Tõlge/mugandus ajakirjale “Reaktor”
3. osa (ptk 8-10)
--------------------------------------------------
Peatükk 8. Kalad surid maha
Angaarist kostis tasast sammukobinat ja keegi hõikas hädise häälega: “Terekest!”
Jewel piilus läbi poikvel õhulüüsiluugi.
Talle vaatas vastu linakarva jumega kidur vennike, kelle kõhnad käsivarred olid vorpidest ja põletusarmidest kirjud - küllap see oligi kolleeg Lenis. “Ee… mul kästi siia tulla. Nad ütlevad, et sa tahtsid mind näha.”
Jewel lükkas luugi pärani ja viipas ta sisse. “Tahtsin jah. Räägi, mis sa Fortune Harperi kohta tead.”
“Kas sa võtad mind nüüd vahi alla?”
Jewel turtsatas. “Ei tea, mis jaoks? Sa ju istud juba siin kinni.”
Vennike rahunes silmnähtavalt. “Nojah, nad ütlesid, et pearahakütt otsib mind, ma mõtlesin-”
“Ei. Mind huvitab ainult Fortune Harper. Mulle öeldi, et sina saad aidata.”
“Aidata…” Lenis libistas end nurka istuma ja toetas lõua põlvedele. “Nojah. Mis ma ikka oskan öelda... Forty oli siin ainuke... tähendab, peale minu ainuke, kes akvapoonikast midagi jagas.” Ta kibrutas kulme. “Eks ta nüüd ole rohkem hüdropoonika… kõik kalad surid maha. Peame vahepeal laipasid hulka viskama, et aineringlus seisma ei jääks. Eks ta veidike jube on, kui järele mõelda, aga noh, looduse igavene ringkäik ja nõnda edasi…” Ta kehitas süüdlaslikult õlgu.
Jewel vaatas Lenise uduseid silmi ega saanud teisiti, kui pidi küsima: “Kuule, kuidas sa üldse vangi sattusid?”
“Ma… ma ei tea päris täpselt isegi. Ütlevad, et süütamise eest. Mina ei tea sest midagi... mina kohe kardan tuld!” Lenis niheles veidi kohapeal. “Ju ma midagi ikka tegin, vangi ju pandi… Muide, siin on veel sihukesi - ei mäleta täpselt, kuidas nad siia sattusid ja-”
Jewel ei pidanud enam vastu. “Ja Fortune? Kuidas tema siia sattus?”
“Forty ei rääkinud sellest eriti… ütles ainult, et ta nabiti täisikka jõudmise peol kinni. Teised alati irvitasid, et pidi see vast raju pidu olema…”
“Ja missugune ta muidu oli?”
“Forty?”
Jewel hammustas huulde ja noogutas.
“Rahulik selline. Hoidis omaette, töötas ainult laboris. Šeffidega ei vaielnud, tüli ei norinud...” Lenis naeratas õndsalt. “Me poleks iial osanud kahtlustada, et temast on jalgalaskjat. Saime alles hiljem aru. Kui olukord väheke maha rahunes, eksole…”
“Nii et sa ise ei näinudki teda põgenemas? Miks sa siis nii kindel oled, et ta üldse välja sai?”
Lenise õnnis naeratus kustus ja ta nühkis selga vastu seina.
Üleinimliku pingutusega suutis Jewel oma häälele sõbralikuma kõla anda. “Kõik on hästi, ära karda. Ma ei tee sulle midagi. Lihtsalt… Saad aru, mul on vaja Fortune üles leida. Minu ülesanne on ta ühes tükis koju viia, saad aru?”
Lenis aja silmad pungi ja noogutas innukalt.
“Nii et sa ikkagi nägid, kuidas ta põgenes? Mismoodi siis?”
Lenis pitsitas silmad kõvasti kinni ja lasi kuuldavale vaevalise krigina. “Evak…kapslid...”
No muidugi!
Jewel nohises mõtlikult. “Ja mismoodi sina nende kapslite kohta teada said?”
“Oh, neist teab igaüks. Pole muidugi ette nähtud, aga…”
“Kui kõik vangid nagunii neist teavad, miks siis kõik nii kukult siin istuvad?”
“Oi, mitte päris kõik! Igasuguseid jutte liigub…” Lenis pungitas jällegi silmi. “Aga… ega neile niisama lihtsalt ligi ei pääse. Nad ju lähevad ainult siis tööle, kui midagi viltu läheb… väga viltu, nii et surma võib saada… ja siis peab veel luugid kuidagi lahti saama ja… Ja pealegi-” ta tasandas häält, “-paljudele meeldib siin.”
