänapäevaseid sõlmprobleeme. Teine – see on Eesti ajaloo oluline periood, kus sündmused oleks võinud minna mitut rada. Nad läksid ühte võimalikku, aga mitte vältimatut rada.

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?

Indrek: Kuna juubelipäevil on sünnipäevalaps tõbine ja peab nähtavasti opile minema, siis ma soovin edukat paranemist.


Heinrich Wrinberg, loo "Vabavalla kaotamine" autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide „ulme-"?

Heinrich: Minu jaoks on esmajoones oluline tunda ja mõelda endast kui kirjanikust, st inimesest, kes kirjutab ilukirjanduslikke tekste eesmärgiga neid avaldada ja kelle tekste ka avaldatakse. Niivõrd kui kirjutan peaasjalikult ulmetekste, siis aitab määratlus ulmekirjanik kindlasti kaasa autori ja loomingu paremale määratlemisele.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Heinrich: Minu eelistatud alamžanriks on SF (science fiction) ja tulenevalt isiklikust taustast veelgi spetsiifilisemaks minnes kergelt öko-temaatiline. Aga meeldib ka paralleelreaalsuste ja ajaparadokside valdkond. Alternatiivajalugu loetakse vist siiski ka pigem SF’iks…?

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

Heinrich: Tegelikult on ajaloo puhul faktilise teadmise ja selle ümber tagantjärgi (olgu siis teadlaste või rahvasuu) loodud narratiivi vahekord ju tihtipeale küsitav… Ehk siis küünilisemalt öeldes: ajalugu – see on meie teha. Ajalooga mängimine nn alternatiivajaloolises tekstis on samavõrd õigustatud kui hetkereaalsusega mängimine mistahes ilukirjanduslikus tekstis – see on looming, see on põnev, see aitab ka võib-olla tegelikku ajalugu paremini mõista.

Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

Heinrich: Võimalik, et eestlase nö vaimses DNA’s on üle võimendatud see muistse vabadusvõitluse kaotamise trauma ja sellele järgnenud 700-aastase orjaöö narratiiv…? Minu tekst tegeleb selle mõttega, et kui oleks ikkagi oma riik tehtud seal kuskil 12-13 saj vahetuse eel, mismoodi siis oleks olnud? Kas see oleks olnud see „ussi- või püssi- või imerohi“, mis puudu jäi?

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?

Heinrich: Soovidega on see ohtlik asi, et mine sa tea – võib-olla lähevadki täide… Ja kes teab, kas see, mis täna näib hea soovina, pikas perspektiivis ongi enam nii hea? Igatahes riskin soovida ulmelisi ideid ja pealehakkamist nende elluviimisel.


Meelis Friedenthal, loo „Kasuksepp“ autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide „ulme-“?

Meelis: Üldiselt siiski ei ole oluline. Mulle on tundunud, et nii selgelt žanri tuvipuuri paigutamisega piiratakse ühelt poolt kirjaniku enda vabadust kirjutada nii, nagu tal parajasti tahtmine on, ja teisalt häälestatakse lugeja ootused suhteliselt ette teada konventsioonidele. Samas on mulle oluline ulmekirjandus, võib-olla oleks isegi täpsem öelda antirealism, just eelkõige vabaduse mõttes kirjutada nii, nagu asjad võiks olla, mitte nii, nagu need parajasti on.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Meelis: Minu tekstidele on ette heidetud, et mitmedki neist on piiripealsed või sobituvad üldse halvasti ulmekirjanduse alla. Sellest tulenevalt on ka raske öelda, millises ulme valdkonnas ma end kõige mugavamalt tunnen, võiks äkki öelda, et see on spekulatiivne kirjandus?

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

Meelis: Minevik on tundmatu maa ning iga ajastu peab seda uuesti avastama. Neidsamu sündmusi nähakse igas ajastus pisut erinevalt, tõlgendatakse vastavalt oma ootustele ja eelistustele. Kõige üldisemalt võiks öelda, et minevik on oleviku peegel ja vastavalt sellele, kes seal peegli ees seisab, muutub ka sisu. Pealegi, mitte keegi ei suuda peegli ees iseennast loomuliku näoga vaadata, ikka tehakse mingi ebaloomulik naeratus vms.

Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

Meelis: Esiteks selle pärast, et meil oli 2017. aastal reformatsiooni 500. aastapäev ja teiseks selle pärast, et reformatsiooniaegsed sündmused näivad mulle praegu väga täpselt peegeldavat meie ühiskonnas toimuvaid sündmuseid. Rahulolematus eliidiga, tahtmine ja valmisolek muutusteks, populistide esilekerkimine. Selle jutu kirjutamine aitas mul nii mõnestki tänapäeval toimuvast protsessist paremini aru saada.

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?

Meelis: Kui väike nõid oli 127-aastane, siis ei lubatud teda veel Blocksbergi mäelegi, sest ta oli liiga noor ja roheline. Mulle meeldiks esiteks küll, et jõuaks see vanus kätte, mil tekib nii palju kogemust, et täie õigusega suurte nõidadega koos tantsida.


Pildi autor Jaana Muna

Mairi Laurik, loo „Jumala armulikkus“ autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide „ulme-“?

Mairi: Ma olen suurema osa oma elust olnud ulmekirjanduse lugeja ning mu kirjanikutoimetused kuuluvad ka suuremalt jaolt ulme alla. Seega on ulme žanrina minu jaoks oluline ning sellest tulenevalt tunnen ma ka teatavat uhkust ja koju jõudmise tunnet, kui minu tegemisi selle sõnaga seostatakse.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Mairi: See on natuke keeruline küsimus. Kõige suuremat naudingut pakub teadusulme – mulle meeldib teadusulmet lugeda ning meeldib ka see mõttetöö, mis ühe teadusulmelise maailma loomise taustaks läbi tuleb käia. Samas olen ma nii fantaasia kui linnafantaasia liigituse alla kuuluvaid lugusid vist isegi rohkem kirjutanud ning üsna samamoodi – nautinud iga hetke nende sünniloost. Võib-olla on teistpidi isegi kergem öelda: ma arvan, et ma ei tule toime õuduskirjandusega, sest ma ei armasta õuduslugusid.

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

Mairi: Kui lähtuda ainult küsimustest „miks peaks?“ või „milleks see kasulik on?“, jääks maailmas väga palju toredaid asju tegemata. Lihtne vastus oleks: „miks ka mitte?“. Aga tõsiselt rääkides aitavad alternatiivsete mõttekäikude peas läbimängimised märgata detaile, mis reaalsuse protokollides ebaolulistena märkamatuks võiksid jääda. Sama mõte kehtib ju ka teadusulme (nii reaalteadustel baseeruva kui ka sotsiaalteadustel tugineva) kohta. Lisaks sellele ei saa kindlasti jätta mainimata ka lihtsalt mängu ilu.

Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

Mairi: Liivi sõda on ühest küljest miski, millega on kerge suhestuda ka sellel lugejal, kes tavaliselt pole ehk kõige usinam ajaloolise või alternatiivajaloolise kirjanduse lugeja. Teisalt oli see ka aeg, mil tänase Eesti territooriumile astus sedavõrd mitu erinevat kultuuri ja maailmavaadet ning kogumikus ilmunud lugu hakkas üsna omaenese tahtmise järgi mu peas kuju võtma. Küllap oma osa andis ka tänavune reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine, mis aitas mõtteid reformatsioonijärgsele ajale koondada.

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?

Mairi: Paar päeva tagasi soovis üks vana mees, keda ma iial varem kohanud polnud, bussipeatuses „tervist“. „Seni kuni sul on tervist, et tööd teha, on kõik hästi,“ selgitas mees juurde. Just seda sama sooviksin ma ka meie riigile: tervist, et oleks jaksu tööd teha, mõistust, et sellest tööst sünniks rohkem kasu kui tüli ning mängulisust, et suure töötegemise vahele ka vahel mõni lihtsalt mängu ilu või naeratuse nimel tehtud asi poetuks!


Mann Loper, loo „See linn on meile kalliks maksma läinud“ autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide „ulme-“?

Mann: Eesliited on huvitav teema kirjanikutiitli puhul. Ulme-sõna näen hea meelega, samas kui kirjutatakse "naiskirjanik", on sel kehv maik küljes. Võta siis kinni.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Mann: Lihtsam on fantasy, aga see ei tähenda, et ma muid žanre kirjutada ei tahaks.

