"Reaktor alustab kolmeosalise järjejutu "Pilvelinna Bluus" avaldamist. Loo autor, Rait Piir vaatleb tulevikus aset leidva Veenuse koloniseerimist läbi küberpungi prisma, arutledes samal ajal koloniseerimise poliitiliste aspektide üle: „Kuidas võiks valitsusvälised osalejad toimida eraldi suveräänse poliitiliste üksustena maavälises koloonias?“ Loost ei puudu ka küberpungilikud mastaapsed vandenõud ning saladused, mis võiks muuta kogu inimkonna arengu edasist kulgu.

Rait Piir on meedia ja ajakirjanduse taustaga autor, keda huvitab kergemate tehnoloogiate, eriti sotsiaalmeedia ja võrgustatuse mõju poliitikale ja sotsiaalsele korrale. Piir on kirjutanud sõjatehnolooia ja julgeolekuteemalisi artikleid Delfi tehnikaportaalile Forte. Enda sõnul on Piir olnud tugevalt mõjutatud Jaapani ulmest, tuues välja teosed nagu "Ghost in the Shell", "Psycho Pass", "Texhnolyze", "Ergo Proxy", "Eve no Jikan" ja "Pale Cocoon".

Jiro ajas väriseva higise käega suhu järjekordsed valuvaigistid ning kummutas need alla limonaadiga. Seejärel hingas ta sügavalt sisse ja välja, küürutades oma väikse, läbi higistatud voodi äärel. Mees silmitses verist sidet rasvunud kõhul. Jiro polnud kirurg ning iseenda peal sooritatud lõikus polnud kaugeltki täiuslik. Ta oli pimesoole opereerimise juhendi veebist alla laadinud ning lasknud vastaval algoritmil võtta kontrolli oma käte üle, mis opereerisid organi välja ning sisestasid selle asemele bioprinditud koti. Jiro pidi hankima ainult vajalikud vahendid. Ta ohkas raskelt, leides lohutust sellest, et peagi tuleb valule lõpp. Ainult paar tundi veel.

Ta tundis õrna suudlust kõrvalestal.
„Minu vaprakene. Sa oled nii tubli,“ lausus Cecile pehmelt.
Tüdruku sõnad suutsid valu leevendada peaaegu sama hästi kui tabletid. Cecile oli ainus õnnistus Jiro elus. Tema elu valgus.
„Varsti saame me igavesti koos olla,“ vastas ta läbi valugrimassi naeratades.
Tütarlaps pani oma käed ümber mehe õlgade.
„Igavesti,“ vastas Cecile soojuse ja armastusega.
Jiro pöördus oma armastatu poole, silmitsedes mustas pitspesus blondi tütarlast põlvitamas oma voodi peal. Tema suurtesse rohelistesse silmadesse võis uppuda. Jiro oleks tahtnud temaga veel viimast korda seksida, kuid valu alakõhus lihtsalt ei võimaldanud seda.
„Ma armastan sind igavesti,“ ütles ta oma tüdruksõbrale.
Cecile naeratus oli särav, lai ja siiras kui ta vastas itsitades: „Sa oled alati selline romantik olnud.“

Jiro ajas ennast ohkega voodist püsti, silmitsedes pisikest ja hämarat ühetoalist uberikku enda ümber, mida valgustasid vaid arvutiekraanid. Õhku täitis kirbe prügi ja mustuse lõhn, kuid nüüdseks ta vaid vaevu tundis seda. Seinaääri täitsid prügikotid, mida Jiro ei olnud taaskasutamisesse viinud. Ta oli alla andnud prügi sorteerimast ja enamus sellest vedeles nüüd lihtsalt mööda põrandat laiali. Toidujäätmed mädanesid karpide põhjas ning vanemad neist olid ilmselt lagunemisega juba ka kaugemale jõudnud. Kõik see ei olnud enam Jirole niikuinii oluline. Ta astus väikese ja määrdunud peegli ette ning silmitses meest, seda lühikest kasvu paksu ja higist värdjat, keda ta vihkas peaaegu sama palju kui ülejäänud maailma. Jiro tahtnuks peeglit lüüa, kuid ta ei saanud kodust lahkuda marraskil nukkidega. Tema idiootidest vanemad olid andnud talle enne sündi kõrgendatud intelligentsi, kuid mitte muutnud tema tulevast välimust! See üks otsus oli röövinud Jiro elust nii palju võimalusi. Ta vihkas neid! Ta soovis, et nad oleks surnud.

„Valmis minema?“ küsis Cecile, seistes nüüd kaunis valges suvekleidis ukse juures. Detailitu seksbot, kelle peale Cecile end tavaliselt projekteeris, vedeles nüüd väljalülitatuna voodis.
„Valmis,“ vastas ta naeratades.
„Sa näed nii šikk ja nägus välja,“ ütles Cecile, võttes Jirolt käest kinni kui nad uksest välja astusid.
Jiro kandis oma ainsaid puhtaid riideid – ekstra tänaseks päevaks prinditud ülikonda.
„Minu kõige võluvam härrasmees.“
Jiro neuroimplantaat oli seadistatud reageerima neiu puudutustele ning tema õrna käe hoidmine oli peaaegu realistlik tunne, hoolimata sellest, et mehe käte vahel polnud tegelikult mitte kui midagi. Jiro tundis uhkust enda ja oma võluva kaasa üle. Ta plaanis sellele rõvedale, julmale maailmale vastu minna naeratus näol. Just nagu need vinged alfa-mehed animafilmidest. Sellest hoolimata ei suutnud ta maha raputada sisimas meeletut hirmu tuleva ees.
„Ma olen sinuga, kuni lõpuni,“ julgustas Cecile.

