TÖÖVESTLUS



SÜÜTUSE PRESUMPTSIOON – kriminaalmenetluses rakendatav põhimõte, millele viidatakse juriidilises keeles mõnikord ka ladinakeelse väljendiga „Ei incumbit probatio qui dicit, non qui negat“ (tõendamise kohustus lasub väite esitajal, mitte eitajal). Põhimõtte kohaselt on inimene süütu, kuni tema süü on tõendatud… [ENCYCLOPEDIA BRITANNICA; Presumtion of innocence (3381)]


„Teckland Leathercord!“

Tõusin pingist üles. Teckland Leathercordiks kutsus mind isa, kui olin lapsena mõne pahandusega hakkama saanud. Sõpradele-tuttavatele olin lihtsalt Teck, tudengid kõnetasid mind reeglina doktor Leathercordina ning Carina ütles mõnikord Cordy…

Carina – mu kadunud naine, tema pärast ma siin tegelikult olingi.

„Kohtuasjas Camp Reggelton versus Leathercord, süüdistatuna Carina Alvarez Leathercordi mõrvas, kuidas kostate?“ pöördus kohtunik minu poole.

„Pole süüdi, teie kõrgeausus!“ laususin selge ja valju häälega, põhjustades kohtusaalis mõningase elevuse. Süüdistaja selja taga istusid Carina omaksed, teiste seas mulle tigedaid pilke heitvad kaks vanemat venda – Carlos ja Christopher. Naiste silmad olid märjad.

Minu taga olid ajakirjanikud, kes edastasid toimuvat kohalikule ja üleriigilisele meediale; Põhjapoole Vabariigist kaugemale ei paistnud mu naise mõrvaprotsessi kuulsus veel jõudnud olevat. Ignoreerisin neid, niipaljukest kui see võimalik oli. Mul polnud tarvidust muretseda, et ajakirjandus mu lähedasi piirama asuks, sest mu vanemad olid hukkunud lõbusõidul Spoti lõunamandrile üle kümne aasta tagasi ning õdesid-vendi ja teisi lähisugulasi mul polnud.

„Olgu pealegi,“ ühmas kohtunik ilmse pettumusega, et ma ei võtnudki süüd omaks ega säästnud teda mõrvaprotsessi ebameeldivustest. „Tänase istungi peamine eesmärk on käsitleda kautsjoni küsimust, teine istung süüdistaja ja kaitse avasõnavõttudega ning tõendite ülevaatusega toimub ülehomme hommikul.“

Kaitsja David Emerson – tuttava tuttava poolt soovitatud advokaat, keskealine, lühike, vaikne ja metoodiliselt töötav mees – tõusis püsti.

„Teie kõrgeausus!“ pöördus ta kohtuniku poole. „Tulenevalt faktist, et tegelikult ei ole süüdistusel mingeid otseseid tõendeid hr Leathercordi vastu, teen ettepaneku juhtum tühistada ja…“

Vallandus uus melu, mille lõpetamiseks lasi kohtunik käiku haamri. Ta kolkis vastu lauda ja karjus üle saali: „Vaikust kohtusaalis! Pidage korda, rahvas, või ma lasen kogu publiku siit välja visata!“

Ta vaatas pahural pilgul Emersonile otsa: „Härra Emerson, palun sellistest populistlikest avaldustest edaspidi hoiduda! Politsei on teinud põhjaliku uurimistöö, kogunud tõendeid ja süüdistajal on kohtulikku arutamist nõudev juhtum. Küllap kohus teeb asjakohase ja õiglase otsuse… Seega ilmutage lugupidamist, mille teie kolleegid õigussüsteemis on ära teeninud!“

Ta köhatas, silus oma juukseid ja jätkas: „Nüüd siis kautsjoni küsimus…“

Emerson oli jälle krapsti püsti. Kohtunik pöördus taas tema poole: „Jah, hr Emerson?“ Tema kannatlikkus näis olevat iga hetk katkemas.

„Teen ettepaneku hr Leathercordi kui eeskujuliku kodaniku ja kohaliku ülikooli õppejõu vabastamiseks kautsjoni vastu ning koduaresti ja jälgimisseadme rakendamiseks…“

„Teie kõrgeausus!“ segas seepeale ilmselgelt olukorda nautiv prokurör Daniel Quantose vahele ja tõusis püsti. „Camp Reggeltoni elanike nimel tuletan meelde, et me räägime siin ikkagi mõrvast, mis pandi toime eriti julmal moel. Ei ole mingil moel mõeldav, et sellise süüdistusega võiks hr Leathercord siit minema jalutada lihtsalt naha alla süstitud pluginaga!“ Ta heitis mulle kiire kõrvalpilgu, naeratas rahulolevalt

Olin veetnud Quantose, politseiuurija ja Emersoni seltsis eeluurimisvanglas tunde ja tunde. Prokurör oli tublisti ülekaaluline mees, kes tõenäoliselt kunagi ei käinud oma riideid ostmas valmisriiete kauplusest, sest need, mis tal olid, istusid tema keha kuju arvestades liiga laitmatult. Kogu tema hoiakust õhkus heameelt, et tal on võimalik „kinni naelutada“ minusugune süüalune. Kolkaplaneedi väikese riigikese tagasihoidliku ülikoolilinnaku advokaadi tähetund.

Kohtunik vaatas mulle otsa ja tema ilmsest ei paistnud ühtegi lootuskiirt. Emerson oli soovitanud mul kokkuleppele minna: ülestunnistus ettekavatsemata tapmises, inimlikult mõistetavatel asjaoludel, sest oli tõendeid, et Carinal oli afäär – igaühel võib ju katus pealt ära lennata; väike ravi psühhiaatriahaiglas, kakskümmend viis aastat vabadusekaotust, millest kümne aasta ära istumise järel oleks mul hea käitumise (ja piisava mentaalse paranemise) korral võimalik taotleda ennetähtaegset vabastamist. Ma saatsin ta pikalt. Lõppeks olid need minu kakskümmend viis, või siis kümme aastat! Ma ei olnud nõus sellist hinda maksma. Nüüd kohtuniku näkku vaadates ei saanud ma üle ega ümber mõttest, et võib-olla oli Emersonil ikkagi hea mõte olnud.

„Paraku pean ma süüdistusega siinkohal nõustuma, hr Emerson,“ sõnas kohtunik. „Kautsjonit ei määrata! Hr Leathercord jääb kogu protsessi ajaks Reddingtoni Laagri range režiimiga sektsiooni.“ Ta virutas haamriga taas vastu alust. „Kohus tänaseks lõpetab!“

Kohtutäiturid tulid ja sisuliselt tõstsid mu pingist üles. Mu käed pandi raudu ja mind talutati kohtusaali tagumise ukse juurde. Kuidagi jäi teele ette Carlos, vanem kahest Carina vennast. Tema pilgust paistis vihkamine. Loomulikult – kes poleks vihanud oma õe läbipeksjat, tulise ahjuroobiga piinajat, silmade välja torkajat, näo lõikujat ja surnuks pussitajat?

„Ära arvagi, et sa mu käest pääsed!“ Ta hääl oli raevust kähe, nägu punetas ja ta sülg pritsis mulle näkku. „Ei ole kohta, kust ma sinuni ei jõuaks!“

Korraks tundus, et ta kargab mulle kallale, kuid järgmisel hetkel tõmmati mind edasi, uksest läbi, mööda koridore ja lõpuks õue. See võis jääda pikaks, võib-olla väga pikaks ajaks viimaseks kevadeks, mida vaba mehena nägin ja nautida sain. Peatusin ja tõmbasin kopsud sügavalt õhku täis, kuid mind nügiti edasi, ootava transporteri avatud küljeluugist sisse.

„Ma võtan sinuga ühendust kohe…“ Luugi sulgumine lõikas järele sibanud Emersoni lauselõpu läbi.

Transporter kerkis unnates õhku ja võttis suuna Reddingtoni laagrile – siinse maanurga antisotsiaalsete kalduvustega indiviidide ümberkasvatusasutusele, mis asus linnakesest ligikaudu kahesaja viiekümne kilomeetri kaugusel kirdes. Vaatasin küljeaknast välja: karta oli, et see teekond saab mulle lähema paari nädala jooksul ebameeldivalt tuttavaks.

Me olime läbinud ligikaudu pool vahemaast, kui transporter sattus korraga vabalangemisse. Puuris sõiduki tagaosas süttisid ohutuled.

…cord, hoia kinni!“ „…rünnatakse!?“ Valvemeeskonna paanikahüüded jõudsid minuni katkendlikult, ohutuled surid särinaga välja ja kõrvu lõikus transporteri väliskülgedelt õhu sisin.

„Mis juhtus!?“ karjusin ma.

Sisikond kurku tõusmas ja süda paanikasööstus kloppimas, klammerdusin istme külge. Piiratud vaatevälja tõttu puudus mul toimuvast igasugune ettekujutus. Õnneks on enamik Spoti liiklusradadest märgistatud madalatele kõrgustele ja kiirused pole ülearu pöörased, kuid väljasurnud jõuallikaga masin on sama hea kui metallist kirst. Kohtumine maapinnaga põrutas mul hoolimata vallandunud turvapatjade polstrist hinge kinni ja pildi tasku.

Toibusin hämaruses. Transporter oli ühele küljele kaldus, mina olin vastu seina, vasem õlg ja pea tegid valu. Valvemeeskonda polnud näha ega kuulda. Proovisin end liigutada, kuid ahelad ja turvavööd ei andnud järele. Luugi poolt kostus sisinat ja raginat ning kaks hetke hiljem kisti see lahti. Transporterisse sisenes pikka kasvu naisterahvas.

„Meeldiv kohtuda, professor Leathercord!“ ütles ta.

Võõramaalane! Tal oli selgelt eristatav võõras aktsent.

Raputasin energiliselt pead. „Ei, ei – pole ma kellegi professor!“

Ta astus ettevaatlikult kaldus põrandal samme seades lähemale. Tema paremale reiele oli kinnitatud relvakabuur. Oi saast! Carlos Alvarez ja tema ähvardused!? Mind oli hoiatatud, et Carina vendadel oli sidemeid, kuid et ta suutis nõnda kiiresti mulle kättemaksu korraldada…?

Luugist kiikas sisse tõmmunahaline mees. „Tee ruttu!“ utsitas ta naist.

Naine võttis taskust süstla ja kummardus mulle lähemale. Mis toimub…? Püüdsin end vabaks kiskuda. Mul polnud mingit kavatsust väärikalt surra. Pigem proovida viimastki varianti vastuhakuks!

Ta torkas mulle süstla kintsu. Tundsin kõrvetust, kui selle sisu minusse suruti. Vaatasin talle otsa. Ta oli päevitunud jumega, tumedad juuksed ulatusid lõuajooneni (ta tõmbas süstla välja ja lükkas teise käega näo ette vajunud juuksesalgu kõrva taha), rohekashallid silmad tundusid valvsatena ja huultel mängles kerge naeratus. Ilusad huuled…

Tere-tere! mõtlesin. Siis tuli pimedus.


* * *



Igal maailmal on oma lõhn ja omad hääled. Kevadine Spot näiteks lõhnab teravalt: kõik selle sood, ojad, tiigid, niisked heinamaad ja muud vettinud kohad keevad elust. Hapniku kontsentratsioon kasvab ja samuti lisandub oluliselt metaani ja ammoniaaki. Koht, kus ma toibusin, ei olnud Spot. Lõhnad, värvid ja helid olid valed, kuidagi steriilsed.

Valgus torkis silmi, suu oli paks, pea valutas, istumise alune oli kõva. Tume kogu liikus minu suunas. Laks! tugev kõrvakiil vallandas silme ees sädemevihud.

"… p’le ’ullu – küll toibub…" kõlas kommentaar. Naisterahva hääl. Natuke kärisev. Veidrakõlaline. Või oli see ainult minu uimane pea?

Nühkisin silmi ja sain viimaks pildi selgeks. Ma pole enam ahelais!

Viibisin väikeses ruumis; keset põrandat seisis laud, mida ääristasid lihtsad, kuid mugavad toolid; laua ümber oli istumas ja seismas neli inimest. Välismaalased, uimastisüst (Miks põrgu pärast küll ometi!?) – mis jamasse ma sattunud olin? Mu pea ei andnud sel hetkel andeks keeramist. Tajusin veidrat pööramistunnet kuklas ja alakõhus. Raskusjõud polnud see õige. Kas ma olin kosmoselaevas? Mida asja!?

„Mes’te m’ust tah’te?“ pressisin läbi kuivanud suu. „J’andke mulle p’lun seda neetud vett!“

Lühikest kasvu naine läks mu selja taha. Sulgesin silmad. Ei, Leathercord, sa ei hakka oksele…

Mu ette lauale asetati veeklaas. Võtsin selle värisevate käte vahele ja tühjendasin ahnelt.

„Tänud,“ sõnasin klaasi lauale tagasi asetades. Hingasin sügavalt sisse ja välja. Tundus, et vesi ei püüagi kohe jälle välja pääseda. „Mis te minust tahate?“

Silmitsesin hoolsamalt neid inimesi. Minust vasemal laua otsas istus suur tõmmu mees (nägu transporteri luugi vahelt), seina ääres seisis pikk kaunis brünett, kes kostitas mind süstlaga; peaaegu käeulatuses paremal oli teine naine (väike ja vana – nagu nõiamoor muinasjuttudes; ilma naljata!) ja laua ääres minu vastas istus habemetüükas keskealine meesterahvas. Kõik neli silmitsesid mind – huviga? Ei tundunud seda moodi, et kohe järgneb võimalikult ebameeldiv hukkamisprotseduur.

„Kes te olete?“ küsisin.

„Mina olen komandör Frhode Steinarsson, sõpradele-tuttavatele lihtsalt Fro,“ sõnas habemik enda tutvustuseks.

„Mulle miskipärast tundub, et ma ei kuulu kummassegi nimetatud kategooriasse,“ ütlesin aeglaselt. Ära loo endale illusiooni, et kuskil nurga taga pole Alvarezi-vennaksed piinamisatribuutikaga ootel…

Steinarsson laiutas käsi. „Andke endale aega, professor Leathercord,“ ütles ta, proovides püüdlikult mu nime hääldada. Ta osutas ülejäänud kolmele: „Minu meeskond, tähendab osa sellest, Thessa ja Jhed“ ta viipas käega pika naise ja suure mehe poole, „ning Barry ja Ryan, keda hetkel siin pole, korjasid su Spotilt üles ja tõid minu laeva. See on Mary-Sue“ tutvustas ta vanamoori, „meie meedik.“ Eit naeratas laialt ja ma tõesõna ootasin, et näen poolenisti lagunenud hambakontsusid, kuid ta suu oli laitmatus korras.

Kui välja arvata vanamoori ebamäärase lõikega oranži-kollase-roosa kirju hõlst ja varba otsas olevad sandaalid, siis oli ülejäänud kolme riietus militaarne: tumepruunid nahast poolsaapad, pruunikas-beežid varjemustriga püksid, relvavööd koos juurde kuuluvaga, must T-särk ja samuti varjevärvusega vest. Puudusid aga igasugused identifitseerimist võimaldavad märgid, embleemid. Palgasõdurid? Olin ma tõepoolest langenud roheliste mehikeste küüsi?

Steinarsson trummeldas sõrmedega hajameelselt poolläbipaistval lauaplaadil, tegi siis paar kiiret näpuliigutust ja õhku ilmus kolmemõõtmeline kujutis. „See,“ ütles Steinarsson ja ta häälest kostus ilmselge uhkus suurte mootorimoodulite, lühikeste nurgeliste väljakasvudega, kõige keskel oleva pöörleva sõõrikuga kokkuvõttes ei sihvaka ega voolujoonelise kaadervärgi üle, „on minu laev Tähetolm.“

Proovi sa tõsiseks jääda kui laevakapten siira, särasilmse uhkusega tutvustab oma laeva, millel on selline romantiline nimi nagu Tähetolm. Vägisi tulevad silme ette väikesed tiivulised muinasjutuhaldjad. Kogu see krempel ei tundunud raasugi ilusa ega armsana. Pigem iseloomustas seda funktsionaalsus, robustne kiirust, manööverdusvõimekust, kaitse- ja ründesüsteeme rõhutav disain.

Steinarsson pühkis käega laeva kujutise kõrvale (see jäi aeglaselt õhku pöörlema laua kaugema serva kohal) ja kuvas mulle tähekaardi.

„Siin on lihtne panna pilt kokku, mis toimub,“ kostis Steinarsson.

Uurisin kaarti. Linnutee Orioni Kannuse servalt ulatub väljapoole udukogum, mida nimetatakse Tolmuseks Sõrmeks. Selle „taga“ (Maa poolt vaadatuna) on mu kodumaailm Spot, mis on tegelikult ehtne kosmiline kolgas nagu neid leidub Linnuteel inimeste poolt asustatud maailmade hulgas kümneid. Ainus Spoti tõeliselt huvitavaks tegev asi on Sõrme otsas asuv must auk: selle ümbruses on palju ussiurkeid. Spot oli Steinarssoni kaardil ilusasti ära märgistatud, samuti Tähetolmu liikumisvektor. Kiirusnäidu järgi oli laev alcub-liikumises ja suund oli Sõrme otsa poole.

Hingasin sügavalt sisse ja välja. Tõepoolest selge – need hullud kavatsesid hüpata kuhugi Linnutee pärapõrgusse läbi ussiurke. Oi-oi-oi...

„Me põrutame parasjagu otsejoones Sõrmeotsa Augu poole,“ ütles Steinarsson minu näoilmeid seirates rõõmsameelse irvega. „Seal on ruumikõver nagu sõelapõhi. Mõne põike ja haagiga oleme Rheanaryse’i süsteemis, mis on meie reisi sihtpunkt.“

„Üks väike probleem!“ ütlesin püüdliku õppuri kombel käega märku andes. „Ma nimelt tahaksin tagasi koju minna!“

Steinarsson ohkas. Ta trummeldas jälle sõrmedega laual ja näis viivu endamisi aru pidavat.

„Vaadake, me oleme natuke keerukas olukorras,“ ütles ta. „Meie planetoloog sai paraku eelmise ettevõtmise käigus hukka. Käesolevaga on meil uus äri käsil, mis viib meid teisele poole Suurt Tühemikku küllaltki väheuuritud Rheanaryse’i süsteemi ja selle õnnestumiseks vajame me vastavate teadmistega isiku abi…“

„Ja siis te lihtsalt mõtlesite, et röövite mind päise päeva ajal ja ma aitan teil korda saata, mis iganes see on, mida te teha kavatsete!?“ pahvatasin.

Mary-Sue kõkutas naerda, Jhed mühatas endamisi midagi arusaamatut.

„Kõlab päris totralt tõesti, kui ta seda niimoodi välja ütleb!“ ütles Thessa naerdes esimest korda vestlusesse sekkudes.

„Tänan väga mõistva suhtumise eest,“ tähendasin tema poole vaadates. „Aga miskipärast ei näe ma nagu edenemist, keegi võiks ju tõusta ja joosta ometi piloodi juurde ja väikese kannapöörde organiseerida!“

„Professor, Leathercord…“ hakkas Steinarsson midagi ütlema.

