Drake Cement ei olnud alguses linn. See ei olnud isegi küla, lihtsalt üks paljudest tsemenditehastest Arizonas, Yavapai maakonnas. Taamal pundus maapinnast veidi kõrgemale Black Hillsi mäestik, sajakonna miili kaugusele lõuna poole jäi pulbitsev Phoenix, mõnisada miili loode poole minnes võisid rahast ilma jääda purskkaevulises Las Vegases. Selline vaikne kohake keset-ei-miskit. Kunagi, kui tehas asutati, olid peamised argumendid lähedal asuv Geronimo lubjakivilade ja US 93 raudtee, tähtis lüli olulisest CANAMEXi transpordikoridorist. Enamus töölisi käis tööle lähedal asuvatest kõrbelinnakestest: Pauldenist, Chino Valleyst, Prescottist, Prescott Valleyst, mõni isegi Cottonwoodist. Tol ajal olid tsemenditehases vägagi korralikud kõrgepalgalised töökohad ja kohalikule elule andis suurinvesteering palju hoogu juurde. Ehitusbuumi aegadel oli tsemendi tootmise, logistika ja kõige muu juurdekuuluvaga hõivatud peaaegu 10 000 inimest. Kohalikele tehas meeldis.
Nüüd oli kõik teisiti. Ühel varahommikul 18 aastat tagasi plahvatasid pommid. Phoenixi kohal tundus lausa mitu seent kõrguvat, täpselt vastupidises suunas paistis ka seen, mis võis olla umbes Camp Navajo jalaväebaasi kandis. Kes said, põgenesid Drake Cementi. Võimsad mahutid, maa-alused laod ja paksust betoonist valatud tootmishooned pakkusid varju. Aga veel tähtsam oli, et just selles sõlmpunktis asus üks USA strateegiliste toiduvarude vaheladudest, mis pidi katastroofide korral Phoenixit varustama. Varased dreiklased, nagu nad ennast ise nimetasid, lõhkusid esimestel päevadel terasest silla Phoenixi suunal ja võtsid üles pooleteist miili pikkuselt relsse Ash Forti hargnemispunkti suunduvatel harudel. Raudtee jäeti alles vaid Cottonwoodi suunal, kuna see oli nagunii tupiktee ega kujutanud ohtu. Nad lõikasid ennast teadlikult muust maailmast ära. Kuigi relvastatud dreiklased ootasid kuude kaupa ronge, mis pidid neid näljasurma mõistma, ei tundnud nende vastu huvi mitte keegi.
Teisel-kolmandal aastal hakkasid dreiklased tasapisi uurimisretki "oma" territooriumist väljapoole tegema. Alguses käis uurimisrühm Pauldenis, pisikeses linnakeses kõigest kuue miili kaugusel. Linn oli maha jäetud. Samuti oli maha jäetud Pauldeniga külgepidi kokku kasvanud Chino Valley. Esimesi "väliseid" nägid nad alles 30 miili kaugusel Prescottis, linnas, mis oli paljudele dreiklastele varem koduks olnud. Nad ei kohanud seal sugulasi ega pereliikmeid, vaid radioaktiivselt saastunud suurlinnade ümbrustest pagenud rändajaid. Neid oli nii San Diegost, LA-st kui mujalt läänerannikult. Seltskond oli linnakese lõunaosas umbes nelikümmend maja elamiskõlblikuks seadnud ning tegeles jõudumööda maaviljeluse ning karjakasvatusega. Kuigi nad oli hambuni relvastatud, ei olnud nad liialt sõjakad. Kaks kogukonda, dreiklased ja prescottlased, sõlmisid esimesed arglikud sidemed ning hakkasid teineteist lõpuni usaldamata vaikselt omavahel kaupu vahetama. Konservid, kuivatatud puuviljad ja maiustused dreiklaste poolt; vili, kariloomad, tubakas ja iseaetud alkohol prescottlaste poolt. Kaupade vahetamise kohaks oli purustatud sild Drake Cementi lähistel. Prescottlased tõid oma vahetuskauba kohale iseehitatud vagonetil, kuid seejärel tuli kaup seljas läbi oru teisele poole vedada. Dreiklased vedasid nagunii kõike lihtsalt seljas. Aastad möödusid.
