Arkadi toksis parasjagu oma ainsa käega vanaaegsesse kassaaparaati õhtust saldot sisse, kui väljas käis pauk. Mitte tavaline õhtune pauk, mida eneseimetlusest pungil tattnokad naljaviluks nurga taga lasid, vaid päris tõsine plahvatus kohe. Maja põrutuskindlad plastikaknad tärisesid, asjad kukkusid letilt-laudadelt maha, Arkadi kõrvad läksid lukku kui ihnuskoi rahakott. Peast lõikas läbi valu, mis ta kolpa justkui saagima asus. Mees ohkas ja üritas rahuneda, mõttes maailmavalu ja invaliiditoetus, silmad punnis pisaraist ning helkimas väsitava päeva vihast. Neetud korravalvurid olid isegi siin, Kuul, ning olid tõenäoliselt taas mõne õnnetu desertööri kinni pidanud ja tema vesti külge õigluse nimel granaadi või paar kinnitanud. Juba viies kord viimase kahe nädala jooksul. Midagi oli tõsiselt korrast ära.
Antikvariaat, mida Arkadi omas, oli vana aja jäänuk, üsnagi veider valik enese elus hoidmiseks, ent mees oli võtnud omaks sama vana aja mõtteviisi ning jäänud tegelema sellega, mille isa ja vanaisa talle pärandanud olid, isegi kui töö tundus esmapilgul veider ja ei toitnud korralikult ära.
Ruum oli kitsas ning kannatas ilmse täistopituse all, asjad olid kokku pressitud ning vahekäikudes oli nii vähe ruumi, et isegi nälginud elanikud poleks korralikult läbi mahtunud. Ja siis veel takkaotsa need neetud plahvatused, mille tõuked ja järelkajavärinad alatasa väljapandud asju laudadelt maha ajasid. Pärast esimest paari korda pidi Arkadi kõik klaasnõud ja vaasid pehmendatud kastidesse ära pakkima, ent seegi ei aidanud pideva koristamise vastu. Kuigi nüüd oli asjade all uppuvatel laudadel tunduvalt vähem träni, oli ruumi justkui veelgi vähem. Vanad Nokia telefonid, ülekuumenemiskiipe kandvad laserpüstolid, roostes hakklihamasinad, mõranenud peeglid ja metallvõtmed, mida nüüdsete skaneerimiskaartite kauge kajana enam keegi isegi valmistada ei osanud. Laudade vahele olid ära eksinud isegi mõned räpased raamatud, mille kopitanud lehed oma järge ootasid. Kõige enam oli aga asju, mida kollektsionäärid isegi tasuta ei ihaldanud.
Aitab küll, mõtles Arkadi. Mitte, et ta sinna suurt parata oleks saanud. Ühe terve käega ei olnud midagi head peale hakata. Universumit oli õnnistatud sünge naljasoonega ning tavaliselt oli lihtrahvas see, kes kõige enam nende naljade teravust tunda sai. Arkadi oli end alati pidanud kuldsete kätega meheks, kes vanu esemeid parandada mõistis ja need seejärel antikvariaadi letile välja pani. Kuni pool aastat tagasi vasak käsi ilma igasuguse hoiatuseta plahvatuse tõttu köndiks taandati, nali, mis rippus vaid küünarnukini. Valu oli ajapikku järele andnud, pooliku käega leppimine aga seda mõtet ei hellitanud. Ainuüksi pilguheit sellele pani mehe kulmu kortsu tõmbuma. Ühe käega ei andnud väga midagi parandada. Korravalve peamiseks eesmärgiks oli seaduserikkujaid peatada, mitte arvestada nendega, kes veel ette jäid. Arkadi oli seda omal nahal tunda saanud.
Ta vaatas letile, kus kaup, praht ja mälestusesemed segamini vedelesid. Kõige all oli paari päeva vanune ajaleht, mille esikaas lubas suurte tähtedega Kuu ühiskonna kastisüsteemi lõhkumist. Arkadi sirutas hoopis parema käe välja ning haaras letil valitseva korralageduse seast ümbrikuavaja. Üsnagi nüri ning õige terariistaga ei saanud võrreldagi. Nuga tundus peos naeruväärsena, lapse mänguasjana ja mees oli üsnagi kindel, et isegi sõnad oleksid rohkem kaitset pakkunud. Aga mõte luges, pidi lugema.