Ühistranspordi terminal 14 kihas hommikul tööle ruttavatest inimestest. Magnetribadel sisse ja välja sõitvaid transpordikapsleid valgustas ülevalt klaaslaest maaliline hommikutaevas, kus mänglesid tõusev päike, tumesinine taevas ning erinevaid värvitoone võtvad rünkpilved. Jiro polnud päris Maa taevast näinud juba aastaid, kuid tema mäletamist mööda ei olnud sealne sudumass kunagi nii ilus kui siinne simulatsioon. Sellele kaunile taevale keskendumine muutis inimeste, hologrammide ja interaktiivsete reklaamide massi tema ümber ähmaseks uduks. Tal oli lihtsalt hea meel, et ta sai enne lõppu midagi ilusat näha.
„Kell saab kohe varsti 8,“ ütles Cecile, silmitsedes Jirot natukene mureliku ilmega. Isegi see kerge ärevus oma kallima pärast neiu silmis oli lihtsalt nii uskumatult armas ja liigutav. Jiro tundis higi mööda oma keha alla voolamas ja riiete sisse imbumas. Valuvaigistid suutsid teda vaevu jalul hoida ning tuikav valu kõhus kiirgas justkui pidevalt kuumust. Infektsioon tõenäoliselt, mõtiskles ta endamisi. Jiro oli suhteliselt kindel, et terminali andurid olid nüüdseks registreerinud tema tervisliku seisundi ja stressi taseme. Peatselt pidid saabuma droonid ja turvamehed.
„Oled sa valmis?“ küsis Cecile.
Jiro huultelt hakkas pudenema jah, kuid miski mehe südames ei lasknud silpidel kohe väljuda.
„Cecile?“ küsis ta, tundes kasvavat hirmu ja paanikat tungimas läbi valuvaigistite ja valu vine. „Oled sa kindel? Selles kõiges?“
Tütarlaps astus tema ette, täites kogu Jiro vaatevälja oma ingelliku näolapiga. Seejärel tõstis ta ühe käe, puudutades Jiro põske, kus voolasid alla, loodetavasti, higipisarad.
„Jiro, mu kullake. Me mõlemad teame, kuidas sind on siin aastate jooksul koheldud. Nad ei vääri sind. Mitte keegi siin ei vääri sind, sest nad ei näe seda kuldset isiksust, kes peidab ennast sinu sees.“
Cecile huuled puudutasid õrnalt Jiro omi.
„Seal kuhu me läheme - seal oleme ainult meie kaks. Me saame päriselt üheks ja igavesti koos olla, elada sellises maailmas nagu me tahame.“
„Cecile, mu kullake,“ lausus Jiro, tundes, kuidas nutt peale tuleb.

„Härra?“ kostus naishääl kusagilt tema selja tagant. „Kas teiega on kõik korras?“
See pidi olema turvatöötaja.
„Cecile,“ ütles Jiro läbi pisarate. „Kuidas on võimalik, et ainult sina mõistad mind selles neetud maailmas? Ma ei ole sind ära teeninud.“
„Härra? Palun pöörduge aeglaselt minu poole ja tõstke oma käed üles.“
Cecile naeratas, pannes oma käed ümber Jiro õlgade.
„Kohe on kõik läbi. Kohe tuled sa minu juurde ja ma ei lase sinust enam kunagi lahti.“
„Härra Sawamura! Tõstke kohe käed üles või me oleme sunnitud teid neutraliseerima!“
„Ma armastan sind Cecile.“
„Ma armastan sind ka, Jiro.“
Seejärel avas Jiro neuroimplantaadi käsuga kõhu sisse istutatud koti, kust vallandus parv nanoroboteid, kes olid programmeeritud tapma enda ümber kõik elava.

*

„Tähelepanu reisijad. Me jõuame Veenuse orbiidile 1 tunni ja 32 minuti pärast,“ teatas EUS Okeia tsentraal-AI sõbraliku naishäälega salongikõlaritest. „Senikaua on võimalik nautida kaunist vaatepilti lähenevast planeedist. Radiatsiooni tasemed on normis ning ajutiselt avanevad reisijate vaateaknad, et muuta vaade teile meeldejäävaks.“
Ellis silmitses avanevaid aknakatteid, mis paljastasid paksu pilvekihiga kaetud planeedi. Ta ei vajanud suursugust vaadet, et muuta see maailm omale meeldejäävaks. Veenus oli põletanud ennast tema mõistuse sügavustesse juba aastaid tagasi.
„Me kohtume taas,“ ütles ta endamisi planeedile, kes oli justkui vana rivaal või armuleek minevikust. Nende viimane lahkuminek oli olnud räpane – väga räpane.

Ellis lükkas ennast istmelt püsti ning astus pikkade, natukene kohmakate sammudega üle valgetes toonides salongi. Automatiseeritud kaubalaeval oli küll inimeste jaoks mõeldud mikrogravitatsioonitrummel, kuid see oli liiga väike, et pakkuda täisgravitatsiooni. Nii tuli leppida pikkade, aeglaste sammude ning võrdlemisi robustse liikumisega. Ellis peatus akna juures, pöörates silmad lähenevalt põrgumaailmalt ja silmitses hoopis laeakendest paistvat päikesepaneelidega raketti, mille nina ümber ta ise pöörles. Heelium-3 ja deuteeriumi jõul töötav Vayu-IV klassi termotuumareaktoriga rakett oli nüüdseks peaaegu lõpetanud nädala kestnud pidurdusprotseduurid, kandes endaga suurtes kogustes kaupa ja ühte reisijat, kes oli igavusse suremas. Ligikaudu kuuaega kestnud teekonnast oli laev veetnud esimese nädala kiirendades ning viimase pidurdades. Ellis oli selle retke jooksul põhjalikult tutvunud oma uue juhtumiga, kuid andmete vähesuse tõttu ammendas see ajaviide ennast üpris kiiresti. Ilma internetiühenduseta möödus ülejäänud reis madalas gravitatsioonis lollitades, hajameelselt automatiseeritud laevas ringi kolades ning Okeia andmebaasis leiduva mitte-huvitava kirjandusega tutvudes. Teisisõnu: Ellis oli igavusse suremas.