Needus!
oigasin mõttes. Ma pole professor, sa igavene piraat!

Ajasin end oma mitte just kõige tugevamas seisus jalgadele. Jhed oli samuti kohe püsti – justkui kujutanuks ma endast mingit ohtu. See neetud sodi, mis nad minusse olid süstinud, andis ikka veel tunda. Olin meeletult väsinud… Kuid viha oli hetkel tugevam!

„Viige… mind… tagasi!“ pressisin läbi hammaste.

„Seda ei juhtu,“ vangutas Steinarsson pead. Siis valgustas tema nägu särav naeratus: „Järelikult võiksite sellega lihtsalt leppida, professor Leathercord, ja lähme eluga edasi.“

Vaatasin sõnatult ühe ruumisviibija otsa teise järel – kas koidab mingitki mõistmist?

„Arvestades, millisest olukorrast me teid välja tõmbasime, ei mõista ma tõesti, mispärast te sinna oma kodukanti nii kangesti tagasi kipute, professor Leathercord,“ tähendas Steinarsson tõsinedes.

Sel hetkel oleks justkui kogu maailma raskus mu õlgadele asetatud. Vajusin tagasi toolile ja toetasin oma valutava pea kätele. Needus, ikaldus ja igavene häving! Ma polnud nüüd enam lihtsalt mõrvas süüdistatav, vaid põgenik ka veel… Võisin juba ette kujutleda suuri pealkirju stiilis „Mõrtsukas põgenenud!“ ja politsei poolt väljastatavaid tagaotsimisordereid: põgenenud ohtlik kurjategija; tundemärgid ja info, et ta on relvastatud ja parem tulistage kohe kui märkate, küsimusi esitage hiljem.

Steinarsson tegi käega tähekaarti kõrvale lükates meie vahele laua kohal natuke ruumi ja kuvas mu ette personalifaili, millest vaatas vastu noore mehe nägu: minu kunagine üliõpilane Cleavland Morrisson Buckheart! Mis temal sellega siis nüüd pistmist oli?

„Buck on meie omavaheline kokkupuutepunkt,“ ütles Steinarsson.

Aastaid tagasi olin suutnud Buckhearti ära rääkida liitumaks meie ülikooli projektiga, mille raames kavandas Keskkonnaamet mandri idaplatoo maasarnastamistöid eesmärgiga luua põllumajanduse arendamiseks sobilikud ökosüsteemid. Ja siis ühel päeval pakkis vend oma asjad kokku, jättis sõpradele-sugulastele teate, et tahab ikka enne paikseks jäämist laias ilmas ringi vaadata, ning kadus. Sel moel ma igatahes ei lootnud temast uuesti kuulda; ma mõtlen piraadilaeva (või salakaubavedajate või palgasõdurite – nimetage neid, kuidas soovite) komandöri personalifailidest märkusega: MAHA KANTUD.

Hõõrusin meelekohti. Liiga palju jama minu jääknähtudest vaevatud pea jaoks! Vajasin pigem vaikust ja rahu. Näiteks Reddingtoni laagri ohtlike kurjategijate jaoks mõeldud isolatsioonikambris. Kaugel ära Carlos Alvarezist ja sellest Steinarssonist ja… kõigest.

„Ma kuulan,“ ütlesin ohates.

Steinarsson noogutas Thessale. Naine tuli teisele poole lauda ja istus komandöri kõrvale. „Buck oli meie meeskonna planetoloog.“

„Võib-olla kuluks vahelduseks ära ka natuke selgitust selle kohta, kes te ise sellised olete,“ torkasin vahele. Ajasin end sirgu ja toetusin tooli seljatoele „Ma siin teen mõttes panuseid vaheldumisi salakaubavedajate ja palgasõdurite kasuks, mõeldes, et võibolla olete veel sootuks hullemad mõlemast kategooriast. Näiteks piraadid?“

„Steinarsson & Co Consulting on Gildi registrisse kantud kui konsultatsiooniteenuseid osutav äriettevõte,“ vastas komandör seepeale; tema ilmest jäi mulje, nagu võtnuks ta südamesse minu märkusi piraatluse ja salakaubaveo osas.

„Konsultatsiooniteenused?“ venitasin. Jah, eks ole – see on nüüd informatiivne küll! Gildi register vähemalt tähendas, et komandöril on igati väärikas ja seaduslik äriühing.

„Planetoloogi on meil vaja, sest me ei saa oma tegevuses ignoreerida planeetide ökosüsteemist tulenevaid tegureid,“ selgitas Thessa minu märkusest välja tegemata. „Näiteks – meid palgatakse teostama väljakaevamisi planeedil, mille keskkond on inimestele ebasobiv ja seetõttu ei soovi täie aruga ülikoolide ja muuseumide arheoloogid-paleontoloogid-ksenobioloogid ja kõik see muu tore kamp sinna oma jalga tõsta. Keegi aga on nõus välja käima hirmsa hunniku raha, et sealt midagi leida. Või soovib mõni fond või ülikool või muidu filantroop saata teadlased kuhugi avastatud maailma lihtsalt selleks, et näha, kas seal võiks olla jälgi muistsetest tsivilisatsioonidest või mingeid kummalisi eluvorme või mida iganes muud sensatsioonilist. Vältimaks uudiseid surnud teadlastest, kes ronisid kohtadesse, kuhu poleks tegelikult pidanud oma nina toppima, palgatakse meid, et luua planeedil nii-öelda sillapea, ohutu töökeskkond hiljem tulijatele. Saate te sellest aru, professor?“

„Teeme nüüd ühe asja selgeks,“ ütlesin. „Ma ei ole professor!“

Thessa ja Steinarsson vahetasid pilke.

Komandör nõjatus mulle lähemale. „Miks siis Buck rääkis teist kui oma juhendajast?“

„Oh heldus! Vaadake – juhendaja ei ole ilmtingimata professor.“ Vaatasin ühe otsast teise otsa. „Ülikoolis olete käinud? Ei? Nojah, siis… Ärge muidugi mind valesti mõistke, see pole -“ Jäin vait. Mis lollisti välja kukub, seda ei saa eriti lappida. „Ah, unustage ära! Ma olen ülikoolis lektor. Loomulikult on minu töö osaleda projektides, juhendada üliõpilasi, töötada kraadiõppuritega. Buckheart oli mu viimase mõne aasta ütleks, et üks tublimaid, kui mitte see kõige parem. Igatahes oli tal hullu moodi potentsiaali. Siis ta lihtsalt lahkus. Laia ilma vaatama. Ja nüüd -“ Panin suu uuesti kinni, et mitte järgmist võimalikku solvangut kuuldavale tuua. See tubli mees raiskas kogu oma potentsiaali ja suurepärased tulevikuvõimalused teiesuguste seiklejate peale, oli mõte, mis jäi sõnadesse panemata.

„Buck rääkis teist alati õhinal kui oma mentorist,“ tähendas Thessa. „Mõnikord võis ta olla päris tüütu oma probleemi analüüsi ja otsustamisega meetodil mida-Leathercord-teeks.“

„Ja te mõtlesite, et ma võiksin olla tema asendajaks?“

Steinarsson noogutas.

„Halloo-oo!? Terminit "töövestlus" olete kuulnud?“ küsisin.

„Ha-ha-haa,“ Thessa ei naernud. „Ei maksa siin sappi pritsida prof… hr Leathercord. Kui me Spotile jõudsime, siis kuidas seda öelda – te polnud just eriti lihtsalt kättesaadav.“

Selle vastu oli muidugi raske vaielda. Võib-olla pidanuks nad pöörduma minu advokaadi poole?

Asetasin käed lauale. „Teate, ausõna – mul on sügavalt savi! See on teie eralõbu, millega oma aega sisustate. Mina igatahes ei taha teiega sinna Rheanaryse’ile kaasa loksuda! Kuna maha astumiseks väga nagu võimalust pole, siis olge palun nii kenad ja keerake ots ringi ning toimetage mind lähima vahejaamani!“ Võib-olla pole veel hilja minna tagasi koju, anda end võimudele üle ja loota, et nad jäävad uskuma minu juttu poolearulistest tüüpidest, kes lasid alla kohtutäiturite transporteri (Jeerum! Loodetavasti ei saanud keegi tõsiselt viga… Või…) ja viisid mind kaasa vastu mu oma tahtmist.

Nojah siis,
mõtlesin hädiselt.

„Seda ei juhtu,“ sõnas Steinarsson. „Vaadake, meil on leping, mida me peame täitma. Meil on puudu planetoloog, keda me vajame. Teie olete planetoloog, teil on hea soovitaja. Tõsi küll – surnud, aga ikkagi. Pealegi –“ Komandör tõusis „ei kipuks ma teie asemel niiväga koju tagasi minema. Vaevalt nad teid seal ovatsioonide saatel vastu võtavad. Parem seadke end sisse. Tähetolm on teile nüüd ajutiselt koduks.“

Pole midagi püsivamat kui ajutised lahendused.

AJUTISED LAHENDUSED



USSIURGE – tuntud ka Einstein-Roseni silla nime all; kõrvalekalle tüüpilisest aegruumi struktuurist, mille puhul on tegemist justkui tunneliga, millel on konkreetsete koordinaatidega kaks algus- ja lõpp-punkti. Ussiurge on oma olemuselt „otsetee“ teineteisest konventsionaalses aegruumis väga kaugel asuvate punktide vahel… [ENCYCLOPEDIA BRITANNICA; Wormhole (3381)]


Mary-Sue nõudmisel pidin esimese öö laevas veetma hospidaliks nimetatud väikeses ruumis monitoride külge ühendatult.

„Põrut’sed ja uimasti-kokteilid p’le nalja’sjad!“ teatas ta minu protesti peale, et pole mul häda midagi.

Hommikul vaatas ta mu üle ja kinnitas: „P’le sul häda midagist!“ Halloo! Mida mina siis ütlesin!? Ta viskas mulle kõõrdpilgu ja irvitas: „Ää mängi siin miskit ninatarka, härr’ lektor!“

Saast!

Pärast hommikusööki pistis Steinarsson mulle pihku päevinäinud kuvari, mis osutus kadunud Buckhearti töövahendiks. Silmitsesin seda kulunud viis-korda-kümme-korda-poolteist sentimeetrit külgede ja ümardatud nurkadega lihtsat risttahukat, mille pinnad olid kriimulised. Mida Buck sellega teinud oli? Naelu seina löönud või?

Puudutuse peale ärkas vidin ellu, kuvades mu silme kõrgusele õhku kasutajaliidese.

„Sul on ligipääs meie laevaarvutile, kasutajainfo on siin ühes failis olemas,“ sõnas Steinarsson. „Ega sul suurt muud niikuinii teha pole, seega võid lugeda küll.“ Ta mõõtis mind pealaest jalatallani. „Ja natuke treeningut ei teeks ka paha. Kulutad ühe osa päevast treeningutele, ühe osa Rheanaryse’iga tutvumiseks ja ühe osa selleks, et värskendada oma teadmisi jääaja teemal.“

Taandusin pahurana mulle eraldatud kajutiuberikku, mis, nagu selgus, oli samuti kuulunud Buckheartile, kelle koha ma nii paljudes eri tähendustes üle pidin võtma, ja veetsin mitu päeva lugedes. Loomulikult vaevas igal teisel või siis vahest kolmandal hetkel mind teema, et olin põgenenud õigusemõistmise eest. Tehniliselt võttes mind küll rööviti, aga ilmselt ei tundunud see kodustele nii. Kas ma tahtsin vangi minna? Muidugi mitte! Aga ikkagi.

Lõpuks oli uudishimu see, mis sai minu pahameelest võitu. Ei juhtu ju iga päev, et sind röövivad seiklejad (või palgasõdurid, piraadid, salakaubavedajad – ma ei olnud veel päriselt ka nendest siltidest loobunud) ja sul avaneb võimalus koos nendega ilmaruumis ringi vaadata.

„Pealegi – meie huvi on ikkagi vastastikku kasulik koostöö,“ kinnitasid Steinarsson ja Thessa mulle peaaegu nagu ühest suust.

„Kui kogu ettevõtmine ilusti sujub, siis algselt Buckheartile mõeldud tasu on sinu,“ tähendas Steinarsson.

„Kui suur tasu?“ ei saanud ma küsimata jätta.

„Gildi krediidiühikutes üks miljon elküüd.“

Jäin sõnatuks. Miljon universaalselt konverteeritavat Gildi elküüd on röögatu kogus raha. Minu igakuine töötasu ülikoolis oli ümberarvestatult ligikaudu viissada elküüd ja see on Spoti mõistes üle keskmise kõva töötasu! Võite ise arvutada, kui kaua ma pidanuks töötama, et teenida miljon elküüd. Väidetavalt ei ole olemas äraostetavaid inimesi. Küsimus on lihtsalt hinnas. Mina ei ütle, et ma oleks äraostmatu. Sellise rahasummaga võib inimene Spotil teha teoks kõik oma unistused, mis jäävad planeedikese võimaluste piiresse. Ja pärast enese järel sildade põletamist saab sellise rahasummaga alustada uut elu kus iganes Linnuteel.

Kui suutsin uuesti mõtlemisvõime käivitada, tekkis järgmine küsimus: „Kes teie tööandja on?“

Sellel kohal jäi Steinarsson esialgu kidakeelseks. „Tegemist on ühe Gewtaki konsortsiumiga,“ kostis ta. Jhed ja Thessa ei tahtnud samuti palju juurde lisada.

Esimestel päevadel põgusalt teiste meeskonnaliikmetega vesteldes ei saanud ka suurt rohkemat teada. Pigem heideti mu poole altkulmu pilke ja poetati lakoonilisi kommentaare õnnestumise korral kõiki ees ootavast korralikust boonusest. Mis siis, kui ettevõtmine ebaõnnestub? Sellele vastati õlakehitusega ja kommentaaridega stiilis „boss-maksab-päevaraha-nii-ehk-naa“ ja „natuke-madinat-ei-tee-kellelegi-liiga“. Niisugune külm vastuvõtt tegi liigagi lihtsaks omaette hoidumise.

Neljandal päeval tiris lõpuks Thessa mu peaaegu kraedpidi hologrammidega täidetud kajutipunkrist välja ja sundis Steinarssoni poolt määratud rutiinile.

„See on laev!“ lõikas ta mu torisemise järsult läbi. „Igast’ töllmokad ja laiskloomad mõjuvad halvasti moraalile. Pealegi – sa ju tahad ellu jääda, kas pole?“

See oli tõesti minu poolt eelistatud lõpptulemuste loetelus punkt number üks. Niisiis otsisin mulle antud (ajutiste!) hilpude seast midagi ligilähedaselt spordiriietuse laadset ja vedasin end „treeningusaali“. See oli väike ruum vahetult pesemisruumide ja köögi kõrval, millesse olid koondatud trenažöörid: vana ja kulunud krempel, millel sai trimmida enamikku inimese kehas leiduvaid lihasgruppe, ka selliseid, mille olemasolust mul selle ajani halli aimugi polnud. Thessa alustas minu suutlikkuse kontrollist: lühike jooks (kolm täisringi läbi terve sõõrikukujulise elu- ja töösektsiooni), hapnikutaseme, piimhappe tekke ja pulsi mõõtmine, mõned jõuharjutused, sirutused, venitused, kaalumine, tõsine peavangutus ja pärimise peale poetatud märkus: „Ega sa professori… vabandust – lektori kohta kõige hullem olegi.“

Toksinud natuke aega oma kuvaris, teatas ta: „Nõndaks, nüüd on sul olemas treeningkava järgmiseks neljateistkümneks päevaks. Seejärel teeme uue hindamise.“

Tundsin end tema pilgu all nagu kümneaastane koolijüts ja ilmselt paistis see ka välja, sest tema suunurkades ja silmades mängles nöökiv naeratus.

„Kas sind ei häiri teadmine, milline on mu õiguslik staatus Spotil?“ küsisin ohates ühele trenažööridest istudes. Toetasin selja vastu tuge ja asisin kangid pihku.

Nöökiv naeratus kadus ta huulilt ja silmist. Hetkeks tundus, et ta käib välja mis-sa-sellega-silmas-pead kaardi, kuid siis kehitas ta õlgu. „Süüdistus pole sama, mis tõendatud süü, Leathercord.“ Korraga oli tema rohekashallide silmade pilk raevukas. „A’ kui sa siin midagi üritama peaksid, siis nülin sul isiklikult naha maha,“ ütles ta vaikselt ja pöördus ukse poole.

* * *



Tähetolmu saabumine Rheanaryse’ile on lahterdatav rubriiki „ärge seda kodus järele proovige“. Iseenesest sarnanes ussiurke läbimine portaali kasutamisele: täheväljas, mida ekraanidelt jälgisin, toimus mustri muutumine; mulle tundus, justkui läbinuks laeva mingi jõnksatus, kuid tagantjärgi näis, et võib-olla oli see üksnes ettekujutus.

Esiteks „hüppasime“ pärast kümnepäevast teekonda Sõrmeotsalt läbi ussiurke kuhugi päris pärapõrgu lõppu, Linnutee halos ligikaudu 40 kiloparseki1 kaugusel tiirleva paari sadat tuhandet vana tähte sisaldava kerasparve naabrusesse. Kulutasime kuus päeva omakorda ühe üksildasena ringi hulkuva neutrontähe juurde jõudmiseks. Selle ümber oleva gravitatsioonikaevu vältimiseks tuli teha päris korralik ring. Neutrontähed tekitavad sarnaselt mustade aukudega aegruumi hälbeid, olles soodsaks kohaks ussiurgete tekkele. Sealse urke kaudu pääsesime tagasi Rheanaryse’i lähistele. Sellest punktist jäi meil ligikaudu kahe nädala pikkune teekond planeedini. Kogu vahemaa katmine Spotilt sihtpunktini võttis seega kolmkümmend päeva. Ilma ussiurgeteta poleks me eladeski kohale jõudnud. Isegi kui Tähetolm suutnuks aclub-liikumises kogu vahemaa mõistliku ajaga läbimiseks vajalikku kiirust arendada, jäänuks inimestest pardal sel juhul järele vaid ebamäärane orgaaniline ollus.

Rheanaryse oli üks vastikult kauge koht. Teadaolevalt kaugeim asustatud planeet. Maa ja sellele lähimad ligi sadakond maailma moodustasid nn tuumiksfääri. Minu koduplaneet Spot, mis asus Maast 234 parseki kaugusel, oli juba tinglikult Piiriala. Rheanaryse asus Maast 7000 parseki kaugusel, teisel pool Perseuse ja Välimise Haru vahele jäävat Suurt Tühemikku.

„Miks peaks keegi üldse tahtma Rheanaryse’ile kolida?“ tõstatasin küsimuse õhtusöögilauas paar päeva pärast viimase ussiurke läbimist.