Jewel noogutas. Seda oli ennegi nähtud. “Aga Fortune? Juhtus ta veel midagi mainima? Kuhu ta plaanis edasi minna, kellega kokku saada?”
Lenis keeras käsivarred ihu ligi sõlme ja hakkas inisedes edasi-tagasi kiikuma. “Ee… ma ee...ei- tähendab, võib-olla? Vaata, kasvulabor nõuab kõvasti tähelepanu, kogu aeg midagi muutub, sa pead järge pidama, eksole… Nii need kalad maha suridki - mina ei jaksanud püttide eest õigesti hoolt kanda, mitte nagu Forty…” Ta kiigutas end aina jõulisemalt. “Oleks ma taibanud temaga kohe kaasa minna… Aga nüüd ei saa enam, ei tohi... teised surevad nälga…”
Jewel ohkas. Kui selle mehe peakolus ka veel midagi kasulikku leidus, siis temal polnud oskust seda sealt välja meelitada. “Aitäh, Lenis. Sinust oli... palju abi.” Ta sikutas kotist värske paki bora-liha ja jagas selle pooleks. “Sa parem söö siin. Pole vast hea teiste nina all värsket proteiini lehvitada.”
Luksuslik eine rahustas Lenise paugupealt maha. Ta lõpetas kiikumise ja lasi hammastel välkuda.
Jewel näksis mõtlikult oma osa. “Muuseas. Mul oleks vaja oma laev dokkidest lahti lukustada. Sina kui kohalik - mida sa soovitaksid?”
Lenis viipas mugistades peaga. “Smgbmgbhhh-” ta neelatas, “-sa pead bossiga rääkima.”
“Sellega, kes sidesõlmes kamandab?”
“Mhmh.” Lenis lõnksas kiiruga järgmise suutäie alla. “Ta oli mässu ninameestega mestis. Ja tema on neist ainukesena elus, nii et nüüd me oleme tema käe all. Kõige hullem polegi… laboris nad mind ei tülita, noh, mitte eriti.” Ta tõmbus kössi. “Ainult siis on jama, kui süüa väheks kipub jääma.”
“Oota siin.” Jewel andis talle julgustava võmmu selga ja seadis sammud üle silla, käigu pealt jakki selga ajades.
Hakatuseks tegi ta päästešahtidega lähemat tutvust. Iga luuki ehtis lihtsapoolne biomeetrikapaneel ja selle kõrval nuppudega numbrilaud.
Naljanumber...
Solitaire’i süsteemidega võrreldes olid need luugid väga algelised - sellise lahtimuukimiseks piisas, kui sul oli piisavalt tehnilist taipu…
...või abilisi.
Jewel saatis väljaläinud päästekapslite teekonna kohta Heroni sidevõrku päringu, toppis käsiterminali tagasi taskusse ja astus lähima kaamera ette. “Kuule! Ajame vähe juttu!”
Vastust pidi üksjagu ootama nagu ennegi. “Mis sa veel tahad, nuhk?”
“Mul on teie rahvale üks... ärilise iseloomuga ettepanek.” Jewel kaalus hoolega iga silpi. “Saan aru, et teie… ee, asustusüksusel on teatavaid raskusi püsiva toiduvaru tagamisega?” Ta keeras pea viltu ja vaatas otse kaamerasse.
“Ja mis sinul sellest, nuhk?”
“Jäljeküttide peakorteril on igasuguseid kaupmehi kontaktide hulgas. Mõned neist on küllaltki… loomingulised. Ma tean peast vähemalt kahte, kes oleksid võimelised keelutsooni sisse pääsema ja teiega kaupa tegema. Teil on pool jaama tühi, selle kola eest saaks värsket provianti üksjagu. Ma oleksin valmis neid sellest ainukordsest võimalusest teavitama - seda muidugi juhul, kui te kõigepealt mu laeva vabaks lasete.”
Ruuporist kostis mõnda aega summutatud pominaid. “Väga ahvatlev pakkumine. Aga kuidas me teame, et sa meid Heroni nuhipesale maha ei müü?”
“Ega ei teagi. Aga sa kaalu asjaolusid. Ma lugesin Heroni memodest... nad teavad väga hästi, mis seis teil siin on. Oleks neil huvi, saaksid nad igal hetkel jaama oma kontrolli alla võtta, aga siiani pole nad seda teinud. Raport ütleb, et olukord on “kontrolli all”. Paistab, et teie putka vallutamine pole teab mis... teab mis… prioriteet.”
Jewel neelatas. Angaari tuled ujusid udukogudena ta silme ees ja külm higi tikkus selga. Ta tõmbas jakihõlmad koomale ning luges südamepöörituse tõrjumiseks mõttes sajani.