***
Elisha rühkis kaaskonnaga läbi tibutava vihma katkise silla poole. Tuumasõda oli midagi muutnud. Piirkonnas, kus varem oli sademeid alla 300 mm aastas, tibutas nüüd pidevalt vihma. Samas, kui enne oli kerge lumekirme talviti tavaline asi, siis nüüd oli õhk pidevalt ühtlaselt soe ja pärast sõda polnud kraadiklaas kordagi külmakraade näidanud. Ideaalsed tingimused põllupidamiseks, endine preeria oli muutunud viljakaks maaks. Võib-olla peaks meie ka vilja kasvatama hakkama, mõtles Elisha, kuid heitis selle mõtte peast. Toitu jätkus vähemalt viiekümneks aastaks.
Prescottlased saabusid õigel ajal nagu alati, tund pärast päikesetõusu. Elisha viipas meestele teispool orgu. Prescottlased vinnasid kandamid selga ja asusid järsakut pidi allapoole liikuma. Elisha jälgis neid pilguga ‒ täpselt 15 meest, kõigil suured kotid köitega selga seotud, kõige taga kaks ohelikku pidi aheldatud veist. Tavaline vahetus. Elisha liigutas järsult pead oru suunas ja ka tema karavan läks liikvele. Samuti täpselt 15 meest, kõigil pakid seljas. Vahetus toimus alati oru põhjas, kõige madalamas kohas, kus mõlemal poolel oli võimalus teise poole jõudusid hinnata ning kahtluse korral tehing katki jätta. Üks kord oli selline asi juhtunud ja tol korral oli tegemist arusaamatusega. Sellegipoolest ei tohtinud kunagi valvsust kaotada. Üks viga võis sinu asunduse eksistentsi mõne tunniga lõpetada.
Meestegrupid jõudsid teineteisest umbes 50 jala kaugusele. Nad panid kandamid maha ning liikusid teineteist teraselt silmas pidades poolkaare kujuliselt vahetuskauba kuhja poole. See oli hetk, kus tavaliselt järgmise vahetuse üksikasjad kokku lepiti.
"Paul, kuidas käbarad käivad," hõikas Elisha. Nemad kaks olid viimastel aastatel kaubavahetajate gruppe juhtinud ning Elishale hakkas tunduma, et Paul on juba peaaegu nagu sõber.
"Pole viga, Elisha," vastas Paul. "Mul on sulle täna pikem jutt."
Elisha kergitas kulme. Mis pikka juttu vajas vaidlemine viskipudelite ja kommipakkide suhte üle? Ta muutus valvsaks.
"Ma ei tea, kas sa tead, et me suhtleme nendega, kes meist lõunapoole jäävad. Seal on üks suurem asundus ennast Phoenixi eeslinna sisse seadnud. Viimane kord rääkisid nad meile ühest huvitavast asjast." Paul tegi pausi ja laskis Elishal sõnu seedida. Elisha tõmbas taskus koldil trikli vinna.
"Nad olid veelgi lõuna poolt sõna saanud," jätkas Paul, "et keegi on kusagil ühe rongi tööle pannud. Nad palusid meil uurida, kas sel rongil oleks võimalik siitkaudu põhja poole liikuda. Meie poolt takistusi ei ole, aga ilma teie abita ei ole sel rongil kusagile minna. Selleks oleks tarvis sild uuesti üles ehitada, rööpmepaarid taastada, kus vaja, ja Fort Ashi poolne pöörang korda teha. Teie peaksite hea seisma, et rong Fort Ashini jõuaks. Kas te võiksite seda varianti kaaluda? Meie oleks küll väga huvitatud."
Adrenaliin vallutas Elisha kõik keharakud. Võimalik kaubavahetus paljude teiste asundustega? Dreiklastel oli alles väga suurtes kogustes strateegilisi varusid. Mõnda tüüpi konservid küll riknesid, kuid teised olid veel täiesti söödavad. Aga maiustused! Praegusel ajastul kallim kui kuld. Võib-olla vajab keegi isegi tsementi, mida oli neil ladudes samuti meeletutes kogustes. Ärimees Elishas tõstis pead sellise hooga, et hing pidi peaaegu kinni jääma.