Steinarsson kehitas õlgu. „Mis sa ikka teed, kui tahad, et sind rahule jäetaks? Otsid mingi võimalikult kauge koha…“

„No seitse tuhat parsekit on ikka tõeliselt kauge,“ tähendasin. „Kes ihkaks rahule jätmist nii väga, et asetaks enda ja inimkonna vahele seesuguse distantsi? Neil pole isegi portaalijaama, eks ole? Kasutavad ühenduse pidamiseks – või hoopis kontakti vältimiseks? – ussiurget. See on kõige täiega Väljaspoole maailm… Asustamiskõlblikke kohti on ju leitud kaugelt enam, kui koloniseerida jõutakse. Ja kõik need on oluliselt lähemal.“

„Niipalju kui meile teada on, siis suurem osa sealsetest elanikest on poolenisti peast põrunud religioossed fanaatikud,“ tähendas Thessa, sihtides mind oma taldriku kohalt kahvliga.

„Kuidas nii?“ küsisin, juureldes mõttes selle üle, milline kasutatud määratlustest oli läbi kahvli minu pihta sihitud – peast põrunud, religioosne või fanaatik?

„Ma kohtusin mõnda aega tagasi ühe sealt pärit tüübiga,“ vastas Thessa. „Oli kasutanud VKÜ2 laeva, et planeedilt lahkuda. Ta ei jaksanud neid ära kiruda.“ Ta kehitas õlgu. „Aga eks piirialadele kipugi enamasti seiklejad, teisitimõtlejad, kriminaalid ja igat sorti veidrikud.

Vaatasin üksteise järel otsa Steinarssonile, Thessale, Jhedile, navigaator Alex Corneliusele, relvur Ryan O’Neillile ja abipiloot Barry Thomasile.

Kergitasin küsivalt kulmu ja jätsin söömise pooleli. „Mis värk on, komandör? Rheanaryse on üks veider maailm, hea küll. Kuid igal juhul pole see nii huvitav, et sellega tutvumiseks väikest varandust kulutada. Ma arvan, et mul nagu ikkagi oleks põhjust teada, kuhu ja miks te mind veate.“

Steinarsson lükkas oma taldriku eemale, jättes umbes kolmandiku sellel olnud toidust puutumata (asjaolu, millega ta teenis Mary-Suelt pahuraid pilke) ning keerutas lauaplaadil veinipokaali.

„Noh… Rheanaryse on säherdune poolametlik koloonia. Kui niisuguseid asju üldse eksisteerib,“ tähendas komandör. „Se’s tähenduses, et seal viibivate inimestega peetakse rohkemal või vähemal määral ühendust. Hmmm… VKÜ-l on süsteemis oma baas ja paar väiksemat korporatsiooni kaevandavad asteroidivöös haruldasi metalle.“ Ta rüüpas suure sõõmu veini ja asetas pokaali natuke liiga energiliselt lauale tagasi. „Mida sa ise oled vahepeal välja selgitanud? Mis meid seal õigupoolest ees ootab?“

„Heh...? Võib-olla oleks mul seda parem teha kuvariga, kui te soovite põhjalikku ülevaadet,“ ütlesin.

Jhed heitis mulle altkulmupilgu: „Säästa meid numbritest, doc, lihtsalt räägi, missugune see urgas on.“

„Noh – esiteks on see kaksiktäht,“ vaatasin otsa Alexile, kes selle peale noogutas. „Ilmselt navigatsiooni mõistes oluline tõsiasi.“

„Kunagi oleks arvatud, et see välistab igasuguse mõistliku elu võimalikkuse selles süsteemis,“ ütles Thessa vahele.

„A’ tegel’t ei pea ma siin silmas selliseid süsteeme, kus G-klassi tähe tinglikuks paariliseks on mingi pisike pruun või punane kääbus, mis pole isegi suuremast süsteemist silmaga nähtav, sest kõik muud tähed on oluliselt heledamad,“ täpsustasin. „See on tõsine kaksiksüsteem, kus on lähestikku kaks massiivset tähte.“

„Hea küll, arvesse võetud!“ ütles Steinarsson.

„Rheanaryse’i maailm on selline, et ma tõepoolest ei saa aru, miks täie aruga inimesed seal elada tahavad,“ jätkasin. „See on oma üldiste geoloogiliste parameetrite järgi küllaltki Maa-sarnane. Maismaad on ligikaudu kaks kolmandikku pindalast, poolustel on ulatuslikud liustikud, väikesed mered on tihedalt täis vulkaanilisi saari ja vulkaanilist aktiivsust on palju ka mandrimassiividel, mida jagavad osadeks kohati peaaegu kahekümne kilomeetri kõrguseni küündivad mäeahelikud, millest siin-seal moodustuvad läbipääsmatud mägismaad…“

„Armas,“ tähendas Barry. „Ma ei saa aru, millega sa rahul pole?“

„Kliima,“ vastasin. „Planeedi orbiit on tugevalt elliptiline. Põhimõtteliselt kõigub see elutsooni maksimumist miinimumini oma ligikaudu viie standardaasta pikkusel teekonnal ümber tähtede. Kujutlege endale maailma, mis regulaarselt iga viie aasta möödudes hullub tähtede gravitatsiooni tõttu intensiivistunud vulkaanipursete, kõikehõlmavate kuumalainete, sellega kaasneva jääsulamise, äikesetormide ja teab-veel-mille-käes. Kõike ainult selleks, et siis vaikselt, kuid kindlalt sisuliselt jääkamakaks külmuda.“

„On sul ilmaolude kohta midagi täpsemat teada?“ küsis Steinarsson.

„Andmed on siinkohal… Noh, ütleme, et võrdlemisi lünklikud.“ Olin läbi kamminud terve „Tähetolmu“ andmebaasi ja leidnud kahjuks vähe kasutatavat infot. „Meil on kõige üldisem ettekujutus aastaaegadest ja tüüpilistest ilmastikust. A’ noh – kui sa oled kuskil mägedes, siis on ilmselt üsna määrava tähtsusega, kas tugevad tuuled tähendab 35 m/s või näiteks 70 m/s. Ja kas külm on 20 või 50 kraadi alla külmumispunkti. Ja kui on tõesti -50 ning tuul puhub 70 m/s…. Võite ise ette kujutada! Võtmesõna ongi ettekujutamine. Mis on kindlalt teada, et planeet on hetkel läbinud periheeli ja…“ Vaatasin nende nägusid ja täpsustasin igaks juhuks: „See on läbi tähtedele lähimast orbiidi punktist. Seega on kuum suvi otsas, ilmselt ka sügis möödas ja tali kohe käes.“

„Võib-olla õnnestub meil kohapeal oma andmeid täiendada,“ sõnas Jhed. „Ei tahaks küll seal pimedast peast ringi hulkuda. Kas neil ilmasatelliidid on?“

„Ainsad satelliidid on VKÜ ja Gildi navigatsiooni- ja infosüsteemid,“ ütlesin. „Kohalikud ei ole just kuigi seda meelt, et neil oleks vaja panustada sellistesse asjadesse.“

„Mis sa arvad, Ryan?“ pöördus Steinarsson relvuri poole, kes parasjagu laua taga laialt ringutas ja häälekalt haigutas.

„Peaksime nende lahtimuukimisega hakkama saama, boss,“ kostis ta.

„Lisaks kliimale veel midagi huvitavat?“ küsis Jhed.

„Midagi eluslooduse kohta?“ lisas Thessa.

„Vähe. Se’s mõttes, et nii floora kui fauna on rikkalikud… Lihtsalt – infot on napilt. Muutlikest ilmaoludest tingituna on see ilmselt väga migreeruv ja hibernatsioon on tavaline nähtus.“

„Paluks maakeeli!“ ütles Steinarsson.

„Eh… Noh – rändab ekvaatorile talveks ja pooluste poole suveks, vastavalt, kuidas ilm soojeneb ja jahtub. Need, kes ei rända, magavad mingil moel talveund.“

Steinarsson seedis kuuldut ja andis mulle võimaluse tulla tagasi küsimuse juurde, mis oli kogu tema missiooni mõte. Liiati veel sellises maailmas.

„Miks te… meie sinna läheme?“ küsisin.

Steinarsson jäi jälle kõhklema. „Mida sa tead Gewtaki Ajaloolise Järjepidevuse Uurimise Instituudist?“ küsis ta viimaks.

Kehitasin õlgu. Ajalugu polnud minu rida.

„Nad püüavad jätkuvalt lahendada teemat, kuidas on võimalik, et näiliselt ilma tähtedevaheliste kontaktideta on üle lähikosmose laiali geneetiliselt küll mõnevõrra erinevate, kuid siiski selgelt inimeste poolt asustatud maailmad,“ ütles Steinarsson. „Püüavad leida tõendeid ajaloolisest tuumikstsivilisatsioonist.“

„Otsivad põhimõtteliselt Atlantist,“ pistis Alex vahele.

Thessa naeris seepeale, Jhed kortsutas kulmu, mina kergitasin imestunult kulmu: „Kuidas palun?“

„Noh, Alex arvab, et Atlantise tsivilisatsioon oli piisavalt arenenud, et luua kolooniate võrgustik tähtedele,“ selgitas Ryan. „Siis aga tuli veeuputus ja kõik oli hukkas.“

„Veeuputus!?“ küsisin Alexilt. Mis nonsenss see veel oli?

Navigaator sirutas ennast taldriku kohal ja mühatas vaikselt.

„Lase aga tulla Alex!“ õhutas Ryan takka. „Ära nüüd külalise ees häbene!“

„Noh – see idee tugineb Maa legendidele,“ ütles Alex. „Kreeklaste, juutide ja sumerite lood veeuputusest, millest pääses vaid väike hulk inimesi ja loomi.“

„Ja et siis need vennad istusid oma kosmoselaevadesse ja kimasid mööda Linnuteed ringi külvates elu igasse sobilikku paika, mis leidsid?“ küsisin.

Alex kehitas õlgu. „Nojah…“

„Teine levinum seisukoht on, et evolutsioon võib siiski sarnastes tingimustes anda sarnaseid tulemusi,“ ütles Ryan vastu.

Noogutasin. „Selle ideega nõustub tänapäeval ilmselt suurem enamik biolooge.“

„Ja siis jäävad veel vaidlused Universaalse Disaini, Universumi Arhitekti ja muude transtsendentsete ja religiooni valdkonda kuuluvate teemade üle,“ sõnas Jhed.

Alex ja Ryan vahetasid kiired pilgud ja jäid mõlemad vakka. Ilmselt Jhedi juuresolekul nimetatud vaidlusteni jõuda ei tahetud.

„Instituudil on Rheanaryse’il ekspeditsioon,“ viis Steinarsson vestluse tagasi minu algse küsimuse juurde. „Seal on nende jaoks põhiküsimuse suhtes huvipakkuvaid asju.“

„Ja instituudi suurtoetaja tütar on ekspeditsiooni eestvedaja…“ torkas Thessa vahele.

„Kuus nädalat tagasi kaotati nendega ühendus,“ ütles Steinarsson.

„…ja meil oli paari aasta eest juhust neid aidata Thessalonici süsteemi korraldatud ekspeditsiooni ette valmistamisel,“ sekundeeris Thessa veelkord.

„Te tahate öelda, et see on mingit sorti päästemissioon?“ pärisin imestunult. Mis kirevase päralt neil selle jaoks planetoloogi tarvis on?

„Põhimõtteliselt jah,“ nõustus komandör. „Kuid lisaks inimeste päästmisele on instituudi ja hr Dhomicie jaoks oluline, et me suudaksime päästa ka maksimaalselt seda, mida ekspeditsioon on teada saanud.“


WENABANAKY



Mingi osa inimkonnast on olnud alati nõus oma maise vara kokku pakkima, naised ja lapsed olgu siis laevaloksu või kägisevasse vankrisse tõstma ning päikeseloojangusse rändama. Fakt, et see päike pole kaugeltki mitte see, mida meie esivanemad Maal vaatasid, tundub olema tähtsusetu. Rajajoon on see, mille lähedal või veel parem – sellest teisel pool on nende süda. Mida kaugemal turvalisusest, tsiviliseeritud maailma(de) reeglistikest ja sotsiaalsetest normidest, seda parem. [MCBRIDE, A.F. et.al. 3671. „Esimese kolonisatsioonilaine ajalugu“ art. Yellowstone (Spaceport LZ, planeet Sirius VI,Sirius)]


Kõige tüütum asi kosmoselendude juures, kuni antigravitatsiooni leiutamiseni, on õhkutõus ja maandumine süstikuga. Ülekoormus litsub su istme sisse laiaks, raskendab hingamist ja on igatpidi väsitav. Sõltuvalt õhuvoolude turbulentsist võib halvematel päevadel kogu kaadervärk rappuda ja läriseda, pannes imestama, kuidas see ometi koos püsib.

„Ilms’lt s’lletõttu s’oledki planetoloog,“ pressis Ryan läbi hammaste, kui maandumise ajal sellekohase repliigi pillasin. „Ole’ssa masinaehitus’ns’ner, s’ võib’lla ei imesta’ss sa poolte asjade üle, mis kosm’ses näed…“

Maandusime väikeses Edeni asumi sadamas, mis teenindas nii kosmosetransporti kui kohalikke lende ning jõe- ja merelaevu. See oli üks kahest planeedi kosmosesadamast. Ei mingit liigset ruumiraiskamist: kõik tolli ja immigratsiooniformaalsused aeti korda samas hoones, sõltumata sellest, millise transpordiga sa kohale saabusid. Minu imestuseks ei pööranud keegi meile suuremat tähelepanu.

„Se’s suhtes mulle need pärapõrgumaailmad meeldivad,“ tähendas Steinarsson rendisõidukite parkla poole suundudes. „Ei mingit jama – vaba maa, vaba rahvas. Igaüks võib tulla ja minna nii kui’s soovib.“

Meie saabumine jäi hommikusele ajale, mis tegelikult oli kurnav, sest laeva kella järgi oli juba hiline õhtu käes. Seetõttu lasi Steinarsson meid toimetada ühte kolmest linna esinduslikumast hotellist, mille ta oli meile staabiks valinud.

„Alustuseks väike siesta,“ ütles Steinarsson kui ennast hotellitubadesse sisse kirjutasime. „Kell üks kohaliku aja järgi kohtume sviidis, kuhu lasen tuua lõunasöögi. Seejärel on meil kohtumine kohaliku kontaktisikuga.“

Siesta?“ vaatasin küsival ilmel Ryanile otsa.

Too lehvitas käega ja suundus lähima lifti poole. „See tähendab, et sa viskad pikali ja magad paar tundi, mees!“

Barry ja Jhed vahetasid pilke ja õlakehitusi. Kopitan’d kolkarott, ütlesid nende ilmed.

Mida iganes,
mõtlesin mina ja kolisin oma väikesesse tuppa.

Huvitav, kas näiteks nüüd oleks paras aeg proovida jalga lasta? Vaatasin oma koti sisu veelkord üle. Ei midagi erilist. Tõsisema matkavarustuse olime jätnud süstikusse. Mõned vahetusriided, soe jope, sall, kindad, mütsid, sokid, matkasaapad ja esmaabikomplekt. Kõige ligilähedasem asi relvale oli nuga.

Hoidsin nuga peos ja nägin silme ees oma naist Carinat. Ma peaaegu tundsin oma ninas seda veidrat segu vere ja kõrbenud liha lehast, millesse segunesid meie kodu muidu tuttavlikud aroomid. Carinale oli meeldinud hoida siin-seal nurkades kimbukesi ja anumaid lõhnataimedega. Isegi väga hea noaga on liha ja kõõlused sitked lõigata… Raputasin end kujutelmadest lahti ja pöördusin tagasi voodil olevate asjade juurde.

Silmitsesin kogu seda nodi ja panin mõttes kokku nimekirja asjadest, mis oleksid vajalikud, et putket teha. Midagi olulist oli puudu – raha. Mul polnud käepärast ei kohalikku valuutat ega Gildi krediiti. Ümmargune null. Ja rahata kaugele ei jõua. Ühendasin kuvari kohalikku infovõrku, nägemaks, milliseid saatkondi Edenis leidus. Spoti oma loomulikult polnud. Oli üldse häbematult vähe midagi mõistlikku. Gild, loomulikult, VKÜ esindus samuti. Siis veel Gewtak ja Maa – ei tea küll, miks need siin oma esindusi pidama pidid? Maa ilmselt seetõttu, et nende jaoks oli see nagu selline auküsimus. ÜRO pidi ikka igas maailmas kohal olema, ka nendes, mis ametlikult Võrku ei kuulunud. Olgu – ma võisin proovida pageda Maa konsulaati. See polnud hotellist isegi liiga kaugel. Mida mul sinna jõudmiseks vaja oleks? Tegelikult mitte midagi… Võisin lihtsalt kaks kätt taskus kohale jalutada ja loota parimat.

Tõmbasin ukse lahti ja leidsin end tõtt vaatamas morniilmelise Calviniga, kes oli üks Jhedi ja Thessa alluvuses olevatest palgasõduritest.

Niipaljukest siis sellest va siestast… „Ära ütle, et sa siin vahti pead!“ Täiesti tarbetu repliik, aga midagi oli tarvis öelda (nii mulle tundus), et olukorra idiootsust leevendada.

Calvin muigas napilt. „Ei ütle, kui sa ei väida, et mõtlesid lihtsalt alla baari väikest unenapsi võtma minna.“

Panin ukse kinni, korjasin kraami kokku, panin endale keskpäevaks äratuse ja viskasin pikali, kuigi selleks momendiks oli igasugune une tunne kadunud. Kaks hetke hiljem oli äratus see, mis mind maast lahti ajas. Oli veel parasjagu aega, et duši all käia ja seejärel Steinarssoni sviiti suunduda. Koridoris ootas mind Barry.

„Kuidas siesta möödus?“ küsisin mõrult.

Tema naeratus oli vabandav. „Ää võta südamesse, mees. Tege’lt on meil sind tarvis. Ja mitte vähe…“

„Näita teed!“ ütlesin.

Kui ta mu ees koridoris kõndis, siis mängisin mõttes võimalusega talle peale hüpata (Vasaku käega haara lauba kohalt, kalluta pead tagasi, paremas käes oleva noaga tõmba üle kaitsetu kaela…) ja siis oma jooksupaneku šansid selgeks teha, kuid Ryanit tsiteerides: ilmselt seetõttu ma olengi planetoloog, et ma mõtlen taoliste asjade üle, selle asemel, et võimalust nähes seda otsekohe kasutada.

Steinarsson oli koos Thessa ja Jhediga juba kaetud laua taga, millel muude huvitavate kohalike ja tavaliste, üldlevinud toitude seas oli ka vaagnatäis peaaegu musta värvi ligemale kahe sentimeetri paksuseid ja kümnekonna sentimeetri pikkuseid vorstikesi, mis nägid kuidagi eriliselt eemaletõukavad välja.

Komandör vaatas ukse poole, kui Ryaniga sisenesime, ja õnnistas mu haput ilmet nähes mind millegi irvelaadsega. „Ära pane pahaks, doc,“ ütles ta. „Mul pole aega jamada sellega, et sind mööda ilma taga ajada.“

Mida iganes.

Üksteise järel tulid ka teised ja kui kogu seltskond oli koos, asutasime end söögi kallale.

Ryan krabas omale taldrikusse kohe kaks tumedat vorstikest.

„Mis julgad need on?“ küsis Barry.