Ta väljus antikvariaadist kitsale tänavale, mis avanes Kuul asuva jaama keskel. Jaam oli ehitatud linna pähe tegutsema, katuse asemel kõrge klaasjas jõuväli, millest õhk läbi ei pääsenud. Maa paistis taevas haige ja paisunud, pruunjas mass valgete pilveribadega, mis seda soonisid. Ent see iseenda mälestuses kaeblev pilt ei köitnud hetkel Arkadi tähelepanu. Tänava keskel ilutses hiiglaslik tahmjas plekk, kus plahvatus oli toimunud. Ümber selle vedeles vere ja ihu rebitud mass, inimkeha tükid, mis nelja ilmakaare poole olid lennanud ning aeglases liugluses ikka veel maandusid. Arkadi keha andis järele külmale värinahoole ja higile, mis ta laubale ilmus. Õhk ei pääsenud ninast enam õieti sissegi, vaid suits ja kibe hais. Kõrvalasuvast hoonest tulid välja neli meest punastes mundrites. Rõivad märkisid korravalvureid. Nende samm oli aeglane, venis nagu poliitikute uusaastakõne, kehad aeglases hüpluses gravitatsiooni kerge haarangu tõttu.
„No mis asi see nüüd on, ah?“ röökis Arkadi enesevalitsust kaotades. „Mis kuradi asi, ah?“
Korravalvurid lähenesid, ikka veel aeglaselt. Kümmekonna meetri laiusel tänaval tundus, nagu nad ei jõuakski kunagi kohale. Lõpuks haaras üks neist põuest märgi ning suskas selle Arkadile nina alla. „Desertööripüüdjad,“ ütles mees ja naeris, kolm kaaslast ühes. „Need närukaelad on julgeks muutunud. Peab korda pidama.“ Mees tundus olevat pealik, väikest kasvu, õlgadest lai aga Arkadile vaevalt rinnuni, mundri rinnal märk kolme kullast luuaga. Nägu tundus olevalt pidevas pinges ja keha niisamuti, vaba käsi rusikasse pigistatud.
Plahvatus oli jälje jätnud ka katuse asemel toimivale jõuväljale, millelt nüüd verd ja soppa alla tilkus. Õhkulennanud ohvri viimased tükid maandusid vaikse plärtsatusega tänavale.
„Ma pean siin müüma ju, tegutsema, elatist teenima,“ ütles ta, rõhutades iga sõna kui õpetust lastele, ning katkus oma pikka kollast habet, puhmjas ja turris nagu saapahari. Ent vaade võikale tänavale pani ta jutuajamise asemel soovima siit jalga laskma ning oma antikvariaati vanakraami sekka peitu pugema.
„Kapten Ritz,“ tutvustas end pealik. „Ja ära muretse, homme on laupäev, koristuspäev. Pea meeles uksed-aknad kinni hoida, kui kell kaheksa jõuväli paariks minutiks eest ära võetakse. Praht ja sopp kaovad, plekid pestakse hiljem samuti puhtaks. Hetkel luban, et täna rohkem pauke ei tule.“
Kuraditki, pomises Arkadi habemesse, ent pöördus ja kõndis korravalve õhutamise peale tagasi poodi, õõva koletu pildi eest ära. Ta pigistas käes ikka veel ümbrikuavajat, kuid asjatu vaev ei tasunud end iial ära. Antikvariaadi vahekäikudes täielikus eneseunustuses kõndides läks ta asjadele vastu ning need kukkusid maha. Hilisem koristamine rööviks kahtlemata igasuguse eneserahu, kui seda üldse enam alles oli, ent Arkadi hakkas selle asemel hoopis taas ükshaaval numbreid kassaaparaati toksima.
