Seal ta seisis. Kääbus, umbes meeter pikk, hõre habe üle õla visatud ja irve näol. Ta ei suutnud vist oma õnne uskuda – keset paksu metsa, otse tema joogiallika juurde oli keegi maha unustanud kullast kera. Kääbus vaatas vargsi ringi ja pistis selle endale põue. Võpatas siis kergelt ning kukkus näoli, suul veel see sama võidukas irve, kuid nüüd turritas ta oimukohast välja punase sulega läikiv nool.
“Hea lask,” kiitis Alexander. Teine mees, Viktor, kehitas õlgu.
“Normaalne,” ütles ta vaid ja hüppas puu otsast alla. Lollid kääbused, niipea kui kulda näevad, jookseb neil kogu mõtlemine kinni ja nad ei näe isegi nii lihtsat lõksu läbi.
“Neljas juba see kuu. Raisad muutuvad kuidagi aktiivsemaks,” kirus Alexander edasi. Viktor ignoreeris teda ja tunnistas tuimalt kääbust. Ta virutas kääbusele oma kulunud saapaga ühe hea litaka selga. See töö muutus vaikselt tüütuks. Päevade kaupa igasugu olevuste ja söödikute jälgimist ja nende järel luuramist, et nad siis inimeste rõõmuks pärast teibasse ajada. Aga keegi peab ju selle musta töö ka ära tegema, ülemustel on jah hea: istuvad turvaliselt linnamüüri taga ja ajavad aina kütte metsa. Viimasel ajal olid nõudmised eriti suureks läinud, kuna kääbused ja trollid olid liitu astunud ja rüüstasid öösiti kõike, mis kindlatest müüridest väljapoole jäi. Kaubavooride arv linna oli vähenenud, kuna keegi ei tahtnud enam metsa lähedale laagrisse jääda, aga see paganama mets oli ju kõikjal.
“Mis sa uneled seal?” hõikas Alexander, nõksatades sundliigutusena oma blondi tukka silme eest ära. Viktor ohkas, eemaldas laibalt kuldkera ja pistis kääbuse kotti. Muidugi peab tema selle raipe linna viima, kuna Alexander tõmbab äkki kandes oma selja ära ja siis ei saa ta ju järjekordse saagi juures poseerida. Viktor ei saanud aru, miks see töllakas temaga üldse kaasa lubati – too on nii saamatu, et sobiks mõnda hommikusse rühma, mis lihtsalt gnoome kaevandusse püüab. Tema kohus oli patrullida ja tappa kõik ohtlik, mis teele jääb. See tolgus käis aga lihtsalt närvidele.
“Läheb sul veel kaua? Päike läheb varsti looja ja mina ei kavatse küll siin pimedas ringi komberdada,” siristas Alexander edasi.
“Lähme,” ütles Viktor lühidalt. Tema kaaslane pööritas silmi. “Jälle mingi melanhoolia? Miks nii kurb?”
“Käi perse,” nähvas Viktor. Alexander taganes naljatavalt ja ajas käed allaandmise märgiks üles.
See on lihtsalt halb nali, korrutas Viktor omaette mõttes, panna professionaal sellise mõttetu kujuga kokku.
Nad jõudsid vaid paar minutit vaikuses jalutada, kui Alexander jälle ülevoolavaks muutus.
“Luba järgmine kord minul lasta,” hakkas ta nuruma. “Ma olen harjutanud küll ja küll, ma saan kindlalt pihta...”
“Ja kui ei saa, siis lõpetad kuskil koopas verise tombuna, jäsemed küljest rebitud ja kääbustel või kellelegi on pidupäev,” ei lasknud Viktor tal lõpuni rääkida. “Sina luurad, teed märkmeid ja aitad lõkse välja mõelda. Kõik.”
Alexander ei paistnud rahul olevat. “Ma saan hakkama küll. Muide, mis sa õhtul teed?”
Viktor vahtis teda nagu segast. “Mis see sinu asi on, mida ma õhtul teen?”
“Noo..,” venitas Alexander. “Linnas avati uus pubi ja ma mõtlesin, et kui sa pärast tööd midagi ei tee, siis partnerid võiks ju minna pärast tööd ja väikse ehmatuse võtta.”
Viktor saatis talle altkulmu pilgu. “Ei,” sõnas ta vaid. Alexander vajus natuke näost ära. “Mul on oma koht,” pomises Viktor vastuseks ja otsis kääbuselaibaga kotile seljas mugavamat asendit. Iga õhtu lõpetas ta oma korteri lähedal kõrtsis, kus vana tuttav baarmen Viktorile juba tema uksest sisse astumisel joogi välja kallas.
“Nii et... mõni teine kord?” ei jätnud Alexander jonni.
