Bling!
„Esimene laen ilma intressideta! Laena kohe!“
Pilbas pani tüütult silme ette karanud reklaami kinni ja vaatas filmi edasi. Poole ajuga selle süžeed jälgides mõtiskles ta pikalt, kas vaev, mida põhjustab enda toolist üles ajamine ja külmkapi juurde minemine, tasub ära sealt uue bordoki saamise hüve. Viimaks leidis ta, et tasub, ja pani filmi pausile. Ägisedes ajas ta end püsti ja võttis virtuaalkiivri peast. Ruum ta ümber oli pisike ja hämar: neli korda neli meetrit metallkamber, ühes nurgas laud arvuti, mälupankade ja tööriistakastiga, teises nurgas narivoodi, mille ülemine lavats oli täis kõikvõimalikke seadmeid, mida tal mõnikord vaja läks. Tuba oli arvutiventilaatorist uhkava sooja õhu voost palavaks köetud. Toa laes vaikselt kriuksuv õhutusventikas liikus vaevu-vaevu. Näääh, tõusmine oli viga, mõtles Pilbas, sest püsti tõustes avastas ta, et kambri ülemine osa oli oluliselt palavam kui seal all, kuhu ta pea istudes ulatus. Otsaesise võttis jalamaid märjaks. Kiivrikõlaritest kostus temani vaikne „kõll“. Keegi soovis temaga rääkida.
Kõll-kõll-kõll.
Pilbas rõõmustas, et ta ei pea läbi palava toa minema ning istus tagasi, ajas kiivri pähe ja nägi et see oli Rimma, kes väsimatult ta suhtluskanali uksele koputas.
„Tere Rimps,“ lausus Pilbas.
„Jou.“
„Mis uudist?“
„Noh, tead, ma jäin oma punkrist ilma, elektrivärk andis kuskilt järgi ja kogu värk läks põlema.“
„Oi, karm, väga karm. Kus sa nüüd siis oled?“
„Istun ikka veel siin, vedasin pikendusega koridorist endale elektri.“
„Nii, et kannatab ikka elada?“
„Ei. Plastihais tahab ära tappa, ainult põlen'd känkrad on sisustusest järgi, arvuti andis ka otsad.“
„Kus sa siis võrku said?“
„Laenasin naabrilt ta lapse rämu korraks. Tahtis veel kümneka saada, vana kits, ta tuleks kuhugi kinni panna, et laseb lapsel sihukese asjaga võrgus lällata, mul on juba praegu selline tunne, et see saast sööb ajud ära. Sa kujuta ette, siin jookseb kogu värk alles Luuk 2.1 peal. Mul läks tükk aega, enne kui oskasin ennast üldse kanalisse logida.“
„Heheh.“
„Tegelt on asi selles, et ma tahtsin küsida, et äkki ma saaks mõneks ajaks sinu juurde kolida, kuni ma oma punkri korda saan.“
Pilpal, kes mängis ühe käega laual vedeleva vana võrguprillide paariga, tardus käsi.
„Minu juurde?“
„Ajutiselt. Püüdsin Pange kätte saada, aga ta on jälle mingile oma retkele läinud.“
Pilbas keeras viisori läbipaistvaks ja tema silme ette ilmus tuba: nari oma kola täis ülakorrusega ja sassis linaga alakorrusega, mehe pilk rändas räpasele külmkapile ja sealt edasi sama räpasele vetsupotile toa viimases nurgas.
„Sa ju ei teagi kus ma elan.“
„Savi, küll ma end kohale vean.“
„Ega mul siin väga ruumi ei ole.“
„Ma olen pisike.“
Pilbas venitas oma pilgu tagasi endale. Võidunud tunked palja kere peal, paksud lodevad käed, mustad küünealused ja küllap, ta tõmbas ninaga, küllap ma haisen ka nagu solgitoru. Ta küll ei saanud aru, aga ilmselt oli ta juba selle lehaga ise nii harjunud.