“Olgu. Riskime. Sadamalukustus on maha võetud. Sinu huvides on, kui-”
Jewel ei viitsinud lõpuni kuulata. Ta kiirustas tagasi maandumisplatvormile, kus leidis Lenise sihitult laeva ümber tuiamas.
“Ma siis lähen. Aitäh veel kord.” Ta peatus, jalg lävel. “Kuule… ma ei luba midagi, aga ehk õnnestub su toimik üle vaadata. Nimi oli Lenis… Syml, jah?”
Lenis noogutas rõõmsalt. “Jaa, see oleks vahva küll. Äkki aeti kuskil midagi sassi ja ma polegi miskit maha põletanud…”
“Eks näis.” Jewel lehvitas sulguva luugi vahelt.
Kui Solitaire’i reaktor jälle tukseldes tööle hakkas, ei suutnud Jewel meeleliigutust tagasi hoida. Tema tänutunne kasvas veelgi, kui ta nägi, et Heroni kontrollkeskuselt oli saabunud vastus evakuatsioonitrajektooride kohta. Ju oli positiivsest koostööindeksist siiski veidi kasu.
Kõigepealt määras ta kursi vangla ohutsoonist väljumiseks ja uuris siis Heroni keskuselt tulnud teavet lähemalt. Selgus, et päästekapslitega käis siiski kaasas turvameetmeid, millest päris “igaüks” ei teadnud, sest üht kapslitrajektoori saatsid rasvased hoiatusmärgid ning sildid “kinnitamata reisija” ja “läheneda ülima ettevaatusega!”
Jewel lisas kapsli eeldatava maandumispiirkonna koordinaadid navigatsiooniplaani.
See on isegi liiga lihtne… Mis siis, kui nad sulle pada ajasid?
Ta sirutas end ettevaatlikult.
Ajasid või mitte… varsti saame teada.
Peatükk 9. Metsasanitarid
---Alustan atmosfääri sisenemise toiminguid---
Solitaire oli valvurite päästekapslite jälgi ajades jõudnud välja planeedi päevavalgustatud poolele. Jewel pani lennutrajektoori paika ja kinnitas turvarihmad. Juba oli G-stabilisaatorist hoolimata turbulentsi tunda; sellesse lõikusid iga natukese aja tagant põtkurite aeglustusimpulsid.
Võib-olla... oleks... Uhhh... oleks... pidanud... Ai! ...pidanud... kogu... liha... lollakale... andma
Pärast lõputuna tundunud vappumist saabus pardale rahu.
---Kalibreerin raskuskeskmeid… Aerodünaamiline režiim läks---
Seadnud Solitaire’i autopiloodil kulgema, avas Jewel peaekraanil silmailuks välisvaate ja sättis selle taustale kartograafia- ja ajalooandmete tulbad.
Parasjagu läheneti subtroopilisele alale, kus asus Trelasi Kahe peamine, õigemini ainuke, taevasadam. Ajalootulbast võis lugeda, et sadama ehitust oli alustatud millalgi Teise Suure Maasarnastamislaine aegu ja sellest pidi saama üleilmse asustamise esmane sõlmpunkt. Kui ehitus oli lõppjärgus ja esimesed uusasukadki saabunud, leiti, et üks kohaliku õhu komponent - nimi ei öelnud Jewelile midagi - osutus pikemaajalisel kokkupuutel mürgiseks. Kuigi aine kogused jäid “üldiselt talutavatesse piiridesse”, tähendas avastus soovimatuid viivitusi ja lisakulusid ning kuna odavam ja inimsõbralikum Trelasi Kolm paiknes süsteemiväliste rändude seisukohast väga lähedal, jäigi kogu suurprojekt soiku. Tänapäeval pakkus pisivõimsusel töötav sadam killukest tsivilisatsiooni lopsakate metsavööndite ja hajusate vaatluspostide keskel. Jäljeküttidel siin oma esindust polnud, aga paar julgustavat piuksu kinnitasid, et siin leidus nende liitlasi.
“Kinnitamata reisija” trajektoor viis üüratu ruske metsamassiivi kohale. Viimased signaalid tulid kusagilt maapinnalt - aga kust täpselt?
Siin poleks võimalik jälge maha jätmata maanduda…
Jewel lülitas Solitaire’i hõljukolekusse ja pani arvuti lehestikumustritest ebakorrapärasid otsima. Ise ta ringutas kerekipituse kiuste ja uudistas ekraanil laiutavat haljasmassi: silma ees avanev oli nii erinev tema tavalistest töövaadetest keset metalli ja…
Mis?
Ta tähelepanu köitis loperdav parv ekraani servas.
“Näita lähivaadet.”