Õhtuse saldo kokkulöömine osutus üle ootuste rahustavaks, Arkadi hingamine aeglustus ning pikapeale kadus ka lehk ninasõõrmetest. Parem käsi ei olnud siiski veel omaks võtnud kärmemalt klahvide vajutamist, aga andis lootust, et ühel päeval on käsi sama vilunud kui kadunud vasak. Vägivallast tulvil pilt tänavast, mis mehele öise luupainaja maaliks ning ta hinge kõhedusttekitava viirastusega moondaks, hakkas tasapisi järele andma. Kuidagi vaigistav oli olla ümbritsetud loendamatutest esemetest, mis kõik märkisid inimkonna ajalugu ning mälestusi elust Maal.

Ja siis kärgatas uus pauk.

Seekord kõlas nii, nagu Kuu oleks Maale endale sisse põrutanud. Arkadi võpatas, huultelt pääses välja karje, veel veidi ning ta süda oleks kurgust välja karanud. Nägu moondus vihagrimassi all ja mees tormas poest välja.
„Kõik on kontrolli all,“ ütles kapten Ritz. Tänav ei olnud ilusamaks muutunud. Verd ja elutut inimmassi langes aeglaselt ja vedeles igal pool, ka Arkadi poe akendel. Vähemalt pandi jaama ehitistele põrutuskindlad plastikaknad, muidu oleks pidanud igal õhtul kilde harjama. Närune lohutus, ent asi seegi.
Arkadi kõht tõmbus tülgastava vaatepildi peale krampi ning ta surus hambad kokku. „Mis see mu poel on, ah?“
„Kes pigem,“ vastas Ritz. Korravalvurid hirnusid naerda, Ritz kõige valjemalt. „Ära muretse,“ kordas ta. „Me ulatame sulle abikäe, eksole.“
Arkadi arvates see väga naljakas ei olnud, aga samas oli ta ka invaliidist antikvariaadipidaja. Mida ta õigupoolest maailmast üldse teadis.
„Praegu on lihtsalt deserteerimise kõrgperiood,“ ütles kapten siis, kui naer hääbus ning enesevalitsus tagasi tuli. „Keegi ei taha Maad koristama minna. Tead, suur pauk ja mis seal veel ammu oli. Pakume küll, nimekirjad on pikad, aga miskipärast ei soovi inimesed siit mugavast asulast lahkuda. Peab sundima.“
Suur pauk, mühatas Arkadi. Pigem tuumapomm või mitukümmend, ja allesjäänud õnnetud topiti Kuu metalljaamale uut elupaika rajama. Maa aga vaevles samal ajal radiatsioonikihi käes, õhk mürgine ja tappev, surma hõng hõljumas üle kõige nagu varahommikune uduvine. Ent kohus planeedi koristamise ja päästmise ees tundus Arkadile võõras ja võigas, murtud maailma kokku lappimine, mida isegi praeguse põlvkonna lapselapsed ei oleks näinud. Mitte keegi ei ela praeguse nimel, kõik vaatavad kissis silmil kaugusse, lootuses, et äkki jõuab kiiremini pärale. „See Maa koristuskampaania on üks suur valskus,“ ütles Arkadi end kokku võttes. Keegi pidi valima ja selle välja ütlema. Tema valis. Sõnu läbis salvav mürginoot, silmis kalk pilk järele peegeldamas. „Mõttetu üritus tuha ja põrmu vastu, narrus enese olemuse ees. Ma tean küll, kuidas asjad on.“
Korravalvurite näolt kadusid kõrvast kõrvuni irved kui lapiga pühitult. „Kuidas siis asjad on, ah?“ küsis kapten.
Arkadi sulges viivuks silmad, seejärel jätkas. „Teil pole piisavalt ressursse, et kõiki siin jaamas hoida, sellepärast saadategi rahvast Maale. Liidrid arvestasid üle ja nüüd on hätta jäämas. Kas keegi planeeti üldse koristab, või on lihtsalt üheotsapilet?“
Kapten hingas sisse moel, nagu teevad ainult need, kes on jubedalt solvata saanud. „Mis jutt see nüüd on? Muidugi on Maa koristamine õige. Seal on ka jaamad, elu sisse seadmine ja inimkonna maksma panemine. Kohustus uue või vana elu ja maailma nimel, ükskõik kummalt poolt vaadata, lootus, et ükskord saame tagasi pöörduda. Iga mees küpses vanuses peab tuuri Maale ära tegema.“
„Iga mees?“ küsis Arkadi.
