1.



Linna alune koobastik - kivine, paljukäiguline, sügavikku ulatuv - klõbises kondiste jalgade lõputust voost. Mustade kaljude piiramisrõngas peituva iidse kooljaasula varemeis olid tuhanded elavad surnud öö tihke mantli all liikvel. Üks tahe, üks aastatega hiigelkangaks kootud loits oli selle kõik liikvele raputanud.

Loits keerutas üle rusudes hoonete, sammaldunud teede ja sisselangenud, tumedatesse sügavustesse kaduvate koobaste suudmete. Iidsed ja veel iidsemad hauad, sügaval-sügaval maapinnas, kümne tuhande aastase linna kivistunud juurtest allpool, paiskus murenevate ja purunevate kaljude raginal valla. Ürgsed muumiad, kelle aegki oli juba unustanud, liigutasid, ajasid end käpukile, ning uimastena sajandite vaevast hakkasid mööda avanenud pragusid ülespoole ronima. Kiviklibu krabises neile kaela, liiv voolas läbi kopitanud kehade, kuid loits utsitas, kutse kohustas. Neid oli tuhandeid, kes seal liivaräbust välja tuigerdasid ning võtsid suuna Varivarju linna keskmesse, ümbritsevaid mägesid oma suurusega varjutava öömusta püramiidi poole.

Kõige keskpunktiks olen aga tegelikult mina. Kondik. Nii tavaline nimi surnute keskel, nii ebatavaline elavate seas. Nime järgi võiks arvata, et tulin ilmale surnuna, ent ei, mu vanemateks olid elavad inimesed ja minugi soontes voolas kunagi kuum veri. Mõnikord, päris tihti, on kõrgema aujärjega kooljad pidanud paslikuks võtta peale surma uus nimi – nende väärikusele kohasem, või on see neile elavate poolt antud ja külge jäänud. Kuid mina olin sündides nii kondine, et vanematel ei tekkinud mingeid kõhklusi. Nad on praegugi siin, minu selja taga, toetamas mind oma teadmiste ja tahtega. Olen neile tänulik, Kondik on hea nimi, sobiv nii elus kui surmas.

Sinagi mõistsid seda kohe. Vahest seetõttu jäigi su pilk pidama minul, kõigi nende teiste seast. Pole seda su käest kunagi küsinud. Võib-olla ei küsigi, las mulle jääda see rõõm oma erilisusest, mis märgiti juba sündimisel pandud erilise nimega. See on hea mõte, säärane mis innustab edasi. Sääraseid väikseid, teadlikke, mängulisi mõtteid tuleb endale, kui sa tahad jõuda maailma tippu, kindlasti lubada. See on olnud üks sinu õpetusi mulle. Sinugi nimi ennustas suurt saatust – Tulu.

2.



Kõigus seisis tuulekeerises hiigelsuure, ruuge kivipüramiidi kõrgeimas paigas, paksul kiviplaadil, ümbritsetuna kaaskondlastest ning töötas kooljaid kutsudes järelejätmatult ja sihikindlalt. Tema kollakaks kulunud, kullaga kaunistatud kolp ning hõbedaga ehitud kondid ergasid õrnalt, surelikele silmadele nähtamatu manajõu pööristes. Mõuraja piitsutas üles haudadesse vangistatud hingi, raputades neid välja mõttetardumusest, tõmbas kivikookoneist tagasi maailma. Ta oli võimas, ta oli loodusjõud. Talle ei saanud jätta allumata ja kont-kondi haaval korjas ka kõige sügavamale maetum ja unustatum kääpjalg kokku oma kehajäänused ning tõusis jalgele.

Mu uudsed ja iidsed alamad, kõik, kes praegu haudade põhjast tõusevad, on toonud meelde mu enese noorukiea. Vaatan, kompan neid ja miski, lisaks püramiidist voolavale väele, liigutab mu koolnud hinge. Elan taas läbi, kuidas lapsepõlves otsin ja leian kild killu haaval iseennast, ärkan Teadmistele, saan targemaks ja ajapikku ka tugevamaks kui teised. Näen koduseid kõrgeid kivist lagesid, jääkülma põrandat, riiuleid, milledele on paigutatud väiksest poisist suuremad, veisenahka köidetud ürikud. Oiman ema ja isa, veel elavaina - kahvatunäolised, pruuni rõivastatud, vaiksehäälelised. Nende käe all õpin mõistma tähti, uurin ürikute sisu. Kasvatan isandrahvale lugemisvara ette vedades lihased, mida kadestavad künnihärgade taga kõndivad külapoisidki.