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

Mann: Samas on meie arusaam ajaloost üsna muutuv nähtus. „Mis oleks, kui...?“ on küsimus, mis ajalooga kokkupuutuvaid inimesi ikka kõnetab. Ajalooteemaline ilukirjandus seab ranged piirid ja kannab teatavat vastutust ajaloolise tõe ees, alternatiiv aga avab põnevad mängumaad.

Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

Mann: Tartlasena olen ikka kodulinna ajaloo peale mõelnud. Põhjasõjas toimunu on üks mustemaid peatükke Tartu ajaloos ja üks neist põhjusist, miks meil keskaegset hoonestust või linnamüüri alles ei ole.

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?

Mann: Rahulikke ja igavaid aegu, mis soosiksid fantaasialendu.


Pildi autor Renet Heinla

Mart Sander, loo „Saatan Robert“ autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide "ulme-"?

Mart: Kirjanduse maailmas ei ole "ulme" sageli austav eesliide. See on umbes nagu öelda kustniku kohta "koomiksi"-kunstnik. Kõlab natuke alavääristavalt. Sageli aga näitab see pigem, et inimesel on fantaasia, mille rakendamiseks jääb mainstream-kirjandusest või kunstist väheseks. Mina ei pea fantaasiat kunagi halvaks tooniks, vastupidi.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Mart: Üritan leida mingit žanritevahelist tühja ala, kuhu ennast mahutada. Ulme kisub sageli stampidesse, seda nii narratiivi kui karakterite osas. Loodan, et näiteks romaaniga "Lux Gravis" (2017) suutsin neid stampe veidi pea peale keerata. Paljud ei saa sellest aru ja ootavad "ulme" all ikka ainult kosmoseseiklusi ja superkangelasi.

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

Mart: Ajaloost me õpime, ja kui meil on kasutada mitu eri ajalugu, saame me neist õppida ja järeldada palju rohkem.

Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

Mart: Mulle lihtsalt meeldis Tallinna ooperiteatri lugu ja kui tuli variant midagi kirjutada, ei mõelnud ma kaua. Ilmselt jääb see kogumiku kõige vähem "alternatiivseks" looks, aga nagu öeldud, ma ei taha kunagi peavooluga kaasa ujuda.

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?

Mart: Rohkem fantaasiat!


Maniakkide Tänav, loo „Kolmanda Reichi triumf!“ autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide „ulme-“?

Maniakkide Tänav: See on oluline, kuna ma kirjutangi ainult ulmet.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Maniakkide Tänav: Kõigis. Mulle meeldib vaheldus ja meeldivad kirjanduslikud väljakutsed, seetõttu ei põlga ma ära ühtegi ülem- ega alamžanrit. Olen märganud, et mida enam ma uusi asju katsetan, seda rohkem tahaks kirjutada, sest ideid igas erinevas vallas tekib aja jooksul järjest rohkem. Selleks, et neid ideid vähegi kontrolli all hoida, on hea vahepeal kirjutada eri žanrite segu.

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

Maniakkide Tänav: Loomulikult selleks, et huvitav oleks, ka see on omamoodi vaade tundmatusse. Ja miks ei saa muuta? Pigem väidetakse, et ajalugu käib ringiratast. Seepärast on enne ajalooratta täispöörde sooritamist ja uuesti samalaadset sündmust läbides ainult hea erinevaid stsenaariume läbi mängida ja mõelda, mida saaks seekord paremini teha.
Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

Maniakkide Tänav: Sest seda on Eesti ulmes vähe käsitletud, ise aga olen viimasel ajal lugenud mitut „natsid võitsid“ romaani väljamaa autorite sulest. Nii et läks minu jaoks just parasjagu teemasse.

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?
Maniakkide Tänav: Pikka iga, edu töös ja isiklikus elus :) Ja ikka hoida pilk pikalt tulevikus ning mõelda, et mida teha nii, et ei läheks naa.


Mihkel Seeder, loo „Ernst Meele Eesti“ autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide „ulme-“?