Parv koosnes tosinkonnast pruunikashallist lendloomast; taamal hakkas selliseid veelgi silma.
---Tuvastatud elusolend… võimalus vaadata teabearhiivi sissekannet---
Jewel hõõrus meelekohti.
Nagunii läheb analüüsiga aega…
“Mängi ette.”
Külgekraanil avanes liikuvate piltide rida, mida saatis sõbralik lektorihääl. “Nemora - metsapõhine variatsioon ülikohastuvast komposiitelajate perekonnast. Arendatud toimimaks esmaste ja teiseste konsumeeridena inimtekkelistes ökosüsteemides; kätkevad omadusi erinevatelt Muistse Maa liikidelt, sealhulgas lendkoer, rändrott ja kääbuskameeleon. Sama komposiidi teiste bioomikesksete variatsioonide hulgast leiame näiteks külmalembese Frigora, kõrbekohastumusega Ariduse ja koopaelanik Specuse (tuntud ka hüüdnimega “Kriisk“). Nemora populatsioonidel on metsakoosluste toimimise jaoks võtmetähtsus: nad toituvad kahjustatud ja nakatunud taimeosadest, piirates niimoodi seennakkuste levikut; rändeperioodil levitavad nad hooajaliste viljade seemneid; samuti rikastavad nende väljaheited pinnast oluliselt lämmastikuga...” Pildirida tardus hetkeks - süsteemi lisati kohalik uuendus - ja hääl jätkas. “Paljudes Trelasi süsteemi maailmade keeltes on Nemora-populatsioonidele antud kohalikud nimed; need kõik on umbkaudu tõlgitavad kui “metsasanitarid“. Tõenäoliselt on selle põhjuseks siinsete asurkondade komme risu ja kõdunevat orgaanikat korrapärastesse hunnikutesse koguda.”
Jewel pugistas naeru ja ootas lisa, aga loeng oli lõppenud.
Ohates jättis ta metsasanitaridega mõttes hüvasti ja uuris, kui kaugel analüüs on. Ekraanile joonistus metspanoraami lihtsustatud kontuur, mille taustal vilkusid seni tuvastatud anomaalsed kujundid.
Peaaegu…
Kui lõplik kinnitus saabus, lülitas Jewel laeva käsijuhtimisele ja alustas laskumist.
Pardalt maha astudes põrkas Jewel vastu rammusa lämbuse seina ja maapinnast kerkiv kirbe hõngus ajas ta läkastama.
Või “üldiselt talutav“...
Jewel toetas taguotsa vastu laevakeret, ahmis mõõdetud sõõmudega õhku ja püüdis end palavusega harjutada.
Tea, kas peaks kaitseülikonna välja otsima? Aga aeg jookseb…
Värske tuulepuhang aitas tal otsusele jõuda. Jewel pigistas hambad kokku ja asus jälgi ajama.
Metsaalune oli täis nähtamatute olendite üminaid ja sosinaid. Hämarusega harjudes avanes Jeweli silmade ees pruuni ja purpuri varjundite pillerkaar, mürakatest puutüvedest neid kägistavate väätideni. Ainult kõrgelt pea kohalt, näritud servadega taevalapist, kiirgas õrna sinirohelist valgust.
Sügavamale minnes nägi ta, et pungad ja noored lehed hõõgusid ruskelt, kuid kui Jewel kummardus, et neid lähemalt vaadata, täitis hõõguv udu korraga kogu ta vaatevälja.
Rahu… See ainult näib… Keskendu.
Ta pilgutas udu silmist ja sai hingamisrütmi kontrolli alla.
Käes!
Alustaimestikku lõikus lai kõrbenud servadega vagu - juba noori vääte täis kasvanud, aga siiski selgelt nähtav.
Jewel murdis aegluubis läbi võpsiku, endamisi vandudes ja aeg-ajalt hinge tõmbamiseks seisatades. Viimaks välkus võsa vahelt metalne pind, mida ei saanud kuidagi looduslikuks pidada. Jewel sulges silmad ja kuulatas hoolega.
Krigin, krõbin… Lehed… pungad… putukad… Inimhääli pole… võib jätkata.
Ta raputas end jälle pealetükkivast iiveldustundest lahti ja rühkis maandunud päästekapsli juurde.
Kapsel paistis terve - kui pisut kõrvetada saanud kest välja arvata. Lähemal uurimisel selgus aga, et korpuse elektroonika oli valvedroonidelt täistabamuse saanud - väljastpoolt avamise tegi see keerulisemaks.
Aga seestpoolt? Ei spekuleeri… tegutseb!