„Noh, invaliidid muidugi mõista mitte,“ vastas kapten. „Kastisüsteem on hoolimata arutlustest ikka veel jõus ning invaliidide kast on väljaspool värbamist. Tavakodanikud aga, nende õlul lasub küll koristamise mure. Seni kuni need paberimäärijad valitsuses kastisüsteemi üle hääletavad ja kinniste silmadega huupi valikuid loobivad, on ühiskonna ülesandeks kodumaa puhastada. Maa peab saama uueks ja kõik, kes keelduvad, veavad inimkonda alt. Neile ei ole kohta.“
Muidugi mõista. Arkadi surus terve käe rusikasse ja soovis, et rohkem pauke ei tuleks. Vähemalt täna mitte. Et antikvariaat oleks korras. Arkadi saaks rahus nuppe toksida. Parema käega oli see neetult raske. Parema käega, mis ei olnud üldsegi mitte parem. Valitsus oli juba mõnda aega lasknud korravalvel kõigile koristamiskohustusest kõrvale hiilijaile granaate tutvustada. Ent Arkadi teadis granaate juba niigi. Tema käsi, või olematu käsi, teadis neid niigi.
„Et rohkem pauke ei tuleks!“ hüüdis ta ning suskas köndi kapten Ritzile nina alla. Poe uks raksatas hetke pärast kinni.

Järgmisel hommikul istus Arkadi antikvariaadi leti taga ning luristas suure isuga õlut. Kell oli vaevalt seitse läbi, ent tema oli juba viiele pudelile päkad, või antud juhul päka, silma ajanud. Õlu maitses hüva, külm rahustav vedelik, mis meele uitama saatis. Asjad olid letile tagasi asetatud, kõik oli nii nagu oleks pidanud olema. Kord oli majas. Suur heleda habemega mees tundus korratu träni hulgas ise väljapanekuna, võõrandunud vana maailma mäletaja Kuu jaamas. Kuues pudel kõlksatas tühjalt põrandale kui ukse avanemisel kõlas kellukesetilin. Antikvariaadipidaja oli löönud majja korra, nüüd ilmus ka valve.
„Tulete viimase aja paukude eest vabandust paluma?“ küsis Arkadi, nägu alkoholist rõõmu täis. Möödunud õhtu pilt verest ja surnud desertööridest oli ununenud, Arkadi elu rütm oli taas leidnud rahustava takti. „Või mulle abikätt ulatama?“ Seekord naeris ta ise.
Kapten Ritzi nägu oli aga otsustuskindlalt selge. Kulmud kipras, raputas korravalve juht pead. „Andeks, Arkadi,“ ütles ta.
Antikvariaadipidaja ei suutnud oma kõrvu uskuda. „Korras, kõik on korras.“ Ta oli asjade edenemisega rahul, hommik lubas paljutõotavat päeva. „Soovite ehk midagi osta?“ kõlas õhinaga, mille tagamaadel võis tajuda tunnet, et mees oli elujõuline ning nautis hommikut täiel rinnal.
„Sa ei saanud minust aru,“ jätkas kapten. „Täna hommikul langetas valitsus otsuse kastisüsteemi lammutamiseks.“
See on ju hea, mõtles Arkadi. Kulus kaua aega, aga asja sai. Kuul asetsev inimkonna elupaik oli samuti võimeline arenema. „Miks siis nii pikad näod?“ küsis Arkadi.
„Kui kastisüsteem lagunes, pole ka enam midagi, mis invaliide kaitseks,“ ütles kapten. Ühe pika hetke jooksul jõudis Arkadile kohale, mida korravalve siia tegema oli tulnud. Kapten kehitas õlgu. „Kahjuks pead vooluga kaasa minema.“
„Aga, aga...“ Arkadi ei suutnud selgelt mõelda, purjus keskendumine jõudis vaid sinnamaale, et ta avastas, et kõik sõnad on ta lootusetult maha jätnud.
