valge-meesReaktor alustab autorite Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana jutu "Valge härrasmees" avaldamist. Algselt ilmus see jutt järjejutuna Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu ning ka Reaktor avaldab selle jutu järjejutuna, et pakkuda lugejatele sarnast lugemiselamust. (Toimetus).

Haapsalu Täisautomaatset Vanglat juhib arvuti ja siia pole lubatud kaasa võtta mitte mingeid infotehnoloogilisi seadmeid. Seega eemaldati mu koljule kinnitatud ajur, siirik, mille abil normaalsed inimesed võrgus käivad. Üldiselt on raudne reegel see, et küberkurjategijaid ei panda tehisintellekti poolt juhitavasse vanglasse. Põhjus, eks ole, on ju selge - häkkeritel on nii oskused, kui kalduvus infotehnoloogilistesse seadmetesse sisse murda ning seal segadust tekitada. Meiesuguseid hoitakse vanades heades inimvalvuritega asutustes. Mina sattusin siia tänu kohtule, kes mõistis mind süüdi mitte küberkuriteos vaid varguses, täpsemalt intellektuaalse omandi varguses eriti suures ulatuses. Ära viisin ma selle omandi aga füüsilise kandja peal, mitte võrku pidi. Andmehulk oli lihtsalt nii suur, et läbi neti pumpamine oleks võtnud hiiglama aja. Seega varas, mitte küberkurjategija. Karistus – eluaegne, sest bitikuhi, mille ma varastasin, oli ikka... üüratu. Terve digitaliseeritud inimene ja talle uue bioloogilise keha loomise materjalid. Hindamatu värk. Eriti mulle. Ta oli mu pruut.

Nii, et automaatvangla. Asupaik on vanglal eksootiline. Transhumaanne Arendus OÜ oli vanglaehituse konkursi võitnud tänu ideele rajada see igivana piiskopilinnuse alla. Haapsalu City on oma veerand miljoni elanikuga Eesti suurimaid linnu, ning sellesse uute hoonete rajamise küsimus on päris keerukas. Ajaloolisi hooneid kohalikud seadused mõistagi lammutada ei luba ja linnuse alune oli veel ainus paik, mille alla polnud maalõhkujat kaevatud. Kui hõljuk maandus ja ma kahe valvuri saatel masinast väljusin, nägin, et müüridele ümberringi olid laotud uhiuued paekivist valvetornid, neist turritasid välja elektrišokiseadmed, tornide sisemused aga pakatasid moodsaist elektroonilistest jälgimisseadmetest. Vangla linnuse all oli tagurpidise püramiidi kujuline, 100 000 ruutmeetrit, 35 korrust. Alla sai liftiga otse linnuse õuelt. Lift oli suur, siia oleks mahtunud terve jalgpallimeeskond. Ma vaatasin maa sügavusse korruseid lugevat näiturit ja mõlgutasin omaette mõtteid. Kui sa oled aastakümneid olnud iga päev, igal hetkel ning isegi unes viibides võrku ühendatud, on ajuri kaotamine nagu mõnest meeleelundist ilma jäämine. Ma ei tee nalja, see on tõesti häiriv. Isegi häirivam, kui olla lahutatud oma äsjaleitud armsamast. Olime jõudnud Sirtsuga koos olla vaevalt mõne nädala. Ma mõtlen „niiviisi“ koos.
“iigume edasi!”
Valvur tõukas mind õlast ja väljusime liftist. Ma olen häkker arvuti poolt juhitavas vanglas. Mis tähendab seda, et mul on suur võimalus siit jalga lasta. Mis sest, et mu ajur ära võeti, küllap juba leidub võimalus vangla administratsiooni sisevõrku saada ja kirjutada seal asjad nõndaviisi ümber, et arvuti laseb mu vabandustega lahti. Oleks mul ajur alles jäetud, siis oleksin siit ilmselt juba nende kahe vanglateenistuse mehega koos välja kõndinud.
“Näoga seina poole!”
Käerauad eemaldati, kongiuks avanes ja mind lükati sisse, uks mürtsatas kinni. Kuulasin, kuidas valvurite sammud eemaldusid. Edasi hakkasid minu järele valvamisega tegelema masinad. Muigasin. Hakaku pihta, mina olen valmis.
Vaatasin kongis ringi. Mu uus ajutine elupaik oli pisike, kahe inimese tarbeks kohandatud betoonhall kambrike. Kaks voodit, nurgas televiisor. Väikses nišikeses ukse juures vesiklosett. Istusin ukse juures olevale voodile.
“No terekest.”
Keegi ei vastanud. Mees, kellega pidin jagama oma edasisi elupäevi, oli tüse, kolmekümnendates aastates tüüp. Parasjagu magas ta vastasvoodis, tilgutivoolik käe küljes. Haige? Miks nad teda siis haiglaosakonda ei vii? Viskasin voodile pikali. Igatahes lubatakse siin päeval vedeleda.

Millest ma mõtlesin? Ei tea, ilmselt mitte millestki. Mõtted hakkasid tulema aegamööda, nii kuidas minuni jõudis mu eluaegse saatus. Nurgas plõksatas tööle viisor ja seal tervitati mind. Puhas tekst, ei mingeid liikuvaid pilte. Viisoris soovitati võtta pult, valida ekraanile ilmuvast menüüst sisekorraeeskirjad ja nendega tutvuma asuda. Võtsin tõepoolest puldi. Eks tutvume siis olukorraga.