Tundub, et tervituskomiteed ei ole, mõtles Ellis endamisi, silmitsedes mõned tunnid hiljem aknast Okeia’ga dokkivat mehitamata kosmoselennukit.
Veel AI’de veetlevat seltskonda. Ja ma panin isegi ülikonna selga.
„Tere tulemast, härra Drake,“ ütles järjekordne iseloomutu, sõbralik ja meeldiv naishääl, kui õhulüüs oli oma töötsükli lõpetanud ning sisises Ellise ees lahti.
„Tere, tere,“ mõmises mees vastu, astudes salongi.
Vähemalt näeb üpris VIP välja, mõtles ta, silmitsedes elegantseid laiu nahkistmeid, holopaneele, kroompindu ning isegi kööginurka.
„Kõik lennuki mugavused on teie päralt, härra Drake,“ teatas AI. „Palun tundke end kui kodus. Külmikus on nii šampust kui veini ja täna hommikul valmistatud suupisteid.  Kõik meie lennukitel kasutatavad toiduained on sada protsenti naturaalsed ning in-vitro kasvatatud kõige moodsamates toidulaborites.“
Päris toit? mõtles Ellis. Neil peab ikka väga palju luukeresid kapis olema, kui nad üritavad mind nii innukalt ära moosida.

Hõrgutistega tutvumiseks ei jäänud palju aega, sest peatselt tuli ennast kinnitada atmosfääri sisenemiseks.
Siit ma tulen, kullake, ütles ta mõtetes maailmale, mis oli röövinud temalt nii palju. Ellis ei arvanud, et ta kunagi sellesse neetud kohta naaseb. Alles siis kui lennuk tema ümber tugevalt raputama hakkas, jõudis see reaalsus kohale.
Persse, ma olengi tagasi. Mida ma siin teen?  Miks pidid sa siia surnuaeda tagasi tulema, Ellis?
Hetkeks tundis mees, kuidas vanadest mälupiltidest toidetud paanikahoog hakkas teda üle võtma, kuid neuroimplantaadi kaitsemehhanismid reageerisid järsule meeleolumuutusele, stimuleerides rahustavaid elektroimpulsse, muutes aju neurokeemilist võrgustikku. Ellis mattus tühja, emotsioonitusse rahusse, mida saatsid ainult ähmased vanad kahetsused sündmustest, mida ta minevikus oleks võinud muuta. Ta teadis, et Veenuse vaimud ei anna talle rahu nii kaua, kuni ta selles maailmas viibis.

Pärast atmosfääri sisenemist tervitas Ellist halastamatu gravitatsioon, mille vähesusega oli tema keha reisi jooksul juba harjuma hakanud. Nüüd tundis ta ennast raskemalt kui kunagi varem. Atmosfääri lennurežiimile ümber lülitudes avanesid kaitsvad katted lennuki akende ees, paljastades hingematva pilvemaastiku. Päikese poolt kergelt oranžiks värvitud rünkpilvemassid tõusid ja langesid, justkui mingid ulmelised mäestikud, moodustades võimsaid formatsioone.
„Me oleme hetkel 50 kilomeetri ja 300 meetri kõrgusel,“ teatas AI sõbralikult giidi mängides.  „Välistemperatuur on võrdlemisi keskpärane 72,3 kraadi. Tuulekiirus on mõõdukas 246 kilomeetrit tunnis. Meie geograafilises asukohas on hetkel õhtu.“
Ellis ei pööranud jutule erilist tähelepanu, silmitsedes hajameelselt mööduvaid pilvemasse. Kaugelt eemalt võis silmata üksikut atmosfääri kaevandajat - automatiseeritud dirižaablit, mida katsid päikesepaneelid. Taolised mehitamata õhusõidukid uitasid üle kogu Veenuse pilvemassi, kogudes enda ümbert lämmastikku, süsinikdioksiidi, vesiniksulfiidi, väävelhapet, metallide jääke ja palju muud, millest sai sünteesida kõike eluks vajalikku. Lisaks sellele märkas Ellis kohati valge udu keskel triivivaid ilmaõhupalle, mis kogusid meteoroloogilisi andmeid.

Reisi sihtkohale lähemale jõudmisest andsid hoopis aga märku üksikud hõljuvad radarijaamad, horisondil formatsioonis lendavad droonlennukite patrullid ja aerostaatide küljes rippuvad raketipatareid.
Mõned asjad ei ole vähimalgi määral muutunud.
Ellise tõi mõtteheietustest välja kosmoselennuki teade: “15 minuti pärast dokime Aero-Veenus 01’ga. Senikauaks soovin teile meeldivat ja elamusterohket reisi jätku, härra Drake, ning loodan, et olete nautinud reisimist Aero-Veenusega.“
Ellis ühendas oma neuroimplantaadi lennuki välikaameratega, kuvades oma silme ette kogu lennukile tuleva visuaalse info. Peatselt silmitses ta ka horisondilt lähenevat pilvelinna. Kobar hiiglaslikke, reflektiivse pinnaga, ellipsikujulisi õhupalle olid omavahel ühendatud kaablite ja tunnelitega, mille ümber askeldasid erineva suuruse ja otstarbega hooldusrobotid. Suurim õhupall kandis enda pinnal kirja Aero-Veenus 01.

Aero-Veenus kaevanduskonsortsium oli üks maailma suurimaid mega-konglomeraatide ühisprojekte. Planeetide koloniseerimine oli lihtsalt niivõrd kallis tegevus, et kellelgi polnud piisavalt ressursse seda üksi teha. Nii koondusid Aero-Veenuse nime alla arvukad kaevandusettevõtted, insenerikompaniid, geoloogiauuringute keskused, teaduslaborid, kosmosetranspordiettevõtted, energiahiiglased, kaitsesektori töövõtjad ja paljud muud korporatiivjõud, kes tahtsid kõik osa Veenuse pirukast ning olid valmis sinna raha panustama. Nii oli Aero-Veenusest saanud üüratult suur tarukompanii, millel oli vanal heal Maal piisavalt palju mõjuvõimu ja raha, et tegutseda Veenusel täiesti iseseisvalt, sõltumata ühestki riigist. Iseseisva poliitilise korporatiivüksusena, kehtisid Aero-Veenuse kolooniates muidugi ka Aero-Veenuse seadused. Ellise õnneks või õnnetuseks, pidi tema esindama nüüd mõnda aega Aero-Veenus 01 peal korporatiivõiglust.