Viktor saatis ta pikema jututa kiire jalahoobiga kuusepõõsasse ning jätkas stoilise rahuga teed, tegemata välja ukerdavast Alexandrist, kes pooljoostes ja riideid siludes Viktorile järgi üritas jõuda.
“Raisk, järgmine kord otsin ma mõne sügava augu ja jätan su sinna,” hoiatas ta üle õla, kui Alexander hingeldades kuuldekaugusesse jõudis.
Ta vakatas järsku ja haaras Alexandrist kinni. Too oli hetkeks segaduses, aga kui Viktor talle suuna kätte näitas, siis vajus ta suu lahti. See oli naine – kõige ilusam naine, keda ette võis kujutada. Ta istus kurvalt pimeda koopa äärel, blondid juuksed sündsalt alasti keha varjamas. Mitte keegi, isegi mitte naised, ei suutnud sellisele ilule vastu panna.
“Kui kaunis,” õhkas Alexander
Jah, maanäkid olid ilusad küll, aga ainult siis, kui sa otse nende poole vaatasid. Nipp oli neid ainult möödaminnes või silmanurgast jälgida. Nende tegelik olemus oli hoopis midagi õõvastavamat. Vaevalt oleks ligane pruun nahk, tühjad silmavalged ja hammasteta sügavikku meenutav suu enamikule kuigi kutsuv olnud. Too isend siin kükitas koopasuu ees, oodates, millal päike on täielikult looja läinud, et saaki otsima minna. Kummaline, tavaliselt on nad rohkem orus, siin koopas pole Viktori teada seni mitte ühtegi näkki olnud.
Alexander kõndis aeglaselt edasi, aga Viktor hoidis teda tagasi.
“Tuleta treeningut meelde,” sosistas ta tungivalt.
“Treeningut?” kordas Alexander uduselt. Viktor andis talle laksaka vastu kukalt, aga see ei aidanud. Alexander võitles hullunud mehe jõuga tema haardest lahti ja kõndis otse näki vaatevälja. Viktor hoidis pilku rangelt kõrvale, kuid ta kujutas ette, kuidas näkk Alexandrit pilgu ja meelitustega oma võimusesse üritas saada. Kuramus, sel poisil pole ju kupli all niisamagi päris korras. Viktor haaras maast esimese ettejuhtuva kivi ja sihtis hoolikalt. Kivi tabas meest otse meelekohta, aga see ei paistnud sugugi mõjuvat. Ainus, mis Alexander siin ilmas tundis ja nägi, oli see näkk, kõik tema meeled olid suunatud vaid talle. Too oli saanud ta täielikult enda haardesse.
Viktor viskas kääbuseraipe maha ning sukeldus omakorda seljakotti, üritades kibekiirelt üles leida seeriumi, mis näki kahjutuks teeks. Maanäkk elab pimedas ja ligases keskkonnas nagu mullamutt, ta nõrkus on valgus ja vesi. Ehk siis Alexandril on seni ohutu, kuni ta koopasse ei lähe. Aga kuskil siin kotisügavuses on veekuulidega varustatud pisike püstol just selleks tarbeks. Muidugi sihtimine on näkkide puhul niimoodi kõõritades alati väga keeruline. Kui ta nüüd seda sinna kappi ei jätnud, otse teiste käsirelvade kõrvale....
Ta vilksatas vahepeal Alexandri poole, kes mokk töllakil näkki vahtis ja vaaruval sammul koopale lähenes. Näkk oli täpselt varju ääre peal, olles iga hetk valmtis Alexandrit krabama. Aeg hakkas otsa saama. Kurat, tema vastutas selle nolgi eest.
Viktori käsi riivas püstolit just siis, kui Alexandri karje õhku rebestas. Viktor kargas püsti ning tema mask lagunes hetkeks, kui ta nägi et näkk on teinud kiire liigutuse, haaranud Alexandri käest kinni ja rebinud ta varjude keskele. Olevus põimis oma peened käed mehe kaela ümber. Olles kord juba tema haardesse sattunud, ei saanud sealt enam kuidagi välja rabeleda: maanäki sõrmed olid praktiliselt murdumatud. Alexander mõistis liiga hilja oma viga ja nähes näki kohutavat illusioonideta palet, üritas ta küll rabeleda ja karjuda, kuid ei suutnud. Näkk aga ei kaotanud aega ja kadus väledalt koopasse. Ega iga päev selline suur saak ise sülle jaluta.
Viktor põrnitses mõned sekundid haigutavat koopasuud, suutmata otsustada, kas ta tundis õudu, et tema partner maanäki poolt hiljem supiks keedetakse, või kergendust, et ta sellest tainapeast lahti sai. Järjekordne surm, jälle üks noor hing raisku läinud... Loodetavasti saab ta nüüd normaalsema partneri. Tööõnnetusi ju ikka juhtub, mõtles ta ning märkamatult ilmus ta huulile vastik naeratus.