Mihkel: Ulmekirjanikuks ma end ei nimeta. Aga õnneks saab ka näitekirjanikuna tegeleda üsna ulmeliste teemadega. Looja saab enesemääratlusega minna vaid teatud piirini (edasi tekib juba oht eneseparoodiaks). Seepärast ootan parem ära, kas kunagi tuleb mõnel kirjandusteadlasel mõttesse mind „ulme-” liitega pärjata ja kui see juhtub, siis võtan ma au tänutundega vastu.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Mihkel: Olen ulmežanris nii kirjutaja kui lugejana totaalne võhik. Vast kõige rohkem erutab mind alternatiivajalugu. „Mees kõrges lossis” on isegi läbi loetud. Olen uurinud pisut Harry Turtledove’i loomingut. Usun, et tõelised avastused ja äratundmised selles valdkonnas seisavad mul alles ees.

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

Mihkel: Küsimus ei ole minu jaoks mitte mängimises, vaid maagilises kui-s. Selle hapra sõnapaari najale toetub loomisprotsessi kõige ahvatlevam tahk – panustada oma mõttejõudu maailma olemuse analüüsimisse. Alternatiivajalugusid luuakse, et anda veel üks võimalus siinse reaalsuse mõtestamiseks.

Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

Mihkel: Olen oma professionaalses elus veel õpipoisi faasis ja lood tulevad minu juurde, mitte vastupidi. Eesti teatrid otsustasid tähistada kodumaa juubelit suurejooneliselt, luues iga kümnendi kohta uue lavastuse. Indrek Hargla ning VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka panid pead kokku, et luua lavastus 1930ndatest. Meistrid otsustasid mind ka kampa võtta ja nii sündis „Sirgu Eesti”. Kuigi siin kogumikus olev lookene „Ernst Meele Eesti” ülesanne oli juhatada sisse lavastuse alternatiivne maailm, siis viis loomisprotsess lavastuse teistele radadele ja seetõttu saab „Ernst Meele Eestit” nimetada täna iseseisvaks miniatuurseks alternatiivajaloo-saarekeseks.

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?

Mihkel: Antud olukorras on vist mõttetu endalt küsida, mida soovida 100-aastasele inimesele. 100-aastasele tammele tuleb aga alles tuult tiibadesse soovida, sest ta on viimaks jõudnud lapseeast välja. Riik vast ongi rohkem puu kui inimese moodi. Seepärast soovin Eestile palju päikest, hulganisti võsukesi ja et juured ikka peaks!


J.J. Metsavana ja Veiko Belials, loo „Piisab, kui seinale kritseldad B“ autorid.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide „ulme-“?
J.J. Metsavana: „Ulme-“ eesliide on mulle väga oluline. Mulle meeldib unistada ja oma reeglitega uusi maailmu luua, et neis huvitavate ideedega eksperimenteerida, ning ulme on ainuke žanr, kus ma seda vabalt teha saan. Seega on minu jaoks ulme näol tegemist kirjanduse kõrgliiga, mitte sabassörkija või vähemväärtusliku alamžanriga.

Veiko: On oluline. Ulme ongi oluline asi. Ja väidetavalt olla mina olnud üks esimesi, kes hakkas oma jutte kirjutama-avaldama teadlikult ulmena, mitte muude ambitsioonide kattevarjuna (see väide jäägu küll väitjate südametunnistusele), järelikult oli mulle algusest peale oluline määratleda end eelkõige just ulmekirjanikuna.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

J.J. Metsavana: Teaduslik-fantastikas. Täpsemalt küberpungis ning kosmoselugudes, aga ka õuduskirjandus pole mulle võõras. Kõige ebamugavamalt tunnen end ilmselt epic fantasy’s, ilmselt on siin süüdlaseks vähene lugemus ja vale peakuju.

Veiko: Olen kirjutanud vist igas alamžanris, kui aurupunk välja arvata (loodetavasti saab seegi viga kunagi parandatud). Ei oska ühtegi eelistada. Ulme on ulme on ulme...

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

J.J. Metsavana: Ilukirjandus ja ulme ongi suuresti mäng ja miks peaks keelama endale sealseid kõige vahvamaid mänguasju? Teiseks on neid „mis siis, kui…?” küsimusi väga põnev esitada. Pealegi, teisi võimalusi neid alternatiivseid ajaliine kogeda meil peale ilukirjanduse pole .

Veiko: Sellepärast peabki mängima.

Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

J.J. Metsavana: Tegelikult toimub minu ja Belialsi ühisjutu tegevus vist lausa neljal eri ajaperioodil. Valitud said need kõik puhtalt praktilistel kaalutlustel, et saaks võimalikult palju olulisi võtmesündmusi pea peale pöörata.