Sulle vedasin ma neid ette, valisid mu oma isiklikuks raamatuhoidjaks. Väreled mu vaimusilma ees sama külmana kui tollal, kõrgina, jäisena, silmad kui kristallid, rõivad iga tuulepuhanguga paljastamas kaamet ihu. Mäletan, su teadmistetornis oli alati tuuline. Tollal oli see Varivarju kõrgeim paik ja sinu janu teadmiste järgi lõputu. Kümned lapsed abiorjadeks, saalisime ööd ja päevad mööda lõputuid treppe üles ja alla, et sügavaist, turvalistest katakombidest, tuua ja viia sulle pärgamendile talletatud teadmisi. Elav raamatukogu, Kolbatorn, oli sulle tollal suletud. Alati, kui midagi jäi sinu jaoks puudu, mõni kild mida ükski käsi polnud kirja pannud, läksid sa rõdule, sama jäise tuule kätte nagu sa ise, ning silmitsesid pikalt ja ahnelt kaugusehämus aimatavat kõigi teadmiste kantsi - Kolbatorni. Selle pildi, mis nii hästi sind iseloomustab, joonistasin ma üles. Raamatusse, mille pühendasin sulle, lehtedele, mille jaoks varastasin veel kooljateks tõstmata surnutelt seljanahka. Ma ei tahtnud olla vaid teadmiste vardjas, tahtsin olla teadmiste looja. Ka minu meelest ei olnud meie raamatukogu veel täiuslik - sinust ei olnud üheski selle tuhandeist ürikuist kirjutatud, tehtud ainsatki visandit. Kunagi tahan tulla, sammuda su ette samamoodi trepist, karja kääpjalgsete ees, ning esitleda nahka köidetud käsikirja – „Sügaviku valitsejanna, kauneim, igikestvaim.“

3.



Lakkamatu vool surnuid vindus mööda astmeid ülespoole. Püramiidi tipus, suurel väljakul, tardusid nad Kondiku ja tema kaaskonna ees tihedas rivis paigale, oodates edasisi käske. Kondik, Suurkoolkonna kõiguste kõigus, seisis seal, paksul kiviplaadil, kõigist kõrgem ja tema kõrval surnurid - koolnud teadmamehed, kõigused – sama koolnud manatarkadest kääpjalad, tema vanemad – tumedate tarkuste kogujad. Kõik need kes muidu ei toonud juba sajandeid oma konte katakombidest välja, sepitsedes seal plaane ja loitse. Nüüd olid nad siin maailma tipus, kümblesid manaväes ja rühmasid keskendunult arbuda aastasadu kavandatu elluviimise nimel. Kondiku selja taga anti märku ning ümber Suure püramiidi, väiksematel taia- ja ohverduspaikadel, hakkas voolama veri. Varivarju oli kümneid aastaid kogutud kõik elavad, kes Kondiku otsimissalkadele pihku jäid. Neid oli koopasügavustes paaritatud ja paljundatud, aretatud ohvriloomadeks. Oli olnud mässe, oli olnud ülestõuse, üks asundus oli suutnud end uskumatul kombel vabaks võidelda. Kuid enamus, sihikindlalt lammastatud, toodi täna koos haudadest välja rebitud kooljatega üles pinnale ja nüüd seisid nad ning ootasid oma saatust. Elavad väikestel ja surnud Suurel püramiidil.

Ma ei lase neil oodata. Selleks, et asjad liiguksid sinna kuhu vaja, peab keegi sündmusi ja hulki liigutama. Maast-madalast olen see liigutaja mina. Vean vanemate õhutusel raamatuid, lohistan veretindist sulge, sunnin liikvele kooljad ja lausun loitse. Ma ei talu paigalseisu, ilm peab olema liikumises – maapind värisema, hinged rebenema, surnud liikuma, veri voolama – sest ainult nii läheb elu edasi. Teisiti ei saa.

See on sinu pärandus. Kui sa Kolbatorni vallutada ei suutnud, otsustasid luua omaenda elava raamatukogu. Säärase, nagu oli su varasemgi, et teadmised tulevad ise sinu juurde, mitte sina ei pea liikuma. Sa jätsid teadmisi omavatele inimestele alles mitte ainult kolbad, vaid kogu keha, et nad vajadusel krüptist ise sinu juurde kõnniks ja laseks oma hingi lugeda. Mind valisid ja õpetasid sa välja ülemvõigastajaks. Tegin teadmistetornis sinu terase tähelepanu all ära elava surnuks muutmise katsed – kõigepealt iseenda peal ja surin aeglaselt. Mu keha muutis olekut. Pool minust võigastus ja pool jäi elavaks, siis peatasid mu, sinu soovil olin mõlemat. See erutas sind.

