Unenäod hakkasid juba Gurja mõtteid üle võtma kui palati uks avanes ning õde sisse astus, hoides käes kandikut süstimisriistadega. Õige jah, aeg oligi taas sealmaal. Akna taga mustas öö mis öö. Taevas võis isegi haiglavoodist näha eredamaid tähti, mida habisev tänavavalgustus matta ei suutnud. Päeval sadanud lobjakas tegi üksikutel tänaval liikuvatel inimestel ja sõidukitel elu vastikuks. Gurja avas vastumeelselt silmad ning keeras end veelgi vastumeelsemalt kõhuli. Iga liigutus tegi omajagu haiget. Õde Anna Semjonovna ei olnud üldsegi kuri inimene, aga amet oli ta aastatega teinud kangeks kui kaljurahn ning talle vastuvaidlemine oleks olnud võitlus vesiveskitega. Vilunud meediku liigutustega tõmbas õde Anna Gurja tagumiku paljaks, möksis vatitupsuga piiritust peale ning saatis süstlanõela sinna, kuhu pidi. Seegi oli valus. Gurjal oli tegelikult kanni peal mitu hella klompi, mida regulaarne süstimine sinna tekitanud oli, aga parata polnud midagi. Tõvevoodis vedeleda (ja mädaneda, nagu ta irooniliselt ise ütles) polnud kaugeltki sama, mis vanaisa kodukülas jõe ääres logeledes ussi leotada.

Õde Anna Semjonovna tegeles Gurja ainsa palatikaaslase, vana sügeliste ja sapikivide all kannatava Vesjaga, kes pidevalt magas, kui ühtäkki avati uks üsna rohmaka liigutusega. Ukse peal seisis ülikonnas keskealine mees, tihedad tumepruunid (üksikute hallide karvadega) juuksed üle pea kammitud. Vesihallid silmad, veidi justkui pehmed näojooned, raseeritud lõug. Taskus kandis ta detsembrikuust hoolimata kaht erkkollast kullerkupuõit. Ta heitis kärme pilgu üle terve palati ning jäi siis Gurjale peatuma.

„Mukõltšin, Gurja?”

„Mina!“ vastas Gurja hädise häälega. Aga õde Anna Semjonovna oli nüüd vana Vesja protseduuridega selleks korraks ühele poole saanud ning küsis karmilt võõra käest: „Kes te olete? Praegu pole külastusaeg! Enne haigetega suhtlemist peab käed ära pesema!“ Õde Anna oli haiglapersonali seas muide ainus, kes seda nõuet ka ise ülirangelt järgis.

„Keremetjev, Italmas,“ tutvustas mees ennast külmalt ning pöördus taas Gurja poole, „Te peate minuga kohemaid kaasa tulema. Vajame teid...“ – mehe häälde ilmus paariks sekundiks kerge ebakindlus – „...üheks reisiks.“

„Gurja Dondavitš Mukõltšin on väga haige!“ tõstis õde Anna häält, „Tal on raskekujuline pankreasepõletik, lümfipeetus ja krooniline pimesoolekatk. Nende näidustustega ei tohi ta kuhugi reisile minna. Isegi haigla fuajeesse pole doktor tal lubanud jalutada. Saage aru – inimene paneks nõnda oma elu tõsisesse ohtu!“ Õde Anna laadis iga oma sõna äärmise veenmisjõuga. Ja tõepoolest, juba ainuüksi Gurja luine nägu ja kollakashall näonahk reetsid, et haiglavoodis ei vedelenud mitte mingisugune varbaküüne murdnud simulant, vaid teeneline patsient ja kalmistukandidaat. Aga Keremetjev, Italmast ei paistnud see pisiasi põrmugi häirivat. Ta astus Gurja reformsängi otsa juurde ning hakkas seletama.