"Aga mis meie sellest kasu saame?" küsis ta täiesti loogilise küsimuse.
"Nad ütlesid, et kui rong läbi saab, võtavad nad igast asundusest ühe või kaks inimest kaasa. No, kellegi, kes võib sidemeid luua või mis iganes äri ajada. Igatahes selline nende pakkumine on. Kuidas jääb siis, räägid oma Vanemate Kogule sellest võimalusest?"
Elisha ei vastanud. Tema mõtted keerlesid juba selle ümber, kuidas just tema oleks see, kes rongiga laia maailma äri tegema sõidab. Kerge konkurents võis kohale rongis ju olla, aga ta oli kindel, et tema saab õiguse Drake Cementist lahkuda, sest tema tahtis seda kõige rohkem.
***
Suurpäev oli käes. Kõik Drake Cementi elanikud olid kogunenud raudtee ümber. Noored neiud kandsid parimaid riideid ning olid ennast käepäraste vahenditega hoolikalt meikinud. Võimalik, et nii mõnigi lootis head partiid rongiga saabuvate printside hulgast. Ka vanemad inimesed olid põnevil, juba mitu dekaadi ei oldud võõrast rahvast nähtud, välja arvatud prescottlased muidugi. Raudtee kõrvale olid kuhja laotud kastid kaubanäidistega, mille Elisha pidi kaasa võtma. Õhus oli elektrit.
Lõpuks hakkaski midagi viimaste mädanenud saguaarokaktuste vahelt paistma. Rahvasumm vakatas. Elisha tundis, kuidas jalad kontrollimatult värisevad. Monstrum liikus aeglaselt Drake Cementi poole ja ületas kägiseva silla. Rongi ebaühtlast liikumist jälgisid katustelt ja muudest peidukohtadest täisvarustuses 40 linnakese parimat laskurit.
Vedur tundus olevat kokku keevitatud vana tüüpi auruvedurist ja kahest veoauto kabiinist. Kõik aknad olid terasplaatidega tihedalt suletud. Veduri külge oli jäigalt seotud kahest üksteise peale tõstetud merekonteinerist moodustatud vagun. Selle taga tilpnes veel neli madalamat vagunit. Groteskne sõiduriist vähendas luust ja lihast läbi tungiva krigina saatel kiirust ning jäi seisma täpselt seal, kus dreiklased eeldasid, startimiseks sobival kallakul.
Esialgu valitses vaikus. Dreiklased vahtisid suurte silmadega, lõuapärad laiali, imesõidukit. Rongist ei kostnud kippu ega kõppu. Huvitav, kes sellise asjaga küll sõidab, mõtles Elisha. Ja kes tuleb üldse mõttele selline asi valmis ehitada? Igatahes oli rong nüüd kohal ja Elisha oma eesmärgi saavutamisele väga lähedal.
Käis kõva kolakas. Siis teine veel. Veduri katusel avanes luuk, kust hakkas paistma pisike peanupp. Käis veel üks korralik kärgatus, koos sädemetega lendas luugist välja inimkogu ja maandus, jalad harkis, veduri katusel. Olend seisis, käed laiali, ja põrnitses kaabu serva alt kogunenud rahvamassi. Tal oli seljas õhuke valge triiksärk, liibuvad püksid ja ühes käes klaasikilde täis liimitud kinnas.
"Hei rahvas! Mina olen Jackson Michael! Tere, Drake! Te olete kõige lahedam publik!"
Dreiklased vahtisid juhmil ilmel, kuidas koomiline veidrik oleks justkui edasi astunud, kuid tegelikult liikus hoopis tagurpidi.
"Ma mäletan seda keigarit," seletas vana dreiklane Elisha selja taga. "Aga minu arust suri ta juba kõvasti enne sõda."
Elisha oli segaduses. Selline naljanumber ei saanud ju asunduste omavahelist kaubavahetust juhtima hakata. Vahepeal lõpetas Jackson vedurikatust pidi liikumise ja viskas elegantse randmeliigutusega kaabu luugist sisse. Ta tuli päris veduri servale.