4.



Tuul vilises siin ülal õelalt, sajatades pealuude tühjades silmakoobastes, ulgudes hõredate roiete vahel, vingudes püramiidi vihmamurendatud pragudes. Tema tininaga võistles ohvrite verest ammutatav Vägi väikestelt püramiididelt. Vere võim, lummutiste and, inimeste elunestesse kängitsetud mana lasti soontest valla, see kogunes Suurde Püramiidi, kobrutas seal, ootas, et teda kasutataks. Kuuldav vaid surnud kõrvadele, undas manajõu võimsus kivist kogulas kuni püramiid ähvardas rebeneda. Luupainaja, Kondiku parem käsi, astus ette, nüüd oli tema kord. Kondik oli usaldanud selle ülesande Luupainajale, sest ta teadis, et ta ise on pärast esimest keerukat loitsu väsinud. Vägi päästeti valla.
„Kasvage! Moonduge!“
Need olid uue loitsu esimesed sõnad. Taig, sama võimas, ent keerulisem veel kui eelmine, sirutas tiibu. Aeglaselt hakkas kogunenud elav surnute väli Luupainaja juhatusel moonduma! Kööpjalgade jäsemed paindusid, põimusid, aimates järele sügaval katakombides ammu loodud mustreid, kasvatasid endist seinu, koridore, käike. Kondiragin täitis hiiglasliku platoo mägede vahel ja mitmekordne kaja võimendas seda, põrgatades heli üle varemeis, sünkjatesse varjudesse mattunud linna. Kogunenud kääparahvast sündis Luupainaja juhatusel aina kerkiv, suurenev ja keerukamaks muutuv struktuur, mis kergitas püramiidi kõrgust veelgi. Kondid kerisid end ümber liikumatult seisvate Kondiku, Luupainaja ja muu kaaskonna. Aina uusi surnuid voolas treppidest lisaks, et saada osaks Luupainaja loodavast mustrist, järjest enam voolas elavaid väikestele püramiididele, et jätta sinna oma elu ja selle mahlades peituv vägi läkitada loodavasse. Verejanuline tuul ulgumas vahetasid poolsurnud päike ja kahvatu kuu päevade ja ööde möödudes taevaste valvuritena aina kohti, kuni viimaks lõppesid kooljate read.

Seal, ammu, aastaid tagasi ei ole ma pahane oma poolsurma üle, mõistan miks Sügaviku valitsejanna on nõnda teinud. Mu ümber on kaks maailma, seiran nii elavate hingi kui näen koolnuisse. Mõistan, et ma pole oma poolikuses mitte alandatud vaid õilistatud. Mina olengi inimeseks olemise tõeline vorm, kuid mõistan ka, et see on vaid esimene samm, kõige alumine aste, ning vaatan siit alt rõõmuga üles, kuhu veel on võimalik tõusta. Vajan selleks lisateadmisi. On hea, et töötan Luukoguga, selle kooljatest koosneva teadmistevaramuga algusest peale. Siingi näen suure lausujanna tarkust. Tema reegel on, et säilikud, kes teadmistevaramu moodustavad, ei tohi niisama tolmu koguda, vaid peavad looma uut teadmist. Luukogu loomisega ei ole ma ainult ülemvõigastaja, vaid ka esisurnur – esimene, kes mitte vaid ei kogu, vaid ka mõtestab teadmisi.

Sügaviku Valitsejanna – nii on hakatud sind, mu käskijatar, kutsuma pärast seda kui pidid Kolbatorni lummutise kadeduse eest varjuma järjest sügavamale kaljude rüppe. Mina ja surnurid sammusime sinuga kaasa. See on midagi, mida Kolbatorni kolbad teha ei suuda. Nemad jäävad alatiseks sinna, kuhu torn on püstitatud. Korra tungisime sinna ja röövisime ühe kolba, kes teadis seda, mida mitte keegi teine maailmas. Pärliks meie Luukokku, kuid sellest piisas – Varivarju tabas lummutise kohutav kättemaks. Kivi ei jäänud kivi peale ja koopadki ei kaitsnud. Sind viidi Kolbatorni. Mina mattusin varemete alla, suur kivivärav lömastas mu keha ja sai mu kirstukaaneks.