Lennuk sisenes vilkuvate maandumistulede saatel ühe mastaapse õhupalli põhja külge kinnitatud angaari ning Ellis leidis ennast lootmas, et ehk saab ta lõpuks rääkida päris inimesega. Õhulüüs avanes võrdlemisi väikesesse metallkonstruktsioonidega angaari, mida valgustasid sinakalt helendavad paneelid seintes. Mobiilse trepi juures ootasid teda kaks inimest, kelle mõlema taustaandmed olid Ellisele juba ette tutvumiseks saadetud.
“Härra Drake, ma eeldan. Väga meeldiv tutvuda,” lausus üks neist, pakkudes kätt. “Minu nimi on Bertha Ingersleben ja ma olen Aero-Veenus 01 administratiivdirektor.”
Ingersleben oli väga pikka kasvu, sihvakas vanem naine, kelle hõbedased lopsakad juuksed, peaaegu olematud kortsud ning peenelt voolitud näojooned viitasid põhjalikele geneetilistele modifikatsioonidele, mida sai lubada ainult korporatiiv-eliit.
Aretatud eliit, kui võluv. See mutt on tõenäoliselt üle 90 aasta vana ning kolm korda kõrgema IQ’ga kui mina.
“Ellis Drake, väga meeldiv. Kusanagi Security erioperatiiv,” vastas ta käepigistusega, lülitades samal ajal sisse oma neuroimplantaadi kehakeele lugemise algoritmid.
Vaatame, kui rõõmsad te minu tuleku üle olete.

“Jason Murphy, Kusanagi Security Aero-Veenuse turvaülem,” lausus natukene lühemat kasvu, kuid väga tugeva kehaehitusega mustanahaline vanemapoolne härrasmees, kelle robustsed näojooned ja suur habetunud lõug viitasid laiemate geneetiliste modifikatsioonide puudumisele.
Küll aga kindlasti tugevalt küberneetiliselt täiustatud. Muidu ta ei oleks oma positsioonil, mõtles Ellis, silmitsedes käesurumise ajal implantaadilt tulevat infot. Mees varjas närvilisust ja ärritust, kuid seda ei saanud kahtlaseks pidada, sest mingi noorem kutt oli just tulnud oma nina tema tööasjadesse toppima ning tehniliselt oli Ellis Kusanagi korporatsiooni hierarhias härra Murphyst kõrgemal. Olles oma kolmekümnendate keskel, tundis Ellis ennast kahe tervitaja seltsis üpriski noorena. Murphylt saadud info kõrval ei meeldinud Ellisele aga sugugi see, et emotsioonide lugemise algoritm ei saanud õieti midagi kätte proua Ingerslebeni naeratuse tagant.
Keegi, kes on harjunud mängima spioonimänge ning jäänud ellu korporatiivmaailma ladviku süngetes asjaajamistes.

“Ma loodan, et teie reis möödus meeldivalt?” küsis Ingersleben teel angaarist välja. Kosmoselennuk nende seljataga pakiti robotite poolt vertikaalselt suurde seinakappi. Tundus, et ruum oli Aero-Veenusel defitsiidiks.
“Teie transport oli väga mugav, aitäh,” vastas Ellis.
Natukene liiga mugav.
“Teie eluruumid on samuti valmis seatud, härra Drake,” jätkas Ingersleben, kandes oma sõbralikku naeratust kui maski.
“Teie pagas peaks samuti peatselt eluruumidesse jõudma. Kas te soovite ehk reisist puhata? Peale seda on kindlasti võimalik korraldada Aero-Veenuse tuur.”
“Ma pole viimased 11 päeva muud teinud kui puhanud,” vastas Ellis sõbraliku naeratusega. “Ausalt öeldes ma lausa kibelen töö järele.”
Lause ei toonud paraku naises esile ühtegi reaktsiooni, mida algoritmid suutnuks tõlgendada. Tegelikult ta isegi ei kahtlustanud naist milleski. Ta lihtsalt teadis, et korporatiivbossidel on kõigil midagi varjata ning ühe asja uurimine võis alati tuua kaasa ka muid üllatusi.
“Sellisel juhul lasen ma härra Murphyl eskortida teid sündmuskohale ja jätan teid oma tööd tegema. Küsimuste või probleemide korral võite julgelt minu poole pöörduda. Härrased, ma soovin teile head päeva jätku.”
Nende sõnadega eraldus daam kahest mehest, pöörates ühel koridoride ristmikul paremale.

“Hoolimata ametlikust nimest Aero-Veenus 01, kutsuvad kõik siinsed elanikud seda lihtsalt pilvelinnaks,” selgitas Murphy, kui nad angaariterritooriumilt väljusid. Ellise ees avanes võrdlemisi maitsekalt disainitud ja üllatavalt voolujoonelise struktuuriga interjöör, mida illustreerisid heledad toonid, arvukad holovideodega klaaspaneelid, dekoratiivtaimed- ja puud ning isegi voolav vesi.
“Väga eluterve keskkond, isoleeritud planetaarkoloonia kohta,” tunnistas Ellis mõningase üllatusega silmitsedes väikse puudeallee all voolavat vett katva klaaspõranda peal jalutavaid noori naisi, kes vaatasid midagi läbipaistvast tahvelarvutist ja itsitasid.
Ja lõhnab väga raha järgi.
“Väga piiratud ruumiga kosmoseasunduses pidevalt elamine on inimeste psüühikale kurnav, seega konsortsium üritab teha selle nii talutavaks kui võimalik,” vastas Murphy, kui nad ringi sagivate inimeste vahelt läbi jalutasid.   
“Ühtlasi, kas ma võin eeldada, et teil on neuroimplantaat? Kui te avate ühenduste paneeli, siis leiate sealt meie liitreaalsuse võrgustiku.”
“Teil on siin pidev liitreaalsuse keskkond?” küsis Ellis, kuvades mõttejõul oma silme ette erinevad saadaval olevad võrgud.
Murphy naeratas kavalalt. “Lihtsalt ühenda end.”