„Aaa… Need on verivorstid, mees!“ teatas Ryan õndsal ilmel.

„Mis mõttes?“ küsisime mina ja Barry korraga. Miks ometi keegi terve mõistusega inimene peaks verest vorsti tegema? Ja kelle verest!?

„Te pole vist midagi kuulnud Maa Kesk- ja Põhja-Euroopa vorstisöögi- ja pööripäevatraditsioonidest?“ Ryan tõstis rahuoleva nohinaga omale taldrikusse mingit punast värvi tükilist keedist. „Pohlamoos… Mmmm…“

Tõstsin omale taldrikule ühe nendest asjadest, mis tõele au andes nägid tõesti välja kui mõne suure looma väljaheide.

„Sa kavatsed neid asju süüa?“ imestas Thessa.

„Noh, on vähemalt midagi meenutada,“ tähendasin. „Peale teie värvika seltskonna ja muude hullumeelsuste, mis mind ilmselt paratamatult ees ootavad.“

Natuke enne kella kahte ilmus meie sviidi avatar – noorepoolne naisterahvas nimega Nïna – ja teatas, et meile on külalised.

„Neid on mitu?“ küsis Jhed.

Steinarsson kehitas õlgu. „Pole välistatud, et ta tuli kohtumisele koos turvamehega. Me oleme lõppude lõpuks tema jaoks siiski kamp palgasõdureid.“

Tulijateks olid kiilaspäine meesterahvas, kelle kahvatu jume ja vanamoodne ülikond meenutasid mulle pilte kooliaegsetest ajalooõpikutest. Kiirel pilgul vaatas ta meid üle ja naeratas tagasihoidlikult: „Tervist, härrased,“ sõnas ta kerge aktsendiga. „Mina olen Christof Aquinose.“ Ta astus ukseavast kõrvale, et lasta sisse oma saatja.

Mis iganes hr Aquinose’il juustest ja muudest näokarvadest puudu oli, selle tegi tema saatja tasa.

* * *



Kes ütles, et me pole tähtedelt tulnukaid leidnud?

Aquinose’i kannul sammuv – olend! – kummardus sisenedes. Mitte et tal olnuks otsene oht oma pead vastu ülemist uksepiita lüüa, kuid igal juhul oli ta lähedal. Olin külalise sisenedes automaatselt tõusnud ja nüüd võtsin tema saatjat silmates instinktiivselt sammukese tagasi. Nägin silmanurgast, kuidas nii Barry, Calvin kui Ryan automaatselt oma relvade järele kobasid ja otsekui iseendid teolt tabades kohmetust tundsid.

„See on Chin-Oki-T’kwenabanaky, lühidalt Wenabanaky,“ teatas Aquinose sundimatult oma saatjale osutades ja tuli ruumi keskele astunud Steinarssoni juurde, et tal kätt suruda. Steinarsson kiskus silmad Wenabanakylt lahti ja vastas tervitusele.

„Nimi tähendab umbes „see, kes peab jahti lumes“,“ ütles Wenabanaky ja tegi kerge kummarduse.

Ausõna – ma ei liialda siinkohal – kui ta naeratas, siis sarnanes see saaki silmanud hundi või suure kaslase ilmele: tema silmahambad olid tunduvalt pikemad kui inimesel keskmiselt – kihvad – lõuad mõjusid raskete ja nurgelistena, huuled olid paksud, alumine natuke katmas ülemist. Tema pead kattev süsimust, laevalguses peaaegu läikiv pahmakas, mis laskus õlgadele, oli pigem lakk kui juuksed; hoolikalt piiritletud habe kattis suuremat osa näost, alates paari sentimeetri kaugusel sügavatest silmakoobastest, millest vaatasid vastu tumepruunid silmad. Kulmuluud olid esiletungivad ja nende kohal troonisid paksud, ninajuurel kokkukasvanud kulmud. Juuksed (lakk) vajusid allapoole ja katsid vaatamata piiramisele suurema osa madalast, taha poole kalduvast laubast. Nina oli lame ja laiade sõõrmetega, mis tundusid ruumis olevaid lõhnu sisse vedades värelevat. Kõrvad jäid juuste varju. Nahatoon oli midagi kollakas-beeži lähedast. Ta kandis samasugust vanamoodsat ülikonda kui Aquinose. See istus kuidagi eriliselt hästi tema kehakujuga: ta oli vähemalt kaks ja pool meetrit pikk (kõrge) ja tundus olema pigem jässakas, pikkade kätega. Maadleja, poksija või jalgpalluri tüüpi, mitte sprinter ega korvpallur, kui otsida spordialade esindajate seast analooge. Kuigi kõige ehedamal kujul sobitunuks ta minu meelest kuhugi džunglisse põõsaste vahele, nahariba ümber puusade, nuga hammaste vahel ja kivist otsikuga oda käes, joogikohale tulnud loomi varitsema.

„Ah-ah… Sooh… Jah, eks ole,“ Steinarsson oli raskustes sõnade leidmisega. Lõpuks sirutas ta käe. Wenabanaky vaatas talle otsa, paljastas veelkord naeratades kihvad ja surus siis (nii mulle näis) ettevaatlikult talle ulatatud kätt. „Olge hääd ja võtke palun istet, härrased,“ osutas Steinarsson vabale kohtadele laua ääres.

Aquinose maandus mõnusa ohkega tugitoolis laua otsas. Thessa pakkus talle kohvi. Wenabanaky seadis end sisse paar sammu oma isandast (seegi mõtteline seos kerkis kutsumata külalisena esile) mõned sammud tahapoole seina äärde.

Hüppevalmis ihukaitsja,
mõtlesin teda silmitsedes ja avaldasin endamisi kaastunnet igaühele, kel on kunagi mõttesse tulnud Aquinose’ile halba soovida. Kes ta selline üldse oli?

Aquinose oli Eedeni Muinsuskaitse Ühingu turvaülem nagu selgus natuke aega hiljem. Miks vajab Muinsuskaitse Ühing turvaülemat?

„Noh, tulenevalt kohaliku elanikkonna iseärasustest ei ole Muinsuskaitse Ühing just see kõige populaarsem seltskond,“ tähendas Aquinose.

Ta andis meile kiire ülevaate Rheanaryse’i ühiskondlikust kliimast; asi, mida paraku ei olnud kusagilt avalikest andmetest võtta. Selgus, et planeedil elasid lisaks kolonistidele veel kolm kohalikku hõimu: lumeinimesed, metsainimesed ja rändurid. Esimesed asustasid valdavalt mägiseid alasid, teised suuremaid metsamassiive tasandikel ja kolmandad olid aastaaegadega kaasa liikuvad nomaadid.

„Esimesed välisilmlased, kes Rheanaryse’il jala maha panid, olid loomulikult teadlased: ökoloogid, bioloogid, geoloogid, etnograafid, lingvistid ja muu taoline seltskond,“ selgitas Aquinose. „See koht siin on aga nii ropult kaugel, et noh… saate isegi aru. Enne, kui keegi neist oma tööga korralikult kuhugi välja jõudis, lõpetati rahastused ja nii. Samal ajal ja edaspidi viimase paarisaja aasta jooksul on siia voorinud peaasjalikult erinevaid religioosseid vähemusrühmasid. Neile on siin kas Uus Meka, Nirvaana, Paradiis, Vabade Maa ja Vaprate Kodu, Metsik Lääs, Eldoraado, Tõotatud Maa või mis iganes muu müütiline paik. Ainus viis, kuidas me siin omavahel hakkama saame, on see, et kõigil, kes Rheanaryse’il elada tahavad, peab olema mingit sorti usutunnistus ja keegi ei tohi endale karmavõlga tekitada.“

Kui selle peale ainult küsivaid pilke vahetasime, siis saime selgituseks, et noh, üldjuhul kehtis reegel „Tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehtaks!“ ja selle pöördvariant. Palju õnne neile…

„Loomulikult ei võtnud siinsed hõimud nii iseenesest mõistetavalt seda, et tulid mingid sellid taevast alla ning võtsid endale, mida tahtsid, ehitasid, kuhu tahtsid, kaevandasid, kus sobilikuks pidasid, ja nii edasi,“ Aquinose heitis pilgu üle õla Wenabanaky suunas, kes seisis pealtnäha ükskõiksena seina ääres. „Kõrvutades kohalike relvastust ja tehnikat kolonistide omaga, siis mingist võrdsest võitlusest polnud siin juttugi.“

Ta osutas aknale: „Ainult kliima on vähegi kohalike poolt… Miskit sorti piirid on meil siin välja kujunenud: me ei roni väga kaugele välja oma asundustest ja hõimlased on õppinud ka veidi eemale hoidma. See on säärane ignorante vaherahu. Enamik inimesi peab pärismaalasi jätkuvalt metslasteks, röövliteks, arengupeetusega räpasteks elukateks, kellel puudub usutunnistus ja kes elavad karmavõlas. Ja hõimurahvas muidugi ei jäta omalt poolt kasutamata ühtki võimalust mõne juhusliku ringiuitava venna vardasse ajamiseks… Me oleme neile a’kwenacoy, mille ligilähedane vaste oleks „ei pea jahti“ või siis „pole kütt“. Nende viis väljendada oma põlgust. A’kwnacoy hammastest saab ilusa kaelakee teha ning liha võib oma t’kwenabanac’ile sööta, siis…“

„Kes on see tkvenabanak?“ küsisin Aquinose’it katkestades.

Wenabanaky urahtas vaikselt: „T’kwenabanac on midagi, mida teie nimetaksite jahikulliks.“ Tema aktsent oli tugevam kui Aquinose’il – selline kare kurguhääldus.

„Lendav loom,“ sõnas Aquinose noogutades. „Kuid imetaja, mitte lind.“

„Mulle aitab ajaloolistest heietustest, Fro,“ sõnas Jhed vaikselt. „Mismoodi me saame selle kadumaläinud ekspeditsiooni kätte?“

Silmitsesin Wenabanakyt ja ütlesin: „See, mis nendega juhtus, on seotud kohalike hõimudega, kas pole?“

Aquinose vaatas küsivalt kulmu kergitades Steinarssoni poole, samas kui Wenabanaky vaikides mind põrnitses. Tema ninasõõrmed laienesid ja silmad ahenesid natuke.

Doc Leathercord siin on meie planetoloog,“ sõnas Steinarsson ja toetus mugavasti oma tooli seljatoele. „Tema asi on teha tähelepanekuid kohalike olude suhtes. Selliseid tähelepanekuid, mis aitavad meil hinge sees hoida.“

„Olgu pealegi, doktor – meile teadaolevatel andmetel on Gewtaki Ajalooinstituudi ekspeditsiooni kadumisega seotud lumeinimesed.“

Aquinose asetas lauale kuvari ja tõi esile kolmemõõtmelise kaardi. Mägisel alal näitas ta meile orgu umbes kolmesaja kilomeetri kaugusel Edenist kirdes. „See siin on piirkond, kuhu nad suundusid. Wenabanaky sõnul on see org kahe suure hõimu haru maade piiril. See on justkui omamoodi pühapaik. Ja juhtumisi oli gewtakidel kokkulepe ühe hõimuga, kuid teine ei kiitnud vist väga heaks seda, et a’kwenacoy nende pühapaigas ringi müttab.“

Thessa, Jhed ja Steinarsson vahetasid pilke.

„Me ei pääse sinna ligi tavalise hõljukiga ega ilmselt ka transporteriga,“ ütles Jhed osutades üle kümne kilomeetri kõrgustele mägedele, mis müürina Edeni kõrval kõrgusid.

„Ei ole mõeldav, et me sinna jalgsi lähme,“ ütles Thessa resoluutselt.

„Ma ei näe nagu eriti muid variante,“ tähendas Aquinose käsi laiutades.

„Kuidas oleks süstikuga?“ päris Steinarsson lõuga sügades.

„Laviinid!“ ütlesin mina pead raputades. Aquinose noogutas heakskiitvalt naeratades.

„Süstikuga mägedesse maandumine on suure tõenäosusega enesetapp,“ ütles ta. „Tõmbate endile sellise kuhja lund kraesse, et me ei kaevaks teid enne viimsetpäeva ka välja. Üldiselt ma ei näe jalgsimatkale erilisi alternatiive, kui te just ei kavatse HALO-t teha…“

„Halo?“ kergitasin kulme.

„Langevarjuhüpe3 suurelt kõrguselt,“ selgitas Ryan mulle poolihääli.

„Nojah siis…“ pomisesin Thessa ja Jhedi näole tekkinud muiet nähes omaette.

„Mis viga doc?“ päris Ryan. „Kas sa kardad kõrgust või?“

„Oleks see nii ennekuulmatu!?“ nähvasin vaikselt vastu.

„Kui kavatsete sinna neile järele minna, siis teil on vaja mind kaasa,“ ütles Wenabanaky. „Aga ma ei kujuta ette, kuidas te enne lume sahinat jõuate sinna. Külma hingus on juba tunda.“

Jälle kord aeg pilke vahetada. Wenabanaky osutas aknale, mille taga oli näha madal hall taevas ja raske lausvihm. „Suvi otsas, sügis läin’d, varsti pole siin muud kui kõlisev jää.“

„Wenabanaky üritab teile öelda, et õige pea võib oodata esimesi talvetorme,“ selgitas Aquinose. „Ja uskuge mind – te ei taha olla mägedes, kui saabuvad lumetormid.“ Ta väristas õlgu. „Võeh! Ma ei taha linnaski nina välja pista kui külmaks läheb.“

„Pole hullu, hr Aquinose… ee… Wenabanaky…“ ütles Steinarsson. Ta osutas kaardile. „Teil oli tegelikult väärt mõte! Me lendame üle mägede ja hüppame koos varustusega alla kuskil, kus teie hinnangul on mõistlik maandumisplats, ja sealt liigume edasi. Pärast kutsume endile süstiku uuesti järgi kohta, kus pole vaja karta laviine.“

Nad mõlemad vahtisid meid veidi hämmingus nägudega ja tuleb tunnistada, et nõustusin hinnanguga: olime natuke hullud tõesti.


JALUTUSKÄIK VÄRSKES ÕHUS



VÕTTES ALUSEKS PLANEEDI KLIIMA, kuidas totaalsele ülekuumenemiskaosele sekundeerib aastatepikkune külmumine ning nende kahe äärmuse vahele mahub kaks korda natuke normaalsust, siis on mõistetav, miks kohalikus religioosses mõtlemises domineerivad tugevalt reinkarnatsiooniga seotud ideed. [TAMARIS, L.Y. 3583. „Rheanaryse’i eluring – uurimus planeedi kliima ja mütoloogia seotusest“ (University of Yellow City, planeet Yellowstone)]


„Kui sa oma kodarad ära murrad, siis on nagu hiljavõitu ettevalmistusi teha,“ ütles Thessa mulle, osutades umbes kahe meetri kõrgusele tõstuki käppadele asetatud puidust kaubaalusele. „Roni üles ja tee sedasi, kuidas ma sulle just ette näitasin!“

Ryan ja Barry olid kusagilt välja võlunud õhukesed matid, mis süstiku kõrvale angaari betoonpõrandale laotatult pidid natuke põrutust pehmendama. Aga ainult õige natukene.

„Loodame, et me ei pea päris kaljudele maanduma,“ tähendas Thessa, kui ma ülevalt alla vaatasin.

Kõik kõrgused paistavad ülevalt alla vaadates suuremad kui alt üles piiludes. Põhjuseid selleks on kaks: alt üles vaadates hindad sa oma jalgealuse kõrgust, millele seal üleval olles lisandub su enda pikkus ehk siis su vaatepunkti kõrgus maapinnast; teiseks asjaoluks on alateadlik surmahirm…

Tõstsin käed üles, jäljendades langevarjust kinni hoidmist; hüppasin platvormilt eemale, tõmbasin käed rinnale, maandusin natuke kõverdatud põlvedega ning püüdsin külili ja selili vajudes maandumise lööki ühtlustada.

„Esimese korra kohta suht-koht hästi,“ ütles Thessa. „Võib-olla jääd isegi terveks… Nüüd korda seda niikaua, kuni sa enam üles ronida ei jaksa.“

Pekki!

On üks asi hüpata kahe meetri kõrgusele tõstetud kaubaaluselt võimlemismatile ja teha virtuaalis simulatsioone. Aga kui sul on sadakond kilogrammi nodi rakmetega ümber kere riputatud, nii et sa vaevu-vaevu tammuda jaksad, ning sa pead ligikaudu kaheteistkümne kilomeetri kõrguselt süstiku päras avatud rambi servalt alla kiikama, siis on tunne mõnevõrra teistsugune. Silmapiiril punetas koidukuma, külm andis teravalt tunda isegi läbi näokatte ja hingamismaski, mägismaa meie all oli mattunud pilvevaipa.

„Ma vist ikka olen peast päris segi, et seda vabatahtlikult teen!“ karjusin üle kõrvulukustava mürina enda kõrval seisvale Ryanile.

„Kes siin vabatahtlikkusest rääkis?“ karjus ta vastu ja tõukas mind välja.

„Mida sa…!!!“ Paanika, kontrollimatu rabelemine, pöörlemine, mis tahtis sisikonna sõlme käänata, kõik suunad olid segi. „Saa-aa-aaaast!“

Ryan tuli püssikuulina mulle pea ees järele, pidurdades viimasel hetkel ja aitas mul ennast stabiliseerida. Seejärel tegi ta pöidlad püsti žesti ja ma võisin kujutleda tema rõõmsameelset irvet, mida hetkel hingamismask varjas.

Vaba langemine pole minu esimene valik meelelahutuste hulgast. Hoidsin pärast esimest ehmatuseröögatust hambad ristis ja püüdsin mõttes korrutada maandumisliigutusi. (Ära end täis lase! Ära end ainult palun täis lase…) Langevarju avanemisega kaasnev pidurdusjõnksatus lõi alustuseks hinge kinni, kuid jõudsin siiski õnnelikult madalate puhmastega kaetud maapinnale mägedevahelise oru põhjas.

Kergelt värisevate käte ja tudisevate põlvedega seisundis (kuid sisimas uhke, et polnudki end täis teinud) pakkisin oma langevarju kokku ja lohistasin rakmed nõlvast allapoole, kus ojakaldal suurte kaljurahnude ja jändrike puudesalu juures kogunesid teised. Oru vastasnõlval hakkas suurte kivide vahel silma salkkond pikakoivalisi saleda kerega loomi, kes oma pikki kõrvu uudishimulikult liigutades vahelduva eduga puhmaid näsisid ja meid vaatasid.

Õhk oli sellel kõrgusel hõre ja juba kümnekonna sammu järel hakkasin kergelt hingeldama. Peatusin, et hapnikumaski paika sättida. Mäetippudel valendas lumi, mille piirist olime umbes kilomeetri jagu allpool. Päike oli veel idapool üle mäeserva tõusmata, seega valitses orupõhjas sume poolvalgus. Korraga läbis mägiloomade rühma võpatus ja nad põgenesid hüpeldes ja kivide vahel põigeldes mööda mäenõlva lääne suunas. Vaatasin ringi, otsides, mis võis neid ehmatada ning silmasin põgenike poole pikeerivat tiivulist olevust.