Veiko: Sest Metsavanal oli algne idee, mis kõlas piisavalt pöörase ja huvipakkuvana. Ja tänusõnad siinkohal kõigile, kes Õlleministeeriumis selle arendamisele entusiastlikult kaasa aitasid (Mann, Mairi, Weinberg, Rätsep).

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?

J.J. Metsavana: Rohkem head eestikeelset ulmet ja uusi kodumaiseid ulmekirjanikke!

Veiko: Oh, õitse veel kaua, nagu laulusalm ütleb.


Siim Veskimees, loo „Valendab üksik prooton“ autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide „ulme-“?

Siim: Üldiselt mitte. Kuigi ulme on kõige nõudlikum žanr, (ideekirjandus versus tavakirjandus) ja olen esmajoones ulmekirjanik, olen kirjutanud ka palju muud, mis ühtki otsa pidi ulme alla ei mahu, nii et ise eelistan selguse huvides laiemat mõistet – kirjanik.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Siim: Ütleme nii, et mulle meeldib ühiskonda modelleerida. Lasen harva fantaasia „niisama” kappama, enamasti võtan mõne idee, mõned olulised sündmused, arengud või leiutised, ja sealt edasi üritan, palju võimalik, jääda rangelt tõenäosuse, loogika ja psühholoogilise usutavuse piiresse. Eks see vist žanrimääratlusena hard-sf ole.

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

Siim: „Kes ajaloost ei õpi, on määratud seda kordama.” Ajalukku on võimalik suhtuda mitut moodi. Võib pidada seda tootlike jõudude ja klassivõitluse paratamatuses püherdamiseks marksismi vulgaarmaterialistlikus vaimus, ja võib märgata üldisi mustreid, trende ja meeme, mis korduvad läbi rabanduseni erinevate inimühiskondade. Miks ikkagi asuvad need, kel kõigi parameetrite järgi oleks võimalik muuta maailm ilusamaks paigaks, ühel hetkel tegelema ilmvõimatuid, ennasthävitavaid lollusi – ehitavad püramiide või laastavad end inkvisitsiooni või vasakliberaalsusega? Küsimus on ikka üks – mida meie – meie just praegu ja siin! – peaksime tegema, et meie mõtted ja väärtused ajas edasi kanduksid, mitte poleks vaid ajaloo uurimisobjekt lahtris „kurioosumid”.

Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

Siim: Vastaksin W. S. Maughami lõpmatult korratud sõnadega – palju lihtsam on kirjutada sellest, mida sa tead, kui sellest, mida sa ei tea. Eks ma ikka mõista XX–XXI sajandi ühiskoda paremini kui mõnd teist ajalooperioodi.

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?

Siim: Et tuleks ka 200-s, kuigi kõik märgid näitavad, et vat see on ebateaduslik ulme...


Pildi autor Sigrid Osa

Krafinna, loo „Elu jõud“ autor.

Heli: Kas ja miks on sinu jaoks oluline, et sinu kui kirjaniku ameti juurde kirjutatakse eesliide „ulme-“?

Krafinna: Ulme on nagu pisike vastik putukas – piniseb-piniseb, ära ei lähe ja teda on igal pool. Korralikus seltskonnas temast üldiselt ei räägita. Seega, tuleb luua pretsedent.

Heli: Millises ulmežanris tunned end kõige mugavamalt?

Krafinna: Õudus. Meeleolu tekitamine on õuduskirjanduses väga tähtis, ja see on teema, millega tegeled siis, kui kirjutad luuletust. Mugavustsoon mulle.

Heli: Miks peaks ajalooga mängima? Seda ei saa ju enam muuta.

Krafinna: Miks peaks üldse keegi midagi mängima? Mis mõtet on mängudel peale fantaasia rakendamise? Välja arvatud lapsed, neil on vabandus – nad ei pea makse maksma.

Heli: Miks valisid oma jutu teemaks just selle ajalooperioodi?

Krafinna: Minevik ei paelu niivõrd kui see, mis saab. Samas, ilma sisaliku jäljeta kaaren kivi ei toksi. Niisiis, tulevik tänapäevaga segi.

Heli: Eesti Vabariik 100. Mida sooviksid sünnipäevalapsele?

Krafinna: Vali uuesti.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0055)