“Oho,” tunnistas Ellis, nähes maailma enda ümber muutumas. Ühtäkki oli neil peakohal taevas - või vähemalt paistis see läbi laepaneelide, justkui need oleks aknad. Ühtlasi paistsid ühtäkki enamus koridore lõppevat kaugustes avatud maastikuga - nagu nad oleks mingis suures hoones ning väljas on planeet Maa.
“Aitab toime tulla klaustrofoobia ja piiratud ruumiga. Jääb mulje nagu ruumi oleks palju rohkem kui tegelikult on,” rääkis Murphy. Ellisele hakkas silma aga hoopis see, kuidas vaatevälja tekkis inimesi märkimisväärselt juurde. Samuti ilmus tavalistele holopaneelidele lisaks igasugu digitaalseid paneele, mis rippusid justkui õhus. Osad inimesed kandsid äkki cosplay’d meenutavaid riideid ning mõnedega käisid kaasas eksootilised olendid. Ellis silmitses ühte naist, kelle ümber lendlesid kolm väikest helendavat haldjat ning naise enda kleit oli õhuline lilledega kaunistatud roheline kostüüm.
“Teie liitreaalsus on põhjalikum kui enamustes kohtades Maal,” nentis Ellis.
“Sest meil on seda siin rohkem vaja,” vastas Murphy.
Nad jõudsid otsaga transpordikapslite toru juurde, mis oli funktsionaalsuselt nagu Maa metroojaam.
“Teil on siin palju liitreaalsuses ringi liikuvaid bot-avatare?” küsis Ellis, kui klaastoru uksed avanesid ning nad astusid reisijate kapslisse.
“Siia tulevad kokku väga erinevad inimesed,” tunnistas Murphy. “Kuna inimeste arv on piiratud ja paljud ei suuda või ei taha endale luua lähedasi sidemeid, siis on bottidest kaaslaste omamine lihtsam lahendus. Lisaks sellele on avatarid palju odavamad kui päris robotid.”
Mõned asjad ei muutu kusagil, mõtles Ellis. Inimesed lihtsalt ei oska enam sidemeid luua.
Ta polnud ise erand.

Nad tuhisesid kapsliga läbi pilvelinna ning Ellisel avanes võimalus näha Veenuse taevast, ajal mil nad sõitsid mööda läbipaistvat tunnelit ühest õhupallist teise.

“See on see koht?” küsis Ellis. Nad kõndisid lintidest ümber piiratud ala poole, mida patrullisid väiksed droonid.
“Terminal 14,” vastas Murphy, kummardudes ühe lindi alt läbi.
Ellis silmitses transiiditunnelit ümbritsevat tühja perrooni, mida risustasid igal pool põrandal vedelevad riided, kohvrid, elektroonikaseadmed ja muud igapäeva aksessuaarid. Terminali valgustasid ainult üksikud laevalgustid - kõikvõimalikud holopaneelid ja muud tuled olid välja lülitatud -, andes kogu ümbruselevõrdlemisi mahajäetud mulje.
“Te koristasite kõik laibad ära?” küsis Ellis.
“Ühtegi laipa ei olegi,” vastas Murphy, jalutades inimeste poolt maha jäetud asjade vahel. “Nanomasinad olid programmeeritud muutma kõikvõimalikku biomassi energiaks ja ehitusmaterjaliks, et paljuneda. Nad kasutasid sõna otseses mõttes kogu ressursi ära.”
“Kuidas te neist siis vabanesite?”
“Me sulgesime kogu sektori hermeetiliselt. Pärast seda kui nad olid kogu biomaterjali ära tarbinud, sai neil lihtsalt energia otsa ja nad lülitusid välja.”
“Seega osad inimesed võisid olla veel elus, kui sektor suleti?” küsis Ellis, pöörates oma pilgu Murphy poole, analüüsides hoolikalt vanema mehe kehakeelt.
“Parem osad kui kogu pilvelinn,” lausus turvaülem, tema keha reetmas ainult väheseid märke stressist või ärritusest. Mees oli kahtlemata pragmaatik, kui asi puudutas kosmoses ellu jäämist.

“Jiro Sawamura, 32 aastane, Jaapani kodakondsus, bioinsener. Töötas konsortsiumi liikme Seitai BioMedical heaks,” tuletas Ellis meelde. “Mida teil on õnnestunud tema kohta vahepeal teada saada?”
Murphy kükitas parajasti mingite maas vedelevate riiete juures, inspekteerides neid hajameelselt.
“Tema andmeside ei viita sellele, et ta oleks omanud radikaalseid vaateid või töötanud agendina mõne välisjõu heaks. Me hoiame siin sellistel asjadel väga kiivalt silma peal, Maa olukord olles selline nagu see on.”
Turvaülema keha mikrosignaalid reetsid frustratsiooni, mis oli hoolikalt peidetud rahulike, professionaalsete sõnade taha.
“Küll aga tuvastasid stressiandurid juba ligikaudu pool aastat tagasi kerged depressioonisümptomid. Härra Jirole määrati konsultatsioon psühholoogiga, kuid tuues ettekäändeks oma töö, lükkas ta seda pidevalt edasi,” jätkas Murphy. “Kusagil kuu aega tagasi lõpetas ta tööl käimise ning sulges ennast oma eluruumidesse. Jälgimisseadmete andmetel käis ta väljas peamiselt nendel tundidel, kui enamus inimesi magas. Seitai BioMedical on meile kinnitanud, et nad üritasid temaga korduvalt kontakteeruda ning käisid isegi tema ukse taga, kuid mees kurtis ainult haigust ning kinnitas, et ta on paranemas.”

