1.

Valge härrasmees - osa 2.


Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana

Algselt ilmus autorite Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana kirjutatud lugu järjejutuna Lääne maakonna ajalehes "Lääne elu". Ka Reaktor avaldab selle jutu järjejutuna, et pakkuda lugejatele sarnast lugemiselamust

Eelmine osa



Jälgisin klaasistunud pilgul, kuidas robot-doktori laserdüüsidega sõrmed mu põlvele lukustusid ning kaks järgmist mehaanilist käppa jala paika fikseerisid. Tundsin iga puudutust ja ei suutnud võpatusi tagasi hoida. Laserid sähvatasid ning õhku paiskus kõrbenud liha lõhn, kui kiired nahakudesid läbistasid. Kisendasin kirjeldamatust valust! Mida iganes Peeter robotitele varastatud ampulli asemele ei sokutanud, valuvaigisti see ei olnud. Tõbraaaas!
“Kuulge mehed, tehke vähemalt tuimestust!” ulgusin valust vingerdada püüdes, kuid robot-doktor hoidis mind paigal. Tehnikud vahtisid ükskõikselt, ilmselt ei olnud vaatepilt neile võõras. “Said juba tuimestust,” käratas paksuke. “Ära vingerda, saad murdosagi oma tapmistest ja vägistamisest heastada.”
“Mis vägistamistest? Ma pole kedagi...!”
“Jälle üks süüta inglike,” muigas venelane. Oleksin tahtnud talle midagi roppu vastata, kuid järjekordne valusööst pani mind krampi tõmbuma. Klammerdusin pilguga jalale ning nägin oma õuduseks, et laserid olid juba töö lõpetanud ja klambersõrmed sulgesid veene. Kõrvalekoolutatud, põlenud servadega naha alt ilmus nähtavale lumivalge luu. Masin suskas mulle veeni kanüüli ja hakkas kaotatud vere asemel uut sisse pumpama. Olin minestamise äärel, kuid ei suutnud pilku jalalt pöörata. Venelane astus nina kirtsutades eemale. „Kas selle haisuga tõesti midagi teha ei saa?”
Laserist kõrvetatud liha lõhn hõljus raskelt meie ümber, märkasin seda alles nüüd. Eestlane muigas.
“Ajab südame pahaks või?”
“Pigem kõhu tühjaks. Ma pole terve nädala muud söönud kui kiirsuppe, nüüd selline magus praeliha lõhn.”
“Sa tule parem eemale, kui putru näkku ei taha,” soovitas eestlane. “Näe robo hakkab jalga kohe liigest lahti tõmbama, seal kõik kuradile lendaski. Luu mitmest kohast puru, veresooned lahti. Pärast andis mitu tundi kasida.” Nad astusid eemale, jäädes huviga operatsiooni jälgima. “Oh, palun, palun, palun,” pomisesin mõttes, „et see juba lõppeks!“
Mingis mõttes järgmisel hetkel see lõppeski. Kohutav valu tabas mind kui keev hape, kostis kerge ludisev plops, ning läbi kohutava valu kostis venelase juubeldav hääl: “Näe, ei juhtund midagi halba!”
Tema paarimehe ümar nägu oli aga mossis ja pahur. “Seda halvem meile, nüüd me ju ei teagi miks viga tekkis. Mida me raporti paneme? Peame jälle siia passima tulema.”
Lamasin poolteadvusetult, palat mu ümber keerles ja keerles. Eestlane astus minu juurde, vaatas põlglikult ja jätkas.
“Miks nendega üldse jamada? Minu arust tuleks sihukestele surmanuhtlus määrata. Kõik vajalikud osad ühe soojaga küljest lõigata.”
“Eks seadus on seadus,” sõnas venelane ning see oli ka viimane asi mida enne teadvuse kaotamist kuulsin.

Uuesti toibusin palatis. Kuidas ma sinna sain, ei mäleta. Terav valu põlves oli asendunud tuima näriva aistinguga. Tajusin kadunud jalga täies pikkuses ja viimase varbani. Ajasin end suure vaevaga istukile, rebisin teki jalgadelt ning jäin hämmeldunult jõllitama. Jalg oli alles. Puudutasin seda imestunult ja võpatasin. Petekas, tegemist oli tuhmilt helkiva plastmassist tootega. Niivõrd uuega, et isegi reklaamkleepsud olid veel peal. Kurat, isegi neid ei olnud need lihunikud viitsinud pealt ära korjata. Märkasin ka kirja Made in China, vajusin tagasi selili. Ei pea vist lisamagi, et tunne oli kohutavalt räbal.
“Hei sina, uus poiss,” kostis nurgast ning miski tabas mu kõrva. Kobasin käega padjaümbrust ning pihku jäi tihkeks nutsakuks keeratud tualettpaberi tükk. Pöörasin pea ettevaatlikult sinna kuskohast paberitükk oli tulnud ning nägin irvitavat Peetrit. Mul ei jätkunud tema lolluste peale vihastamiseks jõudu. Operatsioon oli mind nii emotsionaalselt kui füüsiliselt täiesti tühjaks pigistanud. Jäin vist hetkeks magama ning ärkasin uuesti valusast vopsust nina pihta. Avasin silmad ja vaatasin hetke midagi mõistmata lakke, sealt aga vaatas mulle vastu Peetri lai nägu.
“Noh ärkasidki üles? Pole viga, eks esimene operatsioon on kõigile paras põnts. Edaspidi läheb juba kergemalt. Inimene harjub, nagu öeldakse, kõigega.”
„Esimene?“