Kui ka käsikangist sikutamine tulemusi ei andnud, vajutas Jewel kogu keharaskusega luugi keskele ja lasi siis hinge kinni pidades lahti. Luuk kargas heleda plaksuga avali; Jewel pani tähele, et õhukindla tihendi eemaldamise sisinat polnud kosta.
Lahtikaranud luugi servades olid selgelt näha muukimisjäljed ja kapsli sisemuses haigutas tühjus.
Ei!
Alles pärast vandesõnade varamu ammendamist suutis Jewel lõpuks uurida, millest kõneleb maapind kapsli ümber.
Jäljed. Üksi - kõndis mitu ringi kapsli ümber… võttis suuna - sinna!
Ta läks jälgi mööda edasi ja kummardus.
Teised jäljed, ei, kahed… liitusid esimestega ja… ja…
Jewel hingeldas ja pühkis higi.
Läksid… sinna… sinnapoole ja- ...pea...peaaegu… kohal…
Ta vedas end jäljerada mööda edasi, kuni astus otse keset heledat päevavalguslaiku. Kõik kolm jäljerida lõppesid siin.
Lagendik? Ei, liiga palju muljutud taimestikku…
Olles mõnda aega juhmilt päevavalguskraatrit jõllitanud, taipas Jewel, mida tähendasid kolmed jäljed murtud puuokste all. Keegi oli siin maandunud, Fortune’i kaasa võtnud ja uuesti õhku tõusnud.
Jewel sajatas võimetus vihas sinirohelise taeva poole. Siis vajus ta põlvili ja kumedaid üminaid täis hämarus haaras ta meeled endasse.
Ta ärkas sõõrmeid kõditava jaheda õhuvoolu peale. Silme ees õõtsus metsavaba künklik silmapiir ja kuskilt lähedusest kostis ühetoonilist madalat puhkimist.
“Tervitus! Ärkasidki üles!”
Tugevad rihmad hoidsid teda istukile tõusmast; Jewel sirutas kaela, et näha, kes räägib.
“Jäta mask pähe. Sul on juba niigi piisavalt kohalikku aroomi kopsus.”
Kõnelejaks oli musklis käsivartega naisterahvas, kelle nägu oli gaasimaski ja sallikuhja taga peidus ja kes ratsutas suure tundmatu looma turjal. Loomal oli kurruline tumelilla nahk, jäme kael ja - suured juhmid veisesilmad. Alles nüüd sai Jewel aru, et see pidi olema kohalik bora. Ta oli seni arvanud, et kõik bora-tõud on roosad. Häälte põhjal järeldas Jewel, et tema kanderaam oli tõmmatud teise samasuguse lojuse selga.
“Õhuseire püüdis su signaali kinni, aga sadamaga sa ühendust ei võtnud. Kui nad su laevaga ise ka ühendust ei saanud, saadeti meid maandumispaika kontrollima.” Naine utsitas oma tõrkuvat borat ülesmäge. “Meie omad aitavad sadama rändude üle arvet pidada. Ei saa ju nii kalli kinnisvara peale igasuguseid jooksu lasta!”
Jewel ei saanud täpselt aru, kas naine pilgutas silma või näis talle ainult nii.
Ta piilus üle oma varvaste liikumissuunda ja nägi, kuidas väikese pilve suurune dirižaabel väga tuttavat kogu üle taevalaotuse pukseerib. Ta vaatas võõrale küsivalt otsa.
“Sinu laev jah! Õhupatrull viskab sadamasse ära.”
Jewel noogutas rahulolevalt.
Kaugel ees hakkasid udust kerkima piimjad taevatornid. Järgmine kord, kui ta silmad avas, olid need juba palju lähemal.
Peatükk 10. Hästiteostatud menetlus
“Agent Tondihobu.” Kiilakas emand suure steriilse juhtpuldi taga oli vankumatu leebuse kehastus. “Te peate puhkama. Veel vähemalt kolm circadiem.”
Jewel oli Gannoni Jüngrite ravilas veetnud pea pool megasekundit ning selle ajaga oli temas kasvanud sügav vastumeelsus arhailiste viisakusvormelite ja teadusliku sõnavara suhtes. “Kas ma võiksin vähemalt oma asjad kätte saada?”
“Ei. Nii pole kombeks.” Jünger naeratas. “Senikauaks, kui teie tervis on meie kätesse usaldatud, peatatakse kõik korrakaitseprivileegid ja ustavussuhted.”
Ei tea, kas ta loeb mingit põhikirja ette või?
“Gannoni Jüngrite ülesandeks on tagada turvaline paranemine hädasolijatele; seejuures ei aita me mingil moel kaasa nende isiklike või grupipõhiste eesmärkide saavutamisele.”
Ja loebki!
