Järgnevalt toome ära lõigu uuest Indrek Hargla peatselt ilmuvast romaanist. Raamatust endast saate lähemalt lugeda kirjandusuudiste rubriigist.

Veelinde arpuja Sürjesugu Ohevald oli arpuja kohta noor mees, aga vana Kahru oli enne surma just tema välja valinud. Veidi viltuse näo ja kõverdunud huultega, jäi temast alati mulje, et ta natuke irvitab. Ta rääkis vähe ja elas väikeses hütis linde lõunavalli taga, enamuse ajast hulkus ta ringi ja otsis mööda maad asju ja märke, mis sobiksid pajatama jumalate tahtmistest ja mõtetest, sündmustest, mis on ette määratud, ja samuti nendest, mille kohta ka Taat, Ilmaneitsid, Kiusu-Kiur ja Põdrakarjus täit tõtt ei tea. Kui ta parajasti kusagil lonkimas ei olnud – ja need retked võisid kesta tosinaid päevi –, luges ta oma hütis Manaruno, kasvatas ja õpetas vaskusse või mehkeldas mõne naisterahvaga. Virilast ilmest ja kehvast kondist hoolimata meeldis Ohevald kangesti naistele. Mis neid Ohevaldi külge tõmbas, jäi Aotõivile alati arusaamata.

Asjad, mida Ohevald otsis, võisid olla pealtnäha täiesti tavalised, aga nendel pidi olema miski imelik vemp küljes, mis tegi need kummalisteks, nagu oleks ilmajõud nende loomise ajal segaduses olnud. Need olid asjad, mis olid korraga justkui kaks erinevat, mis näisid ühena, aga võisid samaaegu olla ka midagi muud. Selline asi võis olla näiteks põdrasarv, mis üht- või teistpidi sättides meenutas mõnda looma või inimest. Või siis linnusulg, mille värvides oli salakiri, meenutus nendest kohtadest, kus see lind toonelas oli käinud. Aga ka oksaraag, kasesasi, auguga kivi, inimese kont või pealuu, mõni kummaline savipotikild või mereranda uhutud lauajupp võis Ohevaldile kõneleda haldjaste kahtlustest või nende inimeste erilistest annetest, kes olid selle teinud. Kevaditi otsis Ohevald soisematest kohtadest vaskusside pesasid, korjas sealt mõned väiksemad vingerdised endale kaasa, toitis ja hoolitses siis nende eest ja õpetas neid taigudega kõnelema ja haldjailmast sõnumeid kandma.

Veelindest mitte kaugel ühe väiksema jõe ääres savises mullas kaevates oli Ohevald sattunud kord imeliku looma seljakondist tahutud odale. Ta tuhnis seal edasi ja leidis veel mitu luukeret, märke hallidel aegadel ehitatud külast ja koldeasemest ning siis palju kõiksugu ehteid ja ripatseid, mida need inimesed kaelas olid kandnud. Võib-olla oli siin kunagi olnud küla, kus elas Uku – ilma hingeta inimene, kes oli näinud unes Ilmaneitsit ja läinud teda otsima, et ka inimene saaks endale hinge. Sellest vanamuistsest külast leidis Ohevald veel palju asju, mida ta nii tähtsaks pidas, et neid igale poole ümber oma hüti kuhjas, mõned kokku sidus või endale ümber riputas ning kogu aeg kaasas kandis.

Nad sammusid nüüd üksteise järel: kuningas Uljas, Ohevald, Aotõiv ja siis Folkmar; nad läksid lindemäest alla, kahlasid läbi kõrge heina ja möödusid ihumeeste maleva põldudest, mille veertele olid laotud kivist piirdeaiad. Nad läksid üle oja ja aina edasi suure pärna poole, mis kasvas kumeral künkal. Oli keskhommik ja maru oli tõusmas. Suure Hingetuule päev, nii nagu see alati on olnud. Taevas sõudsid tumedad pilved, puud paendusid, oksad värisesid, metsad kohasid. Ja hommikul ei olnud sellest olnud märkigi.