„No kui sa ei taha, siis ma ei pea tulema, eks ma saan siin hakkama ka, päris ära ehk ei lämbu.“
„Mhm,“ ütles Pilbas ja mõtles, et tema juures lämbuks Rimma ilmselt jalamaid. „Ma arvan jah, et sul on parem ehk kodus hakkama saada. Mul siin pole ka just suurem asi palee.“
„Hüva, vaatan veel ringi, naaber tahab oma risu varsti tagasi.“
Rimma katkestas ühenduse. Rivist välja lööduna ajas Pilbas end püsti ning oli juba külmiku juures, enne kui aru sai, et ta oli peadpidi kuumuses. Mees haaras külmarist kaks bordokipurki ja tümpsis tagasi tugitooli. Ta sammud kõmasid metallpõrandal nagu tagunuks keegi seda suure vasaraga. Üle saja kilo mehe ilu andis oma liikumisest teada. Ta oli tagasi toolis, enne kui aru sai, et seal oli. Rimma oma taraanina sisse sõitva jutuga oli ta ikka tõeliselt rivist välja löönud. Pärast viimase tüdruksõbra õnnetut surma polnud ta juba viis aastat kedagi üle kambriukse lasknud. Pilbas avas bordokipudeli ja lasi jahedal joogil kurgust alla voolata. Kuidas me peaksime siin kahekesi hakkama saama?

Ta kujutas Rimmat ette: sale, väle, elurõõmus, inimene, kellega suhtlemist ta väga nautis, aga ta oli ju naine – ta peaks siin magama... riideid vahetama... Pilbas neelatas, juba ammu ei olnud ta saanud naisterahva läheduses olla mujal kui koridoris kellestki möödudes, aga ta oli veel noor mees. Enne kui ta silmaga filmi käima klõpsata jõudis, kargas lahti reklaambänner.
Bling!
„Esimene laen ilma intressideta! Laena kohe!“
Pilbas vandus ja pani tüütu reklaami taas kinni. Filmivaatamise isu oli läinud. Ta võttis kiivri peast ja lasi pilgu veelkord üle toa käia. Kui ta vaatas seda nüüd Rimma silmadega, siis oli see siin ikka üks jube urgas. Kuidas ta laseks naise siia sisse? Aga mõelda vaid, Rimma elaks mõnda aega siin temaga koos! Pilbas tõmbas keelega üle kuivama hakkavate huulte. Ta võiks ju tuba isegi veidi... kuluks ju endalegi ära, kui saaks vähe puhtamaks. Ta arvutas mõttes rahalise seisu üle ja leidis, et toateenija kutsumiseks tal vist ikka praegu finantse ei ole. Aga kui Rimma sisse kolib, siis plekiks too ehk osa kommunikatsioone kinni ja puhastuse ka, ta ju tahab puhtas toas elada? Aga raha oleks vaja enne, et tuba kõigepealt puhtaks saada, enne kui naisterahva sisse saab lubada. Ta raputas pead ja otsustas et see on liiga ulmeline idee. Ta pani kiivri taas pähe.
Bling!
„Esimene laen ilma intressideta! Laena kohe!“
„No kurat!“ käratas Pilbas, kuid peatus, enne kui reklaami kinni jõudis panna. Ilma intressita. See avaks võimalusi. Pilbas surus huuled kokku ja vajutas reklaamile. Laenukontor voltis end jalamaid ta silme ette lahti. „Noh, andke mulle siis üks sota, ilma intressita,“ käratas Pilbas kontoris istuvale laenurobotile.
Raha kanti ta arvele üle jalamaid. See käis tõepoolest kiiresti ja lihtsalt. Järgmine käik oli puhastusfirma lehele. Ka see käis kiiresti. Seejärel tellimus viisaka toidu järgi. Vähemalt esimesel korral pidi ju midagi naisele ette näitama. Uus särk? Vanad oli ta juba kõik nii räbalaks kandnud, et viimased kolm kuud oli ta kandnud ainult narmendavaid tunkesid, särgid vedelesid nurgas hunnikus ja olid vaid räbalahunnik. Raha kadus ta arvelt sama kiiresti kui see sinna kantud oli. Uksele koputati.
„Lahti on!“
Küllap oli teenija püüdnud kella lasta, kuid selle oli ta puruks löönud samal aastal, kui Miuks ära läks. Ukse taga olija koputas uuesti.
„Lahti on!“ röökis Pilbas. Uks avanes ja toateenija pistis oma londi diskreetselt sisse.
„Härra Pilbas, olen teie tellitud toapuhastaja,“ kostis londist mahe tehislik hääl.
„Tule hakka tööle.“
Uks avanes laiemalt ja neljal jalal klõbistas robot sisse. Ta lasi kaamerasilmadel ringi käia ja ulatas siis Pilpale holomarkeri.