"Andke mulle andeks mu väike kirg jäljendada suurt Michael Jacksonit," ütles ta seekord täiesti tavalise häälega. "Mul on suur au teie kaunist linna külastada." Jacksoni pilk libises üle hallide hoonete ja tsemenditornide. Rahvas ärkas tardumusest ning hakkas kihama. Mees rongist tõstis käed. Rahvahulk vakatas taas.
"Mul on väga hea meel, et te otsustasite raudtee taastada," hüüdis Jackson üle rahvahulga. "Meie pakkumine on jõus. Kui soovite, võib keegi teie hulgast meiega ühineda ning teistes asundustes oma kaupa pakkuda. Ühendame uuesti kesklääne! Ühendame USA! Ühendame maailma!"
Rahvamass lahvatas ovatsioonidesse. Kõik tõstsid käed, lehvitasid ja karjusid. Jackson lasi rahvamassil rahulikult möllata. Viimaks tõstis ta uuesti käed. Hetkeline vaikus.
"Ja nüüd küsin mina, esimese sõjajärgse rongiliini asutaja, kes on see väljavalitu teie hulgast, kellel on au minu tagasihoidliku rongikesega sõitma tulla?" Jacksoni kõnepruuk vaheldus pidevalt. Kord nagu kampaaniat tegev presidendikandidaat, kord nagu kirikuõpetaja.
Elisha astus ettepoole. Dreiklased pöörasid pead ja jõllitasid nüüd teda. Nad olid viimase hetkeni uskunud, et ta mõtleb ümber.
"Mina!"
Jackson vaatas Elishat hindava pilguga. Paistis, et ta oli vaatepildiga rahul.
"Kui sul pagasit on, siis pane see viimasesse vagunisse," ütles Jackson, seekord ilma teatraalse toonita. Kolinaga avanes neljanda vaguni allosas terasest luuk. Elisha viipas oma meestele ning need hakkasid pakke peale laadima. Jackson kiikas pidevalt sinnapoole, kus pappkastid rongi kadusid. Lõpuks sai töö valmis. Veduri katuselt lendas alla nöörredel. Jackson noogutas Elishale. Dreiklased jälgisid hiirvaikselt, kuidas Elisha kiiresti veduri katusele tõusis. Jõudnud üles, embas teda Jackson.
"Kallid sõbrad! Meil on aeg lahkuda," hüüdis Jackson. Ta osutas aupaklikult luugile katusel ning Elisha kadus kärmelt rongi sisemusse. Jackson viipas viimast korda ning kadus samuti. Mõne hetke pärast hakkas rong ägisedes liikuma, jättes raudtee äärde maha hämmeldunud ja pisut segaduses dreiklased.
***
Elisha silmad harjusid hämarusega ning silm hakkas tasapisi veduri sisemust seletama. Ega seal suurt midagi polnudki, vaid üks suur kang keset põrandat.
"Pidur," ütles Jackson, kelle kätte oli ilmunud läikiva peaga antiikne jalutuskepp, ja osutas roostese ukse poole. "Lähme sinnapoole, ma näitan sulle, kus sa elama hakkad." Nad liikusid esimese vaguni ülemist kaubakonteinerit pidi teise vagunisse. Hetkel, mil nad rauast treppi pidi alla laskusid, tõmmati luugid aknaavadelt.
Vagun oli sisustatud väikeste lauakestega. Iga laua taga istus mitu meest ja naist. Mehed olid suured, karvased ja tahumatute näojoontega, naised seevastu ilusad, rinnakad, sügava dekolteega ning liiga lühikestes minikleitides. Jacksoni ilmumine oli justkui märguandeks. Kostma hakkas purjus meeste mörinat ja naiste naerupurtsatusi. Hõõgvele lahvatasid jämedad sigarid. Elisha märkas laudadel tuttavaid viskipudeleid. Need olid täpselt samasugused,nagu prescottlased neile vahetuskaubaks tõid.
"Siin me lõõgastume," mainis Jackson mokaotsast, haaras laualt ääreni täis viskiklaasi ja kummutas selle ühe sõõmuga alla. "Lähme vaatame nüüd teist ruumi ka." Laudade tagant tõusid 4-5 kõige suuremat meest, kes jäid Jacksoni selja taha seisma. Üks neist liikus massiivse raudukseni ning keeras tugevasti lihaseid pingutades suurt ratast. Uks avanes.