5.



Suure Loomistöö algusest, liigutas Kondik end esimest korda. Ta tõusis luise ehitise kollakasvalgeid astmeid pidi üles tippu, suurele rõdule. Siin võttis teda vastu ulguv ja raevukas tormituul. Roosterüütlid, kõigused ja surnurid, arvult sadakond, mahtusid siia vabalt ära. Tumedad, kuivetunud kogud, sirged ja kanged, viimane kui üks valmis asuma kujuteldamatule sõjakäigule. Kondikule, kes juba aastasadu ei olnud tundud mingit erilist hingeliigutust, paistis, et kaljused, trotslikud mäed Varivarju ümber kummardavad neile. Ta seisis oma kaaskonnaga kaljumäestiku tippudest kõrgemal. Ta nägi kuidas kaugel-kaugel all liikus niidina peen viirg tumedaid, veel elavaid kogusid. Viimane ettevalmistus enne teeleasumist. Uimastatuina, vaimselt aheldatuina, sammusid elavad üles, püramiidile, vastu ohverdusnoale. Kõigused võtsid nad vastu, juhatasid luuehitisse. Kõri-kõri järel lõigati läbi, sadade inimeste elunatuke, veri, väehoidja, voolas ohverdusaltarilt renne mööda hiigelsuurde mahutisse. Kasutud kehad heideti üle püramiidi ääre. Selleks läks päevi ja öid, ning Kondikul oli aega mõtiskleda. Meenutada Kolbakorjaja käsilaste korraldatud hävingut. Toona säilis vaid Suur Püramiid, meie kõige suurejoonelisemate plaanide alasi.

On suur õnn, et Kolbakorjaja ei taibanud Luukoja olemust tollal ja ei mõista nende olemust tänini. Ta peab neid vaid labasteks kontjalgadeks, muidu oleksid surnurid juba ammu Kolbatorni viidud. Aastaid kraapisin ma end oma kirstukaane alt välja ja järgmised korjasin tükk-tüki haaval kokku - koos linnaga hävitatud Luukoja kontjalgu. Just Luukoja teadmiste toel on Varivarju taas üles ehitatud - vägevamana kui iial varem. Mitte maa peal, see ärataks tähelepanu. Nüüdsest on linn tervikuna sügaval kaljude juurte ümber põimunud ja selle taassünnist teavad vaid targimad. Teavad mitte seepärast, et nad oleks midagi näinud või kuulnud, vaid kogemusest, et Varivarju on alati tuhast tõusnud. Küllap teab seda ka Kolbakorjaja, kuid kuni teda siit keegi ei tüüta, ei pea ta Varivarju ka ohtlikuks.

Olen palju vaeva näinud, et sind Kolbatorni isandalt tagasi võita, kuid Kolbatorn on vägevam kindlus kui iial varem. Mähitud maagiasse ja valvatud parimate lummutise loodud tontide poolt. Võimatu on sulle ligi pääseda, veel võimatum leida sind nende miljonite kolpade hulgast. Kuid „ei“ pole sõna mida sina tunnistaks, seepärast ei loobu ka mina. Mul on plaan. Sinu vääriline. Ma tean, et mul tuleb selle eest maksta ränka hinda, terveid ajastuid aega... Kuid sa oled seda väärt.

6.



Alates hetkest, mil Kondik pühendas end Sügavuste Valitsejanna päästmisele, mõtles ta vaid edasisele. Ta rääkis kõigustega, arutas surnuritega, iga aastakümnega võttis plaan aina konkreetsemat kuju. Viimaks olid ettevalmistused tehtud ja nad asusid tegutsema. Sama salaja, sama vargselt nagu ehitati üles Varivarju, nagu oldi plaane haudutud, asusid nad plaanitut ellu viima.