Koukisin rännakurakmete taskust vaatlusseadme ja otsisin sellega lendajat. Sain ta fookusesse ja klõpsisin kiirelt mõned kaadrid, et neid hiljem rahulikult uurida.

„See ongi t’kwenabanac, mägede ja tasandike kütt,“ ütles Wenabanaky minu kõrvale astudes. Ta ilme tundus sel hetkel väljendavat teatavat nostalgiat.

„Sul oli kunagi oma t’kwenabanac?“ püüdsin looma nime seekord hoolega välja hääldada. Otsisin t’kwenabanac’i uuesti üles. Parasjagu selleks, et näha, kuidas see ühele põgenevale loomale selga maandus. Nüüd alles sain ettekujutuse, kui suur see elukas oli: klammerdunud oma tagumiste jäsemete varvaste otsas olevate küünistega loomakese turja, tegi see paar raevukat tiivalööki, rebis viskleva saagi õhku ja hakkas jõuliselt kõrgust võtma.

„Ei tahaks küll selle kitse nahas olla,“ ütles Thessa meie juures seisatades. Temalgi oli vaatlusseade käes ja ta jälgis toimunud jahti. Saatsin pilguga mäenõlval põrklevaid loomi – „kits“ oli nende kirjeldamiseks päris hea termin.

Vaatasin, kuidas saak rabelemise lõpetas ja lõtvunult rippuma jäi. T’kwenabanac lendas sellega mäetippude vahele.

„See oli kaua aega tagasi,“ vastas Wenabanaky mu küsimusele ja suundus edasi Steinarssoni ja Jhedi poole.

Meie selle päeva eesmärk oli jõuda oru idapoolses otsas mäekuruni, mis oli veel parasjagu allpool lumepiiri. Teiselpool kuru, järgmises orus elasid Wenabanaky sugulased.

Tõele au andes ei teinud mõte tervest külatäiest lumeinimestest mulle erilist rõõmu, kuid see oli vältimatu kohtumine, sest nad teadsid, kuhu edasi suunduda, et Dhomicie’ ekspeditsioon üles leida. Võõras maailmas omapäi mägedes ringi ekslemine ei pruugi õnnelikult lõppeda.

Rohkem me sel päeval t’kwenabanac’isid ei näinud. Org tundus üldse olevat välja surnud. Ilmselt olid ülejäänud „kitsed“ pugenud kuhugi koobastesse või urgudesse peitu.

Õhtuks jõudsime üles mäekuru siinpoolse suudme juurde viiva järsu kaljurajani. Enne üles ronimist ja laagrisse jäämist pidime veel igaüks võsastikust natuke lõkkepuid korjama. Uskumatu, eks ole – on 34. sajand ja me teeme ikka veel lõkke peal süüa, kui oleme matkamas. Loomulikult on olemas väikesed kaasaskantavad küttekehad, kuid raske on nendest sarnast mõnu tunda kui elusast tulest.

Ryani võigas, üle terve oru kajav röökimine ei tulenenud laagrilõkke mõnust. Võpatades lasin oma haosületäie käte vahelt pudeneda. Märkasin Ryanit mõnekümne meetri kaugusel võsastiku serval rabelemas. Tormasin sinna poole. Silmanurgast nägin, et Thessa viskas samuti käes olnud oksaraod maha ja hakkas jooksma. Ryan kargles koha peal ringi, püüdes maha raputada suurt ämblikulaadset elukat, kes klammerdus kõigi oma jalgadega tema riietesse ja ronis jonnaka järjekindlusega üles pea suunas.

„Ole paigal!“ kamandasin Ryanit ise samal ajal pilguga mõnd sirgemat oksa otsides.

„Hull või! Võta see raisk ära!!!“ kisas ta mulle vastu.

Thessa jõudis meieni. Leidsin samal hetkel paraja kaika. Ryan oli jätkuvalt pöördes.

Ise sa seda küsisid… Virutasin talle oksaga kubemesse ja kui ta röögatusega põlvili vajus, kahe käega oma hargivahet hoides, oli ta korraks piisavalt paigal, et sain eluka maha lüüa, Ryanile täiendavalt viga tegemata.

„Vaata Ryan üle!“ ütlesin Thessale.

Tõmbasin vöölt noa. Olin kümnejalgse peletise oksaga üksnes uimaseks löönud ja paar lülilist koiba murdnud. Ta püüdis end võsastiku suunas minema lohistada. Ettevaatlikult torkasin noa looma esimese ja teise kerelüli vahele, mida pidasin millekski kaela sarnaseks. Seegi ei tapnud teda veel, vaid pani üksnes koha peal ringi tõmblema.

Kui teised ka kohale jõudsid, aitas Thessa parasjagu Ryanit jalule. Vaene mees oigas ja siunas mind kuni mu vaaremani välja. Oli tema õnn, et tal oli külma tõttu kapuuts peas, prillid ja hapnikumask suuremat osa näost katmas. Muidu võinuks asi kehvasti lõppeda. Nüüd polnud tal häda muud kui jopel mõnes kohas hambajäljed.

„Eh, see on ju nhci-oki-a’kwenacoy,“ tähendas Wenakanaby maas visklevat paarikümne sentimeetrise läbimõõduga mutukat vaadates ja sülitas põlastavalt oma jalge ette. „Vastik elukas, otsib lumest külmunud loomi, raipesööja.“ Sellega lisas ta veel ühe toreda tähendusvarjundi nimetusele, mida kasutati siinkandis võõramaalaste kohta: a’kwenacoy tähistas raipesööjat.

„On see putukas või ämblikulaadne või veel mingit muud sorti eluvorm?“ küsisin.

„Mis tähtsust sel on, mees!?“ sajatas Ryan ja silmitses kurjalt vaheldumisi mind ja hinge vaakuvat elukat. „Tänud…“ ta ulatas mulle käe.

„Noh, mulle pakub näiteks huvi, kas neid võib siin võpsikus karjakaupa elutseda,“ ütlesin naeratades ja surusin ta kätt. „Ega sa ometi ämblikke karda?“

„Ha-haa!“ tegi Ryan seepeale.

Wenabanaky muigas, paljastades oma kihvad. Naeratus tõusis seekord ka talle silmadesse. Teised vahtisid ärevalt ringi, et silmata madalates puhmastes või jändrike puude võrades varitseda võivaid ohte.

„See on üksik loom, doc,“ sõnas Wenabanaky. „Väljaarvatud siis, kui ta oma poegi seljas ringi tassib. Ma arvan, et täpne oleks teda ämblikuliseks pidada küll.“

Kükitasin ja suskasin tõmbevale ämblasele veelkorra noaga keresse, mille peale see vedas oma koivad kõverasse ja jäi liikumatuks. Vestsin oksaotsa teravaks ja ajasin eluka vardasse.

Pärast õhtusööki võtsin oma saagi ette ja lõikasin ettevaatlikult lõhki. Tahtsin näha, mis põhjusel elukas ei olnud surnud kui talle noa pea ja kere vahele torkasin, mis teoorias pidanuks olulised närvikanalid läbi lõikama. Selgus, et tema aju ja süda olid mõlemad hoopis kõva kesta all kere sisemuses. Peas paiknesid silmad, lõuad – varustatud hammastega – ja päris kobedad näärmed, mis eritasid läbipaistvat vänge imala lõhnaga vedelikku, millest mu diagnostikaplugin tuvastas tugevatoimelist neurotoksiini.

„Võeh!“ tegi Thessa, istudes mu kõrvale ja vaadates, millega ma ametis olin. „Hästi tehtud, Leathercord, ma mõtlen see, kuidas sa Ryanit aitasid.“

Vaatasin teises laagriplatsi servas oma telgi kallal õiendava Ryani poole. „Ei tea, kas ta ise ka nii rahul on… Aga mis teha, ta ei jäänud paigale.“

Thessa naeris selle peale ja osutas lahatud ämblasele: „Miks sa seda teed?“

„Uudishimu,“ ütlesin. Vaatasin talle silma, kuni ta pilgu kõrvale pööras.

„Ma mõtlen, et kui siinsetel loomadel on näiteks tüüpiline, et nende aju on pea asemel hoopis kuskil rindkeres kilbi või skeleti varjus, siis on see väärt teadmine,“ lisasin. „Samuti tean ma nüüd, et vähemalt see tõbras on mürgine. Üldistuste tegemisega ei saa küll liialdada, kuid ilmselt tasub ka väikeste loomadega kohtumistel vältida kriimustusi ja hammustusi.“

Ta vaatas mulle uuesti otsa. „Kuidas sinust teadlane sai?“

„Haa! See on hea küsimus, eks ole,“ ütlesin. „Kuidas sinust… ee… palgasõdur sai?“

Ta lasi kuuldavale uue lühikese naeruturtsatuse. „See on Jhedi teene,“ ütles ta. „Rääkis mu ümber, meelitas suure rahaga politseist üle.“

Või nii – endine seadusesilm. Sellest siis see süütuse presumptsioonile tuginemine minusse suhtumisel.

Torkasin terava oksa uuesti ämblikusse ja läksin ning viskasin selle eemale kaljude vahele.

„Mu ema tavatses ikka sõpradele-tuttavatele-sugulastele rääkida lugu sellest, kuidas ta sai esimest korda aru, et minust ilmselt tuleb teadlane,“ ütlesin tagasi tulles ja tema kõrvale istudes. „Nimelt ostsid nad isaga mulle neljandaks sünnipäevaks hamstri, sest lapsel ju peab olema elus asi, mille eest hoolt kanda. Õppetunni mõte on õpetada lapsele pühendumist, vastutustunnet ja noh – loomulikult on see ju ka lihtsalt tore.“

„Ja siis…?“ küsis ta kui vait jäin.

„Noh, mina tahtsin teada, kuidas hamster „töötab“. Selleks tuli vaene elukas loomulikult koost lahti võtta.“

„Ära jama!“ pahvatas Thessa.

Kui sa vaid teaksid… Vaatasin talle otsa midagi lisamata.

„Aa… hea küll… Sa ei teegi nalja.“ Ta vangutas pead ja tõusis. „Head ööd, Leathercord.“

Tõusin samuti. „Ütle mulle parem Teck,“ ütlesin.

Ta vaatas mulle otsa ja naeratas. „Head ööd, Teck,“ ütles ta uuesti.

„Head ööd.“ Vaatasin, kuidas ta oma telgi juurde läks, korraks selle sissepääsu ees peatus, üle õla pilgu minu poole heitis, veelkord naeratas ja siis sinna sisse kadus.

Läksin oma telki. Juhtumisi pidin seda jagama Ryaniga.

Tagantjärgi mõeldes taban ennast avastamas väikeseid vihjeid oma ema käitumises ja tegevustes, millest paistis tol ammusel ajal pärast hamstrilugu välja vaoshoitud hirm, et mine sa hullu tea, võib-olla avalduvad minus hoopis mingid sootumaks tumedamad kalduvused kui huvi teaduse vastu. Igatahes tegid nad isaga kõik, et edendada ja julgustada minu huvi eluslooduse ja selle uurimise vastu. Mul on siiralt hea meel, et neid polnud nägemas kogu seda jama, mis seondub Carina surmaga.

Keerasin end magamiskoti sisse ja uinusin kiirelt.

* * *



Rheanaryse’i lumeinimesed… Ei sa öelda, et olles näinud neist ühte, olime näinud neid kõiki. Wenabanaky oli ikka väga tsiviliseeritud isend, kui võrrelda teda terve külatäie karvaste tegelastega, kelle keskele järgmise päeva õhtuks jõudsime. Mul ei olnud raske ette kujutada suurt lõket keset küla, selle sisse tohutut pada, milles omakorda olime ilusasti tükkideks hakitult meie, a’kwenacoy, ning kohalikud vasted köögiviljadele ja maitseainetele. Natuke järele mõeldes küll tekkis küsimus, kas nad omas suures põlguses meist suppi teha tahaksid, isegi kui eeldada, et nad olnuks kannibalid, mis jällegi tõstatas küsimuse, kas nad ikka pidasid meid inimesteks ja kui mitte, siis ju poleks meie söömine kannibalism…

Wenabanaky abil õiendasid Steinarsson ja Jhed oma asjad külas ära ja järgmisel hommikul, saanud kaasa veel kaks teejuhti, asutasime end kolmandasse orgu viiva mäekuru poole teele.

Ilm oli külmemaks muutunud. Nägime veel kahel korral t’kwenabanac’isid. Esmalt nägime kaht elukat omavahel vihast võitlust pidamas. Eemalt vaadates tundus, et nad katkusid üksteist, nii et suled lendasid, kuid kui ühe nendest „sulgedest“ maast leidsin, siis selgus, et pigem oli tegemist soomustega. Pistsin paar suuremat kotti. Järgmisel korral sain loomast hea lähivõtte, kust oli selgelt näha soomustega kaetud sale keha, väikesed, küünistega varustatud varbad tiivanukkidel (Wenabanaky ütles, et nendega suudab ta haarata ja kasutab neid ka kaljudel ronides), suured küünised tagumistel jäsemetel, suhteliselt lai saba, mille üla- ja alaküljel kulges madal hari (justkui ebaproportsionaalne viskenoole tagaosa) ning painduva kaela otsas asuv hambuliste lõugadega varustatud suuresilmaline pea.

„Kuidas te neid kodustate?“ küsisin pilti uurides Wenabanaky’lt.

„Kui leiad pesa, milles pojad, on see tehtav.“

Üleval kurus jäime tormi kätte. Minu meelest oli see torm. Steinarssoni meeskond nõustus minu arvamusega. Wenabanaky ja tema sõbrad nimetasid seda lume sahinaks.

„See alles külma eelhingus,“ ütlesid nad.

„Kui see on alles sahin ja hingus,“ ütles Ryan külmast kangete sõrmedega kaljuseina varju telki püsti sättides, „siis tekkib vägisi tahtmine siit minema saada, enne kui päris asjaks läheb.“

Kolisin varakult lõkke äärest telki ja vaatasin kuvarist VKÜ satelliidilt saadud andmeid. Ryan ja Alex olid sellesse sisse murdnud ja nüüd oli meil olemas mingigi ettekujutus, mis planeedi ilmastik meile tuua võis. Tundus, et tsüklonid olid parasjagu jõudu kogumas, mis kõigi eelduste kohaselt tähendas rohket lund. Samal ajal olid poolustel moodustumas üüratud antitsüklonid, mis nende mastaape arvestades tõid seal kaasa temperatuuride drastilise languse.

Päevase teekonna väsimus murdis mu lõpuks sinnasamasse kuvari kohale hologrammide sekka, kus mõtisklesin ilmasüsteemide üle ning jälgisin kujutistel tsükloneid ja andmevoogu, et saada aimu, kuhu ja millal meile lähimad võiksid liikuda.

Hommikul telgist välja ronides leidsin eest lumme mattunud laagriplatsi. Kõrgemal keerutas tugev tuul lumevihureid ringiratast, puistates meie varjulise laagripaiga laiade sagaratega üle.

Steinarsson, Wenabanaky ja kaks teejuhti vaidlesid vihaselt uuesti üles tehtud lõkke ääres. Diskussiooni lõppedes pakkisid teejuhid oma asjad kokku ja läksid tuldud teed mööda tagasi.

„Nad ütlevad, et halb ilm on tulekul,“ seletas Wenabanaky.

Ahaa! Nüüd siis see päris torm…

„Ning a’kwenacoy pärast nemad oma nahka juba turule ei vii!“ raevutses Jhed.

Wenabanaky seisis ja laiutas vaikides käsi. Hetkeks tundus nagu ootaks ta, et Jhed talle kallale kargab. Siis ta lõdvestus ja ütles: „Mina saan nendest aru, teie mitte. Teie pole siinset külma ja tormi näinud. Kui lumi enam ei sahise, vaid möirgab, ja külm ei sosista sulle kõrva, vaid lõikab noaga, siis võib-olla saate aru, mis nende tegusid motiveerib. Praegu oleks aeg otsida sooja, varjulist kohta.“

Kaks järgmist päeva kulgesime vaevaliselt läbi lumesaju ja kasvavate hangede. Lõpuks olime orus, kus pidanuks olema kadunud Gewtaki ekspeditsioon. Hommikul oli lumesadu lakanud ja päikesed kuldasid kõrgmäestiku oru üle. Kuid see oli jäine, steriilne ilu. Kusagil polnud näha mingit liikumist. Kirdest, kahe kõrgusesse püüdleva mäetipu vahelt laskus alla orgu võimas liustik. Selle servast oli lahti murdunud terveid jäämägesid, mis eemalt vaadates moodustasid kunstipärase labürindi. Päris orupõhjas tundus olevat jääkaane all järv. Olime enam-vähem igilume piiril. Võimalik, et mõne aastatuhande möödudes on terve see org jääd ja lund täis ning kasvav liustik hakkab otsima läbipääsu allapoole. Olime tunnistajaks jääaja pealetungile selles maailmas.

Termomeeter näitas -34°C. Ma ei olnud kunagi varem elus nii külmas viibinud. Vaatasin kuvarilt ilmaandmeid: tsüklonid olid asendunud kõrgrõhualadega. See ei ennustanud head.

Laskumine alla orgu oli aeganõudev ettevõtmine, sest teerada enam ei olnud. Lõuna ajal olime viimaks oru põhjas. Selleks ajaks oli temperatuur hoolimata kirkast päikesest langenud veel kolme kraadi võrra ja jätkas langemist üha kiirenevas tempos.

„Ma arvan, et me peaksime otsima varjualuse,“ ütlesin Steinarssonile.

Teised kogunesid minu ümber. Vaatasin Wenabanaky’le otsa ja ta üksnes noogutas vaikides.

„Miks? Mis toimub?“ nõudis Ryan.

Näitasin neile satelliidipilte antitsüklonitest.

„Ja siis?“ küsis Steinarsson.

„Teoreetiliselt võib temperatuur langeda väga madalale,“ ütlesin. „Antitsüklon sellisel kõrgusel ja niisuguse mõõduga võib tuua endaga kaasa külmavoolu otse atmosfääri ülemistest kihtidest ja…“

„Kui madalale, doc?“ katkestas mind Steinarsson.

Kust mina seda teadma peaksin, kuidas siin pärapõrgus külmaga lood on!?
„Võib-olla isegi kuni miinus kaheksa-üheksakümne kraadini,“ vastasin.

Hargnesime orus laiali. Selleks ajaks, kui silmasin viimaks liustiku murdunud servas väikest avaust, oli termomeetri näit juba -45°C. Temperatuur langes aina kiiremini ja tegi sellisel tasemel juba tõeliselt liiga. Meie varustus ei võimaldanud niisugustes tingimustes pikalt ellu jääda.

Rüsisime koos Ryaniga läbi lume ja üle jääpankade avause suusse, et näha, kas seal võiks olla meile varjupaika. Sel hetkel ei olnud enam aega mõelda päästeoperatsioonile. Või kui, siis üksnes meie endi pääsemisele. Kiirelt langev temperatuur torkis kõiki tagant, andmata võimalust olukorra tõsiduses kahelda.