Ellis kergitas kogu jutu peale kulmu.
“Te tahate öelda, et depressioonis, potentsiaalselt psühhoosis inimene suutis planetaarjaamas peaaegu pool aastat vältida sundravile minekut?”
Turvaülema kulmud tõmbusid nüüd vägagi kipra ning tema kehakeel reetis tugevat, vaevu vaos hoitud ärritust. Seda tõenäoliselt tema enda ebakompetentsuse suhtes.
“Ma ei hakka eitama, et see oli meie poolt suur möödalaskmine. Lihtsalt...” Mees tegi ennast kogudes oma süngetesse sõnadesse hetkelise pausi. “Poliitiline olukord on alati nii pingeline, et me suuname enamuse oma tähelepanust välisohtudele. Me otsime pidevalt spioone ja terroriste ning kõige selle käigus ei pööranud me lihtsalt piisavalt tähelepanu ühele depressioonis erakule.”
“Kellel oli ligipääs nanomasinatele, mida sai kasutada massihävitusrelvana?” küsis Ellis. “Kuidas ta omale üldse sellised asjad soetas?”
“Ta lõi need ise,” tunnistas turvaülem kohmetult. “Tegu oli ikkagi bioinseneriga, kes oli spetsialiseerunud nanotehnoloogiale. Meil on alust arvata, et ta projekteeris nanomasinad ise ning printis need välja oma töökohas.”
Ja Seitai polnud sellest teadlik? Ma sügavalt kahtlen selles. Neile tuleks visiit teha.

“Härra Murphy,” otsustas Ellis küsida. “Kas pilvelinnas elavad ainult konsortsiumi töötajad?”
Turvaülem mõtles sellele kauem kui Ellisele meeldinuks, tema kehakeel reetmas vastumeelsust ausalt vastamisele. “Enamus pilvelinna elanikest on konsortsiumi töötajad,” tunnistas ta. “Robotid ja arvutid teevad küll enamuse tööst ära, kuid meil on siin ikkagi vaja erinevaid teadlasi, insenere, meedikuid ja mitmesugust muud personali, keda tehisintelligents veel täielikult asendada ei suuda.” Mehe juttu tuli hetkeline paus, kuni ta lisas ebamugavusega: “Paraku ei tee inimesed oma elus alati õigeid valikuid. Mõnikord kaotavad nad siin oma töö ja peavad Maale naasma. Reisimine on aga kallis ning nende tööandja ei ole alati nõus tagasisõidupileti eest maksma. Sellised inimesed kipuvad …, laokile jääma. Neil ei ole tööd ega otstarvet ning nad elavad lihtsalt kõigest, mis üle jääb või millele nad oma sõrmed taha saavad. Ühesõnaga probleemide tekitajad. Tuleb tunnistada, et aastatega on nende inimeste arv kasvanud ning nad hakkavad vaikselt moodustama siin eraldi ühiskonnakihti.”

“Suurepärane,” vastas Ellis naeratusega.
Murphy vaatas teda suurte silmadega, ootamata sellist reaktsiooni. “Suurepärane?”
“Suurepärane,” kinnitas Ellis. “Vaata, Murphy. Igas kogukonnas, kus leidub töötuid inimesi, tekib teatud sorti allmaailm. Ei ole olemas sotsiaalset korda, kus mõned inimesed ei elaks nii-öelda pragude vahel.”
“Kuidas midagi nii negatiivset saab suurepärane olla?” küsis vanem mees pahuralt kulmu kortsutades.
“Väga lihtsalt,” vastas Ellis. “Sellistes kohtades liigub info. Sageli kõige parem info.” Ta mõtiskles hetke ning lausus siis: “Härra Murphy, ma usun, et te võite hetkel oma töökohustuste juurde naasta. Ma kontakteerun teiega, kui mul teid vaja on.”
“Kui te nii ütlete, härra Drake,” vastas turvaülem jäiselt pöördudes lahkuma. Ellisele oli nüüdseks selge, et ta ei meeldinud mehele. Sinna polnud midagi parata, asjaolud tingisid seda.
Enne lindi alt läbi kummardumist pöördus Murphy veel korra Ellise poole. “Ma olen su toimikut lugenud, Drake.”
Ellis pöördus lahkuva mehe poole. “Tõesti?”
“Sa olid Vladivostoki jaama konfliktis. Esimene ja ainus relvastatud konflikt Veenusel tänaseni.”
Keegi alati teab midagi.  
“Olin küll,” tunnistas Ellis neutraalselt. “Mis siis?”
“Mida sa seal täpselt tegid, on rangelt salastatud,” ütles mees. “Päris huvitav.”
Ellis naeratas oma kõige võltsimat naeratust. “Ja salastatuks see jääbki.”  

Pärast Murphy lahkumist hingas Ellis korra sügavalt sisse ja sulges silmad. Ta visualiseeris oma peas juhtlõngade, asitõendite ja teooriate võrgustiku ning talletas kuvandi seejärel oma neuroimplantaadi välimälusse.
Töö ootab tegemist ning palk välja teenimist. Aeg hakata seda lõngakera lahti arutama.
Pilvelinna liitreaalsuse poolt genereeritud taevas ja kauged loodusmaastikud simuleerisid loojuva päikesega õhtut, kui Ellis mõnda aega hiljem lõpuks oma eluruumid digitaalsete juhiste järgi üles leidis. Kosmoseasunduse kohta võis tema ruume pidada hiiglaslikeks. Maitsekaid ja tõenäoliselt väga kalleid tube iseloomustas mustade ja valgete pindade koosmäng, millele lisasid ilmet erinevad holograafilised klaaspinnad ning valgustatud potitaimed. Esteetiliste meelte erutamiseks moodustas üks elutoa seintest suure digitaalakna, vaatega troopilisele merele, jättes mulje nagu asuks elamine mõne loodusparadiisi kalju ääre peal.
Luksuskorter meie uurijale? Kui ilus neist. Huvitav, kui palju jälgimisseadmeid siin on?
Ta leidis koridori kapist oma pagasi ning tassis osad kohvrid magamistuppa. Pärast enda korralikult sisse seadmist, lülitas ta sisse seinapaneeli televisiooniga ning vahetas ennast ülikonnast hommikumantli väele, siirdudes seejärel dušši alla.  