„Saage ka teie aru! Hoolimata sellest, et Gurja on Surmale kõvasti võlgu – millele teiegi teises sõnastuses tähelepanu juhtisite – pole siiski kedagi, kes meie missioonile paremini sobiks. Või õigemini peabki ta sinna minema just sellepärast, et pääseda praegusest kahtlemata täbarast olukorrast. Peate viivitamatult pakkima isiklikud asjad, kui teil neid on, ning minuga tulema. Sõiduk on juba parkimisplatsil ootel ning valmis kohe lahkuma.“

Gurja oli hämmingus, õde Annal aga hakkas ilmselgelt üle viskama. Ta pani käed puusa ning astus ähvardavalt sammu külalise suunas.

„Kuulge teie – Italmas Keremetjev – mis asutust te õige esindate? Kus on teie sõnu ja volitusi kinnitav templiga dokument? Ma ei näe neid. Te olete petis! Tehke, et te kaote siit kohemaid!“ Õde Anna Semjonovna oli nüüd püha raevu täis ning sarnanes välja vihastatud ninasarvikuga, kes on valmis laastavaks rünnakuks. Igaüks, kel kas või gramm mõistust peas, oleks teinud ainumõeldava otsuse ning viivitamatult päkki näidanud. Aga millegipärast ei tahtnud Keremetjev taanduda, vaid proovis veel heaga.

„Katsun teile selgitada,“ sõnas ta kannatlikult, „Mukõltšin Gurja on tõepoolest väga haige ning pealegi, nagu mainisin, siis Surmale võlgu. Ja mitte just vähe! Eks tead väga hästi isegi.“

Gurjale kangastus, et oli kunagi enne oma suurt haigust kokku trehvanud ühe vana klassivennaga, igipõlise elupõletaja ja joobariga, kellega paar ringi turakat tambiti. Ja kui too oli küsinud, mille peale mäng käib, olevat Gurja nalja pärast vastanud – teeme kõhunäärme, pimesoole ja lümfisõlmede peale. Sest Gurjale, erinevalt tema kahtlase mineviku, oleviku ja tulevikuga klassivennast, oli viieteistkümne aasta tagustest anatoomiatundidest midagi ka meelde jäänud. Too vaid ühmas nõusolevalt ja nõnda oli see jutt jäänudki. Aga tõsi-tõsi – klassivend ju võitis ja peagi pärast seda olid Gurjat tabanud igasugused hädad üksteise järel.

Italmas pani Gurja ärevaks muutunud ilmet tähele ning jätkas: „Meile kõigile on Gurja paraku liiga oluline, et lubada ta niisama tühja pärast teise ilma. Sestap otsustasime ta saata siit ära, kaugele. Haigla parklas seisab kosmoselaev, valmis startima Uus-Idnakarile, Inmari süsteemi kaheksandale planeedile...“

Õde Anna Semjonovna ei vaevunud ennast enam talitsema ning lendas oma võimsa kerega otse Italmas Keremetjevile peale. Too paiskus vastu ukseserva, kuid kogus end kohe ning lükkas Annat jalaga eemale. Anna kaotas tasakaalu ning kukkus peaga vastu radiaatorit, mis viimati oli palatit soojendanud aastal 1971. Hoop oli kõva. Aga Anna ei murdunud. Katsudes käega kukalt ning avastades, et peast jookseb kõvasti verd, muutus meditsiinitöötaja ainult veelgi raevukamaks ning haaras kitli alt sukatripi küljest hästi varjatud pussnoa, mida ta oli kasutanud nii mitmel amputatsioonioperatsioonil kui ka kord õe pool maal seatapmisel. Nähes, et vastane on hästi relvastatud, ei jäänud Italmas vastust võlgu, vaid tõmbas kuuehõlma alt välja revolvri. Kõlas lask, aknaklaas purunes, lubades jaheda tuulekese läbi väikse mulgu lustlikult palatisse hullama. Aga õde Anna, nii pikk ja lai kui ta ka polnud, oli siiski üllatavalt väledalt suutnud kuuli teelt kõrvale põigata. Kiire noahoop jõudis Italmase pintsakuhõlma, rebestades ning muutes selle märjaks. Ilmselt oli tera riivanud ka ihu. Italmasel jäi vaid üks pääsetee, ta hüppas enda kõrval oleva tühja voodi peale, sealt teisele ning edasi aknalauale. Ta püüdis Annat uuesti tulistada, kuid revolver tõrkus. Õde Anna, selg pea kuklapoole haavast voolanud verest punane, nägi, et vastasel pole enam kusagile minna, ning otsustas olukorda enda hüvanguks tarvitada. Päästes kurgupõhjast valla õõvastava möirge, tungis ta maruraevuka sõnnina peale, kavatsusega Italmas aknast alla paisata. Kuid Keremetjev oli sellega arvestanud ning astus otsustaval hetkel väledalt kõrvale. Õde Anna Semjonovna paiskus läbi aknaklaasi ning kadus öhe.