Näitasin lambiga jääprakku valgust. See tundus ulatuvat piisavalt kaugele, et pakkuda kaitset külma eest. Astusin mõned sammud edasi. Lambi valgus langes kaljuseinale, millest tundus edasi kulgevat midagi koopalaadset. Ryan hüüdis teised kohale ja lükkas mind kõrvale. Tal oli püss käes laskevalmis.

„Karu võib koopas magada!“ ütles ta laia irvega. Tema ja ta naljad Maalt…


JÄÄ-ALUSED



KUIDAS NAD SEDA TEGID? Miks nad seda tegid? Nende küsimustega seisame me Stonehenge’i [Inglismaa], Giza püramiidide [Egiptus], maya templite [Mehhiko, Yucatan], Lhasa müüride [Tiibet], iidsete Gewtaki linnade ja monumentide ning iga teise leitud ja senini säilinud muistsetest tsivilisatsioonidest maha jäänud artefakti ees. Meid lummab nende võõrapärasus, me juurdleme nende otstarbe üle, me imetleme neid kavandanud ja püstitanud arhitektide, inseneride ja meistrite geniaalsust; me elame kaasa ohvritele, kujuteldavale higile, verele ja pisaraile, mis on niisutanud neid ehitusplatse... Kas paistab meile nendest mälestusmärkidest mingisugustki mustrit, mis ütleks meile, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu teel oleme? [HOLLISTER, E. 2451. „Mida me otsime tähtedelt?“ (Bridgehead City, planeet Reese, Alpha Centauri)]


Verejanulise kohaliku kiskja (olgu siis ründevalmilt või talveund magavana) asemel leidsime koopa tagaseina äärest vaevaliselt viimast soojust kiirgava küttekeha ümber kössitamas kolm inimest: Alyana Dhomicie, Jao Jin Lee ja Norman Cavendishi.

Alyana Dhomicie ja tema kaks kaaslast olid ainsad, kes ekspeditsioonist ellu olid jäänud. Nad olid tulnud orgu eesmärgiga uurida lume ja jää alla mattunud muistse linna varemeid. Tõsise ilmega Wenabanaky kinnitas lühida noogutusega, et nii see oli: siin oli kunagi ammu aega tagasi olnud linn. Miks pidi see olema nõnda kõrgel mägedes? Ja mis linn sai olla planeedil, mille põlisasukad olid kuskil kivi- ja varase rauaaja vahemikus elutsevad… Pidin mõttes alla neelama sõna „metslased“. Nomaadid, kütid-korilased, varased põlluharijad-karjakasvatajad on need poliitiliselt korrektsed terminid, mida meisse ametliku koolihariduse käigus taotakse.

„Kas pole mitte Maal muistseid tsivilisatsioone, mis sarnaselt rajasid oma tähtsaimad linnad kõrgmägedesse?“ küsis Alyana Dhomicie, kui sel teemal arutlesime.

Ta oli suurt kasvu, nagu gewtaki inimestele omane: minust peajagu pikem, igati võrdväärne Jhedile. Kuigi jah - gewtakide hulgas loeti pikakasvulisteks neid, kes olid vahemikus kaks ja pool kuni isegi kolm meetrit. Tema kaaslased Jao Jin Lee ja Norman Cavendishi mõjusid justkui kääbused, eriti hiinlane. Kuid Alyana nahka (niipalju kui näolapi põhjal sai otsustada) ei ilmestanud gewtakidele tüüpiline pigmendilaikudest moodustuv kamuflaaž-muster. Võimalik, et tema suguvõsas voolas ka maalaste verd.

„Te peate silmas Tiibetit ja inkasid?“ küsis Ryan.

Alyana Dhomicie noogutas. „Kui maya indiaanlased elasid Yucatani vihmametsades, siis asteegid rajasid oma keskuse kõrgemale sisemaale; kui Amazonase tsivilisatsioon kultiveeris sarnaselt mayadele jõgede ümbruse alasid, siis inkad püstitasid oma keskused ja rajasid impeeriumi Andide tippude vahele… Mingi osa inimkonnast on ikka püüelnud kõrguste poole.“

„Mis siis siinsest tsivilisatsioonist teada on?“ küsisin. „Kes nad olid? Kuhu nad kadusid?“

Dhomicie laiutas käsi. „Ega me palju teada saanudki… Suurem osa siin olnust on liustike tõttu hävinenud. Tundub, et midagi võib olla ka oru põhjas, kuid see jääb järve alla. Jao ja Norman oletavad, et ümbritsevates mägedes võib olla käikude ja koobaste süsteeme, kuid nende leidmiseks oleks vajalik oluliselt parem tehnika, kui see, mis meil kaasas oli.“

Norman Cavendish heitis mitte just eriti rõõmsaid pilke Wenabanaky suunas. „Tuleb välja, et siinne org on nende jaoks pühapaigaks. Üks salk ründas meid öösel…“

„Meie ebaõnn algas juba tegelikult palju varem,“ tähendas Dhomicie ohates. „Me jäime laviini kätte… See oli küll õnneks suhteliselt tagasihoidlik lumevaring, kuid me kaotasime oma sidevahendid.“

Sellises olukorras oleks ilmselt enamik püüdnud tagasi tsivilisatsiooni jõuda, kuid gewtakid olid otsustanud jääda paigale. Asjaolu, mis näis siiani kolmikus teatud pingeid tekitavat. Dhomicie argument oli lihtne: kui niikuinii side katkemine põhjustab tema isa poolt päästemissiooni läkitamise, siis pole vahet, millisest geograafilisest punktist neid üles leitakse.

„Kuigi jah – paraku ei arvestanud ma sellega, et siinsed pärismaalased võiksid meie suhtes agressiivsust üles näidata. Nad tapsid suurema osa meist, hävitasid enamiku varustusest,“ võttis Dhomicie asjad kokku. „Hädavaevu saime siia sisse varjule… Nad ei riskinud sisse tungimisega, vaid asusid sissepääsu juurde laagrisse. Ootasid kannatlikult, kuni me ilmselt oleksime nälga kõngenud. Aga siis hakkas sadama ja paar päeva tagasi pööras päris tormiks ja nad lahkusid. Mitte, et meil sellest tolku oleks olnud. Olime nädalasest näljapajukil olemisest juba liialt nõrgad ja ilm väljas selline, et mägedes omal käel tagasiteele asuda olnuks kindel surm.“

Kõige hullem külm andis siiski paari päeva möödudes järele ja me otsustasime proovida, maksku mis maksab, tagasi Wenabanaky külasse minna. See oli ainus potentsiaalne maandumiskoht Tähetolmu süstikule ilma ümbritsevatelt mägedelt laviine vallandamata. Ja kui vallandakski, siis kinnitas Wenabanaky meile, et tema inimesed valivad oma elukoha hoolikalt, nii et lumevood mööduksid sellest ohutult.

Ronisime koopast välja ja hakkasime hanereas tagasi mäekuru poole rühkima. Oru põhjas pälvisid meie esmast tähelepanu veidra kõlaga naksatused, otsekui katkeksid kusagil mingid ühendused.

„Jookske!“ See oli Alyana.

Kui ma nägin ülevalt mäenõlvadelt alla vajuvat rulluvat massi, mis pühkis oma teelt eest kallakul kasvavaid puid justkui pilpaid ja näis lahti murdvat suuremaid ning vähemaid kaljunukke ja jäätükke, siis muutusid mu jalad veidi sültjaks. Mõnus-õdusast looduskaunist vaatest polnud halligi, see oli möirgav monstrum, mis tormas mu poole ilmselge sooviga lömastada, rebestada, hakkida ja laiali puistata seda, mis järele jääb.

Mind sikutati liikvele.

Ma jooksin – silmist pime, kõrvad kohale jõudnud mürinast lukus, suunataju olematu. Siis oli kõik mu ümber märg ja külm. Läkastades pöörlesin jääkülma vee keeristes, miski või keegi kiskus mind kaasa, tundus, et üha allapoole, sügavamale, külma pimedusse.

See siis ongi kõik,
kristalliseerus mõte mu peas, upun nagu rott jääkülmas vees…

Hetkel, mil tundus, et enam ei ole võimalik muud moodi, kui avada suu ja tõmmata kopsud täis, mida iganes ümbritsev keskkond pakub, olin korraga läkastades ja õhku ahmides kuskil pimeduses. Pehme pind, mille külmusesse mu käed ja põlved vajusid, pakkus piisavalt tuge, et end edasi lohistada.

Külm! Nii rämedalt külm, et see lõikas justkui tuhande noaga iga mu keha punkti.

Valgus silme ees lõi mu pimedaks.

„Hei, Leathercord! Tule, ma aitan su üles…“ Alyana asis minust kinni ja ma sain jalad alla. Siia-sinna visklevas valgusvihus keerles meie hingeõhu aur. Märg liiv justkui venis jalge ümber. Komberdasime kallakut mööda üles kuivema koha poole.

„K-kus me oh-o-leme?“ küsisin lõdisedes ja kokutades.

„Koobastikus…“ pomises Alyana. Ta asetas oma lambi maha ja hakkas taskutes sobrama. „Mis’ul taskutes-rakmetes on?“ nõudis ta katkendliku häälega. „Me peame kiiresti sooja saama, kui tah’me ellu jääda!“

„Üh-üh-üks, kü-kümme, v-v-viis ja k-kuuskümmend!“ puhkisin.

„Mis asja!?“

„M-mi-n-n-nu-tid,“ plagistasin hambaid.

Tuhnisin kangete sõrmedega oma taskutes. Leidsin noa – vähe kasu lühikeses perspektiivis –, oma lambi, mis samuti töötas, andes valgust juurde.

„Üks m-minut, et hõh-h-hingamist taastada.“ Lasin valgusvihul liikuda mööda veepiiri.

Kümme minutit, et veest välja pääseda, seejärel viis, et oma märjad riided välja väänata ja selga tagasi tõmmata või siis kuivadega asendada.

Just siis kui otsustasin, et uppumissurmast pääsemine selleks, et pimedas koopas surnuks külmuda, on ikka eriline saatuse iroonia, märkasin mõne meetri kaugusel poolenisti vee all seljakotti. Mis iganes moel oli see mul õlgadelt maha tulnud, kuid õnneks jõudnud siiski samasse lõpp-punkti, kus ise olime.

Viimaks on sul kuuskümmend neetud minutit, et jõuda kuhugi, kus on soe… Kus siin soe on? Kus on neetud siin!?

Lohistasin koti kuivale liivale ja asusin seda lahti harutama. Tundus, et selleks kulus terve igavik, justkui oleks aeg koos minu näppudega külmumas… Osa koti sisust oli vettinud, kuid alustuseks paar-kolm kõige olulisemat asja – küttekeha, magamiskott ja telk – olid oma ümbrismullides kuivad ja töökorras.

Alyana püüdis külmast vappudes rõõmsamat nägu teha.

Mõttepaus oli suhteliselt lühike: koorisime jääkülmad märjad riided seljast, nühkisime end niihästi, kui saime, kuivaks ja toppisime kuivad riided selga. Minu asjad olid Alyana jaoks lootusetult väikesed. Ta oli tihedalt ümber venitatud kampsuni ja poolde säärde ulatuva sooja aluspesuga parasjagu koomiline vaatepilt. Kui vaid olukord lubanuks naerda…

Saime telgi püsti ja „ahju“ küdema. Kitsastes oludes üksteist nügides laotasime laiali alusmati ja magamiskoti.

„Roni sisse!“ kamandasin Alyanat ja kaevandasin kotisisu edasi.

Võtsin ümbrisest välja oma kuvari. Seegi oli töökorras.

„Ei,“ kohmasin Alyana küsiva pilgu peale. „Ei mingit sidet. Null…“

Panin kuvari kõrvale ja võtsin kätte kuivtoidupakid.

Energiabatoonid! Suurem kogus süsivesikuid, vitamiine ja kergeid erguteid panid vere liikuma. Ronisin Alyana juurde magamiskotti ja mässisin selle meie ümber nii hästi kui sain. Midagi ütlemata pressisime endid tihedalt vastakuti ja hoidsime lõdisedes teineteise ümbert kinni, püüdes samal ajal manustada batoone.

„Kauaks meile seda kütet jagub?“ küsis ta hämaruses. Tema soe hingeõhk kõditas mu kaela.

Vaatasin infopaneelilt: 237 tundi ja mõned minutid. Parasjagu, et jõuda tagasi tsivilisatsiooni, kui sa pole kuskil tundmatus koopas lõksus.

„Alustuseks peame oma märjad asjad ära kuivatama,“ sõnasin. „Seejärel saame minna kokkuhoiurežiimile… Vaatame natuke ringi, et saada sotti, kus me oleme.“

Ühel hetkel andis külmus järele. Alyana mu kaisus ei värisenud enam, vaid tundus pehme ja soojana. Tundsin vastupandamatut väsimust. Vaikne nohin kõrva ääres andis märku, et Alyana oli juba unehõlmas.

Sulgen silmad korraks, mõtlesin ja jäin magama.

* * *



Maa-alune linn oli see, kus me olime.

„Kõigi pühitsetud eelkäijate nimel…“ Alyana vaikselt lausutud sõnad kajasid kõrgete võlvide all vastu. „Sa vahi seda värki, Leathercord!“ Ta lasi oma laterna valgusvihul aeglaselt liikuda üle vaatepildi meie ümber.

Suuremat osa koopast täitis järv, millesse laviin meid paisanud oli. Kitsas kaldariba, millel seisis telk, kujutas endast väikese kaldega nõlvakut, mis lõppes püstloodis kerkiva müüri ees.

„Kas see vastab sinu ettekujutusele sellest, mis siin olema peaks?“ küsisin valgustades müüri meist vasemal, kus paistsid korrapäratu kuhjana ülespoole kerkivad kaljurahnud. Need olid ülalpool kokku varisenud ehitise rusud. Võib-olla saaksime sealtkaudu üles ronida?

Alyana juba liikuski sinnapoole. „Ei, Leathercord!“ hüüdis ta mulle üle õla, pannes koopasisemuse kaikuma oma madala häälega. „See ületab ka kõige metsikumad ettekujutused, mis mul iganes olid!“

„Hei, pea kinni!“ Järgnesin Alyanale. „Kuhu sa minna kavatsed?“

Ta peatus ja osutas laternaga rusuhunnikule ja seejärel ülespoole, kust paistsid koopaseina süvendatud terrassid, sambad, tunnelisuudmed.

„Sa nagu mõtled, et pärast seda, kui oleme teinud sajandi – saast! – aastatuhande… Võib-olla kogu inimkonna ajaloo kõige suurema avastuse, jään ma siia telki istuma!?“ Ta vaatas mulle otsa, seistes keset kiirenenud hingamisest moodustunud aurupilve. „Unista edasi!“ Ta keeras ringi ja hakkas üles ronima.

Muidugi, kes tahaks ajaloo suuravastuse künnisel tuletada meelde selliseid pisiasju, nagu puuduv side, vähene toidutagavara, lõikav külmus, mägedealuses koopas lõksus olek, tõdemus, et ilmselt pidasid su kaaslased sind surnuks…? Viimane oli saatus, mis võis hõlpsalt neid endidki tabada.

„Meil on vaja mingit plaani!“ hüüdsin talle järele.

Ta peatus uuesti. „Mis sa seletad?“

„Ma ütlesin, et meil on vaja mingit plaani!“ vastasin. „Et nagu mis siis saab, kui keegi meile siia sama teed mööda järgi peaks tulema? Kuidas me siit välja pääseme ja umbes nii…“

Ta kehitas selle peale õlgu ja ronis edasi. Paistis, et see läks tal palju ladusamalt, kui võinuks arvata.

„Tuled sa juba?“ hõikas ta viimaks mulle ülevalt servalt. „See siin on igatahes vaatamist väärt!“

„Oota seal!“ hüüdsin vastu. „Ma lähen ja toon varustuse.“ Või siis pigemini selle, mis varustusest on järele jäänud.

Kraapisin kivikilluga müürile lühikese sõnumi, et oleme elus ja läksime väljapääsu otsima. Seejärel ronisin ettevaatlikult üles Alyana juurde. Kui sul tuleks ronimine välja sama hästi kui oraval, siis oleksid sa ilmselt alpinist, mitte planetoloog… Kellelgi pole tarvis murtud kodaraid!

Jõudsin kohale ühes tükis.

Jaotasime oma varustuse kaheks. Nöörist ja magamiskotist tegime improviseeritud kandevahendi kergemate esemete jaoks. Seljakoti raskemate asjadega võtsin endale.

Alyana mõõtis mind laternavalgel pilguga pealaest jalatallani ja ütles muiates: „Eks me võime vahetustega seda nodi vedada.“

Uurisime alustuseks treppe ja käigusuudmeid koopa seinal. Mitukümmend meetrit kõrge ja võib-olla ligikaudu sadakond meetrit laia seina sisse oli süvistatud avatud terasside muster. Osad trepid, mis viisid ülemistele tasanditele, olid kokku varisenud. Siin-seal oli seinas sammastega struktuure, mis jätsid mulje, justkui olnuks tegu kindla otstarbega hoonefassaadidega. Näiteks templid või kohtuhooned.

„Purustused tunduvad olema kõik pigem loomuliku kulumise kui inimeste kätetööna,“ tähendas Alyana vaadeldes lagunenud struktuure.

„Miks sa arvad, et siin elasid inimesed?“ küsisin.

Ta astus lähimale trepile ja sammus mööda astmeid natuke maad kõrgemale. „Need tunduvad väga humanoidsed, mitte küll nii pikka kasvu inimeste töö, nagu on gewtakid, kuid siiski piisavalt tuttavad. Pealegi –“ ta tegi käega laia žesti „me pole kohanud kedagi, kes kvalifitseeruks millekski muuks kui inimeseks.

„Meil oleks vaja leida väljapääs,“ tähendasin üles tema poole vaadates.

„Muidugi,“ vastas ta ja naeratas laialt.

„Oskad sa selle põhjal arvata, kuhu oleks meil kõige mõistlikum minna?“ küsisin osutades oma laterna valgusvihuga ümberringi.

Ta kehitas õlgu. „Tegelikult mitte. Kõige suuremad käigud ilmselt suubuvad siia. See siin oligi vanasti väljapääs. Ja muidugi sissepääs… Loogika järgi võiks arvata, et kui lähme ülespoole või järgime liikuvaid õhuvoole, siis võime jõuda mõne muu avauseni.“

Arvestades ilmaolude, lume ja liustikega väljas, tundus lootus leida mõnd väljapääsu tegelikult väga väeti. Kuid istuda niisama siinsamas järvekaldal, mitte midagi tehes, aeglaselt oma kasinaid toiduvarusid vähendades, vaikselt meelt heites, ei tundunud ka just helge alternatiivina. Niisiis käisime seina ulatuses edasi ja tagasi, vaatlesime terrasse ja tunnelisuudmeid ja lõpuks otsustasime ühe suurema kasuks üsna keskpaigas.

„Märgistame oma teekonna ilusasti ära, siis teame vajadusel, kuidas tagasi saada ja kui peaks juhtuma, et keegi tuleb otsima, leitakse meid lõpuks ehk üles,“ sõnasin ja kraapisin kivisele pinnale nooled.