“Pinged Lääne-Euroopa Liidu ja Euraasia Konföderatsiooni vahel muutusid üle mitme aasta taas suuremaks. Pärast teisipäeval Gdanski-Varssavi-Lublini demilitariseeritud tsoonis toimunud läbirääkimisi, kus delegatsioonid ei jõudnud taaskord kokkuleppele radioaktiivsete linnavaremete likvideerimises Ida-Euroopast,” teatas noor, geneetiliselt perfektseks modifitseeritud näolapiga neiu uudistes. “Kohalikud Poola Vabariigi meelsed gerillad vastasid protestiks mitmete pommiplahvatusega Varssavis ning ründasid samal öösel Bialystokis konföderatsiooni mobiilset militaar-serverfarmi parvdroonidega. Konföderatsiooni väed vastasid rünnakule massiliste läbiotsimistega kohaliku elanikkonna seas ning ÜRO vaatlejad raporteerivad arvukatest inimõiguste rikkumistest ja…”
Ellis lülitas mõttejõuga seinapaneeli välja, olles lõpetanud riietumisega. Esindusliku äriülikonna asemel kandis ta nüüd mitte kuigi silmatorkavat õhukest musta poolmantlit hallikassiniste teksadega - sobilik õhtul välja minekuks. Seejärel võttis ta kohvrist ühe väiksema musta karbi, mille avadest sahises välja parv pisikesi robotputukaid, kes valgusid mööda ruumi laiali otsides kõike elektroonilist. 5 minuti pärast teadis Ellis iga anduri, kaamera ja pealtkuulamisseadme asukohta. Ta eemaldas iga viimsegi neist. Robotputukad moodustasid aga kogu interjööri katva anduritevõrgustiku, mis reageeris kõigile alates liikumistest kuni elektromagnetlaineteni. Nii ei pidanud Ellis muretsema ootamatute külaliste pärast, ajal mil ta eemal on.

Seitai Biomedicali laborid olid just tööpäeva lõpetamas kui Ellis nende territooriumile ilmus, äratades mitmete turvameetmete tähelepanu. Ta oleks tahtnud Sawamura kodu enne külastada, kuid väljaspool töötunde oleks laboritöötajate kätte saamine olnud peavalu.
“Söör, ma pean paluma teil peatuda,” lausus Ellisest üle peajagu pikem turvamees, kelle käsivarred olid kui puupakud. Sõjaväelase moega mehe ümber hõljusid kaks relvastatud drooni.
Tundub, et lisaks Kusanagi Securityle on kõigil konsortsiumi liikmetel ka oma kantpead käepärast, mõtles Ellis silmitsedes suurt kappi hindavalt.
“Minu nimi on Ellis Drake ja ma olen Kusanagi Securityst,” vastas ta sõbralikult. Alati tuli üritada enne sõbralik olla. “Seoses hiljuti toimunud terroriaktiga, on mul administratiivdirektor Ingerslebeni luba teostada uurimist härra Sawamura töökohas.”
Tal polnud tegelikult aimugi, kas tal selline luba oli, kuid proovida võis.
“Üks moment palun,” lausus mees bassihäälel. Kui Ellise šarm ja naeratus töötasid tema peal, siis näha seda igal juhul ei olnud. Turvamees põrnitses Ellist ilma midagi ütlemata, tõenäoliselt kommunikeerudes oma neuroimplantaadi kaudu ülemustega.
“Palun järgnege mulle,” teatas ta mõne aja pärast pahuralt, juhatades Ellist mööda klaasustega laborikompleksi edasi.
Oho, töötas.   
Ellisel polnud kahtlustki, et sellises kohas ei lastaks tal mitte iialgi omapead ringi nuhkida. Tänapäeva suurfirmadel oli lihtsalt liiga palju varjata.

“Shun Wang, avalike suhete esindaja,” ütles nägus nooremapoolne asiaadist härrasmees, kandes kõige viimaste moetrendide järgi prinditud ülikonda. “Ma olen siin, et vastata teie kõigile küsimustele,” lisas ta ärikonsultantidele omase libeda naeratusega. “Kahju, et me peame sellistel asjaoludel kohtuma.”
Teda oli vastu võetud mingisuguses ooteruumis, mis oli ilmselgelt mõeldud külalistega kohtumiseks.
Avalike suhete esindaja? Ülemused ei pidanud vist vajalikuks minuga kohtuda, või ei tahtnud nad mulle silma vaadata.
“Ellis Drake,” vastas Ellis ning jätkas siis: “Mul oleks mõned küsimused seoses teie endise töötaja, härra Jiro Sawamuraga.”
“Otseloomulikult,” vastas Wang tragilt. “Kuidas iganes ma saan abiks olla. Soovite te ehk kuhugi maha istuda ja midagi juua?”
“Selleks pole vajadust, ei aitäh,” vastas Ellis. Seejärel lülitas ta taas sisse oma neuroimplantaadi kehakeelt lugevad algoritmid.
“Mind huvitab eelkõige see, kuidas sai härra Sawamura, kes polnud juba mõnda aega tööle ilmunud, printida omale nii ohtlikud nanomasinad, millega sai korraldada massimõrva?”

