Üksildus hinges, pilk langenud lehtede hunnikutel, kondas Joogip mööda novembrikuiseid tänavaid. Oleks mul keha, ohkas Joogip, pilk värvilistel lehtedel, siis oleks mul ka värv. Oleks mul elu, õhkas ta pubiakendest sisse vaadates, oleks mul ka õlu. Oleks mul süda, irvitas ta koole uudistades, küllap oleks siis ka tunnistus. Kuid just neid asju Joogipil ei olnud – ei keha, elu ega südant; ei värve, tundmusi ega värskendavat jahedat jooki sõrmede vahel.
Õigupoolest polnud Joogipil isegi sõrmi. Ta oli vari. Midagi, mis on kord siin ilmas olnud, seejärel minema tõmmatud, kuid mälestuste ja mõtete kujul endiselt kuuenurkapidi kinni jäänud. Kunagi, siis kui ta veel Jaagupina Tartus ringi töllerdas, sõpradega õlut jõi ja ülikoolis tudeerimist imiteeris, sattus ta vindise peaga avariisse. Sellest avariist või avarii idiootsusest (sellest, kuidas Jaagup Kerstile armastust avaldades maanteel purjus peaga auto ette astus) kirjutas üks noor kirjanikunärakas kohe lühiloo, mis ahvikiirusel avaldati, autorile kasti odavat veini sisse tõi ja Jaagupi hinge vaakuva olemuse selle maailmaga sidus.
Elu Jaagupist küll lahkus, kuid vari jäi siia, Joogipina sügiseses poris kooserdama ja uut elu ootama. Esmalt haaras olematuse ehmatus Joogipi endaga, kuid veel enne suve lõppu leidis Joogip end innukalt haudu külastamas ning surnutelt abi ja infokillukesi kogumas. Keeruline oli see töö ühe varju jaoks! Elavad võisid haudu lahti kaevata, kui soovisid; zombid suutsid surnuid väänata, kurnata ja rebestada kaevamatagi, kuid vari ei saanud olevaga kuigi tugevalt suhestuda. Selle vähese, mida vari maailmas teha suutis, võis kokku võtta kolme märksõnaga: sosistamine, läbistamine ja valguse ette jäämine. Ainult mõneks tunniks igal täiskuul sai Joogip end tahkemana tunda ja maailma veidigi mõjutada. Kuid visadus viib sihile, kinnitas ta endale, ja mõne kuuga õnnestus Joogipil siiski saada olulisi teadmisi oma eksistentsi (või selle puudumise) põhjustest ja muutmise võimalustest. Temal, kirjasule abil särgiservapidi maailmaga ühendatul, oli siiski üks võimalus saada uus elu koos õlle, hingamise ja võimalik et ka kättemaksuga.
Uue elu hankimises, mis paistis surnute seas halvasti hoitud saladus olevat, polnud iseenesest midagi ülemäära keerulist – vaja oli kõigest kuldjuukselist tütarlast, tema verd täiskuuööl, sel ainsal tunnil, mil Joogip oma varjukehaga rituaalset nuga käes sai hoida, ning viitteist kuldraha.
Kuldrahad olid tänu ühele kunagisele parunile Joogipil juba sama hästi kui käes, oodatud täiskuu öötund lähenemas ja kui nüüd ühe kuldjuukselise ka sobivasse kohta meelitada suudaks, saaks Joogip uue võimaluse – olgu siis elamiseks või mõistlikul moel suremiseks.
Proovigu nad ise ette kujutada, mis tunne see on, kui tuul sinust kogu aeg läbi puhub, porises Joogip. Mitte ainult peast, kus enamikul inimestest suurt midagi pole, vaid ka kätest ja kõhust ja kõigest, mis kunagi oli olnud nii meeldivalt materiaalne ja täis elujõudu.