Kuuendalt korruselt.

Gurja oli väga jahmunud ja väga hirmul. Ta kartis meest, kes väitis end olevat Keremetjev, Italmas, aga kelle tegelikest motiividest tal vähimatki aimu polnud. Kuidas usaldada kedagi, kes astub su palatisse sisse, püüab sind kuu peale saata ning kupatab siis haiglaõe, hea Anna Semjonovna, niisama lihtsalt teise ilma. Äkki oli siin mängus hoopis maffia? Peaks appi karjuma, aga esiteks polnud Gurjal jaksu kõva hääle tegemiseks ning teiseks pelgas ta, et võõras võis tema eluküünla kustutamisel jõuda kõigist neist meeldivatest haigustest ette. Palatinaaber Vesja magas edasi, nagu poleks midagi üleüldse juhtunudki.

Italmas Keremetjev ei andnud Gurjale rahu, vaid võttis voodi kõrvalt ratastooli ja tõstis haige hoolimata oma küljes veritsevast noahaavast õrnalt sellesse (Gurja kaalus tõesti väga vähe). „Rahu, kõik on korras,“ püüdis ta värisevat haiget trööstida (asjatult), „Peame vaid kiirustama.“ Ta juhtis ratastooli koridori, sõitsid liftiga alla ning, kasutades kõrvalust, jõudsid õue, ilma et oleksid haigla peal kohanud kedagi, kes oleks võinud hakata küsimusi esitama või neid takistama. Tuul pani pidžaamas Gurja ka külmast värisema.

Haigla parklas tuli neile vastu teine mees, seljas pikk mantel ja peas kaabu. „Jäite kauaks,“ ühmas ta vaid ning silmitses Italmase märga veritsevat pintsakuhõlma. „Kerge riive, kohe seon kinni,“ vastas viimane. Nüüd märkas Gurja, et siinsamas platsil seisis tõesti mingisugune raketitaoline masinakolakas. See nägi välja justkui helesinine plekist aam, pikkust viis või kuus meetrit, nüri koonus otsast punaseks värvitud. Külje peal võis märgata ukse piirjooni. Gurjale tuli meelde, et midagi taolist võis ta olla näinud jõngermannina pioneerilaagris ronimisredelite kõrval. Aga pikka imetlemist talle ei võimaldatud – seni parklas passinud mees avas raketi ukse ja tõmbas välja lühikese raudtrepi. Gurja oli liialt hämmingus, et vastu hakata, nõnda siis aidati ta masinavärgi sisemusse, kus ta maandus pehmele istmele. Ruumi oli raketis vähe, korraga mahtus sisse vaid üks inimene. Ees avanes nuppude, kangide, lülitite ja lambikeste rägastik, nende kohal oli aga armas ümmargune illuminaatorike. Italmas kinnitas ta turvarihmad ning jagas kiireid õpetussõnu sõiduki kohta.