Kapten laiutas vaid käsi, suu kõverdus pikaks muigeks. „Sa oled täpselt sellises vanuses, et peaksid Maad koristama minema. On palju linnu, mis vajavad taastamist, palju asju, mis vajavad ehitamist. Ka tuleb see neetud õhk puhtaks saada. Ja Maa ei ole üldse kaugel, vaid kiviga visata.“
„Aga mu käsi,“ ütles Arkadi ja raputas vasaku õla küljes rippuvat kasutut jäänust. „Ma ei saa ju midagi teha.“
Üks korravalvuritest turtsatas selle peale. „Ma kuulsin, et valitsus jagavat konkse.“ Järgnes naeruvaling. „Põhjakihti peab ka kraapima,“ lisas sama mees.
„Ei!“ hüüdis Arkadi. „Ei, ei, ei.“
„Ära ole rumal,“ ütles kapten Ritz. „Paar aastat ja oled tagasi.“ Kuid poemüüjal jätkus vaid nuuksatusi ja joobunud meele seosetut loba. Kapten hakkas kannatust kaotama. „Arkadi, sa tead, mis juhtub, kui üritad kõrvale hiilida. Kohustus on kohustus, ühendab kõiki ega lase kellelgi vabalt viilida. Ainus, mida me saame valida, on aus teenistus paremuse nimel.“
Minutid möödusid Arkadi keelitamiste ja nurumiste saatel, poe osanikuks tegemise ja tasuta vanakraami lubadustel. Kõik tühi töö. Ka sõnad ei pakkunud erilist kaitset. Lõpuks juhatas korravalve Arkadi antikvariaadist välja. Purjus mees vaagis paar hetke, siis rebis end vabaks ning pistis jooksu, habe tuules lehvimas. Silmad olid pisaraist udused ega seletanud korralikult, antikvariaadihoidjal jagus mõtteid vaid võimalikult kaugele saamiseks. Samm oli pikk ja hüplev, mees ei vaadanud tagasi. Kopsud tagusid tuld, kerge gravitatsiooni sees oli jooksmine keeruline ning Arkadi jalad tõmbusid sõlme. Miski lajatas talle raskelt selga ning Arkadi lendas näoga maad kündma. Ta tänas õnne, et gravitatsioon kukkumise võrdlemisi kergeks tegi, ent siiski vallandus huultelt valust ja vaevast läbi imbunud karjatus. Arkadi pigistas silmad kinni ning anus, et teda rahule jäetaks. Ta lamas, peas valu ning mõttes isa ja vanaisa pärandatud antikvariaat ning nii paljutõotavalt alanud päev. Jaamas valitsesid vaikus ja läppunud õhk, Arkadi kinnistes silmades rõhus vaid pimedus.
„Seadus on seadus.“ Kapten Ritz ja korravalvurid olid kohale jõudnud. Neljameheline kompanii sidus antikvariaadipidaja jalad kõvasti kokku ning ainus terve käsi tõmmati vööga keha külge kinni. Arkadi ei oleks suutnud isegi parima tahtmise korral liigutama. Seejärel ühendasid korravalvurid ta külge kolm granaati. Lurjuste naer lõikas Arkadi kõrvus, hingamine kogus kiirust kui tormituul. „Kõik allub korrapärale,“ ütles kapten, tõmbas splindid eest ning eemaldus gravitatsioonile vaatamata üsnagi nobedalt. „Kes ei korista, seda koristatakse.“
Lootus ei aidanud. Arkadi silmad liikusid kõrgest jõuväljast läbi, kaugel paistvale Maale. Võib-olla on planeet ühel ilusal päeval korras, enam kui kõigest jäänuk ning lüüasaamise mälestus, mis iga päev inimeste meelde süüvis. Ent hetkel tundus Maa Arkadile väiklase ja trööstitu auhinnana. „Koristage ise,“ hüüdis ta silmi taas kinni pigistades. Kolm, kaks, üks. Null.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1041)