Jewel hoidis näoilme nii aupakliku kui suutis - vanaaegsed seltsid ja ordud kaldusid tihti veidrustesse. “Väga suuremeelne muidugi… Aga teate, mul on tähtis juhtum pooleli. Eluliselt tähtis. Ja ma olen juba täiesti terve.” Ta toetus muretul ilmel seinale. “Peaaegu terve.”
“Nõndaks. Saan ma õigesti aru, et te olete otsustanud meie raviasutusest lahkuda?”
Nüüd oli Jeweli kord vankumatuks jääda. “Jah. Olen otsustanud.”
Jünger mõõtis teda pika pilguga ja toksis pulti. “Hüva." Ta silmad libisesid meelespeapunktidel edasi-tagasi. "Te olete väljaspool otsest ohtu; te olete võimeline omal jõul liikuma ja te olete, hm, kognitiivselt pädev ise otsuseid vastu võtma.”
Oot, mis tähendab “hm”?
“Lähtudes teie heaolust, soovitame teil tungivalt mitte enneaegselt ravilt lahkuda, kuid austame sellegipoolest teie iseseisvat otsust.” Paari nupuvajutuse peale hakkas seina sees miski liikuma ja eemalt kostis kume kolksatus. “Teie varustuselaegas on avatud. Oodake…” Jünger vaatas Jewelile murelikult silma ja ulatas talle pikliku rohukarbikese. “Võtke need ühes. Uskuge mind, läheb vaja. Ja pidage meeles, sõrmenukid paranevad paremini, kui te vahepeal rusikatele rahu annate.”
Jewel naeratas kuulekalt. “Tänan. Ma eeldan, et minu kulud katab Rystari baas?”
“Loomulikult.” Jüngri vankumatu leebus oli tagasi omal kohal. “Nõnda on kombeks.”
Jewel tippis mööda lõputuna näivat koridori, mis viis Jüngrite ravilamoodulist sadama keskusesse. Ta oli taskud toidukraami täis toppinud ja pidi aeg-ajalt koorma paika kehitamiseks peatusi tegema.
Järjekordse ristmiku taga nägi ta lähenemas koristusmasinat, mille ümber sibas parv paljujalgseid droone.
Masina juht kergitas mütsi. “Tervitus! Kas võib abi pakkuda?”
Jewel vaatas, kuidas paar metallmutukat mööda aknapaneeli üles jooksid ja seda nühkima asusid.
“Ei... kõik on hästi.” Ta tegi targa näo ja uuris põrandale maalitud viitasid.
“Hästi siis.” Juht noogutas ja saatis veel paar drooni tööpostile. “Samune, et… kas teie agentuuril on plaan siin esindus sisse seada?”
Jewel ajas silmad suureks. “Ei… Miks?”
“Ah, niisama.” Juht tonksas käsivart. “Nägin siin hiljaaegu samasugust märki nagu teil. Mõtlesin, et küsin.”
Jewel noogutas hädiselt ja kobas taskus rohukarpi.
“On ikka kõik korras? Te näete üsna nadi välja.”
“Saan hakkama.” Jewel pistis paar kapslit suhu. “Muide, palju siit peahoonesse maad on?”
“Oh, oma tuhat sammu kindlasti. Parem sõitke sinna.” Juht viipas eemal paistvate kiirkabiinide poole.
“Aitäh!” Juba hakkaski nagu parem.
Kabiinist välja astudes sattus ta tohutusse klaasterasest katlasse, mille põhjas sibasid harvad inimhulgad. Sadama korrakaitsekeskus pidi olema kuskil siin.
Jewel üritas pea kohal plinkivaid kirju lugeda, aga keelte ja piltide virvarr ajas tal pea ringi käima. Lärmakas reklaamide supis võis asjatundmatul külastajal tekkida mulje, nagu töötaks sadam täistuuridel.
Ju nad teevad seda meelega...
Jewel keeras tabloodele selja ning asus hoopis inimesi jälgima. Ja tõesti, õige varsti vantsis tema vaatluspostist mööda paar korrakaitsemundris tegelast. Jewel täheldas rõõmuga, et nende vorme ehtisid Heron Patroli embleemid - ju oli nende kätte usaldatud ka planeedi pinna turvamine.
Valvurite paarile järgnedes leidis Jewel end varsti igavalt kujundatud, kuid meeldivalt inimmõõtmelisest ootealast. Eemal paistis raske turvavärav, selle taga tähtsailmeliste kirjadega kontoriuksed ning värava ees rida registriautomaate.
Jewel oli toimingute ja keelte valikuga parasjagu ühele poole jõudmas, kui selja tagant kostev vastikult tuttav hääl ta tarduma pani.
“Keda ma näen? See on ju Preili Rentslirott! Missugune kokkusattumus!”