„Ütle ausalt, kas see on mingi nõidus?“ küsis Folkmar Aotõivilt. „Et need tooneeided oskavad tormituult ette ennustada? Ma tean inimesi, kes elavad mere ääres ja kes mõistavad pilvede ja tuulte järgi suurt tormi ette ennustada. Aga siin, sisemaal? Kui mitu päeva on olnud kena suveilm ja pole tuuleõhkugi.“

„Mina ei tea kõiki neid asju, mida tooneeided teavad,“ kostis Aotõiv ausalt. „Öeldakse, et nad oskavad kõneleda teiste surnud tooneeitedega. Üks surnud tooneeit võib ennast unes teisele ilmutada. Nad saavad surma tagant välja valida järgmise tooneeide ja talle sõnumeid saata. Aga nad ei räägi sellest kuigipalju. Ma olen leppinud sellega, et nende teadmised ja nägemused on pühad, et need tulevad kõrgemalt poolt.“

„Nad on siis umbes nagu nunnad ristiusukloostrites,“ pomises Folkmar.

„Nunnad?“ küsis Aotõiv. „Pühad naised, kes saavad nägemusi?“

„Umbes jah,“ sõnas Folkmar. „Mitte alati nägemusi, aga nad on maailmast tagasi tõmbunud, et ennast Lunastajale pühendada. Mina olen munk ja naised on nunnad. Kas ma ei ole sulle nendest rääkinud?“

„Ei tule meelde. Kas need nunnad on ka sugukarskust vandunud?“

„Muidugi!“ pahvatas Folkmar. „Kuidas teisiti! Ma mõtlengi, et teie usul on üllatavaid sarnasusi ainsa ja õige usuga, sest nagu tooneeided ei käi meesterahvastega läbi, ei tee seda ka nunnad, kes on andnud ennast Issanda Kristuse mõrsjateks.“

Folkmari viimane lause pani Aotõivi algul muigama ja siis koguni vaikselt itsitama. Folkmar piilus teda kahtlustavalt ja küsis siis, et mis austatud taretargale nii suurt lõbu teeb.

„Sa vist ei tea tooneeitedest tõesti kuigi palju?“ küsis Aotõiv.

„Ma tean seda, mida ma näen. Et nad elavad eraldi ja omaette väikeses tares, kus nad kuivatavad taimesid, segavad ravimeid ja keedavad vägevett, et nad saavad läbi mingi ime hoida käes kuuma rauda ja see ei kõrveta neid. Ja nad loevad Manaruno ja kuulevad, kuidas teie väärjumalad nendega räägivad. Aga mõnel moel on nende tegemised ja eluviisid väga sarnased meie pühade õdede omadega.“

„Kui noored tüdrukud hakkavad unes nägema Toonelat ja kuulma tarkusi, siis toovad emad nad tooneeide juurde,“ rääkis siis Aotõiv. „Nad annavad oma lapsed ära, ja neile ei ole tõesti määratud abielluda, olla tarenaiseks ja saada lapsi, kes pärivad. Vanemad tooneeided räägivad tüdrukutega, kuulavad neid, vaatavad nende sisse – õigupoolest ma ei teagi, mida nendega täpselt tehakse, sest see on saladus. Aga siis, kui tüdrukud on suureks kasvanud, on nende seast õiged tulevased tooneeided välja valitud ja viletsemad saadetakse tagasi. Aga need, kes tõesti saavad tooneeitedeks... nende juurde tuuakse noori sõjamehi enne esimest malevasse minekut.“

„Ja mida nad nende noorte meestega teevad?“ küsis Folkmar kuidagi ebalevalt.

„Seda, mida mehed ja naised on määratud maa peal tegema,“ kostis Aotõiv. „Tooneeidega nikkumine annab sõjaõnne ja kaitseb surma vastu. Ja enne ei tohi kedagi tooneeideks nimetada, kui ta on kaheteistkümnele malevlasele õnne jaganud. Keda ja kui palju nad pärast magatavad, on nende oma asi, aga naiseks võtta neid ei tohi. Muus osas on tooneeitede eluviisid vist tõesti sarnased teie nunnadega.“

Folkmar kõndis nüüd tükk aega vaikides ja ainult nohises löödult.
„Jäälõhn,“ ütles äkki Ohevald, kes käis kõigi ees.

„Mis?“ küsis Aotõiv.

„Tuules on jäälõhna,“ tähendas Ohevald. „Rohkem kui läinud suure hingetuule päeval. Külmad tulevad.“

„Millal?“

„Varsti. Sada korda teeb ilmakera tiiru ümber päikese ja siis sajab igal talvel lund ja meri külmub kinni. Nagu see oli Uku ajal.“

„Mida tuules veel on?“ küsis Uljas.

„Mõistatusi,“ vastas Ohevald. „Saladusi. Ühte ma kuulen selgelt – Verine pikne kärgatab koidus, rauane rästik salvab ehas.“

„Mida see tähendab?“ küsis Folkmar.