Keerasime järvele selja ja suundusime tunnelite ja koobastike võrgustikku, mis mägede all ringide ja kihtide kaupa laiali ja maa sügavustesse hargnes.

Suuremad tunnelid ja koopad olid kaljusse lõigatud. Justnimelt lõigatud, sest põrandate ja seinte sirgsus ja siledus ei lubanud pidada seda raiumiseks, uuristamiseks. Kohati oli kasutatud ka looduslikke koopasüsteeme. Väiksemad käigud ja ruumid olid „vooderdatud“ tehismaterjalidega, milleks oli metall ja ilmselt mingit laadi plastikud. Puitu ei paistnud olevat kusagil. Siin-seal sattusime sarnaselt järvekaldale rusuhunnikutele, kuid valdavalt olid käigud ja ruumid tühjad. Kõikjal oli palju tolmu. Õhk oli iseenesest lahedalt hingatav; mõnikord oli tunda justkui tuuletõmmet, mis tekitas lootust leida väljapääsu, aga ükski kord ei viinud see lõpuks kuhugi.

Esimene suurem probleem oli vesi. Meil polnud seda piisavalt. Paaritunnise kõmpimise järel peatusin keset tunnelit, kus laest lahti rebenenud massiivse katteplaadi nurgast langes sorinal alla veenire. Võtsin vett pihkudesse ja pesin sellega oma tolmust ja higist määrdunud nägu. Loputasin suud ja jõin ahnelt.

„On see ohutu?“ päris Alyana mind silmitsedes.

„Elamine on äärmiselt ebatervislik tegevus nii või teisiti,“ vastasin ja täitsin peaaegu tühja veepudeli. „Antud hetkel ma väga ei muretseks kohalike parasiitide pärast.“ Ulatasin talle pudeli.

Ta silmitses seda paar hetke kõhklusega. Ilmselt oli esimene entusiasm jõudnud natuke jahtuda ja asemele kippusid igasugused mõtted. Ta ohkas raskelt ja jõi siis peaaegu terve pudeli tühjaks. Täitsin selle uuesti ja me jätkasime oma teekonda.

Teine probleem tulenes sellest, et mis läheb sisse, peab ka välja tulema. Selles suhtes aitas sõna otseses mõttes hädast välja kohalik vaste tualetile: väike ruumike, milles oli ülespoole laienev madal lehter auguga põhjas. Neid ikka leidsime siin-seal.

„Vähemalt ei pea me siia kuhugi oma väljaheiteid maha jätma,“ tähendas Alyana. „See oleks kuidagi eriliselt… nõme.“ Kuigi lõpuks ei pääsenud ka sellest, sest alati ei olnud tualette käepärast.

Kolmas teema oli meie ees seisev dilemma, kui kaugele minna.

„Kas on mõistlik loota, et meile tullakse järele sinna samasse koobasjärve äärde?“ tõstatasin küsimuse, kui istusime selga vastu seina toetades ühes keskmise saali suuruses ruumis ja sõime tagasihoidlikku lõunasööki. „Või panustame oma õnnele ja lähme edasi, kuni saame või kuni väljapääsu leiame?“

Ta vaatas mulle otsa, pilk natuke ebamäärane, ja sõnas: „Mu isa tavatses mulle ikka öelda, et kui sul ei vea õnnemängus, siis veab sul armastuses. Seega pole sa paraku sattunud siia urgu koos kõige paremas õnnesärgis sündinud tegelasega…“

Ühest poolikust ja neljast tervest kuivtoidupakist koosnevate toiduvarudega võinuks hea tahtmise korral hakkama saada kuus kuni kaheksa päeva. Mul oli lisaks järel viis energiabatooni, mida olime manustanud pärast järvest pääsemist, et veri uuesti käima läheks. Arvestades Alyana nõudlikumat ainevahetust, andsin neist kolm talle.

„Teeme nii, et jätkame otsimist veel kolm päeva,“ sõnasin.

Ta noogutas ja küsis mulle otsa vaatamata: „Kuidas sinul õnne ja armastusega lood on, Leathercord?“

Pole mul ei ühte ega teist. „Pole viga,“ vastasin. „Ülikoolis kolleegidega pokkerit mängides läks mul suht-koht hästi.“

„Ja mina mõtlesin, et pokker on selline pigem mõtlemise ja strateegiamäng,“ ütles ta muiates.

„Mul tegelikult ei vedanud eriti ka armastuses,“ tähendas ta siis. „Või noh, kuidas nüüd võttagi… Mu abikaasa jättis mu maha, kui… ah, see polegi tegelikult tähtis, miks just. Aga vaadates oma lapsi…“ Ta hääl murdus.

„Mul pole kodus kedagi, kes mind tagasi ootaks,“ ütlesin pärast natukest aega vaikust. Vähemalt kui kohtutäiturid ja Carina kättemaksuhimulised vennad välja arvata.

Ta vaatas mulle otsa, tõmbas käeseljaga üle silmade ja ütles siis tõustes: „See on tegelikult päris kurb.“

* * *



„Oled sa märganud, mida siin pole?“ küsisin Alyanalt.

See oli meie teise uurimispäeva lõpp. Panime telgi püsti tohutu kaljulõhe äärde, mis meie teekonna läbi lõikas. Nii kaugele, kui silm ulatus, ei näinud me lõhe lõppu. Seda lummavam oli vaade, mida pakkusid lõhe vastasseinad oma terasside, teeradade ja treppidega ning üle lõhe kaarduvad suuremad ja väiksemad sillad, mida oli vasemal, paremal, ülal ja all rohkem, kui kokku lugeda jaksasime. Seisime parasjagu ühe taolise silla kaare keskel ja vaatasime ümbrust.

„Inimesi… peale meie, ma mõtlen,“ vastas ta ja mõtles hetke. „Pole mingeid esemeid. Ei tööriistu, ei mööblit ega muud. Pole midagi, mis minu silmale tunduks kujutava kunstina. Pole kujusid, ega reljeefe loomadest, inimestest, taimedest. Kõik mustrid ja sümbolid on abstraktsed… Pole suletud uksi, vähemalt mitte selliseid, mida me näeksime. Ruumid ja tunnelid tunduvad olevat kõik avatud.“

Loomulikult oli tal õigus. Kuid see polnud see, mida mina silmas pidasin. Temal oli arheoloogi, minul planetoloogi vaatepunkt.

„Me pole silmanud ühtegi looma,“ tähendasin.

Ta lasi valgusel ringi liikuda, justkui otsinuks mõnd varitsevat elukat.

Valgustasin silla piiret meie selja taga. „Kõigi eelduste kohaselt peaks siin kasvõi mingeid pisielukaid leiduma. Hallitust, seeni, midagigi. Kuid kogu see värk on justkui – ma ei tea… steriliseeritud?“

„Konserveeritud,“ pomises Alyana. „See tundub isegi päris loogiline, kui mõtlema hakata. Nad pakkisid endid kokku, koristasid toad ära ja panid ilusasti uksele pitseri. Justkui oleks tükiks ajaks ära sõidetud.“

Sõime enne magama jäämist kasina õhtusöögi.

„Tead, ma kujutlesin seda hoopis teisiti,“ ütles ta pimeduses mu kõrval. „Ma mõtlen, siin Rheanaryse’l millegi olulise avastamist. Kui ma õpingute ajal lugesin erinevatest uurimisretkedest ja inimestest, kes nende käigus hukkusid, siis ma mõtlesin ikka, et mina olen see, kes tulevikus kirjutab oma ekspeditsioonidest, mitte see, kellest teised kirjutavad.“

„Küll sa veel kirjutad sellest,“ ütlesin.

Keerasin end tema poole ja võtsin tal ümbert kinni. Igaühel on õigus ühele korralikule kallistusele, eks ole... Ta surus end mulle lähemale ja asetas oma käe minu ümber. Seal Jumalast hüljatud sügavikus uinudes oli mu viimane mõte: küll on hea, et ma ei ole siin üksinda.


VIHMA KÄEST RÄÄSTA ALLA



GILD – ametlikult Tähtedevahelise Transpordi ja Logistika Ettevõtete Assotsiatsioon (The Association of Enterprises of Interstellar Transportation and Logistics); organisatsioon ühendab peamisi portaaliühendusteenuseid pakkuvaid ettevõtteid Võrgus. Asutatud aastal 2218 Space X-i, Virgin Galacticu, Novaja Zemlja ja Shinkaichi Corp. poolt…

… palju kõlapinda leidnud kohtuasi Josh Caldwell jt. vs. Space Cruise Co. ja Mutual Trust, milles Ülemkohus andis lõpliku õiguse koos kohustusega maksta miljardeid kahjutasude kindlustushüvitistena Space Cruise XI õnnetuses hukkunute omastele, sillutas liikumis-, kauplemis- ja koloniseerimisvabaduse aktivistide sõnul tee tähtedevahelise transpordi monopoli tekkele… [ENCYCLOPEDIA BRITANNICA; Guild (3381)]



Kolmandal päeval jätkasime oma teekonda läbi lõputuna näivate tunnelite ja koobaste. Meie kõrvalepõiked erinevatesse harukäikudesse ja ruumikompleksidesse muutusid põgusamaks. Paaritunnise käimise järel jõudsime senistest oluliselt suurema tunnelini, mis kulges meie teega risti ja kadus mõlemas suunas pimedusse. Paremalt tuli vaevutajutav, kuid siiski reaalne õhuvool. See tähendas, et pöördusime vasemale.

„Kas tunned, kuidas õhuvool tugevamaks muutub?“ küsis Alyana kümmekond minutit hiljem.

See oli tõsi. Enam ei olnud see õrn, pettekujutelmale lähedane tunne, vaid konkreetne suunatud õhu liikumine. Tahtmatult kiirendasime sammu. Õhu liikumine tugevnes üha.

Tunnel lõppes tohutu vertikaalse šahtiga.

„Õhk liigub üles!" hüüdis Alyana nõjatudes väljasirutatud käega üle šahti ümber kulgeva spiraalse liikumistee servapiirde.

Suunasin lambi valgusvihu ülespoole, kuid see hajus pimedusse. Olime laskunud oma teekonnal tublisti allapoole, seega võis šaht kerkida väga kõrgele. Kas seal oli väljapääs? Igatahes ei paistnud sealt valgust. Aga kuhugi pidi ju õhk minema.

Šahti seinas olid regulaarsete vahemaade järel avaused. Pidades neid lihtsalt teisteks käikudeks ei vaevunud me esimestesse sissegi vaatama. Suurest lootusärevusest ja ülespoole mineku pingutusest kippus süda pekslema ja viimaks pidime tegema hingetõmbepeatuse. Huvi pärast valgustasin üht tumedat avaust, mille juures istusime.

Ja siis me leidsimegi selle.

* * *



„Kas see on see, mis ma arvan, et see on?“ sosistas Alyana.

Ligikaudu viiemeetrise diameetriga rõngas seisis keset suurt tühja ruumi. Rõnga sisse viis metallist ramp, mis rippus õhus.

„Portaal?“ küsisin. „Kui ma üldse kunagi olen midagi soovinud, siis seda, et seesinane kaadervärk oleks üks neetud töökorras portaal!“

Läksime mööda tõusvat teed järgmise avauseni. Ka see viis suurde ruumi, millest vaatas vastu põrandast kerkiv rõngas ja selle ees õhus rippuv ramp. Järgmine avaus oli tunnelisuue, kuid sealt edasi järgmine oli jällegi suur ruum rõngaga.

„Kas sa saad aru, mida see tähendab?“ küsis Alyana minult, hääl erutusest valjenemas ja haaras mu käsivarrest.

„Et me oleme leidnud midagi enneolematut ja sureme, ilma, et saaksime seetõttu kuulsaks ja rikkaks?“ küsisin kibestunult.

Ta vaatas mind etteheitva pilguga.

„Siit võivad avaneda väravad teistesse maailmadesse!“ ütles ta. „Kohtadesse, kus need, kes iganes siit lahkusid, on ikka veel alles. Kohtadesse, kuhu me muidu elades ei jõuaks või ei oskaks minna.“

Kes see ikka tahab olla selline pidur, kes ajaloo ühe suurima avastuse ees seistes tuletab meelde niisuguseid pisiasju nagu paks tolmukord ja leitud seadeldise antiikne vanus ja ilmselge fakt, et see ei tööta?

Vaatasin mornil pilgul rõngasse kulgevat rampi. Aga kuidas see siin siis õhus püsib!? Mõnikord inimesel lihtsalt on pikad juhtmed.

Astusin esimesele astmele, mis viis poole meetri kõrgusel rippuvale rambile. See oli jala all kindel ega liigatanudki. Kolme sammuga olin üleval. Lasin valgusvihul edasi-tagasi liikuda. Näha polnud midagi, mis seda asjandust õhus rippumas hoidnuks. Hüppasin alla tagasi paisates õhku terve pilve tolmu. Siin kuskil pidi olema miski, mis kogu seda kaadervärki siiani töös hoidis.

„Mis sa otsid?“ küsis Alyana.

„Arvutit,“ ütlesin. „Midagi, mis seda masinat käitab.“

„Sa arvad…?“ ta ei lõpetanud küsimust, vaid astus suure rõnga juurde ja pühkis sellelt tolmu. Tegin tiiru ümber rõnga ja lõpuks leidsime plaadi, millel oli käekontuur. Viis sõrme ja puha! Viimaks midagi ilmselgelt humanoidset. Asetasin oma käe sellele ja… midagi ei juhtunud.

Miks oleks pidanudki? Istusime rambile, et natuke hinge tõmmata. Vähese toiduga ringi kõmpimine kippus oma mõju avaldama ligi hiiliva üleüldise kurnatuse näol. Võtsin välja oma kuvari.

„Mis sa teed?“ uuris Alyana vaikselt.

„Nüüd tundub olema see koht, kus oleks rohkem kasu krüptoloogist ja arvutiinsenerist, mitte planetoloogist,“ vastasin. „Loogika järgi võttes peaks olema võimalik arvutisse sisse murda… Probleemiks on aga see, et juba ühilduvate süsteemide vahel on häkkimine keerukam kui tavakasutaja oskused. Siin on meil kaks teineteise jaoks tundmatut süsteemi.“

„Mis sa siis teha püüad?“ küsis Alyana uuesti.

„Vaatame, milleks see vana kuvar võimeline on,“ vastasin. „Väike tõenäosus, et me suudame sellega midagi saavutada, on parem kui üldse mitte midagi. Vähemalt olen proovinud.“

Ta noogutas vaikides.

Probleem number üks – kas minu käsutuses olev vana kuvar üldse mingeid kasulikke rakendusi sisaldas? Arvestades meie käesolevat probleemi… Leidsin krüpteerimistarkvara, leidsin võrguliidese. Probleem number kaks – kas siinne masinavärk tekitab mingeidki väljasid või raadiolaineid, mida kuvar ära tunneks? Võrguliidese asemel olnuks mul vaja skännerit, mis kammiks läbi võimalikult suurest sagedusalast, otsiks mistahes elektromagnetväljade mustreid. Ja kuidas seejärel saada krüpteerimisrakendusega võimalikud leiud „tõlgitud“?

„Mis sa mõtled?“ küsis Alyana, kui oli näha, et jäin nõutuks.

„Ma ei oska probleemile kuskilt otsast läheneda!“ sajatasin vihaselt. „Standardsed käsud ei võimalda mul rakendustega teha seda, mida ma tahan. Ja selleks, et midagi ümber programmeerida, pole mul oskusi…“

„Minu oma kuvaris oli assistent, avatar, mis aitas kasutajat, reageeris häälkäsklustele,“ sõnas Alyana mu käes olevat kuvarit põrnitsedes. „Selline teatava suutlikkusega tehismõistus.“

Oli niisugune ka minu kuvaris olemas: Sydney, kes tegi mu päringu peale mõtlikku nägu ja ütles, et selle väljaselgitamine, kas raadio- ja väljaskännerit on võimalik seadistada minu soovidele vastavalt ja kogutud andmeid seejärel edastada krüpteerimisrakendusele ning neid krüpteerida, võtab aega ennustamatus koguses.

„See on parem kui üldse midagi,“ nentisin ja jätsin kuvari tööle.

Nüüd siis tuli ootamise koht.

Mis iganes oli seal kunagi elanud inimeste kultuuriline taust, igal juhul ei olnud nende portaalisüsteemi tarkvara meie mõistes tulemüüriga kaitstud. Võimalik, et kübersõja ja -kaitse kontseptsioon oli neile täiesti tundmatu. Buckhearti vana kuvariront – olgu tema, ma mõtlen Bucki, hing õnnistatud – muukis ilusasti lahti selle, mis seal muukida oli. Järgmise päeva hommikul ärkasime selle peale, et ruumis süttisid tuled ja portaal ärkas ellu: selle vaikne undamine oli esimene tehislik heli, mida koobastikus lisaks endi häältele kuulsime.

„Ja kuhu nüüd?“ küsisin Alyanale otsa vaadates. „Kas meil on olemas mingeid sidekoode või koordinaate või midagi, mis meid aitaks siit minema? Soovitavalt kohta, kus oleks sõbralik vastuvõtukomitee…“

„On olemas niinimetatud universaalne hädaabikutsung,“ ütles Alyana erutusest katkendliku häälega. „Selle abil saab ühendust lähima töötava portaaliga... Aga kas see siin ühildub meie süsteemiga?“

Kehitasin õlgu. „Proovime järele.“

Sisestasin kuvarisse vastavad käsud ja krüpteerimisrakendus edastas need portaali juhtmoodulile.

Minutid möödusid, ilma et midagi oleks juhtunud. Ärevuse asemele hakkas hiilima rusuv pettumus. Otsustasin juba mõttes, et vähemalt oli see hetke parim otsus ja nüüd võime oma üle-eel-eelviimase lõunasöögi kallale asuda, kui korraga ilmus vaatevälja pahura olemisega keskealine naisterahvas.

Alyana ahhetas vaikselt mu kõrval. Hingasin korraks sisse, et kuuldavale tuua meie abipalvet, aga -

„Yellowstone’i jaama operaator tundmatule kutsungile,“ täristas naine, kujutis virvendas ja kaks hetke kõlas ainult krõbinaid. „…seerige endid! Yellowstone’i jaama operaator tundmatule kutsungile! Identifitseerige…“

„Pühade vägi!“ pahvatasin ma. „Proua! Te olete meie elupäästja!!!“

Veel raginaid ja virvendusi. „… ei ole piisavalt hea… Mis üldse toimub!?“ Naise kujutis omandas uuesti selged piirjooned. Ta vaatas kõrvale, justkui rääkinuks ta kellegagi, kes seisis vaateväljast eemal.

„Halloo-oo!“ hõikasin talle. „Meil siin on väga abi vaja! Ma pole sugugi kindel, kaua see ühendus kestab… Me oleme Rheanaryse’i süsteemis…“

„Noormees!“ Naine pöördus meie poole, köhatas ja kortsutas kulmu. „Te olete edastanud universaalse hädaabikutsungi, identifitseerige end ja kirjeldage oma…“

„Oh, saast küll!“ sekkus nüüd Alyana. „Meil ongi neetud hädaolukord! Me oleme elusalt maetud kuhugi koopa põhja ja vajame hädasti väljapääsu.“

„Mis mõttes maetud?“ oli naine teises otsas segaduses. „Mis koopa põhja? Palun kirjeldage rahulikult oma olukorda, edastage meile oma asukoht ja identifitseerige…“

„Proua!“ ütlesin uuesti tema juttu katkestades. „Seda me teha üritamegi!“

Hologramm hakkas jälle virvendama ja ragisema.