*


Kas ma juba ütlesin, et ilma võrguta olek on piin? Kordan selle igaks juhuks üle, sest see on hullem, kui olla ilma jalata. Mul oli peas huugavast tühjusest nii halb, et puuduva jala peale ma isegi eriti ei mõelnud. Nägin vahepeal isegi hallukaid, sellest kuidas võrgus surfan. Kuidas nad küll enne arvutite ajastut hakkama said? Mäletan kuskilt, et lugesid peeruvalgel paberraamatuid, aga see võib vabalt ka nali olla. See, et kõhugaase kasutati valgustuseks kõlab kuidagi liiga absurdselt. Ma ei suutnud selgelt mõelda, ega suurt midagi teha. Eks oma osa oli siin ka operatsioonijärgsel nõrkusel. Pea käis pidevalt ringi, raske oli istuli tõusta, veel raskem iseseisvalt süüa. Robotsanitarid käisid mind toitmas. Märkasin, et palatinaaber sättis end alati selleks ajaks ligi ja virutas mu kandikult paremad palad ära. Mul oli ükskõik, olin nagu elav laip. Umbes säärane tunne võis olla ülal linnuses, ristimiskabeli seina müüritud neiul, Valgel Daamil. Mindki müüriti siia keldrisse elusalt. Kui peaksin surema, jään kindla peale vanglasse kummitama, Valge Härrana. Uks avanes ja androidid tammusid sisse, söögiaeg. Nägin kuidas Peeter end juba üles hiivas, et taas mõnusamad palad minu kandikult enda omale ümber tõsta. Vihastasin ja virutasin toiduplate jalaga ümber.
„Idioot oled või?“ nähvas Peeter, vaatas kahjutundega põrandale veerenud toitu ja hakkas seda siis ähkides üles korjama.
„Ma ei taha süüa, tahan wifit!“ urisesin robotitele. „Tahan... ee... uudiseid lugeda!“
„Karistus,“ ütles robot ja torkas mind elektripiitsaga. Sa tuline kurat! Selline nähvakas käis läbi kere, mul läks hetkeks isegi oma nimi meelest.
„Paras,“ kostis Peetri poolt.
„Wifit!“ Ägisesin, ent selle asemel anti mulle topsik rahustitega. Abi sellest polnud, kuradi Peeter vehkis mu tabletid sisse ja pani nahka. Kaua ta oma voodis ei irvitanud, sest nüüd pöördusid androidid tema poole: “Palun heitke rahulikult oma voodile pikali, käed-jalad vabalt. Aitäh.”
Peeter võpatas, kuid heitis vastu punnimata pikali. Ta kinnitati voodi külge ja veeretati minema. Tagasi tõid nad ta samasuguses seisu nagu minu, ainult selle vahega, et ära oli lõigatud käsi. Peeter oli näost valge ja vakka nagu hangunud arvuti. Praegu oleks olnud ideaalne võimalus talle kõik tagasi teha, kuid ma ei ole selline inimene. Lasin tal olla ja sõin ise oma paremad palad. Mõtlesin Sirtsu peale, mida mu kallim teeb, kus ta on, kas ma teda enam kunagi näen. Kui näen, siis mida ta mu puuduva jala peale ütleb? Küllap pean endale kunagi doonorjala hankima.

Umbes nädala pärast tundsin, et vist paranen. Eluisu hakkas tagasi tulema, mõistus selgines ja mul tuli idee kuidas võrku pääseda. Pöörasin magamatusest punetavad silmad ohvri suunas, milleks oli Peetrisse pistetud kanüüli ja toiteaineballooni vahel asuv kontroller.
Tegemist oli väikese pirtsaka aparaadiga, mis jälgis tasaselt piiksudes veeni suunatavate vedelike kogust. Ajasin end jalule ja kooberdasin Peetri voodini. Mees lebas, silmad kinni ja ei liigutanud oimugi. Kruttisin pikaks kasvanud küünega kontrolleri kruvid lahti ning täistabamus! Seadmel oli olemas wifi liides ning ilmselt ka ühendus haigla hooldusvõrguga, kuhu ta kandis ette statistikat tarvitatud toitainekogustest. Peal oli aparaadil tilluke LCD ekraan paari loendurnumbriga ning sees väike standardne ühenduspistik. Peale väikest mõtlemist leidsin, et kui mul oleks sobiv juhe, saaksin ühendada toitaineloenduri seinal sisekorraeeskirju leierdava viisoriga ning kasutades viisori puutetundliku pulti klaviatuurina, oleks mul näkane, kuid töötav arvuti olemas. Idee oli hea, kuid kaablit kahe seadme omavaheliseks ühendamiseks mul polnud. Tänu traadita side viimaste aastakümnete tormilisele arengule pruugiti üle juhtme tehtavaid ühendusi vaid viimases hädas, näiteks remondiks. Kuid kus on piits, seal on võimalus - ja piits oli mul ajus võrgunälja näol täiesti olemas. Mu pilk langes veel ühele seadmele ruumis, mida ma polnud veel laiali lammutanud. See oli mu uhiuus Made in China tehisjalg, selle sees pidi kindlasti olema mõni jupp juhet.

Järgneb
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)