Prohvet Njuutoni nimelise Ülisalajaste Uuringute Sõjaväestatud Kloostri kohale Saha kõrbe loodeosas tõusis tühi päike. Mulle võis see koidik jääda viimaseks.

Ründelaevad põlesid, põlesid ja lähenesid. Surmavaenlase taktikat tundsime me aegade algusest peale – katekismuses nimetati seda ahjukütmise taktikaks. Nad lisavad uusi soomusdiviise nii nagu kärbitud tiibadega ori kütab ahju, üks halg teise järel, iga päev, talv läbi. Valgusejõudude lõputuna näivate ressursside peale ei olnud vaja mõelda, mõelda oli vaja.

Njuutoni nimelises kloostris paastuda oli kõigi õdede, vendade, tädide, ämmade, onupoegade ning isegi 24.-36. järgu Njuutoni sugulaste ülim eesmärk. Töötage võidu heaks, see on võrdsustatud märterlusega.

Ja ikkagi olime just meie seda laviini tagasi hoidnud, vahel isegi mäkke tagasi lükanud. Põlevad ründelaevad, üles mäkke tagasi, ehkki igas vaenlase soomusdiviisis on kaks-kolm miljardit ristlejat. Seekord koondusid nad väga ebamugavasse Orioni maksupiirkonda. Kuidas nad seda tegid, ei olnud enam tähtis.

Ehkki ma olin sündinud pangas, oli mind kohe pärast teise doonorietapi läbimist siia üle toodud. Noviitside palvetunnid vaheldusid valvekordadega – põlevad ründelaevad. Kui palju elusid ja väärtuslikke turvasmetalle me lapseohtu munkadena iga neljakümnetunnise valvekorra ajal tuhastasime, seda meile ei öeldud, statistikast oli loobutud, isegi edetabeleid ei peetud enam. Seda pidi lihtsalt nägema.

Mul oli üldse vedanud. Iidsete tekstide tõlgendamine ning jumalkonna vaimse pärandi nappide katkete rakendamine kõigi kolme galaktika neljamõõtmelistel rinnetel oli minu töö. Meie töö muidugi, aga mida inglid ilma meieta oleksid põletanud. No mida?

Mina ei tea muidugi kõike ning rääkida ei tohi ma millestki, aga kõigist vaid osaliselt säilinud, teadlikult moonutatud ja lõksudest kubisevatest valemitest, teooriatest, paradoksidest ning armastusromaanidest on just meie kloostri vennad kõige rohkem õiglast surma välja abstraheerinud. Ükski teine kõrb ei ole kandnud nii head vilja.

Ma ei hakka kirjeldama kõiki paastu, palve, lihasuretamise ja hingetuunimise tehnikaid, mille alustega on teid tutvustatud juba orbudekodu piinakambrites. Teilgi ei ole muud võimalust, kui laviin tagasi mäkke lükata ja vähe sellest, nanomeeterhaaval laviinid koos mäeahelikega sinna tagasi manööverdada, kust nad olid tulnud. Põlevad ründelaevad. Sepa käed, karu süda. Sepa käed, karu süda, nii lõpetame me oma innovatsioonipalvused ja sellest on alati abi.

Õppigem kurvast tõsiasjast, et mul on üks jalg, üks neer, kaheksakümmend protsenti närvirakkudest ja üle poole skeletist eesmärgi nimel rakendatud. Jupiteri kuukoomiksite läbimurre läks mulle maksma kogu soomuskatte, see poolvenna aukaotus oligi mulle kõige raskem kanda, ehkki ma näen nüüd, et kõige hullem on alles ees.

Me olime kindlad, et kõik eelmiste rasside valitsemisaegadest säilinud luuletused on viimseni kloostrivendadele tuntud ja täielikult dešifreeritud, tänu Njuutonile, ent rutiinsel sisseimbujate haarangul Amazonase kõrbest leitud luuleread olid täiesti unikaalsed. Kõige hullem, et see võis olla koguni jumalateeelse müstilise rassi looming. Ilmselt seda renegaadid siin otsisidki. Kartused, et valgusejälgandid on meist kaugemale jõudnud, olid igati põhjendatud.

Ründelaevad tules – jumalateeelne, kohutav, mõistusevastane, optimeerimisülene laviin. Ründelaevad tules, igas laevas lisaks muudele õudustele kolmkümment tuhat loodet, milleks? Aga võibolla oli see vihje. Iga vihjet tuleb kontrollida, kõigile ennetele järgneda, entsüklopeedilisest astroloogiast siin ei piisa.

Just sel kombel olime mõõdukate ohvritega dešifreerinud mõisted tuli, jalad, pistma, mõistlik ja valik, paraku jäi vormel saapad kõigile pingutustele vaatamata hämaraks. Homme hommikul on oodata valgusejõudude ülekaalukat rünnakut kõigis kolmes koloniaalgalaktikas, kusjuures kõik teada olevad mõõtmed on löögi all.

Muidugi ei ole see esimene fataalne kriis, neid on ennegi olnud. Esimese taolise lõime tagasi tänu sellele, et olime lahti muukinud iidse vormeli: meil aiaäärne tänavas ning selle abil kõrgema strateegia algoritmid täiesti ennustamatuks muutnud. See oli valus.

Teine kriis ei olnud veel kolmas, kuid selle tõrjusime jumalateeelse dogma: igav liiv ja tühi väli praktilisi rakendusi käsuliiniõpetuses ja moraligeenikas kasutades – see kohutav tapatalg oli isegi Magellani pilve taasgenotsiidi veteranide jaoks liiga julm. Kuid meil, auta poolvendadel ei olnud muud valikut, keegi pidi seda tegema ja me tegime ajalugu. Täiega.

Kolmanda kriisi alguseni on aega 22 tundi ja 14 minutit. Selle aja jooksul peab mu ainus jalg vaakumpõleti neurohäälestusega leegis meid sihile viima, deemonkonnal on jäänud viimaseks hüppeks vähem kui 22 tundi, 12 minutit, usk, lootus ja üks jalg.

18.-19.07.2015
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0571)