*



Olin just lõunasöögiga ühele poole saanud, kui kaks inimkujulist robotvalvurit uksest sisse tammusid, suured ja ümarad nagu veeboilerid.
“Palun heitke rahulikult oma voodile pikali, käed-jalad vabalt. Aitäh.”
Peeter, mu konginaaber, ajas end võpatades voodist istukile.
“Kuidas?” ei saanud ma aru. „Miks pikali? Miks end lõdvaks lasta?“
Peeter rahunes.
“Küll ehmatasid, saatanad, mõtlesin juba, et minu järgi.”
“Kuule, misasja nad tahavad?”
“Ega nad sulle ütle, pole programmeeritud.”
“Ütle siis sina.”
Peeter irvitas ainult vastuseks. “Mind pole ka programmeeritud.”
Robot kordas oma sõnumit ja tõstis ühe manipulaatoritest. Selles oli roheka vedelikuga täidetud automaatsüstal. Enne, kui ma jõudsin pikali visata, ilmus roboti selja taha Peeter.
“Ma viskan korra põit,” vabandas ta robotile, kuid koperdas teeseldult ja kukkus süstalt hoidvale valvurile meelega otsa. Jalamaid haaras teine android tal kõrist ja surus vastu seina.
“Vabandust!” kähistas Peeter, “see oli kogemata!”
Valvur lasi ta lahti ja Peeter kobistas tagasi voodisse. Mina aga jäin vahtima esimese roboti käes olevat automaatsüstalt, mille ampulli sisu oli nüüd värvitu. Peeter oli selle nii peenelt ära vahetanud, et robotid ei saanud midagi aru.
“Mis sa seal...” küsisin, kuid vist sai aeg otsa ja äkitselt olid mõlemad masinad mul kallal, väänasid voodile ja lukustasid selle külge. Kostis sisinat, kui mulle süstiti veeni ampull, mille Peeter oli ära vahetanud. Järgmisel hetkel veeresin juba koos voodiga palatist välja. Peeter lehvitas mulle rõõmsalt roheka ampulliga järele.
“Kuulge!” hüüdsin robotitele, kuid need ei vastanud. Langetasin pea jõuetult padjale ning jälgisin koridori laes mööduvaid päevavalguslampe. Mis siin ikka kisada ja rabeleda - kui masinatele pole vastust programmeeritud, siis nad ka ei vasta. Jäin juurdlema hoopis millegi muu üle. Mille oli Peeter neilt sisse vehkinud ja mille need masinad mulle sisse süstisid? Kuhu nad mind viivad? Ma ei pannud tähelegi, kui olime pika koridori läbinud.
Võpatasin kui voodi tabas mingit ust ja selle pauguga lahti lõi. Küünitasin pead kõrgemale ning nägin, et olime jõudnud keerulisi seadmeid täis tuppa, mille keskel troonis kümnekonna liigendkäega robot. Valgus helkis selle kroomitud osadel, käte otsas olevatel skalpellidel, saagidel, klambritel. Operatsioonisaal! Mu otsaesisele tõusis külm higi, vaateväli kitsenes ja nägin ainult läikivat automaat-doktorit. Oleksin tahtnud kisendada, kuid hääl suri mu kõris. Android-valvurid tõukasid voodi otse robot-doktori lõdvalt rippuvate kämmalde alla ning lahkusid. Valitses vaikus, mil tajusin, kuidas kehas mäslesid adrenaliin ja hirm. Selja tagant kostis avaneva ukse kolksatus.
“Hei sõber, kuidas käbar käib?” kostis lustlik vene aktsendiga hääl.
“Ah ta on niikuinii narkoosi silmini täis, lükka parem masin käima ja vaatame kas seekord tekib ka mingi tõrge,” porises teine, karedam mehehääl.
Pöörasin pead. Tegemist oli kahe sinistes tunkedes tehnikuga, üks pikem kolge, slaavipäraste näojoontega, ja teine väike, tüse kiilakas, eestlane.
“Narkoos,” ütles kiilakas.
Ma olin ju täie teadvuse juures. Kas Peeter...?
“Kuidas see juhe käibki?” pomises vene aktsendiga kutt robotkirurgi kallal pusides.
“See lähebki vaid ühtepidi, kui ei sobi, panid valesti.”
“Kuused-palgid, ma juba neljas kord…näe nüüd sobis.”
“Mis paganat te tegema hakkate?” prahvatasin meeste suunas. Pead pöördusid, lühike ja kiilakas eestlane astus lähemale.
“Hakkad tasuma oma kuritegu ühiskonnale,” sõnas ta karmilt. “Esialgu ühe jalaga, see läheb mõnele sõjaveteranile.”
“Jalaga?” karjatasin. “Te hakkate mult jalga maha saagima?!”
“Mitte meie,” sõnas venelane leebelt. “Masin võtab, meie oleme vaid hooldusinsenerid. Sina lesi paigal, see pole üldse valus.”
“Terve jala korraga?”
“Ikka korraga, kas sinu meelest oleks parem, kui sentimeetri kaupa lõigataks?“
Servomootorite surinal ärkas lihunik-robot, tõmmates mu tähelepanu jäägitult endale. Kas nad kavatsesid mind opereerida sellal kui ma olen täie teadvuse juures?

JÄRGNEB
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0581)