"Palun!" Jackson viitas mustavale ukseavale. Elisha kõrvu kostusid summutatud oigeid. Järgmisel hetkel tabas miski kõva ja läikiv tema kukalt, pannes kolju teravalt kõlisema. Elisha ei kaotanud siiski teadvust, ta pöördus ja virutas Jacksonile täiest jõust otse keset üllatuseks veninud grimassi. Ta tundis, kuidas Jacksoni hambad vasest nukkide külge kinni jäid. Vähem kui sekundi pärast oli dreiklasest ärimees kallale karanud ambaalide kuhja alla maetud.
***
Elisha tegi silmad lahti. Üks süsimustade lokkidega naine oli talle nuusksoola pudeli nina alla torganud. Esimene asi, mida Elisha tajus, olid ahelad. Nii käte kui jalgade ümber olid kokku needitud rasked sepistatud poolringid, mille küljes kõlkusid veelgi raskemad ketid. Otse enda ees, kahe jala vahel, nägi ta roostes toru mis liikus kolisedes rütmiliselt edasi-tagasi. Ümberringi seisid Jacksoni ketikoerad. Meesterivi tõmbus eemale ja nende vahelt ilmus taskurätiga verist suud tupsutav Jackson.
"Nonii, siin me siis nüüd oleme. Ausalt öeldes on sul väga kõva pea. Pole siiani veel keegi minu löögi peale püsti jäänud." Kõhetu kuju sülitas vereklimbi Elishale näkku. "Kui meil oleks piisavalt tõmbajaid, lööksin su joonelt maha, aga mis teha, rongike peab ju kuidagi liikuma." Elisha vaatas segaduses ringi. Kahel pool teda istusid verised räbaldunud kujud, kes ahelate kõlinal meeletult pingutades igaüks enda ees olevat kangi tirisid. Tema ees oleval mehel olid selja peal särgist ainult räbalad järele jäänud. Elisha vaatas kõrvale ning nägi tuttavat nägu. Kuigi Paul nägi teistest tunduvalt viisakam välja, ei teinud ta Elishast väljagi, vaid sikutas emotsioonitu näoga enda ees olevat kangi. Parempoolses rivis olid ka mõned tühjad kohad.
Jackson jälgis Elisha pilku. "Jah, nagu näed, ei ole meie galeer veel täielikult komplekteeritud. Veel kuus sama lolli linnakest, nagu sinu oma, ja me kihutame täie hooga uute horisontide poole. Igas linnakeses topitakse meile head ja paremat pardale ning antakse mõni usin ori veel pealekauba. Mis nii viga elada!" Jackson hakkas naerma. Murdosa sekundist hiljem plahvatas ka kaaskond naerumöiretesse. Jackson tõstis järsult käe. Naer vaikis nagu noaga lõigatult.
"Mis ma ikka lobisen. Sülita pihku ja asu tööle. Streikida võid, kui tahad, aga arvesta, et muidusööjaid ma siin ei pea. Välja arvatud mina ja minu sõbrad muidugi. On neid tõmbajaid siin ennegi koiottidele õhtusöögiks läinud. Head aega."
Jackson ja tema kaaskond sammus riburada pidi rongi mootoriks kehastunud veriste meeste vahelt eemale.
Roostes kang Elisha ees liikus hüpnotiseerivalt edasi-tagasi. Ta seedis olukorda. Pika piitsaga ülevaataja jälgis altkulmu, ent teraselt Elisha reaktsiooni ning hakkas ähvardavalt tema poole nihkuma. Elisha haaras kangi ja hakkas seda rütmiliselt enda poole tirima. Kümnenda korra järel taipas ta, et rohkem ei jõua. Siis kostus läbi õhu verd tarretama panev vilin ning piits tabas Elishat neljanda ja viienda selgroolüli vahele. Valulained kihutasid läbi kogu keha, põrkusid sõrmeotstelt tagasi ning tuikasid järellainetena veel mõne sekundi lihastes. Kummalisel kombel andis piitsahoop jõudu juurde. Elisha tiris kangi uue energiaga.
Nii see ei jää, mõtles ta Jacksoni esihammasteta nägu silme ette manades.