Omaenese rütmi astudes, viisid Joogipi sammud tol õhtul juba kümnendat tiiru vana surnuaia lähedale – sinna, kus peitusid kuldmündid ja vajalik nuga, sinna, kust puudus kuldjuukseline tütarlaps. Kes kurat selle rituaali välja mõtles, ei suutnud Joogip end enam vaos hoida. Nagu vene muinasjutust – ikka kuldjuukseline tütarlaps, palju verd ja natuke raha.
Kõle novembrituul ulgus pimeduses tühjenevatel tänavatel. Laternad õõtsusid ettepuhutud rütmis ja ebamääraselt kollased valguskillud porilompides muutsid olemise sootuks ebamaiseks. Lehed juba sahisesid Joogipi jalge all, andes teada olemisväärse hetke peatsest algusest. Nüüd oli aega vaid paar tundi – veidi aega ettevalmistuseks ja tund rituaaliks. Kui Joogip lähema tunni jooksul kuldjuukselist tütarlast ei leia, jääb ta varjuna sombusesse ilma veel vähemalt kuuks ajaks, nentis Joogip kibeda selgusega.
Just nagu tellimise peale silmas Joogip üht tütarlast lähenemas. Lambivalgusest väljas olles paistis tütarlapse sale figuur varjudega tantsivat. Joogip ümises endamisi laulu, mis tüdruku puusadetööga kokku sobitus. Saledad jalad kõrgekontsalistes saabastes klõbisesid lähemale ja kui järgmise tänavalaterna valgus tüdruku juustele paistma hakkas, särasid need kuldsetena.
Joogip hiilis lähemale, peitis end kord laternapostide taha, siis raagus puu varjule seistes ja oli valmis tegutsema. Tüdrukut puudutada ta veel ei tohtinud, mitte enne rituaali algust. Sestap viskas Joogip kivi paari meetri kaugusel asuvasse lompi, püüdes sel moel neidu õiges suunas astuma hirmutada. Tüdruk võpatas, tõmbus hetkeks teeservale lähemale, kuid jätkas siiski sihikindlalt liikumist.
Joogip puhus lehed tiirlema, kriipis küünega vastu lähimat kivi, huikas korra ebamäärasel lastud öökulli häälel ja viskas end valgussõõri servale laibana pikali. Tüdruk tõmbas mantlihõlmad tihedamalt ümber keha ja kiirustas edasi. Nüüd oli tema sammus juba ebakindlust, hõõrus Joogip heameelest käsi. Veel natuke ja ta suudab vaese kuldkihara suunata just sinna, kuhu vaja – sepistatud ohvrinoa juurde.
Vaikne rütmiline heli tõmbas Joogipi tähelepanu tüdrukult eemale. Silmi kissitades märkas Joogip võõrast varju tänavanurgalt lähenemas ja hirmutamispositsiooni võtmas. Miks just nüüd, siunas Joogip tigedalt. See siin oli tema kuldjuukseline piiga ja mitte tolle teise lurjuse oma! Kogu Joogipi tähelepanu pöördus saabujale. Joogip sirutas end laterna poole, kõrgudes nüüd suursuguse ja õõtsuvana kollases tehisvalguses. Võõras vari peatus hetkeks, irvitas seejärel ja astus Joogipist mööda, otse tüdruku selja taha.
Joogip rahunes hetkeks - ka teine vari ei saanud neidu puutuda, kui soovis kuldkiharat elurituaaliks kasutada. Reeglid olid selged ja kõikidele kehtivad. Vari pidi suutma kuldkihara õigesse kohta meelitada, neidu seejuures puudutamata. Ohver pidi olema puutumatu teda välja valinud varju pimedusest. Kui ohvrit puudutada ja siiski kombetalitus läbi viia, tõi see ilusal päeval kaasa varju kohese huku. Halval päeval... Joogip võdistas end tahtmatult. Seda, mis halval päeval juhtuda võiks, ei tahtnud ta isegi sõnastada, läbielamisest rääkimata.