Korraga oli ta jälle kulunud kimonos nooremkadett, nina seedritolmust tatine, kes oskas “vanakeste” nurgast lendavatele solvangutele ainult tapvate pilkudega vastata. Jewel pöördus, põsed vihast hõõgumas. “Vöötpärakas Mardus...”
Too nägi välja sama ülbe ja edev nagu ikka; ta kunstipäraselt pöetud kukla turritavad viirud keerdusid kaelatätoveeringute triibumustriga ühte ja tema kütimärk paistis kallihinnalise krae alt vaevu välja.
“Sinu jaoks olen ma Vanemkütt Mardus. “Härra“ kõlbab ka.”
“Mida sa siit otsid, härra Vanem-vöötpärakas?”
“Samahästi võiksin mina sinult sama küsida. Siin ma olen, ajan omi asju - ametiasju -, kui korraga, oh üllatust, ilmud sina välja!”
“Nii et sa oled kohe niisama kogemata siin, minuga samal ajal samas kohas?”
Mardus teeskles haavumist. “Ah, aga ma ju tahan ainult rahus tööd teha! Ja sina oled minul jalus!”
“Jama. Sa oled mul sabas nuhkinud. Mis sa must tahad?”
“Nagu öeldud, ma olen siin puhtalt ametiasjus. Kui sa minuga ilusasti räägid, siis kes teab, äkki saame teineteist aidatagi?”
“Ei tule kõne allagi, sa närune…”
Viisakas köhatus katkestas Jeweli sõimulõnga.
“Jäljekütt, koodnimega Tondihobu? Põgenik Fortune Harperi väljaandmise asjus?”
Mardus astus ette, korraga üliviisakas, ja teatas ametlikul häälel: “Jäljekütt, koodnimega Mardus. Mina soovin seda põgenikku välja nõuda.”
Jewel kergitas kulme. “Või nii on lood? Missugune kokkusattumus, ah?” Ta läks vastuvõtuväravasse ja esitas tuvastamiseks oma kütimärgi.
Mardus nihkus samuti värava suunas.
“Härra, ma palun teil tagasi minna. See juhtum pole teie nimel.”
“Sest pole midagi, ma saadan oma kolleegi.”
“Või sellepärast sa mind jälitadki. Sina tahad Harperit, aga juhtum on minu nimel. Nad ei võta sind ilma minuta jutule.”
Vastuvõtuametnik kutsus Jewelit edasi. “Ja mida teie kolleegiga teha? On ta teie partner?”
“Minu mis asi?”
“On teil ühine juhtum? Kas te kostate tema eest?”
Jewel manas näole oma kõige ametlikuma ilme. “Ei. Ei kosta.”
“Grupeering - Jäljekütid; koodnimi… baas - Rystar1; juhtumi algatanud…”
Pisike ametnikuhärra, kes oli end tutvustanud kui “täitur Reiny”, peitus hiiglasliku vanaaegse arvuti taha ja uuris pedantselt juhtumi üksikasju. Sarnaselt teiste sadama töötajatega oli ka täituri standardkeele pruuk nii väljendusvaene, et tõlkelutikas ei teinud piuksugi. Jewel pani tähele, et kogu kontoriruum hiilgas puhtusest, töövahendid olid sirges reas ja toataimed laitmatult pöetud.
Tegevuseta korrakaitse tüüpilised sümptomid…
“Niisiis, Fortune Harper.”
Jewel oli korrapealt ärgas.
“Tõesti, meie kordnikud võtsid ta vastutusele, veidi rohkem kui poolteist megasekundit tagasi. Teate, niipea kui meie keskus orbitaalvanglast häireteate sai, jälgisime me päästekapslite signatuure erilise hoolega. Me ju ei teadnud, kas mängib tehnika vingerpussi või on siiapoole teel tõeline põgenik!” Reiny paistis asjaolusid arvestades kohatult põnevil.
“Mille üle te rõõmustate? Teie agentuur ju kaotas jaama üle kontrolli! Rääkimata sellest, et teie personal pandi ohtu…”
“Jah… ja ei.” Reiny näol peegeldus kimbatus. “Valvurikoht orbitaalvanglas… teate, mitte keegi Heroni personalist ei läheks sinna vabatahtlikult. Mu sugulane oli seal mõnda aega suunamisel. Jube paik; seal rikutakse korraga Inimliku kohtlemise määrust, Ohtliku töökeskkonna määrust, vähemalt tosinat määrust veel peale selle. Ausalt öelda oli mul rõõm kuulda, et seal MIDAGI muutub.”