„Palun märkige ära esemed, mille ma peaksin puutumata jätma.“
Pilbas mõtles hetke ja märkis siis ära iseenda ja virtuaalkiivri.
„Ah, tühja kah,“ mõtles ta siis ja kustutas markerid maha. „Lase aga kõik puhtaks, poiss!“
„Tänan,“ lausus robot rõõmsal häälel ja suundus esiteks vetsupoti poole. Pilbas ringutas. Ta tundis end ülihästi. See oli alles midagi, nagu seiklus juba. Ta keeras viisori taas võrku ja koputas Rimma kanalile. Ta paistis võrgust väljas olevat. Pilbas vandus. Ilmselt oli too kitsipungast naaber terminali naiselt käest võtnud.

Aga mis siin teha, varem või hiljem ilmub naine niikuinii võrku, kaua ta ilma ikka hakkama saab! Pilbas pani kanali end teavitama, kui Rimma peaks välja ilmuma ja hakkas filmi edasi vaatama. Mingil hetkel tundis ta, kuidas keegi tal tunkedest sikutab ja keeras viisori taas läbipaistvaks. See oli too toateenija.
„Mis sa tahad?“
Too osutas oma londiga määrdunud pükstele.
„Pagan sind küll, kõige põnevama koha peal,“ torises Pilbas, kiskus püksid jalast ja viskas need koristajale pähe. Siis võttis ta filmi taas ette, jäädes keset tuba harkisjalu seisma. Veidi hiljem tundis ta kuidas robot teda üle keha pesema hakkas. See oli kummaline unustatud tunne. Mingil ajal oli Pilpa enda koristusrobot katki läinud ja pärast seda püüdis ta ennast vahetevahel loputuskasti veega pesta, kuid see oli nii ebamugav, et viimasel ajal tegi ta seda aina harvemini. Kui Rimma siia kolib, siis peab roboti ikka laskma ära parandada, mõtles Pilbas ja arvutas palju tal veel raha järgi oli. Just parasjagu. Pikemalt mõtlemata tellis ta parandaja koju, ning pani juurde, et see ka uksekella ühe soojaga korda teeks. Uksele koputati.
„Lahti on!“ hõikas Pilbas. Alles siis, kui ta kiivri peast ära sai, meenus talle, et tal pole ikka veel riideid seljas. Pilpa kergenduseks pistis sealt oma londi sisse vaid toidukuller.
„Teie tellitud bordok ja musklaa!“
„Pane ukse juurde maha!“
Kujuta ette, kui see oleks Rimma olnud. Peaks laskma luku ka igaks juhuks korda teha. Järgi kontrollides selgus, et selleks kahjuks enam raha ei jätkunud. Tühja kah, küllap edaspidi.
Kõll!
Märguanne, et Rimma ilmus liinile. Pilbas koputas tema aknale endast märku andes ja tundis siis, kuidas keegi üritas tal kiivrit peast kiskuda.
„Mida on?“
„Peapesu,“ teatas koristaja mahedalt.
„Oota oma peapesuga!“
„Jou,“ ütles Rimma.
„Hei, kuule ma mõtlesin järgi ja kui sa tahad, siis võid tulla minu juurde.“
Rimma nägu läks rõõmsaks.
„Tõesti?“
„Jah.“
„Ahh, sa oled nii armas.“
Pilbas vaatas ta säravaid silmi ja mõtles, et juba selle nimel tasus vaeva näha. Ja näha neid silmi veel iga päev...
„Aga ma sain vahepeal Pange kätte, ta tuli oma retkelt tagasi ja lubas mind enda juurde. Tema juures ma praegu olengi, see neetud kitsenägu-naaber nõudis juba oma risu eest sihukest raha, et ma ei saanud seda endale lubada.“
„Aaa...“
„Aga tänud pakkumast.“
„Võta heaks.“
Pilbas võttis kiivri peast. Tuba säras, ta ise oli puhas, pestud ja kreemitatud. Robot ta kõrval ärkas tardumusest ja sirutus kohe kuivšampooniga tal pead pesema.
Pagan, mõtles Pilbas. Mul on 30 päeva aega, et laen tagasi maksta. Sotsiaalabist seda kinni ei tao. Pagan! Pagan! Mul on tööd vaja. Kuramuse naised!
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0030)