„Aaah!“ Alyana peaaegu katkus meeleheites oma juukseid.

Ühendus taastus uuesti. Naine teises otsas hakkas midagi ütlema, kuid ma segasin vahele: „Me asume Rheanaryse’il! Kordan – me asume Rheanaryse’i süsteemis! Meie nimed on Leathercord ja Dhomicie. Meie olukord on äärmiselt tõsine. Me oleme Edeni asumist kirdes mägismaal koopas lõksus! Oli laviin ja… noh… Palun edastage sõnum Rheanaryse’ile Edeni asumi võimudele, et nad meid siit välja aitaksid!“

„Leathercord!“ Alyana haaras mul käsivarrest ja sikutas seda. „Nad ei jõua elu sees meid siit enne välja kaevata, kui meie varud otsa lõppevad!“

„Rheanaryse’i süsteem asub tuhandete parsekite kaugusel, noormees,“ teatas Yellowstone’i operaator samal ajal hapul ilmel. „Ja seal ei ole ühtegi portaali! Te olete sekkunud Gildi võrgustiku portaaliühendusse ja häirite normaalset liiklust. Tagajärjed teile… “

„Käige oma tagajärgedega…!“ hüüdis Alyana mu kõrvalt. „Saatke meile abi!“

Korraga mulle koitis! „Oota – te tahate öelda, et me saaksime praegu kasutada portaali, et tulla üle?“ küsisin.

„Noormees, teie naljad lähevad üle igasuguse lubatud piiri!“ nähvas naine. „Teiega tegeleb edasi turvateenistus!“ Ta kõõritas kuhugi endast paremale ja korraga väljendas tema nägu uskumatut imestust.

„Pidage kinni!“ röögatasin ma ja Alyana kasutas mingeid gewtakikeelseid sõnu, millest ma aru ei saanud, kuid mille emotsioon oli selge.

Ronisime ummisjalu rambile ja tormasime portaali poole. Läbi õhus hõljuva tolmu nägin enda ees tuttavat õhuvärelust. Kaks hetke hiljem maandusime hingetuna Yellowstone’i orbitaalil portaalijaama ülekanderuumis, kus gravitatsioonimuutus lõi meid tasakaalust välja ja me kukkusime üleüldise segaduse, häiresireenide lärmi ja inimeste sagimise sekka.

* * *



Üldjuhul võiks kindlast surmast pääsenud inimene oodata ja loota rõõmsat vastuvõttu, hoolitsust ja kõikvõimalikku positiivset tähelepanu. Kui sellele lisandub veel ka sensatsioonilise avastuse lugu, tekkib vähemalt endal mingil hetkel teatav kangelase tunne. Küll ma ikka olen tubli, eks ole!?

Eneseimetlemiseks ei antud paraku mulle ega Alyanale kaua aega. Yellowstone’i portaalijaama turvateenistus võttis meid oma isikliku hoole alla, mis väljendus minu jaoks üksikvangistuses kolm korda kaks ja pool meetrit põrandapinnaga pugerikus.

Viie seal veedetud nädala jooksul, olin sunnitud pidama kümneid vestlusi madalama ja kõrgema taseme ametnikega, alustades Yellowstone’i portaalijaama turvateenistusest kuni kohalike Gildi esindajateni. Saatuse irooniana olin vaatamata Steinarssoni kübaratrikile lõppeks ikkagi vanglas. Aga mõnevõrra sandimas olukorras – mul polnud advokaati ega ka vahendeid mõne palkamiseks. Mu vangistajatel omakorda ei tundunud olevat ka tahtmist mulle omalt poolt juriidilist nõustajat võimaldada. Tundus, et oluliselt mõnusam on olla vangistatud mõrvasüüdistusega, sest potentsiaalsele terroristile, kellena mind koheldi, ei laienenud elementaarsed inimõigused.

Siis ühel hommikul sai see otsa. Mu kongi uks avanes ja tavapäraste tuima moega valvurite asemel oli ukse peal väljapeetud ülikonnas meesterahvas ja tema taga koridoris seisis Alyana.

„Hr Leathercord,“ pöördus ülikonnas mees minu poole. „Ma esindan hr Dhomicie’d, kes palub edastada oma siirad vabandused, et teie situatsiooni lahendamine niivõrd pikale venis. See on olnud üks andestamatu, ütleks et kuritahtlik segadus ja venitamine, millega Gildi ametnikud siin tegelenud on…“

Alyana trügis väikesesse ruumi minu juurde ja haaras mul kätest kinni.

„Oh, õudukas!“ ahhetas ta mind silmitsedes. „Mis nad sinuga teinud on?“

Raputasin pead. Raske oli rääkida. „Suurt midagi, nad lihtsalt… noh, keeravad su ajud ümber sõrme… tead küll,“ pressisin kähedalt. Kurgus oli klomp. Ma nii väga tahtsin sealt minema saada! Vii mind siit palun kaugele! tahtnuks anuda, kuid püüdsin end kokku võtta.

„Tule!“ ütles Alyana ja tõmbas mind õrnalt ukse poole.

Ma ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Sain tagasi isiklikud asjad, mis turvateenistus oli konfiskeerinud ja mokaotsast poetatud vabandusega saadeti mind tagasi vabade inimeste sekka.

Hiljem istusime ühes orbitaali kolmest hotellist kohvikus laua taga ja üle nädalate sain uuesti süüa korraliku eine ja juua normaalset kohvi. Alyana rääkis mulle, et kui tema isik oli kindlaks tehtud, siis võimaldati tal ühendust võtta oma isaga, kes otsekohe korraldas talle juriidilise abi. Minu olukorra lahendamine nõudis natuke enam käteväänamist. Ta oli samuti kontakteerunud Steinarssoniga, kes oli selle aja peale jõudnud lööduna Rheanaryse’ilt lahkuda.

„Vana oli õnnest poologar, kui sai teada, et me sinuga oleme elus ja terved ning tal ei tule mu isa poole halbade uudistega pöörduda,“ kirjeldas Alyana seda kontakti. „Ta peaks päeva või paariga siia jõudma ja su pardale võtma.“

„Siis on meil võimalus lahendada ka teie tasude teema,“ lisas selle peale advokaat. Ahecor Chormicie oli kõige ehedam gewtak: üle kahe meetri pikk, tõmmu, kamuflaažimustrilise nahaga ja minu meelest sünge silmavaatega. Ta asetas lauale kuvari ja näitas mulle maksedokumente. „Lisaks Steinarssonile makstavale lepingujärgsele tasule soovib hr Dhomicie väljendada teie suhtes oma erilist isiklikku tänumeelt väikese kingituse näol.“

Hr Dhomicie isiklik tänumeel väljendus pooles miljonis elküüs, mis oli hoiustatud privaatsele kontole, mille Chormicie oli minu nimele äsja avanud. Ta ulatas mulle konto võtme, väikese vidina, millesse ta oma kuvarit kasutades salvestas minu biomeetrilised andmed ja kasutajatunnused, muutes selle niimoodi ainsaks vahendiks, millega minu kontot kasutada sai.

Vaatasin seda sõnatult ja püüdsin välja mõelda midagi sobilikku vastuseks. Kuidas ma saanuks sellist asja lihtsalt niisama aktsepteerida? Muidugi – üks osa minust ütles, et võtaksin selle, saadaksin Alyanale õhusuudluse ja haihtuksin sealsamas tähetolmu sisse. Seda raha oli piisavalt, et luua endale uus identiteet ja alustada oma elu rahulikult puhtalt lehelt, vabana kodustest jamadest ja pääsenuna Steinarssoni küüsist.

Alyana asetas oma käe minu omale. „Leathercord,“ ta vaatas mulle silma. „Ära ütle palun midagi rumalat… Sa võid oma eneseuhkuse väga vabalt alla neelata ja oma eluga edasi minna.“

Noogutasin lühidalt. „Aitäh igal juhul,“ sõnasin ja pistsin võtme taskusse.

Mõne tunni pärast oli aeg öelda hüvasti. Alyana suundus tagasi koju. Saatsin ta läbi orbitaali tagasi portaalijaama turvaväravateni. Kallistasime, sain temalt põsemusi ja lehvitasin hüvastijätuks. Oligi kõik. Kuidagi veidralt tühi tunne jäi hinge, kui ta lahkus.

Mulle jäi enne Steinarssoni saabumist piisavalt aega, et puhata ja elu üle järele mõelda.

Ma oleksin võinud minema jalutada. Mul oli selleks võimalus, olid vahendid. Teisalt võinuks ma end üles anda ja lasta tagasi Spotile toimetada, kus mind ootas mõrvasüüdistus ja kohtuprotsess. Mu emal oli ütlus: „oleks“ on paha poiss.

Ilmselt seesama uudishimu, mis mahitas mind välja selgitama, kuidas hamster töötab, ajas mind tagasi Tähetolmu pardale. Saast küll! Me olime lõppeks avastanud Rheanaryse’l midagi seninägematut! Jäädes Steinarssoni meeskonda avaneks mulle võimalus vaba mehena Galaktikas ringi vaadata. See oli käega katsutavam, kui riskida teoreetilise võimalusega saada õigeks mõistetud. Või ennetähtaegselt vabastatud.

Seadsin end mugavalt orbitaali dokkimisektsiooni ootesaalis sisse värava juurde, kuhu Tähetolm oli dokkimas. Steinarsson oli saatnud mulle lühida sõnumi, et ta ei kavatse jaamas kaua peatuda – mina olla neil ainus puuduv osa.
Mõned minutid hiljem avanes õhulüüsi viiva koridori värav ja ootesaali sisenes Thessa. Ta seisatas korraks ja lasi pilgul üle ruumi libiseda, silmas mind ja ta nägu ilmestas siiras heameelne naeratus. Tõusin püsti ja läksin talle vastu. Ta sirutas käed laiali ja kaelustas mind kõvasti.

„Teck…“

„Tere ise ka,“ vastasin ja lasin ta lahti.

„Tõele au andes arvasin, et ega me sind siit enam eest ei leia,“ ütles ta sammukese tagasi astudes ja mind silmitsedes. „Arvestades, mis asjaoludel me sind kaasasime, siis… noh… Igatahes on tore sind näha! Lähme! Laevas räägid kõigest, mis ja kuidas.“

Ta pöördus ja suundus tagasi värava poole. Vaatasin tema nõtket keha, sujuvaid liigutusi ja järgnesin kaks hetke hiljem talle ohates. Kuidas see oligi muistsel ajal meremeeste ja sireenidega?

„Teckland Leathercord!!!“ kõlas kusagilt eemalt vali hüüd.

Võpatasin (nagu omal ajal, kui isa mind pahanduselt oli tabanud) ja pöördusin vaatama, kes mind hüüdis. Turvakontrollist rabeles läbi seltskond tegelasi, kelle väljanägemine ja käes olevad relvad lubasid neid pidada mingit sorti seadusesilmadeks. Kõlas ehmunud hüüatusi ja tekkis tagasihoidlik segadus – tavakodanikud ja jaama teenindav personal reageerisid relvadele ülemäärase ärevusega.

Minu parimates ettekujutlustes lõppenuks kohtumine pearahaküttide või korravalvurite või auväärse InterPol’i agentidega kireva tulevahetuse, suitsu, sädemete, totaalse kaosega vastase leeris, hüpete, põigete ja napilt-napilt pihtasaamisest pääsemisega (noh võib-olla ka mõne kergema tabamusega, millest adrenaliini toel vastu kõiki tõenäosusi üle ollakse) ja viimases vaatuses kindlasti aegluubis jooksmisega sulguvate õhulüüsi väravate poole. Teisel pool lüüsi oleks pääsemine Tähetolmu turvalise sisemuse näol. Seal on sõbrad (näiteks Jhed, Barry ja Ryan), kes lüüsivärava serva tagant annavad kattetuld. Kõige sobilikum oleks see, kui ma veel aitaks kergelt haavatud Thessat (kel on nägu tahmane ja pisaratest ning higist määrdunud; kelle siidine ihu paistab siit-sealt rebenenud riiete vahelt) pääseda koos minuga. Kui tegelik fookus võib-olla polekski minu isikul, vaid pigem sellel, kas meie pääseme… Kõike seda saadaks dramaatiline muusika, hüüded ja karjumine, publik hoiaks hinge kinni ja loomulikult seilaksime me nibin-nabin pääsenuna sametmusta tühjusesse tähtede vahel.

Tegelik elu on erinev sellest, mida loome oma fantaasiates.

Kuidagi tundus, et sain jooksma otsekui aegluubis. Thessa peatus ja pöördus instinktiivselt (puuduva!) relva järgi kobades hüüdjate suunas.

„Jookse!“ karjusin talle.

Ta vaatas minu poole, seisis ikka veel ja avas suu, et midagi öelda –

Sel hetkel jõudsin temani. „Jookse!“ Tõmbasin teda endaga kaasa.

Ta silmad läksid suureks ja ta tormas koos minuga edasi.

„Leathercord!“ kostus vasemalt. „Seisa!“ Veelgi karjumist, millesse lõikusid naiste kõrgematoonilised karjed ja laste hüsteerilist kisa.

Silmanurgast tundusid jälitajad olema kümnekonna sammu kaugusel. Kui sisenesime koridori, mille lõpus oli õhulüüs – sissepääs Tähetolmule –, avasid nad meie pihta tule, süvendades veelgi ümberringi valitsevat kaost.

Veel mõned meetrid! Ümberringi sähvisid laengud, paisates koridori seinast ja põrandast sädemeid ja suitsu. Terav valu jalas niitis mu pikali. Thessa peatus, et mind edasi aidata.

„Jookse!“ röökisin oma valu tema peale välja ja püüdsin taskust kätte saada Alyana poolt antud krüptovõtit.

Tähetolmu sisemusest ilmus välja Ryan, kes tõesti tulistas üle meie peade koridori suudme poole. Thessa karjus midagi arusaamatut. Ajasin end põlvedele, pistsin võtme Thessale saapasäärde ja sirutasin siis käed mõlemale poole laiali, et Thessat ja Ryanit võimalikult palju oma kehaga varjata.

Saast! Ma tahan elada…

Tähetolm oli siinsamas, käe ulatuses ja ometi nii kaugel! Ryan haaras Thessast kinni ja tõmbas ta eemale.

„Teck!!!“ karjus Thessa. Ryan hoidis teda kinni ja sai rabelevalt naiselt ilmselt mõnegi paraja löögi.

„Minge!“ hüüdsin Ryanile silma vaadates.

Ta vedas Thessa vastupanust hoolimata lüüsi tagasi ja sulges luugi.

Jõhkra löögiga paisati mind pikali maha. Saapas jalg lükkas mu külili, nii et nägin enda ette kükitanud meest: lühikesed blondid juuksed, kahvatu jume, heledad hallikassinised silmad. Punetav arm ulatus vasema kõrva juurest poole põseni, tema nina oli pärast kokkupõrget mõne kõvema objektiga kohendatud, kuid seda polnud just päriselt paika saadud. Kui ta mulle otsa vaatas ja naeratas, siis tema esimesed hambad sädelesid laevalguses. Jeerum! Need olid teemantist.

Eriliselt edev vend…


„Hei, sina seal!“ ütles ta mulle ja ta hääl kõlas nagu pöörduks ta kolmeaastase poole. „Mina olen Jesper Hawthorne. Regitud pearahakütt, juhul ku’sa kuuln’d p’le.“ Ta suskas mulle püssitoruga ribidesse. „Su eest maksta’sse p’ris hääd raha, kas tiad! Summat arvestades p’le sa nigu suuremp asi veli… Mis värk s’uga on?“

Ma ei vastanud.

„P’le jututuju?“ küsis ta irvega. „P’le ’ullu. Küll tuleb… Lihtsalt et sa teaks’ – su eest maksta’sse p’ris korralikku raha ka juhul ku’ surn’d oled. A’ ma eelistaks su ikkagist elusast pääst üle anda. Seda hinnatakse nigu rohkem.“

Panin silmad kinni ja kujutlesin endale kohtusaali ja Emersoni ja Carlos Alvarezit ja kõiki teisi. Saast! Võib-olla oleks mõistlikum midagi üritada ja ennast sellest säästa? Üritus on läbikukkunud katse… Mu võimalused olid kahanenud olematuks. Nüüd tuli leppida sellega, mis ees ootas. Võisin kujutleda suuri ajalehepealkirju stiilis „Jooksus mõrvar – Teckland Leathercord – tabatud ja üle antud politseile!“

Tugevad käed asisid minust kinni ja kiskusid mu püsti. Valu jalas pani oigama ja hambaid kiristama. Proovisin kuidagigi paremat asendit saada, kuid Hawthorne’i kaaslased lohistasid mind hoolimatult selg ees tagasi orbitaali sisemusse.

Hawthorne vaatas mu ponnistusi ja paljastas veelkorra oma edevad hambad. „Ää muretse, Leathercord! Sa oled nüid koos meiega, eneseväärikusel p’le sellega miskit pistmist!“


* * *



KOHTUASJAS CAMP REGGLETON VS. TECKLAND LEATHERCORD otsustas kohus tavapärasest lühema arutelu tulemusena, et Teckland Leathercord on süüdi oma abikaasa Carina Alvarez Leathercordi eriti julmas mõrvas. Karistuseks eluaegne vabadusekaotus. Võttes arvesse Leathercordi põgenemist pärast esimest kohtuistungit, määras kohus talle täiendava karistusena ennetähtaegse vabastamise võimaluse välistamise. Pärast otsuse teatavaks tegemist toimetati Teckland Leathercord Reddingtoni range režiimiga karistuskeskussesse (Reddingtoni laager). Leathercordi advokaat tegi pressile lühida avalduse, milles kinnitas, et kindlasti kaebab Leathercord otsuse edasi. [DAYLY NEWS, 12.09.3367; Ametlikud Teated; Camp Reggeltoni Arhiiv nr.3; planeet Spot]


HR LEATHERCORDI SAATUS on kahtlemata kahetsusväärne… Pean silmas seda teemat tema kadunud naisega, puhaku ta rahus! Kuid kõhkluseta võin teile kinnitada, et see, mille tema ja Alyana Dhomicie Rheanaryse’i süsteemist leidsid, on suurim avastus sestsaadik, kui gewtakid Maale ilmudes selgeks tegid, et me ei ole universumis üksi. Ma usun, et ei ole midagi olulisemat, kui välja uurida, kuhu need portaalid olid ühendatud ja kui palju neist ühendusist me suudaksime täna taastada. Kes on teisel pool? [CHICAGO TRIBUNE, 17.09.3367; intervjuu prof. Alan Ridgestone’ige (Wisconsini Ülikool); Chicago Arhiiv nr …, planeet Maa]
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0126)