Vaat kus tuli mässuline välja…
“Ja teate... Ma olen ka kuulnud, et paljud kinnipeetavad on seal üldsegi valesüüdistuste…”
Reiny jutuvada kuivas Jeweli vihase pilgu all kokku.
“Ja kuidas on õigete süüdistustega? Ma sattusin seal ühe oma vana juhtumi otsa. Niisugused eksemplarid ei kuulu asustatud maailmadesse, uskuge mind!”
“Aga süütud-”
Jewel ei lasknud tal lõpetada. “Ja mida nimelt te nende süütute heaks ette olete võtnud?”
“Me, nojah, me saatsime Eluõiguse Saadikule memo… see ju loeb midagi?” Reiny pilgutas süütult oma tumedaid nööpsilmi. “Igatahes, me pole siia selleks kokku tulnud.”
Jewel vaikis.
“Niisiis jah. Me võtsime Harperi vastutusele. Menetlesime tema andmeid, tegime kindlaks tema vangistaatuse ja andsime ta üle sobivale hoiuasutusele.” Reiny pani käed hästi teostatud menetluse lõplikkusega kokku.
Jewel sundis end rahulikuks. “Ja edasi?”
“Ja edasi?”
“Kuhu te ta edasi saatsite?”
Reiny pilgutas segaduses silmi. “Ma juba ütlesin kõik, milleks mind on volitatud.” Ta sõnu saatis vabandavalt bürokraatlik õlakehitus. “Viige juhtumi andmed oma lähimasse kütibaasi ja tegutsege ametlike kanalite kaudu edasi.”
Jewel kujutas vaimusilmas ette hirmsat verevalamist, mida ta oleks Reiny ja tema pügatud toataimede kallal tahtnud suurima heameelega toime panna.
Kuradi kontoriahvid ja teie kallid andmevood-
Oot-oot…
Palavikuliselt kraamis ta taskust välja oma käsiterminali, kinnitas selle külge turvatud andmekiibi ja tegi selle sisu lukust lahti. “Vaadake. See siin on minu tsiviiltoimik.”
Reiny skeptiline näoilme sulas iga reaga. “Veel üks Harperi-Henningi otsene järeltulija? Te tahate öelda, et-”
“Just. Tema õde.”
Sõnad takerdusid tal suus; esimest korda oli neil kuidagi… isiklik mõõde.
“Nõndaks! Otsene perering. Tore on, tore on!” Reiny hõõrus käsi ja tema silmad särasid jälle põnevusest. “See tagab teile tõepoolest erakorralise ligipääsu üleandmisdokumentatsioonile!” Ta sukeldus arvuti taha. “Siin ta on. Fortune Harper on viidud üle Piirkondlikku Kohtukeskusesse Prosperitase süsteemis; juhtumi number…”
Pärast mõningast tormilist trükkimist saatis ta Jeweli terminali kõik andmed, mille jagamiseks ta arvas endal volitusi olevat. “Nõndaks! Kodanik Harper - saan ma teie heaks veel midagi teha?”
“Ei.” Jewel tõusis. “Tän- teate, üks asi siiski on.” Ta andis märkmed, mis ta Lenise kohta teinud oli. “Siin on teile üks süütu vang. Aidake teda.”
Valveametnik juhatas Jeweli väravast välja ootealasse, kus passis Mardus, võidukas irve näol.
Jewel unustas hetkeks omaenda pettumuse - saabuv hetk oli nautimist väärt. Ta ootas, kuni ametnik oli nad omavahele jätnud, ja jälgis siis mõnuga, kuidas Marduse irve jupphaaval haihtus.
Lõpuks ei pidanud see vastu ja hüppas Jewelile kraesse. “Kus ta siis on?”
“Siin igatahes mitte.”
“Mis tähendab pole siin? Mida sa tegid?”
Oi, kui sa, värdjas, praegu oma nägu näeksid… Aga rahu… ei maksa laiata, hakkab veel kahtlustama…
“Jah, nüüd jäin tõesti vahele! Loomulikult, ma ronisin läbi igasuguse sita, lasin end poolsurnuks peksta ja kulutasin mitu kilosekundit oma eluaega bürokraatidega vaidlemisele - ikka kõik selleks, et sind lohku tõmmata. Sihuke geenius, et lausa persest ajab välja!” Jewel pöördus kähku minekule ja peitis tõmblevad suunurgad jakikraesse.
Mardus kargas talle järele. “Sa valetad!”
Jewel lisas tempot. “Eks sa küsi neilt ise. Kui sul õnnestub siit sadamast leida keegi, kelle nimi on Fortune Harper, siis võta ta kinni, mina kätt ette ei pane.” Ta jõudis transpordipunkti ja hüppas tagasi vaatamata kabiini.
[JÄRGNEB]