Püramiidi jalamil lõppes elavate vool, valati viimane veri, heideti minema viimane laip. Luupainaja äratas Kondiku mõtisklustest. Oli aeg. Kondik paisutas oma meeli, et sõnum, mille ta teatavaks teeb, jõuaks kõigi Varivarjus viibijateni, surnuteni, sest elavaid enam polnud. Ohvrite kehad vedelesid suurte kuhjadena püramiidide vahel, hinged aga olid lahkumas.
„Meil on täna pidu. Suur pidu! Sellele peole on kutsutud kõik, viimane kui üks, kes iial on Varivarjus surnud ja maha maetud, otsatutesse, ajastute ja põlvkondade vältel rajatud käigustikesse. Miljonid! Meid on miljoneid! Ja meil kõigil on pidu! Sest siin me oleme – ühte liidetuina, valmis lahkuma, kõik koos!“
Linna keskel, hiiglasliku kivipüramiidi tipus, kõiguse jalgade all seisis tuhandeist surnutest kokku väänatud kondimägi.
„Tähed ootavad meid!“ kisendas Kondik, Suurkoolkonna kõiguste kõigus. „Neile on hinged põgenenud meie eest eoonide vältel ja loonud seal omale uusi verest pakatavaid kehasid! Iidmaa on surnud! Välja surnud! Viimased sada tuhat elavat keda me aretasime oma koobastes, ohverdasime Sügaviku valitsejanna nimel, et saaksime lummutistest vägevamaiks? Kuskohas on see vägevus peidus?“
„Tähtedel!“ kumises miljoneist luust laeva kängitsetud hingepõhjadest.

Ma mäletan oma sündi, mäletan esimesi hingetõmbeid kivilaega raamatuhoidlas, mäletan neid valvavate, iga raamatu külge ketiga aheldatud vereimejate korskamist ja mis veel üllatavam - ma mäletan elu enne oma sündi. Mäletan maailmu, kus olen elanud varem, surnud varem ja keha otsiva hingena läbi tähtedevahelise ruumi läbinud ning kord ühes, kord teises maailmas taas sündinud. Kuni jõudsin siia, Iidmaale. Ma olin tõepoolest juba sündides eriline. Luukoja surmurid on välja arvutanud mu eelmiste kodumaailmade asupaigad, täheuurijad leidnud neile tee ning kooljarüütlid on valmis keerutama seal kaugel mõõka, kõigused koguma ohvreilt väge.

Kuigi olen juba sadu aastaid sinust ilma, elustab mälestus sinust mind endiselt. Iga kord kui sulle mõtlen tunnen taas jaksu edasi liikuda, ning ma mõtlen sulle tihti. Sinu suured ideed, su laialt käivad mõtted - ma püüan olla nende vääriline. Lahkun nüüd siit. Las lummutised jäävad maha, nälgivad ilma inimvereta ja nõrgenevad. Mina korjan tähtedelt kokku kogu väe, mis suudan, liidan endaga kauged tarkused, minust endastki saab lummutis, minust saab midagi enamat. Siis ma naasen ja vabastan su, ning sinust saab taas Teadjatar, seekord mitte ainult Luukoja, vaid ka Kolbatorni valitsejanna, võib-olla terve maailma oma. Sa oled seda väärt.

7.



„Siis tähtedele!“ ja Kondik viipas oma luitunud, hapra surnukäega. See oli märguanne - nüüd sirutas oma tiibu hiiglaslik kondimägi, mida oli loodud päevad ja ööd. See oli võimas elukas, paljudest olevustest sündinud Üks, ebasurnud kondimägi. Maru ja torm vapustas Varivarju kooljalinna varemeid, kui elaja tõusis, täidetuna verest ja Kondikust koos kaaslastega, ning viis nad raskelt õhku segi pekstes kõrgele üles, üles, üles, maailma piirile. Raske oli see minek, mida kõrgemale, seda aeglasemalt laibamägi liikus. Kuid vere vägi aitas ja viimaks oldi üleval surmavallas, kus härmatis kattis koolnud kondid ja jää kaanetas luist lendajat täitva verejärve. All, püramiidi jalamilt vabastati ohverdatute hinged ning majakana lehvisid need ilmaruumi, võttes suunad asustatud maailmadele, andes sellega ka luust laevale suuna kätte. Kondik, liikumatu, tardunu oma, seilas neile järele.

Olen saavutanud saavutamatu. Lahkun piiratuse piiridest paikadesse, kuhu seni on Iidmaalt pääsenud vaid hinged. Ainsa esemena mälestuseks oma sünnipaigast võtan kaasa raske kivivärava, oma kunagise kirstukaane. See värav on sümbol mis peab avama mulle pääsu uutesse maailmadesse.

Kas sina mu kallis tunned seal kuskil Kolbatorni aja ja ruumi segadikus, kuidas meie laeva maailma piiri ületamisel ilmaruum vakatas, kuidas tähed kahvatasid. Ma lähen teele, et läbida üüratu tühjus ja pimedus ning jõuda õitsvate ja naervate maailmadeni. Verest ja väest pakatavate paikadeni. Ma kogun sealt väge, ma tulen sealt tagasi ja siis ma vabastan su.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0664)