Rahu oli aga petlik ja hajus hetkega, kui võõras vari sealt samast madala kivimüüri vahelt valged siidkindad haaras ja Joogipile irvitas: “Valge naturaalne siid – nii tavaline ja kõiki surnuaia rituaale abistav. Ma olen aastaid kildhaaval valmistunud! Kindad tõin siia juba mullu,“ ümises võõras vihastama ajava rahuga, kui teist kinnast kätte tõmbas. „Sinusugusel varjunolgil pole täna lootustki!”
Siidkinnastega vari haaras tüdrukust. Kõlas karjatus, kuldjuus püüdis halvasti nähtava vaenlase käte vahelt välja rabeleda ja Joogip kargas kogu oma eksistentsi mängu pannes juurdetungijale kallale. Tüdruk kukkus varjude kõrvale mudasele maale, kuid kriiskas endiselt kogu hingest. Joogip kiskus küüntega teist varju, kraapis tollelt tükikesi, pressis oma rahutu rusika sügavale teise sisemusse ja väänas.
Võõras vari polnud samuti mingi kohtlane nann, vaid võitles jõuliselt vastu nii, et ka Joogip jupikesi oma hämarast olemusest kaotas. Tema nägemine hägustus löökidesajust, pooled sõrmed vedelesid tänavamudas koos varjuga Joogipi maksast, võõra kopsust ja veel loendamatute pisemate kehakildude varjudega. Kõik läbisegi – pisemad ja suuremad varjud, omad ja võõrad kehaosad. Kuid kaklus kestis ikka veel ja ikka veel muutus tänav üha varjulisemaks, kui hallide kehade killud suvalistes suundades lendasid, luues tillukesi pimenduse auke ja muutes laternavalgusega tänava ebamaiselt tähniliseks.
Viimaks suutis Joogip oma vastasest siiski üle olla, sundides siidkinnaste omaniku kiunudes eemale jooksma. Kuid selleks hetkeks oli ettevalmistusaeg otsa lõppenud. Joogip neelatas mõrult – veel vähemalt kuu peab ta vaatama teisi õlut joomas. Veel kuu aega läbistab tuul iga tema kehaosa, vihjates jäise aususega Joogipi olematusele.
Ta pööras pilgu tüdrukule, kes enam ei karjunud, kuid värises teepervel, kähises ärritunud kurgust ja jõllitas Joogipit hirmunud silmadega. Küllap polnud kuldjuukseline varem täiskuu öist varju kohanud. Liiati veel kahte korraga, nentis Joogip, kui oma sõrmede varje tänavalt kokku korjas. Joogip teadis, et veel loetud minutid näeb ta peaaegu inimese moodi välja, kui välja arvata hall värvus, kuid pimedal novembriööl oli kõik nii ehk naa hall nagu vari. Veel viimaseid minuteid oli Joogip peaaegu inimene selle asemel, et mõne minuti pärast päris inimene olla.
“Sa päästsid mu,” kähises tüdruk sosinal.
Joogip ohkas. Ta ulatas käe ja aitas tüdruku püsti. “Nii vist läks jah.”
“Miks?” lendas tüdruku huulilt küsimus.
“Nimetagem seda õilsuseks,” kehitas Joogip mühatuse taustal õlgu. Ta püüdis keskendunult sõrmi õigete köntide otsa paigutada.
“Ei, mitte miks, vaid... Ahh, ma ei tea isegi!” vuristas tütarlaps. “Tegelikult tahtsin hoopis tänada.”
“Sel juhul,” küpses Joogipi peas idee ja ta naeratas õnnelikult, “oled sa ehk nõus minuga veel korra kohtuma? Ütleme kahekümne üheksa päeva pärast kell pool kaksteist õhtul siinsamas?”
Kuldjuukseline tüdruk noogutas ja seadis sammud kodu poole. Väreleva kergusega liikusid jalad teineteise ette ja temagi naeratas – tema elu kõige hirmsamast kogemusest oli sündinud midagi ilusat, ehk isegi romantilist? Muidugi kohtub ta oma päästjaga veel. Kindlasti!
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0543)