Aotõiv kehitas õlgu. Tal ei olnud õrna aimugi, mida see võiks tähendada. Arpuja kuuldud mõistatused võisid tähendada õige mitmesuguseid asju. Need võisid täide minna, aga võisid ka mitte. Igatahes ei näinud see praegu kuigi tähtis. Ohevald kuuleb tihti tuulest mõistatusi.

Vana pärn suure künka otsas oli juba väga ammu olnud Veelinde kuningate valitud koht suure tuule ajal kahimiseks. See koht oli kahimiseks otsekui loodud. Veelinde paistis taamal, kõrged tarad ja uhked vallid kinnitamas kuningate vägevust, jõukad talud ja laiad põllud kõnelemas ihumeeste maleva ustavusest, iidsed laaned ümberringi sosistamas esiisade tarkusi. Tuule käes hakkas suur pärn kohisema ja õõtsuma, räägitakse, et kolm korda on pikne sellesse puusse löönud ega ole suutnud seda vigastada.

Folkmar ja Aotõiv jäid künka alla ootama. Folkmari huvitasid iseenesest kõik need paganlikud kombetäitmised, ta pani need kirja ja üritas leida neis sarnasusi kristlike riitustega. Aotõivi jälle huvitasid kristlaste jumalaga seotud asjad – kui ta ilmaasjadest õigesti aru sai, siis käib neid pikakuuemehi naabrite maades järjest rohkem ringi, nende kuningad elavad kivist linnustes ja usuvad, et võim on neile antud jumalast, neil on palju rauda ja hobuseid. Ja palju sõjamehi. Sellise jumalaga tasub elada rahus.

„Kord aastas tuleb Suur Hingetuul,“ seletas nüüd Aotõiv Folkmarile. „See on aasta kõige vägevam tuul, painutab ja murrab puusid, peksab mere üle kallaste, kisub katuseid lõhki. Surnute hinged märatsevad selles tuules, nad kipuvad elusate juurde tagasi. See on nende ulgumine, mida me tuules kuuleme, ja nende sosinad, mis puulehtede vahel visklevad. Võib-olla on neil meile sõnumeid. Kui me ainult oskaksime kuulata.“

„Ja see arpuja oskab?“

„Ta oskab surnute ja jumalate käest nõu küsida, jah. Vaata!“

Aotõiv osutas pärna alla, kus Uljas ja Ohevald seisid, pikad juuksed tuules lendlemas, ja maru mattis nende hääled. Kuningas tõmbas väitsaga oma käsivarre verele ja tilgutas seda puujuurtele. Ohevald heitis arppu, ta tallas kõrge rohu maha ja poetas siis selle sisse väikeseid loomade konte, auguga kive ja muid seesuguseid asju, mis teise poole maailmas teed juhatasid. Kuningas küsis seejärel midagi Ohevaldi käest ja see küsimus oli tegelikult jumalatele mõeldud. Ohevald kobas põuest nahklähkri järele ja jõi sellest. Viivu seisis ta nagu tardunult, silmad suletud, aga siis tekkis ta kätte üks keerlev ja vonklev olevus – vaskuss. Ohevaldi käed otsekui mängisid ussiga, see põimis end tema kämmalde vahele ja väänles, ning korraga lasi Ohevald ta lahti ja jäi siis teraselt maad vaatama. Milliste taigude vahelt uss läbi roomab ja kuidas ta roomab – nõnda annab ka haldjavald arpujale sõnumeid.

„Lihtsalt üks ebausk ja posimine,“ teatas Folkmar. „Ei saa üks uss tulevikku teada.“

„Niipalju kui mina aru saan, päriti seal midagi mineviku kohta,“ sõnas Aotõiv. „Ja kuninga näo järgi otsustades ei olnud need väga head sõnumid.“
Mis need sõnumid ka ei olnud, Uljas ei lausunud sõnagi, kui ta pärna juurest alla tuli. Vaikides hakkas ta Veelinde poole tagasi sammuma ja Ohevald löntsis ta järel, nägu irves ja kõva tuul silmadest vett välja kiskumas. Ühe vaskussi võrra oli ta nüüd vaesem, see oli pärast taigude puudutamist läbi rohu minema vingerdanud.

Vali maru möllas üha võimsamalt, kaarutas metsa ja lõõtsutas jäise lõhnaga tuult Veelinde poole.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)