„Inmari süsteemi jõuad nii, et hoiad pidevalt selle särava tähe poole, näed,“ ning ta osutas sõrmega Riigeli peale. „Ära seda tähte silmist lase! Sul jääb nüüd veidi ka aega, istme all on kosmoselaeva kasutusjuhis, sirvi seda, praegu pole rohkemaks aega. Kui lähemale hakkad jõudma, siis leiad sealt ka õpetuse, kuidas Uus-Idnakarile jõuda. Paremat kätt on kapp, seal on toiduvarusid ja nipet-näpet ravimeid. Ega midagi – head sõitu!“

Ning nende sõnadega klõpsas Italmas väikest lülitit „start“ ja lõi ukse enda järel kinni. Istumise all hakkas mootor kõrvulukustavalt mürisema, aeg-ajalt paukudes ja köhides nagu vana ZIL. Terve rakett vibreeris jõuliselt, kuid siis tundis Gurja selgesti, et ta pole enam maapinna küljes. Masin kogus kõrgust. Majad ja puuladvad kadusid illuminaatori vaatest ning asendusid varsti tillukeste tähetäppidega. Gurja oli unustanud oma rängad tõved, selle asemel püüdis ta paaniliselt silma peal hoida Italmase näidatud eredamal tähel, kuigi polnud enam sugugi kindel, kas oli suutnud järge hoida.

All maa peal silmitsesid kaks meest rahuldustundega, kuidas rakett mürina ja undamisega kõrgust kogus, pisikeseks täpiks muutus ja siis silmist kadus. Kaabuga mees kompas kukalt, sai kuklavoldist kinni ning tõmbas siis naha sootuks üle pea. Inimnäo asemel paljastus ehtne kopranägu pikkade vurrude ja oranžide hammastega. Teine, Italmas, käitus samamoodi. Kaks kobrast, üks ülikonnas, teine maani mantlis, jäid tähistaevast silmitsema.

„Läbi raskuste tähtede poole!“ lausus Italmas unistavalt, „Saime ta siiski ära päästetud. Tasus pioneerilaagri õuest see plekktünn ikka ära rottida küll. Oli alles mässamist, UAZ-i aku ja ZIL-i mootor, vanad mosse küünlad ja mis kõik veel... Loodetavasti suudab ta nüüd õige tee leida.“

„Tea, minu meelest hoidis ta algusest peale veidi liiga vasakule,“ kostis teine. „Loodetavasti siiski neist kaselaastudest siiski piisab talle toiduks, ükskõik, kuhu ta siis välja jõuab.“

Kobraste kõrvale ilmus võõras mees. Tema nägu oli kergelt pundunud, nina punane ja juuksed üle keskmise sassis. Mehe suust voogav viinalehk pani koprad nina kirtsutama. Ka tema heitis veidi uneleva pilgu ilmaruumi lõpmatusse.

„Eh, vennas! Hiljaks jäid! Pääses tema ja ka meil läheb nüüd hästi“ muheles Italmas talle ja patsutas õlale. Napsuvend ohkas resigneerunult. „Aga ehk üks väike turakamäng?“ pakkus ta siiski, nii igaks juhuks, kuid kobraste lõbustatud nägusid nähes suskas kaardipaki tagasi taskusse ning vantsis pettunult minema.

* * *

Iževski lennujaamas oli vaikne ning valvur, pensionär Andrei, ei osanud mingit ohtu karta, kui järsku talle selja tagant nuga kõrile asetati. Ehmatusest pillas ta taskulambi käest ja tardus paigale.

„Nüüd võtame selle helikopteri ning sõidame sinna, kuhu mina ütlen!“ kähises verejanuline hääl talle kõrva. Mis jäi vaesel vanakesel üle kui nõustuda! Endise piloodina tundis Andrei kopterite hingeelu hästi, kuigi vanad Aerofloti-risud olid umbes sama usaldusväärsed õhusõidukid nagu üleskeeratavad mängukanad. Närviliselt istus ta kopterisse. Tema kõrvalistmele prantsatas pruuni hüübinud verega kaetud haiglakitlis naine, pussitera endiselt ähvardavalt piloodi poole suunatud.

„Ja nüüd,“ ütles õde Anna Semjonovna, „Nüüd sõidame vaat selle tähe suunas seal!“
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0591)