Ellis pidi Wangile au andma. Teda oli väga hästi treenitud oma keha automaatseid mikrosignaale kontrollima. Enamus algoritme ei oleks temast läbi näinud, kuid Kusanagi IT pool suutis luua päris imelisi mänguasju. Nii ei tulnud Ellisele üllatusena, et mees andis oma parima, et kontrollida tugevat stressi. Tüüp oli ilmselgelt lihtsalt tanki visatud.
“Me ei olnud härra Sawamura tegevustest teadlik,” vastas ta hääletoon ja naeratus ainult õhkõrnalt reetmas ebamugavust.
“Te polnud teadlikud?” tundis Ellis huvi, kergitades kulme.
Avaldame natuke veel survet.
“Ma loodan, et te olete teadlikud, et teid on sellise hooletuse korral võimalik karistada Aero-Veenuse seaduste järgi kriminaalse hooletuse eest, mis põhjustas paljude inimeste surma. Selle tagajärg oleks Seitaile, ütleme, et vähemalt majanduslikult katastroofiline.”   
Liitreaalsuse andmepaneel teatas kõrgendatud higinäärmete tööst Wangi näol ja kaelal.
“Ma kinnitan teile, et meie turvastandardid on igati Aero-Veenuse seadustele vastavad,” ütles Wang, naeratus muutumas üha nõrgemaks. “Me oleme alustanud toimunu suhtes ka sisejuurdlust.”
“On sellest midagi päevavalgele tulnud?” küsis Ellis.
Ei ole.  
“Ei ole,” vastas Wang, “sest meil puuduvad andmed sellest, et härra Sawamura oleks siin üldse midagi sellist teinud.”
Te teete nalja või?
“Kusanagi esialgse raporti järgi kinnitas meie labor, et sündmuskohalt leitud nanorobotid on prinditud teie laboris.”
“Me oleme sellest teadlikud,” nentis Wang. “Aga printeris puuduvad lihtsalt igasugused andmed sellise asja printimisest. Samuti pole meie turvaseadmed kordagi registreerinud härra Sawamura sisenemist meie territooriumile 3 nädala jooksul enne intsidenti.”
“Teie andmed võivad olla manipuleeritud,” vastas Ellis ohates. “Logisid on võimalik muuta või kustuda, turvaseadmeid häkkida.”
“Meie juurdlus ei ole sellist manipulatsiooni tuvastanud,” vastas Wang natukene kaitsvalt, üritades samas siiski sõbralikust säilitada. “Meie võrk on jaama üldisest võrgust eraldatud ning väga tugevalt kaitstud. Korporatiivspionaaž on reaalne oht ning ressurssidega ei hoita selles vallas kokku.”

Pärast pikka läbi viisakuste kemplemist lasti Ellis lõpuks printeri juurde. Muidugi oli enamus töötajaid vahepeal strateegiliselt kiiresti koju saadetud, et kedagi küsitleda ei saaks. Ellises tekitas korporatiivmentaliteet, et kõiki oma saladusi tuleb iga hinna eest kaitsta, isegi kui avatus oleks neile antud hetkel vägagi kasuks tulnud, ainult frustratsiooni.
Samas, mine tea kui illegaalseid asju nad varjata võivad. Raske on koostööd teha, kui paljud sinu asjad on nii valgust kartvad, et need võiks su hävitada.
Ellis otsis Sawamura kabineti põhjalikult läbi, leidmata sealt midagi, mis mehe loomusele viitaks. Tundus pigem, et Sawamura hoidis oma töö ja eraelu väga lahus. Seitai IT-meeskonna valvsa järelvalve all võis ta teha koopia printeri logidest, kuid ka sealt olid mõned asjad juba välja kustutatud.
Kaheldav kas nii paljude käte poolt solgitud materjalist üldse midagi kätte saab.
Turvameetmetele ei lastud teda üldse ligi ning Ellis oli sunnitud kiruma seda, et Aero-Veenuse reeglite järgi olid kõigil konsortsiumi osanikel väga suured privaatsuse õigused.
Suurte korporatiivjõudude poolt tehtud seadused ikkagi. Tuleb jätta ruumi vajadusel oma tagumiku kaitsmiseks.  
Pärast Seitai laboritest lahkumist häkkis ta läbi ühe maha jäetud robotputuka, kes oli ennast ühe võrgukaabli külge kinnitanud, nende turvasüsteemi sisse ja varastas ikkagi kõik logid.
Ja nii lihtne on teie kaitset läbida.

Pärast visiiti Seitaisse simuleeris liitreaalsus juba hilisõhtut. Tehistaevas oli pime ning maailma täitsid helendavad videopaneelid, hologrammid ja tablood - mõned neist reaalsed, kuid enamus digitaalsed.
Päris noir näeb välja, mõtiskles Ellis mööda koridore transporditerminali poole lonkides. Pärast väikest tutvumist kohaliku köögiga, siirdus ta kapsliga järgmisesse õhupalli, kus pidi kusagil paiknema Sawamura elukoht. Pärast mõningast ringi tuhnimist avastas Ellis, et bioinsener oli elanud võrdlemisi tagasihoidlikus elamukompleksis, kus olid alla 10 ruutmeetrised eluasemed. Tegelikult olnuks ehk õigem öelda, et peaaegu kogu Aero-Veenuse personal, kes polnud juhtivtöötajad, elasid sellistes pisikestes tubades. “Elamusektori 04” kitsastes koridorides ei kulunud punaste lintidega eraldatud ukse leidmiseks kuigi palju aega. Samuti, õnneks, ei kulunud kaua aega korteri ukse avamisele, pärast turvapersonali staabiga kontakteerumist, kes avasid ukse kaugjuhtimisega. Ellis ei lootnud palju leida, sest kohalikud turvad olid ilmselt kogu koha juba üle käinud, kuid ehk andis see talle rohkem aimu mehest endast. Uks avanes ja Ellist tabas esimese asjana räige haisulaine, mis ajas tal peaaegu südame pahaks.
Ega nad seda ei kontrollinud, et ta mõnda laipa polnud sinna ära peitnud?

JÄTKUB....