Kõik minu poolt kõrgelt hinnatud autorid või muud artistid on sellised, kelle looming on mulle alatiseks jätnud mingi jälje, teinud minust natukene teise inimese, defineerinud juurde midagi uut, mida pean lahedaks. Võib-olla äärmiselt lihtsapalgeline nägemus, kuid arvan, et iga loominguline teos just seda tegema peabki – vastasel juhul pean teosega tutvumist raisatud ajaks.

“Kuningate viimane argument” on Joe Abercrombie „Esimese seaduse“ triloogia viimane raamat. Ka teist raamatut sai arvustatud ning olin meeldivalt üllatunud, et sain nii ruttu kolmanda osa tõlget lugeda.

Kolmas raamat tekitas kuidagi vastakaid tundeid. Esiteks on tegemist korraliku tellisega, pea 700 lehekülge, mis pani mind korduvalt mõtlema, kas sõnumi edasiandmiseks on ikka tarvis nii palju juttu. Lugu läks käima mõnusa hooga, huvitavaid asju juhtus, kuid sarnaselt eelnevate osadega oli ka selles raamatus mitu kohta, mis tempo liiga aeglaseks tegid. Kui juba kolmandat korda tuli peatükkide kaupa lugeda järjekordsest lahingust ja sellest, kuidas üksteist mõõkade tärina saatel tagasi porisse lüüakse, siis leidsin ennast nagu Glokta küsimast: milleks ma seda teen? Kuid hea, et tegin, sest raamatu lõpp läks ekspodentsiaalselt paremaks ning pärast viimast peatükki oleks nagu pisut juurdegi tahtnud.

Raamat jaguneb kaheks osaks, millest esimene keskendub sõjale põhjas. Kuna sellest sai peaaegu terve eelmise raamatu vältel lugeda, siis mõjus see kuidagi väsitavana. Esimene päev, neljas päev, seitsmes päev – kas tõesti oli tarvis nii pikalt sellel lahingul peatuda? Ilmselt oli autoril endal soov panna lugeja kannatama ja tülgastust tundma, nagu kannatasid lõksus olevad tegelased, kui neid müüride taga piirati, ja panna neid rõõmust kiljuma, kui see lõputuna näiv kannatus lõpuks läbi sai. Ilmselt olen ma selles osas erand, kuna märulid ei paku mulle ka filmikunstis mingit emotsiooni. Isegi arvutimängudes mitte, mis võib pisu veidrana tunduda. Paralleelselt põhjalaste konfliktiga leidsid aset sündmused Uniooni pealinnas Aduas, kus meile tuttavad tegelased Glokta, Jezal, Bayaz ja Ferro nendele omasel moel asju ajasid.

Teine osa raamatust võtab uueks fookuseks gurkhullaste rünnaku Adua linna vastu, mis on loomulikult mäekõrguselt tähtsam sellest, mis põhjas toimus. Tundus, et kogu see suur sõda põhjas, mis vältas poolteist raamatut, sai teenimatult kuidagi rutaka ja lihtsakoelise lõpu. Mõttetu konflikt nagu see oli, tundus see ka pisut mõttetu lugemisena. Uus sõda sisaldas järjekordselt kole palju märulit, aga kui see läbi sai, hakkas lõpuks tõeliselt hea lugemine: päevavalgust nägid jubedad saladused ning mitu tegelast tegid läbi pöördelisi arenguid.

Viimaks veel üks kriitika, mis on jällegi puhtalt maitse asi – minu fantasy žanri taluvuse piire sai kombatud, kui väljuti minu jaoks turvalisest low-magic taustast. Tean juba esimesest raamatust, et “Esimene seadus” seda ei ole, aga kui Looja maja uuesti külastati, siis sai seda väga pikkade hammastega söödud. Vaatamata sellele kiidan autorit põneva maailma loomise eest, kus kõik detailid kogu oma rohke fantastikaga kindlalt omale kohale sobivad.

Niisiis, kas Abercrombie lisandub mu lemmikute nimekirja ning teeb oma teostega minust natuke teise inimese? Raamatut lugedes olin mitu korda valmis alla andma ja pettuma, pidama raamatu lugemist aja raiskamiseks, aga lõpp läks ikkagi teisiti. Kui lugu oleks saanud mõnisada lehekülge lühem, kas see oleks mulle rohkem meeldinud? Ei tea. Igatahes on tegemist võimeka kirjanikuga ning võiks loota, et tema parimad raamatud on veel kirjutamata. Selle triloogia puhul pean kõige mõjuvamaks osaks tema küünilisusest pakatavaid karaktereid, kelle dialoogide jälgimine on puhas kvaliteet-meeleelahutus. Jääb vaid üle loota, et see paeluv julmus mind ennast väga palju ei muuda.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0027)